Mina tundmaõppimine

        Ehkki sa ei pruugi sellest täielikult teadlik olla, olete sina ja sinu Tõeline Mina ainukordne alge, millest kõik muu on esile kerkinud – üks. Karmakoorma ületamise käigus kasvab sinu teadlikkus sellest ainulaadsest suhtest üha enam, kuni lõpuks koged ühtsust Mina’ga igal hetkel. Seniks aga on oluline saada ettekujutus sellest, mis see Mina on, kuidas ta toimib ja mida ühtsus Mina’ga endast kujutab.

 

Jooga-, tantristlikus, taoistlikus ja džainistlikus kirjanduses on Mina kohta palju kirja pandud. Enne kui jätkame, jäta meelde: Mina ei ole teadmiste siht ning sel ei ole piiritletavaid omadusi, seega on Mina täpne määratlemine võimatu. Veelgi enam, kuna vaim, aru, hing ja madalam meel, samuti meele rollid ja tahud, lähtuvad Mina’st, ei ole ühelgi neist tegevusväljadest võimet mõelda või mõista, mis Mina tegelikult on, sest Mina on nende algseim põhjus ehk looja. Sellist paradoksi võib võrrelda probleemiga, mille ees seisavad unenäoolendid, kes püüavad asjatult kujutleda oma loojat, unenäo nägijat, kellele nad võlgnevad oma olemasolu ning kelle teadvuses nad on ja tegutsevad.

 

Jooga, tantrism ja suured Ida usundid nõustuvad igasugusest kogemusest sõltumatult tõsiasjaga, et sa juba oledki ühenduses Mina’ga, olenemata sellest, kas seda endale teadvustad või mitte, ning et Mina on inimese vaimu, hinge, aru ja keha, aga ühtlasi ka kõige muu nähtumuste universumis leiduva algseim põhjus. Kuid Mina ei vasta täpselt sellele, kellena sa end ette kujutad, või vähemalt mitte sellele, kellega sa end igapäevaelus samastad. Õigem on ehk öelda, et Mina on alus sellele, kes sa oled praegu ja kes sa olid enne, kui isikupärastusid ja hakkasid end samastama teistest lahusseisva minaga, osaga endast, mis koosneb isendilisest meelest ja egost. Kui sa hetkel päris täpselt aru ei saa, mida ma eelnevaga öelda tahan, võid pidada end heasse seltskonda kuuluvaks, sest enamik maailma mõttetarku, prohveteid, teolooge ja psühholooge on olnud Mina’ga samasuguses hädas nagu sina praegu. Tõsi on see, et Mina ei ole võimalik tundma õppida, kasutades isendilist meelt ja ego.

 

Mina võid sa mõista üksnes siis, kui seda vahetult koged, mis tähendab, et sul on vaja vähemalt ajutiselt ületada isendiline meel ja ego.

 

Enne kui jõuad Mina vahetu kogemiseni, võid rahuldada oma intellektuaalset uudishimu (ja sellest võib üsna palju kasu olla), õppides tundma, kuidas nähtumuste maailm, kaasa arvatud sinu eraldiseisev mina ja sinu olemuse erinevad tahud, on Mina’st tekkinud ja kuidas Mina üha jätkuvalt mõjutab kõike igas nähtumuste universumi maailmas ja mõõtmes.

 

Mina talitluslik olemus

 

Kristlikus terminoloogias vastab Mina Pühale vaimule. Joogas viidatakse sellele kui atman’ile. Sanskriti keeles tähendab atman ‘see, mida ei saa kahestada’. Talitluslikult on Mina ehk atman sama, mis iga inimolendi keskmes olev ainulisus, ja ühtlasi ka universaalne väli, millest on tekkinud kahene universum. Mina on nii aegruumi allikas kui ka alus ning teadvus, energia ja aine, mis seda kõigis maailmades ja mõõtmeis täidab. Mina on elus ja teadvel. Mina on inimelu allikas ning seda hingestav õndsuse, rõõmu, armastuse ja naudingu igavene läte.

 

Ainukordne alge, mida tuntakse Mina’na, on talitluslikult sama, mis universaalne teadvus ehk brahman. Samamoodi nagu brahman, jääb ka Mina väljapoole lineaarset-järjestikust aega, kuuludes sinna, mida nimetatakse igavikuks ehk igavikuliseks ajaks. Mina’t tõepoolest ei piira aegruum, nagu meie seda viie meelega või loodu ükskõik millise nähtumusliku külje kaudu kogeme. Seega ei saa Mina iialgi surra ega allu sünni, elu ja surma rütmile. Mina ei muutu iialgi ning teda ei piira nähtumuste universumile arengu ja taandarenguga pandud piirid. Ta on olemas kõikjal ja täidab aegruumi kõigis mikro- ja makrokosmose mõõtmeis.

