mis põhjustab depressiooni? ...lapsepõlve hingetraumad

        Väga sageli on depressiooni põhjused varjatud või ebamäärased. Tihti tunnevad inimesed, et depressioon tuleb nagu välk selgest taevast. Üks põhjusi, miks depressiooni põhjusi tuleb tundma õppida, on see, et nõnda oskate paremini õiget ravimoodust valida.

Nii nagu mitte iga kurguvalu ei kao antibiootikumide toimel, nii ei reageeri ka kõik depressioonid ühesugusele ravile. Kui olete veendunud, et kurguvalu põhjustab streptokokk, valite ravivahendiks antibiootikumid. Kui teate, mis on teie depressiooni põhjus, oskate ka valida kõige õigema ravimeetodi.

Depressiooni tagamaade väljaselgitamine aitab teil ka aru saada oma uuest seisundist, mis muidu on üsnagi segadusseajav. Saades vastuse küsimusele "miks?", eemaldate depressioonilt saladuskatte ning olete paranemisele sammukese lähemal.

LAPSEPÕLVE HINGETRAUMAD

Oletagem hetkeks, et kaks inimest osalevad võidujooksul. Nad peavad paljajalu ületama kruusase platsi. Oletagem veel, et ühel jooksjal on jalad juba enne võistlust rakkus. Võistlus on mõlemale valus, kuid valusam sellele, kes on juba enne vigastatud. Samamoodi on tõestatud, et valusad lapsepõlvekogemused võivad olla täiskasvanupõlve depressioonide taimelavaks. Loomulikult pole see alati nõnda. Kuid mõningad läbielamised suurendavad depressioonile vastuvõtlikkust märkimisväärselt. Siin kirjeldatud lapsepõlvetraumad selgitavad, miks mõni inimene suudab stressile vastu panna, teine aga annab täpselt samasuguses olukorras alla ja langeb depressiooni.

Varajased kaotused: Väikesed lapsed on armastatud inimese kaotuse suhtes eriti tundlikud. Tugevate lähedussidemete moodustamine on lapse arengu normaalne osa. Lapsevanem võib surra, kaduda silmist abielulahutuse, pikaajalise komandeeringu või haiglasoleku tõttu. Paljud "kadunud" vanemad võivad tegelikult täiesti olemas olla, kuid hoida lapsest lihtsalt eemale. Rasket haigust põdev vanem võib oma last kõigest südamest armastada, kuid elada valu tõttu oma sisemaailmas, kust teda kätte ei saa. Depressiivsete vanemate lastest saavad omakorda depressiivsed täiskasvanud. Võimalik, et lapsevanem armastas oma võsukest kõigest südamest, kuid depressioon võttis temalt elujõu ja võime lapsega tegelda.

Vahel on laps soovimatu ning teda ei armastata või teeb vanemad kalgiks stressirohke kodune olukord. Sageli tunnevad end armastusest ilmajäetuna just alkohoolikute lapsed. Kauane alkoholi kuritarvitamine annab lapsevanematele ränga hoobi ning võib pärssida nende võimet moodustada oma lastega lähedasi sidemeid. Täiskasvanuna kannatavad paljud alkohoolikute lapsed selle varajase lähedusepuuduse tagajärgede all.

Niisiis võib laps tunnetada juba oma esimestel eluaastatel mitmesuguseid kaotusi. Need kaotused põhjustavad peamiselt kolme liiki probleeme, mis võivad jätkuda läbi kogu täiskasvanupõlve:

1)  Raskused läheduse saavutamisega: Kui laps kiindub lähedasse inimesse ning kaotab ta, võib ta muutuda lähedussidemete sõlmimisel äärmiselt ettevaatlikuks. Sellised lapsed võivad sisimas igatseda lähedust, kuid hirm tõrjumise ja kaotuse ees ei luba neil kellessegi sügavalt kiinduda. Selline sisemine läheduseigatsus ja emotsionaalne eraldatus võivad suurendada depressiooniohtu.

2)  Ärevus ja hirm: Lastel on vaja vanemaid, et tunda end maailmas turvaliselt ja väljaspool ohtu. Kaotused võtavad turvatunde ja põhjustavad hirmu.

3)  Sügav kurbus ja lein: Hirm läheduse ees, turvatunde puudumine ja kurbus võivad aastateks inimese sisse püsima jääda, ehkki valu põhjustanud sündmus on ammu möödas. Sellistel lastel on suur oht reageerida hilisemas elus kogetavatele kaotustele üliägedalt. Uus kaotus avab mineviku haavad. Teisel võib sellist ägedad reaktsiooni olla raske mõista, kuni ta võtab endale aega, et meenutada ka lapsepõlvekogemusi.

    

Õnneks ei tähenda varajased kaotused alati, et hilisemas elus hakkaks inimene depressiooni all kannatama. Valusatest kaotustest aitavad last üle kaks tähtsat tegurit. Esiteks, vähemalt ühe täiskasvanu emotsionaalne kättesaadavus. Sageli suudab teine lapsevanem, vanaema või tädi kaotust tasa teha. Teiseks on ääretult tähtis aidata lapsel leinata, sisendades lapsele, et nutt on normaalne, ning jagades temaga oma pisaraid ja valu, hoiate ära hingehaavad, mis võivad veritseda kogu elu.

Karm kasvukeskkond: Aeg-ajalt kaotab iga lapsevanem enesevalitsuse, on taktitu ning teeb vigu, mis lapsi haavavad. Kuid sellistest vigadest ei jää sügavat haava. Õigupoolest usuvad paljud lapse arengu eksperdid, et lastele on kasvamiseks vaja vaid "piisavalt head" õhkkonda - sellist, kus enamik kogemusi on positiivsed või isegi neutraalsed, kus hea kaalub halva üles. Pole ju keegi meist täiuslik!

