piiramatu tervendava jõu 7 võtit

        Kui sa oled haige, otsib sinu teadvus tervendavat informatsiooni. See toimub automaatselt, ilma sinupoolsete pingutusteta. Tervendav informatsioon voolab läbi nelja kanali. Need on molekulaarne, energia-, meele-keha ja mittelokaalne kanal. Molekulaarne kanal kannab informatsiooni molekulilt molekulile, näiteks siis, kui sa kasutad vitamiine, mineraalaineid, ravimtaimi või ravimeid. Energiakanalis liigub informatsioon erinevate jõudude, peamiselt elektromagnetjõu kujul. Sellisteks jõududeks on näiteks valgus, elekter, magnetism ja mehaaniline jõud. Meel võib kehale saata tervendavat informatsiooni meele-keha kanali kaudu. Meel tõlgendab tajudelt saadud informatsiooni, omastab selle ja annab sellele tähenduse. Informatsioon edastatakse meelelt kehale neuroendokriinsüsteemi kaudu. Ja lõpuks voolab informatsioon mööda salapärast mittelokaalset kanalit. See on kõige kummalisem kanal, sest seal liigub informatsioon valguse kiirusest kiiremini. Sageli kasutavad inimesed tervenemiseks ainult ühte infoallikat, kas ühte ravimit, ühte ravimtaime või ühte kehateraapia meetodit, näiteks füsioteraapiat või massaaži. Täieliku tervenemise võtmeks on kasutada kõiki kanaleid.

 

Bruce Forciea

_________________________________

 

PIIRAMATU TERVENDAVA JÕU 7 VÕTIT

 

Alternatiivmeditsiin põhineb vitalismil. Vitalism on arusaam bioloogias, mille kohaselt elusolendeile on iseloomulik füüsikalistest jõududest erineva elujõu (vis vitalis) olemasolu. Mõned nimetavad seda chi’ks, teised prana’ks, kolmandad energiaks. Elujõu kohalolek eristab elusat elutust. Alternatiivsed ravimeetodid tugevdavad elujõudu.

 

Teadus jääb vitalismiga hätta. Teadus pole kunagi suutnud mõõta elujõudu ega isegi eluenergiat. Mõned tervendajad ütlevad näiteks, et nad saadavad kehasse tervendavat energiat, kuid see energia ei esine üheski teadusele tuttavas vormis. Teadlased peavad seda elujõudu alles mõõtma õppima, ent ometi on paljud neist ravimeetoditest mõjusad. Ka minul oli raske aru saada millestki sellisest, mida ma ei näinud ega saanud mõõta. Ma arvasin, et peab olema miski, mis asub elujõu mõistest sügavamal, selle taga. Lootsin avastada mingi aluselise protsessi, mida teadus suudaks selgitada ja mis annaks seletuse ka elujõule.

 

Pöördusin vastuse saamiseks teaduse poole. Teaduslik vaade elule põhineb teistsugusel filosoofial kui vitalism. Teaduse ja meditsiini tuumaks on mehaaniline materialism. Selle seisukoha järgi tekkis elu mateeriast. Ei ole olemas varjatud elujõudu ega eluenergiat. Elu vaadeldakse kui ennast alalhoidvat protsessi, mis loob keerukaid struktuure. Universumis on ka teisi protsesse, mis on võimelised looma keerukaid struktuure. Näiteks võib tuua kristallid, keerised ja tornaadod.

 

Kuid teadusel on, ehkki võib-olla teadvustamata, elujõu müsteeriumi kohta vastus olemas. Vastus on peidus sügaval eluprotsessis. See jäi avastamata kuni 20. sajandi keskpaigani, kuid siis andis selle teadusharu, mis kuulub osalt loodusteaduse, osalt matemaatika valda. Seda teadusharu tuntakse informatsiooniteooriana.

 

Teaduse vastus tuleneb informatsiooni mõistest. Tegemist pole mitte selle informatsiooniga, mida sina ja mina saame õpikut või kasutusjuhendit lugedes, vaid teatud liiki puhta informatsiooniga, mis on kõikjal meie ümber. Võib-olla on kogu universumi mateeria ja energia taga kõikjale ulatuv infoväli. Füüsikud on niisuguse välja avastanud ja nimetavad seda nullpunktiväljaks. Nullpunktiväli koosneb tohutust hulgast aatomisisestest osakestest, mis hüplevad edasi-tagasi olemise ja mitteolemise vahel. See väli tekitab laineid, mis kannavad informatsiooni valguse kiirusest kiiremini. Sellest infoväljast tekkis elu, mis jätkab nüüd arengut kõrgeimatele tasanditele.

 

Elu erineb elututest süsteemidest oma võime tõttu seda informatsiooni keskkonnast vastu võtta ja omandada. Ta teeb seda geniaalsete mehhanismide abil, mis on olemas igas elusolendis. Näiteks nõuab sinu keha enese alalhoiuks pidevat energiavaru täiendamist. Suur osa sellest energiast esineb energiat kandva molekuli kujul, mida nimetatakse adenosiintrifosfaadiks (ATP). Sinu keha rakud saavad energiat toidust, mida sa sööd, ja talletavad selle ATP-s. Sellel molekulil on kaks esmast seisundit, üks talletab ja teine vabastab energiat. ATP kaks seisundit sisaldavad erinevat hulka informatsiooni. ATP sisaldab rohkem informatsiooni energiat talletavas seisundis. Sealt saab informatsiooni üle kanda sinu organismi. Organism kasutab informatsiooni kasvamiseks ja muutub kasvades keerukamaks.

 

Et eksistents oleks võimalik, vajab elu pidevalt täiendavat informatsiooni. Kui informatsioon puudub või on probleeme informatsiooni vastuvõtva mehhanismiga, siis organism sureb.

 

Pärast pikki õpiaastaid, kahte teaduslikku kraadi ja tööd kiropraktikuna jõudsin lõpuks järgmise arusaamani: Elujõu olemuseks on informatsioon ja kõigi ravimeetodite tuumaks on informatsiooni ülekanne.

 

Informatsioon on mehhanistliku materialismi ja vitalismi vaheline lüli. See on tavaliste ravivõtete ja alternatiivsete meetodite vaheline side. Tervenemine ja elu on sama protsessi väljendused. Haigus ja surm samuti. Kõiki ravimeetodeid võib mõista informatsiooni kaudu.

 

Minu tervenemisprotsess oli aeglane. See oli mittelineaarne; teisisõnu, see polnud aeglane järjekindel edenemine, vaid toimus pigem äkiliste hüpetena ühelt astmelt teisele.

 

Ma sain tervendavat informatsiooni erinevatest allikatest. Nende hulka kuulusid ravimid, toitained, ravimtaimed, erinevad meele ja keha tervendamise tehnikad ning isegi usk. Kuigi pärit täiesti erinevatest allikatest, suutsid need kõik mingil viisil anda mulle tervendavat informatsiooni. Mina integreerisin selle informatsiooni, andes endale võimaluse tõusta kõrgematele toimetuleku tasanditele.

 

Ma kasutasin molekulaarset informatsiooni ravimite kujul. Üks ravim, mida kutsuti beetablokaatoriks, aeglustas südamelööke, et need poleks enam nii ebaregulaarsed. Algul arvasin, et see on vastuolus ideega toetada füüsilist keha tervendava informatsiooniga, sest ravim kipub sümptomeid maha suruma. Kuid minu organism vajas puhkust pidevatest sümptomitest. Ravim andis mulle väga vajaliku puhkepausi, nii et teised tervendava informatsiooni allikad võisid tõhusamalt toimida.

 

Ravimit täiendas teine molekulaarne infoallikas – toitained. Tundsin, et üks toitaine mõjus tõepoolest, see oli koensüüm Q10, mis aitab rakkudel, just südamerakkudel, toota energiat. Seda on kasutatud edukalt südamepuudulikkusega haigete raviks ja see on väga populaarne Jaapanis. Q10 toetas minu südametegevust, võimaldades südamel terveneda.

 

Peale selle kasutasin ma informatsiooni mehaanilise energia kujul. Selgus, et palju kasu oli kiropraktilistest korrektsioonidest, sest need panid mu keha paremini tööle. Kiropraktika aluseks on printsiip, et hästi funktsioneeriv tugi-liikumiselundkond laseb informatsioonil paremini närvideni jõuda ja see vähendab keha üldist stressi. Osavate kätega kiropraktik kannab üle palju informatsiooni.

 

Ma kasutasin infoallikana oma meelt, praktiseerides tervet hulka tervendavaid meele-keha tehnikaid, näiteks loovat visualiseerimist ja kujustamist. Meel võib olla väga võimas tervendava informatsiooni allikas, sest see ühendab neuroendokriinsüsteemi kaudu omavahel kõik organismi osad. Teadvustatud tervenemiskavatsusega lõin ühenduse informatsiooni kõrgemate tasanditega. See tegi võimalikuks informatsiooni kohese ülekande teadvusest.

