nähtav ja nähtamatu mina

        Kui vaatad peeglisse, näed üht kujutist. Enamik meist usub, et see kujutab tema tegelikku välimust. Mõnikord meile meeldib see, mida näeme, mõnikord mitte. Sellest olenemata tajume me, et "mina", kes peeglist vastu vaatab, on tõsiasi. Me oleme peegli õigsuses nii kindlad, et mõni meist usub isegi, et vastuvaatav pilt on tema tõelise olemuse peegeldus.

 

Tegelikult on meis aga palju rohkem, kui peeglis näha võib. Anatoom selgitaks, et me tajupilt ulatub vaid nahani ning et sellelt pinnalt ei näe me veresoonte, lihaste, luude ja organite kogumit, mis paneb keha funktsioneerima. Mõni professor peaks oluliseks muid nähtamatuid väärtusi ning ütleks, et tühipaljas kujutis ei kajasta meie teadmiste, õpetatuse ja tarkuse sügavust, mis peitub mõtteprotsesside ja uskumuste taga. Emad võivad meile nimetada muid vähem ilmseid tegureid, mis on teinud meist need, kes me oleme, näiteks seiklused, mis meid kujundasid, pahandused, mis meid vormisid, või kallistused, mis meid toetasid. Pastor, preester, rabi või spiritist tooks välja omad ilmselged piirangud, öeldes, et me ei suuda füüsilise keha põhjal kujutleda hinge, valgust, meelt, jumalikkust, mis teeb meist igaühe ainulaadseks. Meis on palju rohkem kui see, mida me võime peeglis, fotol, portreel või üksikolukorras näha.

 

Kas see tähendab, et peegel valetab? Ei, peegelpilt on vaid piiratud. Peeglil pole võimet näidata meile meid täielikult, sest see ei suuda peegeldada kogu füüsilist, vaimset, emotsionaalset ja hingelist tegelikkust. Kas see tähendab, et peaksime peegli puruks viskama ega uskuma seda enam? Kuidas me siis saame kontrollida oma meiki ja riietust ning kõditada oma edevust? Asja tuum on selles, et ese, mida me kõige sagedamini kasutame endale hinnangu andmiseks, võib parimal juhul pakkuda meile vaid murdosa tõest.

 

Me kõik oleme ainulaadsed ja terviklikud, koosnedes nähtavast ja nähtamatust. Siiski kipume ühiskonnas­­­­­­­­­­­­­­­­­­­­­­­ eirama nähtamatut nähtava kasuks. Fantaseerime teistest vaid nende välimuse põhjal. Teeme järeldusi emotsionaalse seisundi kohta häälemuutuste põhjal. Hindame intelligentsust raamitud tunnistuste järgi. Otsustame hinge üle selle põhjal, mida keegi usub või õigeks peab.

 

Nähtavas on nähtamatu võti, kuid mitte kogu tõde. See on vaid kujutis peeglis: pilt, mille inimene on valinud enda esitlemiseks maailmale. Nähtav on selle peegeldus, mis lasub sügavamal. Väline peegeldus võib täpselt valgustada sisemisi tõdesid, ent võib neid ka varjata. Kui üks madala enesehinnanguga inimene riietub vaeselt, kogeleb ja väldib suhteid, siis teine sama madala enesehinnanguga inimene võib kanda säravaid riideid, uhkustada mõne maineka ülikooli diplomiga ning olla kolmandat korda abielus. Kui toetume ainuüksi nähtavale, otsustades teiste või omaenda iseloomu, vajaduste või tõekspidamiste üle, peame arvestama, et me võime oma nõrkusi nii varjata kui ka uhkelt esile tuua.

 

Me peidame, maskeerime ja jäljendame paljudel põhjustel. Üks põhjus on ühiskond. Oleme muutunud peegelpiltide ühiskonnaks, ent võib-olla oleme ise vähem tõelised kui kujutised peeglis, mis on siiski kinni hõbedasel põhjal. See pole needus, vaid ülestunnistus. Me oleme ühiskond, mis on haige ahistamisest, madalast elatustasemest ja segadustest. Pealkirjad ajalehtedes rõhutavad, kui väga meid võluvad teiste õnnetused, naiivsete taktitu avameelsus ja igasugune ärapanemine. Ettevõtted relvastavad end hea tahte vastu, et kaitsta oma egoistlikke huve. Poliitikud toovad isikliku ebapädevuse põhjuseks kehva majandust, majandusmehed peavad nigela majanduse põhjuseks ebapädevaid poliitikuid. Peegelpiltide taga on inimesed, kes on end nähtamatutest tõdedest ära lõiganud, inimesed, kes suures osas on kaotanud oma seose loodusega, Vaimuga ja armastusega. Nad on põhistanud nähtava, kuid mitte nähtamatu.