Paraku valitseb liigagi paljudes kodudes pidevalt kalk õhkkond. Tihti kuulub selle juurde ka füüsiline vägivald, kuid üldiselt räägin ma lapse alavääristamisest: "Sa pole midagi väärt, keegi pole sind tahtnud, sa oled rumal ja küündimatu." Nägin hiljuti toidupoes isa, kes raputas oma poega ja ütles: "Sa oled mõttetu sitavikat." Selline sõnum teeb last alandades meeletut kahju, õõnestades tema eneseväärikust. Kui sellist sõnumit iga päev korrata, sööbib ta mällu. Laps hakkabki uskuma, et see on tõsi - seda ütleb ju üks tähtsamaid inimesi tema elus. Säärased lapsed kasvavad üles kahjustatud eneseväärikusega. Hilisemas elus piisab kasvõi kõige tühisemast äpardusest või tagasilöögist, et teda rööpast välja lüüa.

Äpardused, pettumused ja tagasilöögid kuuluvad elu juurde. Ka parimal juhul on elu sageli raske. Kalgis koduses õhkkonnas kasvamine suurendab hilisemate pettumuste valu ning jätab lapse hinge sügava haava.

Kasvutoetuse puudumine: Lapsed vajavad kaitset ja hellust, kuid ka julgustust. Meis kõigis on sisemine tung kasvada, saada iseendaks, omada isiklikku arvamust, tegutseda, end maksma panna ja jätta endast jälg. Vahel ei toeta vanemad lapse kasvamist. See võib toimuda mitut moodi. Mõned vanemad klammerduvad lapse külge. Raske on loobuda lähedustundest ja soojusest, mida laps annab. Kui laps hakkab eemale tõmbuma, andub sisemisele sunnile ise maailma avastada, võib lapsevanem haavuda, endast välja minna või tunda end tõrjutuna. 

Üks moodus kasvamist ja iseseisvust pärssida on näha lapses endiselt abitut olendit ning teha tema eest kõik ära. Selline lapsevanem ei suuda näha last vigu tegemas. Näiteks kui beebi hakkab kõndima, võib vanem tunda kanget tahtmist joosta teda "päästma" iga kord, kui laps hakkab kukkuma. Selle tulemusel on laps pealtnäha valu eest kaitstud. Kuid alltekst on järgmine: "Ma pean sind abituks. Ma ei usu, et sa suudaksid omapäi hakkama saada. Ma ei usu sinu võimetesse ja sellepärast ma kaitsengi sind ja teen kõik sinu eest ära." Kui see muster peaks jätkuma, süveneb lapses veendumus: "Ma ei oska midagi. Ma ei usu endasse." Nii ei julgegi ta uusi asju proovida. 

Sellised inimesed vajavad pidevalt teiste abi, uskudes, et nad ei suuda üksi hakkama saada. Täiskasvanuna võib süveneda kartus kaotada abikaasa või vanem, sest sisimas ollakse veendunud: "Ma ei saa ilma temata hakkama." Seepärast kaasneb kaotuskibedusega ka märkimisväärne enesekindluse vähenemine.

Lapse kasvamist takistab ka naeruvääristamine ja alandamine. Üks mu patsient rääkis, kuidas ta oli lapsepõlves meisterdanud paarist puutükist ja naelast mängulennuki. Ta tahtis olla sama hea puusepp kui isa. Kui ta oma lennukit isale näitas, naeris too ta välja ning näitas lennukit sarkastilise märkuse saatel koguni oma sõpradele. "See oli nii alandav, et ma ei proovinud enam kunagi midagi meisterdada." Vanemad peavad lapse varajasi iseseisvus- ja eneseväljenduspüüdeid toetama.

Mõnes peres nõutakse lapselt täiuslikkust. Ehkki laps annab endast parima, pole see ikka piisavalt hea. Päevikusse kantud viis kutsub esile kommentaari: "Miks sa viis plussi ei saanud?" Eneseväljenduse poole püüdlevale lapsele sisendatakse pidevalt: "Sa pole piisavalt hea." Sellised sõnumid sööbivad hinge ning põhjustavad hilisemat madalat enesehinnangut.

Need, kes on lapsena tundnu toetuse puudust, elavad täiskasvanuna ebaõnnestumisi valusalt üle. Piisavat toetust saanud lapsed tunnevad: "Minuga on kõik korras." Hilisemad ebaõnnestumised puudutavad, kuid ei vii rööpast välja.

Vägivald ja lapsepilastus: Füüsiline ja seksuaalne vägivald, iseäranis vanema poolt, tekitab lapsele määratu hingetrauma. Lapsed loodavad stabiilsuse, usalduse ja turvatunde tekitamises vanemate peale. Lastepsühholoogid on välja selgitanud, et vanema sooritatud vägivallaakti või lapsepilastuse üks tagajärg on turvatunde kadumine. Paljud, kuid mitte enamik ohvreid tunnevad, et nad on süüdi, nad usuvad sügaval sisimas: "See oli mu enda süü, ma olen paha, rõve, jälk." Ka sellised kogemused jätavad eneseväärikusele ränga jälje. 

On selge, et varajastel elukogemustel on lapse arengus ja täiskasvanute maailmaga kohanemises märkimisväärne roll. Enamik lapsi ei suuda valusatest üleelamistest lihtsalt välja kasvada. Täiskasvanuks saamise vaevadele lisaks tuleb neil üle saada sügavatest ja valusatest haavadest.