 

Lõpuks jõudsin tervenedes seisundini, kus sümptomid hakkasid vähenema, et seejärel kaduda. Ma saavutasin taseme, kus probleeme enam polnud. Selleks kulus umbes kümme aastat. Ma märkasin, et kadunud polnud mitte ainult sümptomid. Kogu mu elu oli parem, täiustunud, rahuldustpakkuvam. Kadunud olid paljud käitumismudelid, mida haigus oli tinginud. Minu mõtted olid selgemad ja vähemhäirivad. Minu olemuses oli toimunud sügav muutus. Nii sügaval tasandil toimunud muutuse tagajärjeks oli teatud liiki tarkus, mis tuli koos informatsiooniga.

 

Minu tervenemine sai kinnitust, kui hulk meditsiinilisi analüüse näitas, et kõik on normaalne. See polnud minu teekonna lõpp, vaid uue faasi algus. Ma tahtsin informatsiooni ülekande protsessist rohkem teada saada.

 

Oma teekonna uues faasis sain võimaluse rääkida paljude erinevate valdkondade tervendajatega. Ma aimasin nende hääles erutust, kui nad rääkisid mulle oma edust patsientidega. Mind rabas, et nad kõik olid edukad. Kui hakkasin mõistma tervendamist informatsiooni seisukohalt, siis nägin, et kõik ravimeetodid on oma põhiolemuselt samad. Kõigi puhul on tegemist informatsiooni ülekandega. Ma hakkasin paremini aru saama ka omaenda tervenemisest. Olin integreerinud informatsiooni kõigist neist allikatest ja jõudnud toimetuleku kõrgemale, ilma haiguseta tasandile.

 

Ma otsustasin välja arendada informatsiooni ülekandel põhineva ravimeetodi, nimetades selle informatsiooniliseks tervendamiseks. Informatsiooniline tervendamine põhineb seitsmel printsiibil. Tervendav informatsioon on kõikjal meie ümber, kuid selle tõhusaks kasutamiseks peame oskama neid kasutada. Oskused annavad meile ligipääsu tervendava informatsiooni piiramatutele varudele. Tähtis on idee, et tervendav informatsioon jõuab allikast vastuvõtjani läbi kanali.

 

INFORMATSIOONI STRUKTUURID JA KANALID

 

Aastaid tagasi elasin mere kaldal. Ma kogesin sageli, kui lõõgastav on minna randa, lihtsalt istuda ja vaadata laineid ning kuulata ookeani häält. Lained lummasid mind alati; eriti see, kui kordumatu oli iga laine. Ma mõtlesin, kui hämmastav see on, et ookeani hiiglaslik struktuur on võimeline tekitama lõputult erinevaid laineid. Ja mitte ainult laineid, vaid ka lõputuid väiksemaid nähtusi nagu keerised ja hoovused.

 

Me võime mõelda ookeanist kui tohutust informatsioonilisest struktuurist. Ookean pole mitte ainult tohutu, vaid ka väga keerukas. Ta sisaldab tervet müriaadi teisi, vähem keerukaid struktuure nagu hoovusi, keeriseid ja laineid. Et need väiksemad struktuurid saaksid eksisteerida, peab neil olema side suurema, ookeani struktuuriga. Näiteks moodustub liikuva laine lõpus mõneks lühikeseks hetkeks keeris. Näib, et laine jõud toetab keerist. See on tõsi, aga kui me vaatame sügavamale – kui vaatame, mis toimub sellest jõust tagapool –, siis näeme, et see on miski muu. See, mis keerist toetab, on informatsioon.

 

Jõud on olemuselt informatsioon. Ookeani ning väiksemate lainete ja keeriste vahel toimub infovahetus. Ookeanist lähtuv infovool toetab laineid ja keeriseid. Lõpuks vool lakkab ja need väiksemad struktuurid ei ole piisavalt stabiilsed, et ise ennast toetada. Nende lühike elu märgib korrastatuse perioode voolava vee süsteemis, mis näib korrastamatuna. Lühikest aega eksisteerivad nad keerukate struktuuridena üksnes selleks, et laguneda ja lasta ookeanil end taas neelata.

 

Meie universum on väga sarnane ookeanile. Informatsioon voolab erineva keerukuseastmega struktuuride vahel. Ka meie oleme informatsiooni struktuurid. Informatsioon voolab meie juurde, et toetada meie eksistentsi ja tervist. Nagu keeris, nii vajame ka meie pidevalt täiendavaid infovarusid teistest allikatest, et elus püsida.

 

On palju võimalusi, kuidas struktuure vastavalt informatsioonile süstematiseerida. Meie mured on seotud elu ja tervisega, seega mina süstematiseerisin neid seda silmas pidades. Need on süstematiseeritud vastavalt üldistele keerukusetasanditele. Kõik tasandid mõjutavad meie elu. Kõik on potentsiaalse tervendava informatsiooni allikad.

 

Ma nimetan sellist süsteemi informatsiooni hierarhiaks. Informatsiooni laiemaid kategooriaid on seitse.

 

Nullpunktiväli on hierarhia tipus ja tähistab kõige keerukamat struktuuri. See väli läbib meie universumit ja kõike selles. See ühendab kõike tegelikkuse võrgustikus ja edastab informatsiooni valguse kiirusest kiiremini. See võib sisaldada ka kõigi universumi sündmuste salvestust.

 

Füüsikud on avastanud, et ruum ei ole pidev, nagu kunagi arvati. Kõige väiksematel tasanditel ei ole ruum sujuv, vaid elav ja aktiivne. Osakesed hüppavad pidevalt olemisse, ühinevad ja hävitavad üksteist. Seda välja nimetatakse nullpunktiväljaks seetõttu, et aja jooksul muutub aktiivsus statistiliselt nulliks. Kuid igal ajahetkel on ruum energiast elus.

 

Füüsikud on otsinud niisugust välja juba mõnda aega. 20. sajandi algul läbi viidud katsed tõid päevavalgele absoluutse nulli lähedasel temperatuuril eksisteeriva energiaallika (veel üks põhjus, miks öelda „nullpunkt”). Eksperimentide käigus loodi kõigepealt elektromagnetilisest kiirgusest eraldatud alal vaakum. Seejärel viidi temperatuur peaaegu absoluutse nullini, kus molekulide liikumine oli lakanud, ning seejärel hakati otsima energiat. Märkimisväärne oli, et energia puudumise asemel leidsid eksperimenteerijad suure hulga energiat – energiat, mis näis tulevat mitte millestki!

 

Peale selle, et nullpunktiväli sisaldab tohutu hulga energiat, on ta ka infokandjaks. Seda tänu lööklainetele, mida nimetatakse kvant-vaakumlaineteks. See tähendab, et kogu universumit ühendab tohutu infovõrgustik. See võrgustik tekitab mateeriat ja energiat näiliselt tühjast ruumist. Seda ideed toetavad mitmed teadlased, sealhulgas Nobeli preemia kandidaat Ervin László. Oma raamatus „Teadus ja akasha väli” (Science and the Akasha Field) arutleb ta nende lainete omaduste üle:

 

Vaakumil võib tõesti olla niisugune omadus. See ei pea olema just ülitihe energiameri, vaid võib olla ka infomeri.

 

Võrgustik on võimeline edastama informatsiooni valguse kiirusest kiiremini, mis on füüsikas tegelikult võimatu. Mõned füüsikud on seda fenomeni uurinud. Füüsik Gennadi Šipovi järgi kannavad need vaakumlained informatsiooni kiirusel 109c, mis on miljard korda suurem valguse kiirusest.

 

Kõik järgnevad madalama tasandi infostruktuurid asuvad nullpunktiväljas. Nagu keerised ja lained ookeanis, nii peavad väiksemad struktuurid saama nullpunktiväljast informatsiooni. Informatsioon peab liikuma ühest punktist teise. Ma nimetan seda ühendust kanaliks. Allikas toodab informatsiooni ja kanal kannab seda. Ookeanis näiteks on kanaliks vee molekulid, mis kannavad jõu edasi. Informatsioon sisaldub sellistes jõu füüsikalistes karakteristikutes nagu mass ja kiirus. Nullpunktiväli edastab informatsiooni kanali kaudu, kuid kandja on täiesti erinev. Kandja koosneb kvant-vaakumlainetest.

 

Nullpunktiväljast allpool on hierarhia järgmine tasand – teadvus. Kvantfüüsika ütleb meile, et teadvusel on mateeriale kausatiivne mõju. Kvantfüüsikas eksisteerivad füüsilised objektid esialgu tõenäosusega, kuni neid hakkab vaatlema teadvus. Valgus näiteks eksisteerib nii lainete kui ka osakestena, enne kui teda vaatlema hakatakse. Kui teadvus vaatleb valgust, siis muutub valgus kas laineks või osakeseks. Tõenäosust enam ei ole. Me nimetame seda tõenäosuse laine kollapsiks. Valgus on nüüd kontekstis, tema vorm on konkreetsem.

 

Teadvus valib kuidagi, kas näha lainet või osakest. Nii annab ta olukorrale tähenduse, asetab selle konteksti, teeb otsuse. Otsus on informatsiooni edastamise võimas vahend. Otsust võib pidada aktiivseks informatsiooniks.