 

Pidades silmas, et Mina’s on koos kõik, mis kunagi oli, on ja saab olema, ei vaja ta enam midagi, sest temas ei puudu miski. Ta ei ihka jumaldamist ja teda ei pea lepitama. Kuna temas on olemas kõik, ei mõista ta eales millegi üle kohut, sest kohtumõistmine käiks vaid tema enese üle. Piltlikult võib tõesti öelda, et nähtumuste universum on Mina peegeldus ja inimolendid on loodud Mina näo järgi. “Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks” (Esimene Moosese raamat 1:27).

 

Mandukya upanišad nimetab Mina “Santam Sivam, Adwaitam (Mand UP VII). Mina on rahuküllane, õnnistatud ja mitte-kahene. Ise on vaikne, piiritu ja terviklik. Ta on tark ja õnnis.  Mina on isikupäratu absoluut. Ta sisaldab eneses kõike tekkinut ja seetõttu ei ole teist.

 

Vedaantas kirjeldatakse atman’it (Mina) kui satchitananda’t – igavest olemasolu, universaalset teadvust ja õndsust, mis on teiselpool põhjuslikkust kiirguv rõõm.

 

“Bhagavadgita’s” selgitab Krišna, et atman’it (Mina) võib tunda üksnes siis, kui teadjat, teadmisvälja ja seda, mida teatakse, kogetakse kui ühtainust.

 

Seisundina on Mina igikestev elu koos kõigi selle lahutamatute tunnustega, kuid ilma ühegi piiranguta, mida tavaliselt seostatakse maise eluga. Kuigi järeldusi Mina olemasolu kohta võib kaudselt teha aru abil, saab tema olemasolu kinnitada üksnes vahetu kogemusega. Vilunud meistri jaoks on ainsad vahendid, mis võivad sellise kogemuseni viia, kõrgem meel (vaim, aru ja hing), madalam meel (ning selle rollid ja tahud) ja inimese energeetiline süsteem. Kahjuks on karmakoorem need energia- ja teadvusväljad enamasti sedavõrd varjutanud, et Mina vahetu kogemine on peaaegu võimatu.

 

Mina oled sina ... mingis mõttes

 

Mina kerkib iga inimolendi mikrokosmoses teadvusesse inimsüdame parempoolsest osast ja avardub sealt üha edasi, kuni täidab isikliku keharuumi kõigis maailmades ja mõõtmeis. Seejärel kiirgub ta väliskeskkonda nagu päike, “paistes ühtmoodi nii pühakute kui patuste peale”. Et saada ettekujutust, mida tähendab elu ühtsuses Mina’ga, võime kasutada järgmist võrdpilti.

 

Kujutle hetkeks, et oled kinos ja vaatad ihuüksi filmi, mille stsenaariumi autor, produtsent, režissöör ja peategelane oled sina ise. Nüüd kujutle, kuidas mõne aja pärast on film ja roll, mida sa etendad, sind sedavõrd endasse haaranud, et sa unustad, kes oled, ja hakkad end samastama filmi peategelasega. Lõpuks võid sa neisse mõtteisse, tundeisse ja aistinguisse, mida filmi sündmused ja tegelased esitavad, sedavõrd süveneda, et film muutub tõelisemaks kui tõeline maailm ise.

 

Nüüd kujutle, et sinu kiindumus mängitavasse rolli ja sündmustesse kinolinal on täielik. Kui sinu kehastatavat tegelaskuju miski ohustaks, tunneksid ka sina hirmu. Kui sinu tegelaskuju pääseks, tunneksid aga kergendust. Kui kaotaksid midagi, mida armastad, oleksid rusutud, kui saaksid selle tagasi, rõõmustaksid. Aja jooksul lükkaksid sa tagasi isegi mõtte sellest pettekujutlusest välja murda kui enesehävitusliku teo ega teeks seega midagi. Sa jääksid kütkestatuks sündmuste külge kinolinal, elades meelepettes, mille ehtsuses oled veendunud. Isegi kui sul tekiks hetkelisi kahtlusi, annaksid sinu isendiline meel ja ego ning seotus teiste näitlejatega veenvalt tunnistust sellest, et ulm on igati ehtne.