 

Paljud teadlased on pakkunud välja teooriaid, kuidas toimub informatsiooni edastamine selliselt struktuurilt nagu nullpunktiväli või teadvus struktuuridele, mis eksisteerivad füüsilisel kujul. Üks neist teadlastest on bioloog Rupert Sheldrake, kes töötas välja käsituse, mida ta nimetab formatiivse põhjuslikkuse hüpoteesiks. Ta väidab, et elusolendite füüsiline kuju tuleneb morfogeneetilisest väljast. Morfogeneetiline väli sisaldab informatsiooni, mis on vajalik elusolendite avaldumise ja arengu suunamiseks. See väli ütleb elusorganismile, milline kuju võtta. See väli on ka võimeline kandma informatsiooni ja edastama seda tulevastele põlvkondadele.

 

Ta ütleb: Ma oletan, et morfogeneetiline väli toimib, andes vormi muidu juhuslikele või määratlemata tegevustele.

 

Sheldrake’i morfogeneetiline väli on infoväli, millest tekib elu. Ka psühholoog Carl Gustav Jung rääkis sarnasest väljast, mida tema nimetas kollektiivseks alateadvuseks. Jung näitas, et me kõik oleme kollektiivse alateadvuse kaudu omavahel seotud. Jungi järgi talletab kollektiivne alateadvus mälestused kõikidest inimestega toimunud sündmustest. Jung arvas, et need mälestused pole salvestatud meie füüsilisse ajju, vaid mingisse välja sarnasesse entiteeti, millele on kõigil inimestel ligipääs.

 

Füüsik Amit Goswami räägib teadvusest kui vahendajast morfogeneetilise välja ja füüsilise vormi vahel. Ta usub, et füüsiline keha esindab morfogeneetilist välja. Ta väidab:

... morfogeneetilist välja, mida esindavad füüsilise keha elundid. Kui kuju on kord võetud, käivituvad elundites programmid, mis teostavad bioloogilisi funktsioone. Kuju andja, programmeerija, on teadvus.

 

Sheldrake’i morfogeneetiline väli on infoväli, mis eksisteerib nullpunktiväljas. See kehtestab vormi infovahetuses bioloogiliste organismidega. Goswami seisukoht toob mängu teadvuse kui morfogeneetilise välja ja füüsilise vormi vahelise vahendaja. Mina paigutan morfogeneetilise välja hierarhias samale tasandile teadvusega. Selleks on kaks põhjust. Esiteks, informatsiooni struktuuri kohta teadvuses, morfogeneetilise välja ja kvant-vaakumlainete kohta on vähe teada. Me teame, et on olemas seos, kuid täpsemalt ei tea me kuigi palju. Teiseks, meid huvitab tervendava informatsiooni ülekanne. Meie teada toimub informatsiooni ülekanne sellel tasandil mittelokaalselt. Morfogeneetilisest väljast ja teadvusest toimub informatsiooni ülekanne samal viisil.

 

Järgmine, madalam tasand selles hierarhias on meel. Meel on ühenduslüliks meie füüsilise keha ja välismaailma vahel. Meel võtab ümbritsevast keskkonnast pidevalt vastu informatsiooni ja kogemusi ning asetab need konteksti. Meel juhib keha neuroendokriinsüsteemi kaudu.

 

Meel on infoallikas nagu kõik teisedki hierarhia tasandid. Meele informatsiooni vastuvõtjaks on keha ja kanaliks neuroendokriinsüsteem, närvirakkude ja hormoonide keerukas võrgustik. See süsteem on tihedalt seotud meie füüsilise keha kõigi osadega.

 

Keha esindab meie eksistentsi füüsilist avaldumist. Ma paigutasin keha selles hierarhias kohe meele alla. Keha on kest, milles sooritame oma maise teekonna läbi elu. Tervendamise eesmärgiks on ju tegelikult tervendada oma keha. Keha asub hierarhias keskel. Ta võtab informatsiooni vastu selles hierarhias nii ülal- kui allpool paiknevatest allikatest.

 

Kõige madalamad tasandid hierarhias on mateeria ja energia. Need on kõige lihtsamad meile teadaolevad informatsioonistruktuurid. Mateeria koosneb elementaarosakestest nagu prootonid, neutronid ja elektronid, mis omakorda koosnevad veel väiksematest osakestest, mida nimetatakse kvarkideks. Energia moodustavad jõud, mis samuti koosnevad osakestest. Need osakesed on vahetuses mateeria osakestega. Näiteks ühe neljast põhijõust, elektromagnetilise jõu kandjateks on footonid.

 

Energia ja mateeria osakesi võib pidada tillukesteks individuaalseteks infopakettideks. Need osakesed erinevad informatsiooni sisu poolest nullpunktiväljas olevate kollektiivse olemusega osakestest. Nullpunktiväljas on osakesed nagu terviklik ookean meie eespool toodud näites, kuna mateeria ja energia osakesed on nagu individuaalsed vee molekulid ookeanis.

 

Inimese eluajal voolab tema kehasse informatsiooni kõigist hierarhia struktuuridest. Allapoole suunatud põhjuslikkuse puhul voolab kehasse informatsioon hierarhia kõrgematelt tasanditelt. Informatsioonil on meie kehale põhjuslik mõju. Näiteks võib mõni meele probleem, kas depressioon või negatiivne enesehinnang, avaldada organismile negatiivset mõju.

 

Sarnaselt võivad organismi mõjutada ka selle hierarhia madalamad struktuurid. Informatsioon, mis voolab organismi molekulidest ja energiast, võib mõjuda positiivselt või negatiivselt. Seda nimetatakse ülespoole suunatud põhjuslikkuseks.

 

Paljud alternatiivsed tervendamismeetodid mõjutavad hierarhia kõrgemaid tasandeid nagu teadvust ja meelt. Seega toimivad alternatiivsed süsteemid allapoole suunatud põhjuslikkuse jõul. Näiteks reiki võib toimida, kandes teadvusse informatsiooni, mis tekitab allapoole suunatud põhjuslikkuse, et tervendada füüsilist keha. Teiste tervendamissüsteemide, näiteks traditsioonilise hiina meditsiini ja ajurveeda mõju ulatub samuti kõrgematele tasanditele, et kutsuda esile muutusi füüsilise eksistentsi madalamatel tasanditel. Vitalismil põhinevad tervendamismeetodid toimivad üldjuhul sel moel.

 

Traditsiooniline meditsiin (allopaatia) tegeleb enamasti ülespoole suunatud põhjuslikkusega. Allopaatia kasutab organismi mõjutamiseks eelkõige hierarhia madalamaid tasandeid, molekule ja energiat. Muutuste esilekutsumine madalamatel tasanditel kutsub esile muutused kõrgematel tasanditel. Ravimid toimivad ülespoole suunatud põhjuslikkusel. Molekulid ravimites võivad esile kutsuda muutusi rakkudes ja kudedes, mis kantakse üle organismi kõrgemale tasandile.

 

Näiteks kasutatakse depressiooni raviks paroksetiin. Paroksetiin toimib, blokeerides neurotransmitter serotoniini lagundamise. Serotoniini seostatakse depressiooni mõne tüübiga – mõnel depressioonis inimesel on madal serotoniini tase. Serotoniini lagundamise blokeerimisel serotoniini tase tõuseb, mis omakorda vähendab depressiooni sümptomeid. Depressioon mõjutab organismi üldiselt. See ei tekita üksnes negatiivseid meeleolusid, vaid võib esile kutsuda ka füüsilisi sümptomeid, näiteks letargiat ja lihasvalu, mis võivad inimese muuta tegutsemisvõimetuks. Molekulaarsel informatsioonil, mida paroksetiin pakub, on organismile üldine mõju. Ravimis sisalduval väikesel infohulgal on võime muuta organismi palju suuremat infostruktuuri.

 

Enamik õpikuid, mida ma kasutan anatoomia ja füsioloogia õpetamisel, kirjeldavad elu ülespoole suunatud põhjuslikkusest lähtudes. Madalamatest tasanditest moodustub üha rohkem keerukaid tasandeid, kusjuures madalamad tasandid mõjutavad kõrgemaid. Aatomid ühinevad, et moodustada molekule, mis omakorda ühinedes moodustavad rakke, kudesid, elundeid ja organisme.

 

Sheldrake’i ja Goswami sugused visionäärid rõhutavad aga allapoole suunatud põhjuslikkuse tähtsust ja selle mõju elule. Me oleme midagi enamat kui aatomite ja molekulide kogum. Meie eksistents ulatub hierarhia ülemiste piirideni ja informatsioon nendest kõrgematest allikatest mõjutab meie eksistentsi. Kui tahame terveneda, peame pöörduma kõigi oma eksistentsi tasandite poole.

 

See hierarhia võimaldab meil ühendada kõik tervendamissüsteemid ja anda selgitus alternatiivsete tervendamismeetodite fenomenidele. Meil on olemas allopaatiline lähenemine rõhuasetusega molekulide (ravimite) ülespoole suunatud põhjuslikkusele, mis kutsub esile tervendavad muutused organismis. Meil on olemas ka alternatiivsed meetodid rõhuasetusega teadvuse ja meele allapoole suunatud põhjuslikkusele, mis tervendab organismi.

 

NELI INFORMATSIOONILIST TERVENDAMISKANALIT

 

Informatsioonilise tervendamise süsteem kätkeb nelja kanalit, millest igaüks on seotud informatsioonilise hierarhia erinevate tasanditega.

 

Meel ja teadvus on ühenduses nullpunktiväljaga. Informatsiooni ülekanne nende vahel toimub niinimetatud mittelokaalse kanali kaudu. Keegi ei tea, kuidas see täpselt toimub. Me teame, et see toimub, selle mõju on tõestanud kaalukad uuringud.

 

Ka meel on infoallikas, mis edastab kehale informatsiooni niinimetatud meele-keha kanali kaudu. See kanal on paremini tajutav kui mittelokaalne kanal, sest ta on tegelik füüsiline süsteem kehas. Meele-keha kanaliks on neuroendokriinsüsteem.

 

Molekulaarne kanal on keskkond, mille kaudu voolab molekulaarne informatsioon. Molekulaarset informatsiooni sisaldavad medikamendid, toitained, ravimtaimed ja bioloogilised ravimid. Enamikul juhtudel on molekulaarseks kanaliks vereringe, mis kannab informatsiooni vastavate kudedeni, näiteks elundite või näärmeteni.

 

Energiakanal kannab informatsiooni jõuosakeste kujul. See kanal on keskkond, milles jõuosakesed liiguvad, ja selleks võib olla kas õhk, kui tegemist on helilainetega, ruum, kui tegemist on valgusega, või kehakude, kui tegemist on mehaanilise survega.

 

Informatsioonilise tervendamise süsteem vajab kõiki nelja kanalit, et viia kehasse tervendavat informatsiooni. Me eksisteerime energia, molekulide, meele ja teadvusena, seega peame tervendama kõiki neid tasandeid. Me kasutame selleks iga tasandi infoallikaid, et anda kehale nii palju tervendavat informatsiooni kui võimalik.

 

KOODI MURDMINE

 

Me vajame ellujäämiseks ja tervenemiseks pidevalt täiendavat informatsiooni. Informatsioon on kõikjal, me peame ainult õppima, kuidas sellele ligi pääseda, et terveneda. Informatsioon on olemas meie aitamiseks, kuid pole vahetult kättesaadav. See on kodeeritud, lukustatud salakoodiga, mille murdmiseks on vaja erilisi võtmeid.

 

Enne nende võtmetega tutvumist peame paremini tundma õppima infovoolu rolli tervenemisel. Teeme seda mõne näite varal. Nendes näidetes on sõnal korrastamatus sama tähendus mis sõnal entroopia.

 

Kõigepealt heidame pilgu veresoontele. Veri voolab läbi keha, võttes kopsudest hapnikku ning transportides selle rakkudesse ja kudedesse. Paljud keha elundkonnad teevad koostööd vererõhu säilitamiseks, et veri voolaks sinna, kus teda on vaja. Veresooned teevad koostööd närvisüsteemi, sisenõrenäärmete ja erituselunditega, et hoida rõhku konstantsena. Neid kõiki võib pidada korrastatud, kõrge keerukuseastmega süsteemideks.

 

Oletame nüüd, et sul on vigastus, tõsine rebend. Haav veritseb tugevasti. Veri ei voola rakkudesse ja kudedesse, vaid organismist välja. Süsteem kannatab korrastamatuse all.

 

Keha reageerib korrastamatusele püüdega liikuda korrastatuse suunas. Närvisüsteem paneb veresooned ahenema, neerud seiskuvad ja hormoonid vallanduvad, et verd säilitada. Isegi verel on oma viis veritsemise takistamiseks. Veri hüübib, et sulgeda auk veresoones. Kõik need süsteemid hakkavad tööle, et veresoonkonda korrastada. Kui see õnnestub, siis keha terveneb, kui ei, siis liigub organism suurema korrastamatuse ja sealt edasi surma poole.

 

Seda liikumist korrastatuse suunas nimetatakse tavaliselt homöostaasiks. Homöostaas on keha võime säilitada näiteks kaltsiumi või glükoosi taset veres, kasutades tagasisidesüsteeme. Süsteem tajub taseme muutust ja reageerib, aktiveerides mehhanismi, mis taastab vajaliku taseme. Homöostaas hoiab meid elus. See hoiab kõik meie organismi elundkonnad kooskõlas. Süda lööb just õiges tempos, et kanda edasi just õiget hulka verd, mis viib just õige koguse hapnikku kudedesse. Aju vajab pidevalt glükoosi ja sisenõrenäärmed eritavad usinalt hormoone, et teda varustada. Liiga suure või liiga väikese glükoosihulga tagajärjeks oleks kooma. Kõik keha elundkonnad hoitakse täpses tasakaalus.

 

Homöostaas pole võimalik ilma informatsiooni pideva juurdevooluta. Kui mingi aine tase langeb, on vaja saata informatsioon olukorda reguleerivasse elundkonda, et see saaks reageerida. Ka see reguleeriv elundkond peab reageerima muutusele mingil viisil, mis sisaldab informatsiooni.

 

Veritsemise puhul toimub organismis muutus, liikumine entroopia suunas. Homöostaatilised mehhanismid peavad reageerima informatsiooni viimisega elundkonda, et anda tagasikäik, mis muudaks selle taas korrastatuks. Närvisüsteem tajub näiteks vererõhu alanemist. Ta reageerib informatsiooni saatmisega veresoontele, et need aheneksid ja säilitaksid nii rõhku. Neerud tajuvad samuti rõhu alanemist ja eritavad hormoone, mis sarnanevad tillukestele infopakettidele. Need annavad neerudele käsu ... peatada oma töö ja säilitada vere hulka. Kõik elundkonnad tegelevad rõhu säilitamisega, viies informatsiooni vigastatud elundkonda.

 

Teiseks näiteks on vähirakkude korrastamata olemus. Normaalsete rakkude korrastatuse tase on väga kõrge. Kui nad jagunevad, tekivad nende täpsed koopiad ja korrastamatusest moodustuvad väga korrastatud süsteemid.

 

Organism püüab toime tulla suureneva entroopiaga parimal võimalikul viisil. Keha elundkonnad püüavad kahjustatud rakke ümber korraldada, sisestades neisse informatsiooni. Mõnikord see õnnestub ja mõnikord mitte.

 

On veel palju näiteid homöostaasist ja informatsiooni viimisest keha elundkondadesse, et taastada suurema korrastatuse seisund. Põhiline on see, et homöostaasi säilitamiseks ja järgnevaks tervenemiseks on vaja informatsiooni.

 

Ravikoodi murdmiseks läheb vaja seitset võtit. Koos moodustavad need võimsa ravisüsteemi ja aitavad sul kasutada lõputut tervendava informatsiooni varu. Neid võtmeid võib kasutada peaaegu iga ravi puhul ja ühendada kõigi tervendamismeetoditega.

 

      

depressioonitest

Seda enesediagnoosi testi võib kasutada kolmel eesmärgil:

 

        1) selleks, et välja selgitada, kui suur depressioon teil tegelikult on;

        2) selleks, et ise diagnoosida, kas te vajate ravimeid;

        3) ja mis kõige tähtsam: selleks, et jälgida aja jooksul muutusi.

 

Enamikul juhtudel hakkavad sümptomid depressiooni leevenedes kaduma, kuid depressioonis inimene ei pruugi seda märgata. Sageli näevad sõbrad, pereliikmed ja terapeudid tervenemise märke ammu enne seda, kui depressioonis inimene neid ise tajub. Küllap on põhjus selles, et paranemise varajastes staadiumites kiputakse ennast ja maailma ikka veel negatiivses valguses nägema. Testi kasutamine võib siinkohal aidata.

 

Soovitan teil see test kohe ära teha ning korrata seda depressioonist toibumine varajastel järkudel iga nädala lõpus.