 

Tõtt öeldes just selline ongi inimese seisund. Inimolendid samastavad end nii kindlalt tegelaskujudega, keda nad kehastavad, samuti tegelaskujudega seotud aistingute, tunnete ja mõtetega, et nad on lihtsalt unustanud, et film nende meeles (mida nad tunnetavad kõigi meeltega ning töötlevad isendilise meele ja ego abil) ei ole tõelus. Nad on unustanud, et nad pole mitte üksnes filmi loojad, vaid ka kõik tegelaskujud, kaasa arvatud seegi, keda nad kehastavad.

 

Nüüd kujutle, et pärast enese samastamist tegelaskujuga kinolinal meenus sulle, et film ei ole tõelus, ning sa otsustad end mitte enam samastada selle tegelaskuju ning tema mõtete, tunnete ja aistingutega. Eemaldudes tagajärgedest – filmist – ja pöördudes tagasi põhjuse – Mina – juurde, meenub sulle taas, kes sa tegelikult oled. Sulle meenub, et tegelikult olid sa produtsent, režissöör ja kõik ülejäänu, millest sai kokku film, ning ühtlasi ka Mina, kellest see kõik tuli. Niipea kui oled vabastanud end pettekujutlusest, – näivast tõelusest –, vabastad end karmalise kiindumuse tagajärgedest ning valust ja kannatusest, mida see sulle põhjustas, kui end ekslikult samastasid tegelaskujuga kinolinal.

 

Tõega leppimine ja enda vabastamine ei muudaks sind vaimsemaks või inimesena paremaks. Sulle lihtsalt meenuks, kes sa olid, ning sa hakkaksid end taas samastama sellega, mis oli tõeline, kui sa nautisid filmi oma meeles. Sisuliselt seda kujutabki endast karmakoorma ületamine.

 

Loobudes kiindumusest tagajärge, isendilisse meelde ja egosse, ning pöördudes tagasi põhjuse, Mina juurde, ületad sa järk-järgult karmalise kiindumuse, koged enda algset ühtsust Mina’ga ning tunned rõõmu õndsusest, lähedusest, armastusest ja naudingust, mis Mina’st esile kerkivad.

 

Teadvus loodusmaailmas

 

Mitmikmaailmana, mitmemõõtmeliste olenditena, koosnevad inimolendid teadvusest, energiast ja ainest, mis hõljub aegruumi väljas. Eespool loetletud viis peamist ‘‘ehituskivi’’ on tekkinud Mina’st, universaalsest teadvusest, mis neid jätkuvalt ka toetab.

 

Loodusmaailmas on universaalse teadvuse avaldumine suuremal või vähemal määral piiratud, mistõttu Mina ei saa ilmsiks tulla kogu oma täiuses. Mineraalide maailmas ilmneb teadvus, mille sanskritikeelne vaste on cit, aistimisvõime madalaima vormina, tulles esile enesekohase vastusena ärritajatele. Teadlaste hulgas teatakse seda kui aatommälu. Taimede tundlikkus on pisut enam arenenud, kuigi jääb veel uinuvaks teadvuseks. Sama tüüpi piiratud tundlikkus väljendub ka mikroorganismide juures, kes kuuluvad ühtaegu looma- ja taimeriiki.

 

Loomariigis muutub teadvus kesksemaks ja keerukamaks vastavalt elusolendi keerukuseastmele, saavutades ülima arengu inimeses, kellel on kujunenud nii aru, tunnetus, taju, tunded ja tahe ning kes suudab vaimu, aru, hinge, madalama meele ja keha väljendusvahendite kaudu tuua ilmsiks Mina kogu selle täiuses.

 

Tuleb siiski täheldada, et üksiku eluvormi teadvuse arenguaste sõltub sellest, millise võnkesagedusega määratlemata energiat ehk praanat ta oma energeetilise süsteemi (tšakrad, aurad ja meridiaanid) kaudu suudab edasi kanda ja muundada. Loomi hingestava energia võnkesagedused on palju piiratumad kui inimestel ja enam arenenud inimese võnkesagedusriba ulatus on palju suurem kui vähem arenenud inimesel.

 

Kõikumisi tuleb ette kõigi elusolendite teadvuses, neid põhjustavad läbi energeetilise süsteemi kiirgava energia (määratlemata energia) võnkesageduste kõikumised. Kuid kõikumised ei saa ületada tšakrate ja meridiaanide võimet energiat edasi kanda ja muundada ning aurade võimet energiat talletada.