 

 

DEPRESSIOONITEST

I   Bioloogiline talitlus

A. Unehäired 1. Unehäired puuduvad 2. Unehäireid on aeg-ajalt 3. Pidev ärkamine keset ööd või varajane ärkamine      a) 1-3 korda viimase nädala jooksul      b) 4 või rohkem korda viimase nädala jooksul	0 1 2 3
B. Söögiisuprobleemid 1. Isu pole muutunud 2. Mõningane isumuutus (kasv või kahanemine) ilma kehakaalu muutusteta 3. Märkimisväärne isumuutus (kasv või kahanemine) koos kehakaalu muutusega (pluss-miinus 2,5 kg viimase kuu jooksul)	0 1 3
C. Väsimus 1. Päevane väsimus puudub või pole märkimisväärne 2. Päevane väsimus või kurnatus       a) vahel       b) 1-3 päeval viimase nädala jooksul       c) 4 või enamal päeval viimase nädala jooksul	0 1 2 3
D. Sugutung 1. Sugutung pole muutunud 2. Sugutung on vähenenud       a) veidi       b) mõõdukalt       c) sugutung puudub	0 1 2 3
E. Anhedoonia 1. Ehkki olen aeg-ajalt kurb, suudan ka aeg-ajalt rõõmu või naudingut tunda 2. Võime elust rõõmu tunda on vähenenud       a) Veidi       b) Mõõdukalt       c) elurõõm on kadunud	0 1 2 3
Punktide kogusumma: bioloogiline talitlus	(      )

II    Emotsionaalsed/psühholoogilised sümptomid
A. Kurvameelsus ja meeleheide 1. Kurvameelsust ei esine 2. Puhutine kurvameelsus 3. Ägedad kurvameelsushood 4. Äge kurvameelsus peaaegu iga päev	0 1 2 3
B. Enesehinnang 1. Olen enesekindel ja meeldin endale 2. Kahtlen endas vahel 3. Tunnen end sageli alaväärtuslikuna ja tahaksin olla enesekindlam 4. Tunnen end enamik aega täiesti väärituna	0 1 2 3
C. Apaatia ja motivatsioon 1. Innustun kergesti 2. Mul on vahel raske mingi asjatoimetuse või tööga pihta hakata 3. Tunnen sageli huvipuudust või apaatiat 4. Mul on peaaegu võimatu asjatoimetuste või tööga pihta hakata	0 1 2 3
D. Negatiivne mõtlemine/pessimism 1. Suhtun oma ellu ja tulevikku üsna optimistlikult 2. Olen aeg-ajalt pessimistlik 3. Olen sageli pessimistlik 4. Maailma tundub mulle ääretult negatiivsena; tulevik on täiesti tume	0 1 2 3
E. Enesevalitsus 1. Ebameeldivad tunded võivad mulle küll haiget teha, kuid ei haara mind oma võimusesse 2. Satun vahel täiesti tunnete võimusesse 3. Satun sageli täiesti tunnete võimusesse või ei tunne üldse midagi	1 2 3
F. Ärrituvus ja frustratsioon 1. Ma ei ärritu ega frustreeru tühja asja peale 2. Olen aeg-ajalt üsna ärritatud ja frustreerunud 3. Olen sageli üsna ärritatud ja satun kergesti frustratsiooni       a) 1-3 korda viimase nädala jooksul       b) 4 või rohkem korda viimase nädala jooksul	0 1 2 3
Punktide kogusumma: emotsionaalsed/psühholoogilised sümptomid	(      )

 

 

Punktide arvestamine ja tulemuste tõlgendamine

 

Heitkem pilk tulemustele. Arvestage mõlema kategooria punkte eraldi. Liitke need kokku ning kirjutage summa lehekülje lõpus olevasse kasti.

 

Bioloogiline talitlus: Kui olete kasvõi ühe küsimuse eest saanud 2 või 3 punkti, on võimalik, et depressioon on mõjunud teie bioloogilisele talitlusele ning te vajate antidepressandikuuri (eriti siis, kui olete saanud 3 punkti). Kui jah, siis peate tingimata konsulteerima kas psühhiaatri, perearsti või psühhoterapeudiga. Kui olete saanud iga küsimuse eest 0-1 punkti, pole antidepressante arvatavasti vaja. Punktide kogusumma tõlgendus: 0-5 kerge, 6-10 mõõdukas, 11-15 raske bioloogiline depressioon.

 

Emotsionaalsed/psühholoogilised sümptomid: Kui olete saanud kasvõi ühe küsimuse eest 2-3 punkti, võib tegu olla psühholoogilise depressiooniga. Punktide kogusumma tõlgendus: 0-5 kerged, 6-10 mõõdukad, 11-18 rasked psühholoogilised sümptomid. Kui olete saanud palju punkte mõlemas kategoorias, on teil ilmselt segatüüpi depressioon.

 

Palun tehke seda testi iga nädala lõpul, et oma paranemist jälgida.

mis põhjustab depressiooni? ...bioloogilised tegurid

        Inimaju sügavustes on mitu olulist struktuuri, mis mängivad olulist osa tunnete ja erinevate bioloogiliste tsüklite reguleerimises. Depressioonist rääkides peame keskenduma hüpotalamusele ja limbilisele süsteemile.

Hüpotalamus on hernesuurune ääretult keerukas ajuosa, mis reguleerib näiteks hormonaal- ja immuunsüsteemi ning füüsilisi talitlusi (unetsükleid, isu, sugutungi ja rõõmu tundmise võimet).

Kõrvuti hüpotalamusega asuvad limbilise süsteemi moodustised. Limbilist süsteemi nimetatakse sageli tundeajuks, sest siin asuvad inimese emotsioonid. Kui hüpotalamus ja limbiline süsteem funktsioneerivad normaalselt, jääte hästi magama ja magate rahulikult, tunnete end puhanuna, teil on normaalne isu ja normaalne sugutung ning te tunnete toredatest asjadest rõõmu. Raskete läbielamist puhul tunnete kurbust või lähete rööpast välja, kuid südamevalu ei võta teie üle võimust (tunnete mõõdukuse eest kannab hoolt limbiline süsteem).

Limbilist süsteemi ja hüpotalamust reguleerib aju neurokemikaalide habras tasakaal. Paraku võib see tasakaal mitmel põhjusel kaduda. Selle tulemuseks võib olla bioloogiline depressioon. Mis võib seda süsteemi kõigutada? Keemilistel väärtalitlustel on viis peamist põhjust.

 

Ravimite kõrvalnähud

 

Mõned retseptiravimid võivad põhjustada aju keemilise tasakaalu muutusi, mis kutsuvad esile raske bioloogilise depressiooni. Sellised kõrvalnähud on suhteliselt haruldased, kuid neid tuleb siiski ette. Kui depressioonil pole loogilist põhjust (suuremaid üleelamisi või kaotusi) ning depressiooni algus langes kokku ravimite manustamise algusega, tuleb kahtlustada ravimit. Sellisel puhul tuleb pöörduda ravimi välja kirjutanud arsti poole.

 

Krooniline alkoholi ja/või uimastite kuritarvitamine

 

Bioloogilise depressiooni teine peamine vallandaja on kauane alkoholi või teiste mõnuainete pruukimine. Mõned nn tujutõstvad uimastid, näiteks kokaiin ja amfetamiinid, on tuntud oma võime poolest kutsuda esile eufooriat. Kauase kasutamise järel esinevad paljudel uimastipruukijatel pärast kaifi kadumist rängad depressioonisümptomid. Veelgi tavalisem on see kauase või kroonilise alkoholi kuritarvitamise puhul. Alkohol võib esile kutsuda äärmiselt rasket depressiooni. Sageli kaob depressioon paar nädalat pärast alkoholipruukimise lõppu. (NB! Kui kavatsete alkoholi ohtra tarvitamise lõpetada, on võõrutusnähtude ennetamiseks targem pöörduda spetsialistide poole.)

 

Füüsiline haigus

 

Füüsiline haigus võib depressiooni soodustada kahel moel. Haigus võib neurokemikaalid tasakaalust välja lüüa ja/või viia patsiendi depressiooni oma tagajärgedega. Näiteks reumaatiline liigesepõletik võib patsiendile põhjustada igapäevaseid füüsilisi piinu. Rasked südamehaigused sunnivad inimest oma eluviisi täiesti muutma. Vähki põdev inimene võib silmitsi seista abituks jäämise ja surmaga. Rasked füüsilised haigused kutsuvad sageli esile psühholoogilisi reaktsioone. Kuid on ka haigusi, mis võivad ise ajus põhjustada bioloogilist depressiooni tekitavaid keemilisi muutusi.

 

Hormonaalsed muutused

 

Sünnitusjärgsed meeleolumuutused, premenstruaalne sündroom ja menopaus. Need pole haigused, vaid seisundid, millega kaasnevad märkimisväärsed hormonaalsed muutused. Depressiooni esineb naistel palju sagedamini kui meestel ning üks põhjus võib olla naissuguhormoonide mõju meeleolule. Uurimused on näidanud, et depressioon tabab naisi sagedamini just suuremate hormonaalsete muutuste aegu, näiteks pärast lapse sündi. Mõne teadlase väitel esineb menstruatsioonieelset meeleolumuutust kuni 40%, ränka depressiooni aga 5% naistest. Ehkki pole täpselt teada, kuidas, tunduvad hormoonid aju habrast keemilist tasakaalu sageli mõjutavat.

 

Haigused ja tervishäired, mis võivad esilekutsuda depressiooni

 

        Addisoni tõbi (pronkstõbi)
        AIDS
        Alatoitumus
        Aneemia
        Astma
        Cushingi tõbi
        Gripp
        Haavanduv koliit
        Kilpnäärme alatalitlus
        Kilpnäärme liigtalitlus
        Kroonilise väsimuse sündroom
        Krooniline põletik (mononukleoos, tuberkuloos)
        Krooniline valu
        Rasked südamehäired

 

         Menopaus
        Nakkuslik hepatiit
        Pahaloomulised kasvajad (vähk)
        Porfüüria (ainevahetushäire)
        Premenstruaalne sündroom
        Reumaatiline liigesepõletik
        Sclerosis multiplex
        Suhkruhaigus
        Sünnitusjärgsed meeleolumuutused
        Süüfilis
        Lupus erythematosis

 

Stress

 

Vaimne stress, eriti kui see kestab pikka aega, võib samuti põhjustada ajus neurokeemilisi muutusi. Iseäranis tõenäoline on see 1) tõsise kaotuse puhul; ja 2) raskete ülesannete puhul, mis tunduvad käivat üle jõu, nii et inimest valdab abitus. Olukorrad, mis põhjustavad abitustunnet, kutsuvad esile bioloogilisi reaktsioone nii inimestes kui ka loomades.

 

Endogeenne depressioon

 

Bioloogilised depressioonid on kõige sagedamini tingitud endogeensest depressioonist, mis tekivad mõningatel vastuvõtlikel inimestel teadmata põhjustel. Sellistel inimestel esineb perioodiliselt raskeid neurokeemilisi häireid, millega kaasneb depressioon.

 

Bipolaarne häire ehk maniakaal-depressiivne sündroom on vaimuhaigus, mida enamiku ekspertide arvates põhjustavad eranditult neurokeemilised häired. Seda sageli pärilikku haigust iseloomustavad sagedased ägedad meeleolukõikumised sügavast depressioonist eufooriani. Maniakaalses faasis võib patsient olla äärmiselt energiline, tema enesehinnang on kõrgenenud, ta tegutseb pidevalt ning vajab vähe und. Seda hoogu, mis on depressiooni täielik vastand, nimetatakse maaniaks või hüpomaaniaks (maania kergem vorm). Esmapilgul tundub maania lausa ihaldusväärse seisundina. Kes ei tahaks olla täis energiat ja eufooriat? Paraku muutub maniakaalses faasis patsiendi käitumine sageli ettearvamatuks ja kaootiliseks, sarnanedes automootoriga, mis käib nii kiiresti, et hakkab osadeks lendama.

 

Õnneks on bipolaarne häire sageli ravitav. Selleks kasutatakse näiteks liitiumi. Kui teil või teie pereliikmeil ilmneb sümptomeid, mis viitavad bipolaarsele häirele, soovitan teil tungivalt pöörduda psühhiaatri poole.

 

Sesoonne depressioon on depressiivne seisund, mille ilmselt kutsub esile päikesevalguse vähenemine. Kas pilvised päevad tekitavad teis tusatuju? Paljud inimesed vajuvad norgu, kui päikest väljas pole, kuid mõnel võib sügisega saabuv hallus esile kutsuda üliraske bioloogilise depressiooni. Päikesevalguse mõjul toimuvad hüpotalamuses muutused, mis põhjustavad mõnel inimesel aju keemilise tasakaalu muutusi, nii et neid tabab päikesevalguse vähenedes ränk bioloogiline depressioon. Sügismasenduse ohvritele on viimasel ajal hakatud määrama valgusravi: patsient istub talvisel ajal iga päev 1-2 tundi eredas valguses (2500 luksi). Samal ajal võib ta tegelda oma tavapäraste asjadega. Lisaks soovitatakse sügismasenduse all vaevlejatel iga päev vähemalt tund aega õues olla, sest isegi pilvise ilmaga on seal piisavalt valgust, et masendust peletada.

 

Kui depressiooni vallandavad käesolevas peatüki käsitletud bioloogilised tegurid, võivad inimesel ilmneda tõsised sümptomid, millele ta ei leia loogilist põhjendust. Bioloogiline depressioon on õnneks sageli täiesti ravitav. 

 

Kokkuvõte: depressiooni põhjused

 

Eelsoodumused

 

A. Lapsepõlvetraumad

 

        Varajased kaotused
        Tundetud vanemad
        Kalk kodune atmosfäär
        Kasvutoetuse puudumine
        Vägivald ja lapsepilastus

 

B. Pärilikkus

 

Pidevad või hiljutised tegurid

 

A. Lähedase inimese kaotus
B. Eksistentsiaalsed kaotused

 

        Unistuse purunemine
        Oma surelikkuse tajumine

 

C. Sündmused, mis alandavad enesehinnangut
D. Füüsiline haigus
E. Kauane stress

 

Bioloogilised tegurid

 

A. Ravimite kõrvalnähud
B. Krooniline alkoholi/uimastite kuritarvitamine
C. Füüsiline haigus
D. Hormonaalsed muutused
E. Stress
F. Endogeenne depressioon

 

 

mis põhjustab depressiooni? ...hiljutised läbielamised

        Lapsepõlvetraumad suurendavad kindlasti hilisemat depressiooniohtu. Ometi võib depressioon tabada ka neid, kellel sellist soodumust pole. Depressiooni eest pole keegi kaitstud. See võib rivist välja lüüa ükskõik millise eluala esindaja ega hooli sotsiaalsest klassist, intelligentsusest ega edust. Ehkki mõned bioloogilised depressioonid tulevad nagu välk selgest taevast, kujutab enamik depressioone endast reaktsiooni elumuutustele. Loomulikult ei põhjusta mitte kõik elumuutused depressiooni, kuid stressoreid, mis seda esile kutsuvad, on terve hulk.

 

PIDEVAD VÕI HILJUTISED DEPRESSIOONIVALLANDAJAD

 

Lähedase inimese kaotus: Depressiooni levinuimat tekitajat, armastatud inimese kaotust, võivad põhjustada mitmesugused sündmused: surm, abielulahutus, laste suurekssirgumine, sõbra või kallima kaugenemine. Sellised kaotused on inimkogemuse lahutamatu osa. Kaotus kutsub esile südamevalu, mis enamikul juhtudel lõpuks kaob. Ent koguni 25% inimesi langeb valusa kaotuse järel kliinilisse depressiooni.

Üks mitmest väärarusaamast "normaalse kurbuse" kohta on ootus, et surmast või lahutusest saadakse paari kuuga üle. Uurimused on aga näidanud, et südamevalu kestab sageli märksa kauem, kui enamik inimesi eeldab. Kurvastamisprotsessi võib jagada kolme faasi:

1. faas: Esialgne šokk, millega võib kaasneda tuimus, sügav kurvameelsus või hingevalu ja tuimuse vahel kõikumine.

 

2. faas: Kurvastamine ise, mille jooksul tabavad inimest sagedased kurvameelsus- ja üksildushood ning ta tunneb, et "elu on täiesti muutunud". (Vastupidiselt üldlevinud arvamusele on see periood pikk - vanema kaotuse puhul keskmiselt kaks, lahutuse puhul neli, abikaasa surma puhul neli kuni kuus ja lapse surma korral kaheksa kuni kümme aastat.)

 

 3. faas: Lahendus. Isegi see ei tähenda, et kaotusest on üle saadud. Enamikku inimesi valdavad valusad mälestused veel aastaid. Siiski võib olukorra lahenemiseks pidada seda, kui piinavad kurbusehood on taandunud ja elu tundub taas normaalne.

Igaüks, kes on läbi elanud valusa kaotuse, ütleb, et sellest ei olegi võimalik üle saada. Ometi on südamel hea omadus: ta paraneb siiski, see võtab ainult aega. Tähtis on mõista, et südamevalu pole märk väärastumusest ega vaimuhaigusest. 

 

Eksistentsiaalsed kaotused: Robert kuulis hiljuti, et tema kolleeg sai golfi mängides infarkti ja suri. Too mees oli alles 48-aastane. Minuga rääkides ütles Robert: "Kõige rohkem rabas mind arusaamine, et see oleksin võinud olla ka mina. Hakkasin elu üle järele mõtlema. Küsisin endalt: olen ma tõesti õnnelik? Kas mu elul on mõte?" Sageli sunnivad sellised kaotused meid seisma silmitsi küsimustega elu mõtte ja surelikkuse kohta. Võimalik, et nn keskeakriisi kutsuvad esile just nimelt sellised eksistentsiaalsed küsimused.

Üks peamisi eksistentsiaalseid muresid, mis inimest piinab, on unistuste kustumine. Enamik meist unistab ja loodab midagi, mõned unistused on teadlikud, teised enamjaolt ebateadlikud. Unistatakse õnnelikust perekonnaelust, tööalasest edust. Sageli ei vasta tegelikkus loodetule. Ühel hetkel silmad avanevad ning inimest tabab valus arusaam: "Ma pole rahul."

Pettumust valmistava tegelikkuse kiuste lootusi hellitada on äärmiselt inimlik. 38-aastane Pamela ütles mulle: "Olen seda talunud üksteist aastat. Mu mees ei hooli minust, ta kohtleb mind nagu põrandakaltsu. Vahel tuleb ta mulle kallale. Aga ma lootsin kogu aeg, et ta muutub. Kordasin endale, et me peame lihtsalt veidi rohkem vaeva nägema. Alles nüüd saan ma kõigest aru. Mu mees pole põrmugi muutunud ega muutugi. Kuidas ma küll võisin nii rumal olla?" Pamela ei olnud rumal, ta lihtsalt lootis. Lootus võib olla sillaks, mis aitab inimesi rasketest aegadest üle. Kuid lootus võib ka pimestada. Pamela peletas kaotuskibedust eemale, lootes paremat tulevikku, kuid ühel hetkel läks seebimull lõhki. Masenduse kutsus esile arusaam elus pettumisest. Unistus õnnelikust abielus oli purunenud. Sageli ei mõisteta, et selline sündmus on sama kaalukas kui teised kaotused. Pami sõbrad ütlesid: "Ma ei saa aru, miks sa nii rööpast väljas oled. Sa oled ju kogu aeg teadnud, milline su mees on." Seda kuuldes tundis Pamela end halvasti. Sõpradel võisid olla head kavatsused, kuid nad kritiseerisid teda. Pole tähtis, kui kaua Pamela oma abikaasa vägivaldsust kannatas. Kui illusioon oli purunenud, tekkis depressioon.

Teine eksistentsiaalse kaotuse alaliik on oma surelikkuse tajumine. Kahekümneaastane üliõpilane teab, et ta ei ela igavesti, kuid ta ei mõtle sellele. Kuid neljakümneaastane inimene võib seda tõde hoopis teise pilguga vaadata. Vanemate või eakaaslase surm sunnib sageli inimeste oma surelikkust tunnistama. Ja nagu on öelnud rabi Harold Kushner: "Unes ei kummita meid mitte surmahirm, hirm elu lõppemise ees, vaid hirm, et meie elul polnud mingit tähtsust..." Äkiline arusaamine "aeg töötab minu kahjuks" võib mitte ainult tekitada hirmu tuleviku ees, vaid ka kurbust, et elu on olnud tühi, ilma tähenduseta või täis pettumusi.

Ühiskonna silmis on surm ja lahutus kurvameelsuse ja depressiooni "lubatud" põhjused. Kuid eksistentsiaalseid küsimusi nähakse sageli teises valguses. Keegi patsient ütles mulle pärast oma mehe surma: "Oh, selliseid asju ju juhtub. See kuulub vanaduse juurde ja sellega peab leppima." Ta püüdis mind (ja ennast) veenda, et "selliseid asju juhtub" ja et ta peab abikaasa surmast üle saama. Tegelikult tundis ta sügavat leina ja teda valdas surmahirm. Sõbrad ja pereliikmed tundsid talle mehe kaotuse pärast kaasa, kuid ei mõistnud tema hirmu surelikkuse ees. Mingil moel oli abikaasa surm vastuvõetavam kaotus. Naise eksistentsiaalset kriisi peeti tühiseks. Selle tulemusel tundis naine end oma leinas veelgi rohkem üksi. Eksistentsiaalsete kaotuste piinarikkust ei tohi alahinnata.

Sündmused, mis alandavad enesehinnangut: Elus juhtub nii mõndagi, mis võib enesehinnangule ränga hoobi anda. Isiklikud ebaõnnestumised (näiteks ametikõrgendusest ilmajäämine), äraütlemised ja kriitika ning vigade tegemine on vaid väike hulk nendest.

43-aastane raamatupidaja Andy pani kogemata oma köögi põlema. Maja jäi terveks, kuid köök sai tõsiselt kannatada. Ehkki remondikulud kandis kindlustus, tundis Andy veel mitu kuud pärast tulekahju teravat enesepõlgust. "Mis mulle küll pähe läks? Kuidas ma küll võisin nii loll olla?" Andy ei suutnud oma äpardust endale kuidagi andestada.

 

Carl oli töötanud kakskümmend kolm aastat masinatöökojas. Firma vahetas omanikku ning Carl sai töökusele ja staažile vaatamata lõpparve. Ta ei leidnud kaks aastat erialast tööd. Samuti pidi ta taluma naisevenna ilkumist. Too tuletas Carlile tema "kroonilist tööpuudust" igal võimalusel meelde. Kõige selle tagajärjel tundis Carl end vääritu olendina ning piinles meeletult.

 

Iga inimene tahab olla enda silmis midagi väärt. Ülalmainitud näidete sarnased juhtumid viivad sageli depressiooni.

Füüsiline haigus: Haigused võivad tekitada ränki hingepiinu. Mõnel puhul kaasneb haigusega terav igapäevane valu, mis kahandab elukvaliteeti ning viib musta masendusse.

 

Mõned eluohtlikud ja degeneratiivsed haigused ähvardavad patsienti üha suureneva liikumisvõimetuse ja/või surmaga. Kunagi võrreldi kaht patsientide rühma. Ühel oli selgroovigastus ja teisel lihasdüstroofia. Mõlemad olid määratud ratastooli. Ent erinevalt lihasdüstroofiast, mis üha süveneb, on selgroovigastus tavaliselt staatiline seisund. Lihasdüstroofiat põdevate patsientide seas oli depressioon märksa tõsisem kui selgroovigastusega patsientide seas. Inimesele on loomuomane tulevikku vaadata, ja paljude haiguste puhul on väljavaated kahjuks sünged.

 

Mõne haigusega kaasnevad füüsilised piirangud, mis pööravad elu pea peale. Saara on 34-aastane naine, kelle kirg on moderntants. Ta töötas sekretärina ning ootas iga päev pikisilmi tundi, mil sai kontori ukse kinni lüüa ja tantsutundi minna. Kaks aastat tagasi haigestus ta reumaatilisse liigesepõletikku ja pidi tantsimisest täiesti loobuma. "Elu on tühi," ütles ta mulle. Füüsilised haigused mitte ainult ei põhjusta valu ja hirmu tuleviku ees, vaid võivad muuta inimese elu viisil, mis kutsub esile depressiooni.

 

Pikaajaline stress: Üldiselt ei põhjusta stress depressiooni. Te võite enda peale võtta mitu stressirohket ülesannet ja end siiski hästi tunda. Kõik sõltub sellest, mida te endast stressirohkes olukorras arvate. Seni kui mõtlete: "Raske pähkel, aga ma leian lahenduse ja saan hakkama," tundub stress väljakutsena ega mõju depressiivselt. Ent kui üha kuhjuvad pinged võtavad teie üle võimust, võib teie enesehinnang muutuda. Arvatavasti vallandab depressiooni just nimelt veendumus: "Ma ei saa sellega hakkama. Ma ei kontrolli enam olukorda. Olen täiesti abitu." Kui te ei suuda stressirohket olukorda kontrolli alla saada, tunnete end jõuetuna. Pikaajaline stressor võib stressorite rohkus, millega kaasneb abitustunne, võib kaasa tuua depressiivse reaktsiooni.

 

Vahel on depressiooni põhjused ilmsed, kuid sageli kipuvad nad olema ebamäärased või varjatud. Depressiooni võivad esile kutsuda mitmesugused sündmused. Mõni ime siis, et see on niivõrd levinud. Esimene samm depressioonist jagusaamisel on mõista selle põhjust. Kõige targem on rääkida endast, oma tunnetest, kunagistest ja hiljutistest läbielamistest mõne teise inimesega. Süvenedes oma ellu ja jagades seda teisega, on teil kergem piltmõistatuse tükke kokku panna, avastada ja mõista, miks te olete depressioonis. Mõned inimesed suudavad seda kõige paremini psühhoterapeudi vastuvõtul, teised jõuavad depressiooni põhjusteni avameelses vestluses sõprade, pereliikmete või vaimuliku hingehoidjaga. Teise inimesega rääkimisest on kasu mitmel moel. Esiteks suudate te lahti harutada elukogemuste sasipuntra. Teiseks, nagu ütleb vanasõna: "Jagatud mure on pool muret."

mis põhjustab depressiooni? ...lapsepõlve hingetraumad

        Väga sageli on depressiooni põhjused varjatud või ebamäärased. Tihti tunnevad inimesed, et depressioon tuleb nagu välk selgest taevast. Üks põhjusi, miks depressiooni põhjusi tuleb tundma õppida, on see, et nõnda oskate paremini õiget ravimoodust valida.

Nii nagu mitte iga kurguvalu ei kao antibiootikumide toimel, nii ei reageeri ka kõik depressioonid ühesugusele ravile. Kui olete veendunud, et kurguvalu põhjustab streptokokk, valite ravivahendiks antibiootikumid. Kui teate, mis on teie depressiooni põhjus, oskate ka valida kõige õigema ravimeetodi.

Depressiooni tagamaade väljaselgitamine aitab teil ka aru saada oma uuest seisundist, mis muidu on üsnagi segadusseajav. Saades vastuse küsimusele "miks?", eemaldate depressioonilt saladuskatte ning olete paranemisele sammukese lähemal.

LAPSEPÕLVE HINGETRAUMAD

Oletagem hetkeks, et kaks inimest osalevad võidujooksul. Nad peavad paljajalu ületama kruusase platsi. Oletagem veel, et ühel jooksjal on jalad juba enne võistlust rakkus. Võistlus on mõlemale valus, kuid valusam sellele, kes on juba enne vigastatud. Samamoodi on tõestatud, et valusad lapsepõlvekogemused võivad olla täiskasvanupõlve depressioonide taimelavaks. Loomulikult pole see alati nõnda. Kuid mõningad läbielamised suurendavad depressioonile vastuvõtlikkust märkimisväärselt. Siin kirjeldatud lapsepõlvetraumad selgitavad, miks mõni inimene suudab stressile vastu panna, teine aga annab täpselt samasuguses olukorras alla ja langeb depressiooni.

Varajased kaotused: Väikesed lapsed on armastatud inimese kaotuse suhtes eriti tundlikud. Tugevate lähedussidemete moodustamine on lapse arengu normaalne osa. Lapsevanem võib surra, kaduda silmist abielulahutuse, pikaajalise komandeeringu või haiglasoleku tõttu. Paljud "kadunud" vanemad võivad tegelikult täiesti olemas olla, kuid hoida lapsest lihtsalt eemale. Rasket haigust põdev vanem võib oma last kõigest südamest armastada, kuid elada valu tõttu oma sisemaailmas, kust teda kätte ei saa. Depressiivsete vanemate lastest saavad omakorda depressiivsed täiskasvanud. Võimalik, et lapsevanem armastas oma võsukest kõigest südamest, kuid depressioon võttis temalt elujõu ja võime lapsega tegelda.

Vahel on laps soovimatu ning teda ei armastata või teeb vanemad kalgiks stressirohke kodune olukord. Sageli tunnevad end armastusest ilmajäetuna just alkohoolikute lapsed. Kauane alkoholi kuritarvitamine annab lapsevanematele ränga hoobi ning võib pärssida nende võimet moodustada oma lastega lähedasi sidemeid. Täiskasvanuna kannatavad paljud alkohoolikute lapsed selle varajase lähedusepuuduse tagajärgede all.

Niisiis võib laps tunnetada juba oma esimestel eluaastatel mitmesuguseid kaotusi. Need kaotused põhjustavad peamiselt kolme liiki probleeme, mis võivad jätkuda läbi kogu täiskasvanupõlve:

1)  Raskused läheduse saavutamisega: Kui laps kiindub lähedasse inimesse ning kaotab ta, võib ta muutuda lähedussidemete sõlmimisel äärmiselt ettevaatlikuks. Sellised lapsed võivad sisimas igatseda lähedust, kuid hirm tõrjumise ja kaotuse ees ei luba neil kellessegi sügavalt kiinduda. Selline sisemine läheduseigatsus ja emotsionaalne eraldatus võivad suurendada depressiooniohtu.

2)  Ärevus ja hirm: Lastel on vaja vanemaid, et tunda end maailmas turvaliselt ja väljaspool ohtu. Kaotused võtavad turvatunde ja põhjustavad hirmu.

3)  Sügav kurbus ja lein: Hirm läheduse ees, turvatunde puudumine ja kurbus võivad aastateks inimese sisse püsima jääda, ehkki valu põhjustanud sündmus on ammu möödas. Sellistel lastel on suur oht reageerida hilisemas elus kogetavatele kaotustele üliägedalt. Uus kaotus avab mineviku haavad. Teisel võib sellist ägedad reaktsiooni olla raske mõista, kuni ta võtab endale aega, et meenutada ka lapsepõlvekogemusi.

    

Õnneks ei tähenda varajased kaotused alati, et hilisemas elus hakkaks inimene depressiooni all kannatama. Valusatest kaotustest aitavad last üle kaks tähtsat tegurit. Esiteks, vähemalt ühe täiskasvanu emotsionaalne kättesaadavus. Sageli suudab teine lapsevanem, vanaema või tädi kaotust tasa teha. Teiseks on ääretult tähtis aidata lapsel leinata, sisendades lapsele, et nutt on normaalne, ning jagades temaga oma pisaraid ja valu, hoiate ära hingehaavad, mis võivad veritseda kogu elu.

Karm kasvukeskkond: Aeg-ajalt kaotab iga lapsevanem enesevalitsuse, on taktitu ning teeb vigu, mis lapsi haavavad. Kuid sellistest vigadest ei jää sügavat haava. Õigupoolest usuvad paljud lapse arengu eksperdid, et lastele on kasvamiseks vaja vaid "piisavalt head" õhkkonda - sellist, kus enamik kogemusi on positiivsed või isegi neutraalsed, kus hea kaalub halva üles. Pole ju keegi meist täiuslik!

Paraku valitseb liigagi paljudes kodudes pidevalt kalk õhkkond. Tihti kuulub selle juurde ka füüsiline vägivald, kuid üldiselt räägin ma lapse alavääristamisest: "Sa pole midagi väärt, keegi pole sind tahtnud, sa oled rumal ja küündimatu." Nägin hiljuti toidupoes isa, kes raputas oma poega ja ütles: "Sa oled mõttetu sitavikat." Selline sõnum teeb last alandades meeletut kahju, õõnestades tema eneseväärikust. Kui sellist sõnumit iga päev korrata, sööbib ta mällu. Laps hakkabki uskuma, et see on tõsi - seda ütleb ju üks tähtsamaid inimesi tema elus. Säärased lapsed kasvavad üles kahjustatud eneseväärikusega. Hilisemas elus piisab kasvõi kõige tühisemast äpardusest või tagasilöögist, et teda rööpast välja lüüa.

Äpardused, pettumused ja tagasilöögid kuuluvad elu juurde. Ka parimal juhul on elu sageli raske. Kalgis koduses õhkkonnas kasvamine suurendab hilisemate pettumuste valu ning jätab lapse hinge sügava haava.

Kasvutoetuse puudumine: Lapsed vajavad kaitset ja hellust, kuid ka julgustust. Meis kõigis on sisemine tung kasvada, saada iseendaks, omada isiklikku arvamust, tegutseda, end maksma panna ja jätta endast jälg. Vahel ei toeta vanemad lapse kasvamist. See võib toimuda mitut moodi. Mõned vanemad klammerduvad lapse külge. Raske on loobuda lähedustundest ja soojusest, mida laps annab. Kui laps hakkab eemale tõmbuma, andub sisemisele sunnile ise maailma avastada, võib lapsevanem haavuda, endast välja minna või tunda end tõrjutuna. 

Üks moodus kasvamist ja iseseisvust pärssida on näha lapses endiselt abitut olendit ning teha tema eest kõik ära. Selline lapsevanem ei suuda näha last vigu tegemas. Näiteks kui beebi hakkab kõndima, võib vanem tunda kanget tahtmist joosta teda "päästma" iga kord, kui laps hakkab kukkuma. Selle tulemusel on laps pealtnäha valu eest kaitstud. Kuid alltekst on järgmine: "Ma pean sind abituks. Ma ei usu, et sa suudaksid omapäi hakkama saada. Ma ei usu sinu võimetesse ja sellepärast ma kaitsengi sind ja teen kõik sinu eest ära." Kui see muster peaks jätkuma, süveneb lapses veendumus: "Ma ei oska midagi. Ma ei usu endasse." Nii ei julgegi ta uusi asju proovida. 

Sellised inimesed vajavad pidevalt teiste abi, uskudes, et nad ei suuda üksi hakkama saada. Täiskasvanuna võib süveneda kartus kaotada abikaasa või vanem, sest sisimas ollakse veendunud: "Ma ei saa ilma temata hakkama." Seepärast kaasneb kaotuskibedusega ka märkimisväärne enesekindluse vähenemine.

Lapse kasvamist takistab ka naeruvääristamine ja alandamine. Üks mu patsient rääkis, kuidas ta oli lapsepõlves meisterdanud paarist puutükist ja naelast mängulennuki. Ta tahtis olla sama hea puusepp kui isa. Kui ta oma lennukit isale näitas, naeris too ta välja ning näitas lennukit sarkastilise märkuse saatel koguni oma sõpradele. "See oli nii alandav, et ma ei proovinud enam kunagi midagi meisterdada." Vanemad peavad lapse varajasi iseseisvus- ja eneseväljenduspüüdeid toetama.

Mõnes peres nõutakse lapselt täiuslikkust. Ehkki laps annab endast parima, pole see ikka piisavalt hea. Päevikusse kantud viis kutsub esile kommentaari: "Miks sa viis plussi ei saanud?" Eneseväljenduse poole püüdlevale lapsele sisendatakse pidevalt: "Sa pole piisavalt hea." Sellised sõnumid sööbivad hinge ning põhjustavad hilisemat madalat enesehinnangut.

Need, kes on lapsena tundnu toetuse puudust, elavad täiskasvanuna ebaõnnestumisi valusalt üle. Piisavat toetust saanud lapsed tunnevad: "Minuga on kõik korras." Hilisemad ebaõnnestumised puudutavad, kuid ei vii rööpast välja.

Vägivald ja lapsepilastus: Füüsiline ja seksuaalne vägivald, iseäranis vanema poolt, tekitab lapsele määratu hingetrauma. Lapsed loodavad stabiilsuse, usalduse ja turvatunde tekitamises vanemate peale. Lastepsühholoogid on välja selgitanud, et vanema sooritatud vägivallaakti või lapsepilastuse üks tagajärg on turvatunde kadumine. Paljud, kuid mitte enamik ohvreid tunnevad, et nad on süüdi, nad usuvad sügaval sisimas: "See oli mu enda süü, ma olen paha, rõve, jälk." Ka sellised kogemused jätavad eneseväärikusele ränga jälje. 

On selge, et varajastel elukogemustel on lapse arengus ja täiskasvanute maailmaga kohanemises märkimisväärne roll. Enamik lapsi ei suuda valusatest üleelamistest lihtsalt välja kasvada. Täiskasvanuks saamise vaevadele lisaks tuleb neil üle saada sügavatest ja valusatest haavadest.