 

Meie sisemise ja välise mina vahel oleva kuristiku teine põhjus peitub perekonnast pärit mudelites. Arvatakse, et umbes 70–99% perekondadest ei ela õnnelikult. Paljud meist on üles kasvanud peredes, kus on esinenud mingit laadi ahistamist, ja enamus on otseselt või kaudselt kogenud kas mahajäetust või füüsilist, seksuaalset, sõnalist või emotsionaalset ahistamist.

 

Ahistamist on mitut liiki, kaasa arvatud alkoholism, narkootikumide tarvitamine ja ravimite või toiduga liialdamine. Ahistamist tuleb ette kõikvõimalikes olukordades, see hõlmab füüsilise ohu ja ulatub peksust ähvardusteni. Selle hulka kuuluvad emotsionaalsed ja vaimsed traumad, mis tekivad pidevast kriitikast ja mahategemisest või tunnustuse ja toetuse puudumisest. Igasugune õiguste, individuaalsuse või privaatsuse mitteaustamine on ahistamine. Mis tahes äärmuslik süsteem, olgu siis liig jäik või piiramatult vaba, on ahistav. Usuline ahistamine, millest räägitakse vähem, võib olla sama hävitav, olgu siis tegu jumaluse eitamise või dogmaatilise ja eelarvamusliku ususüsteemi pealesundimisega. Varjatud mõõdupuuks on siin see, et kõik, mis paneb meid tundma end halva inimesena, on ahistamine. Kes meist poleks kogenud kas või mõnda olukorda, mis sisendas talle, et ta on seesmiselt halb, süüdi või ekslik?

 

Enamik meist on lapsepõlveraskustega toime tulnud, surudes alla, peites endasse, eirates või varjates oma nähtamatut mina, seda mina, mis:

 

on tundlik;

on haavatav;

tahab olla armastatud ja hellitatud;

armastab vaistlikult teisi inimesi;

mõistab loomi, taimi ja loodust;

on seotud Jumaliku Allikaga (kõrgeima võimu või jumalusega, nagu seda mõistad), hingedega, universumiga;

oskab sisemise hinge, loomuse, Jumaliku Allika nähtamatut keelt;

on intuitiivne, võib näha nägemusi, kuulda hääli, tunda tundeid ja teada asju tõe sügavaimal tasandil.

 

Keegi meist pole täielikult suutnud oma nähtamatut mina ära peita. Kui sa tunned hingevalu, õnne, armastust või iha olla armastatud; kui jalutad üksi väljas või imetled tähtede ilu, siis oled pidevalt seotud oma nähtamatu minaga. Kuigi väliselt tahavad paljud meist sisemist mina alla suruda, et seda kaitsta, hävitada või varjata, ei suuda keegi seda täielikult teha. Olla elus tähendab omada nii enda nähtavat kui ka nähtamatut osa, mis on ühendatud ja toetavad teineteist. Me oleme elus tänu sellele, et vähemalt mõned meie nähtava ja nähtamatu mina aspektid toimivad koos. Me oleme elus, sest vähemalt osa meist tahab tõesti elus olla, ükskõik kui halb elu ka poleks või ei näiks olevat. Haigused, korratused, keeldumised, probleemid, hädad, vaevad, stress, depressioon, traumad, segagused, kahtlused – kõik need pärinevad nähtava ja nähtamatu mina ebatäiuslikest ühendustest.

 

Kõik sellised vaevused nagu madal enesehinnang, lapsepõlvejärgne trauma, seksuaalne suutmatus, halvad harjumused, rahaprobleemid, ebaterved suhted ja ühtse elulaadi hajumine pärinevad ainelise ja vaimse mina vahelistest arusaamatustest ja eraldatusest.

 

Tervenemine tähendab ainelise ja vaimse, nähtava ja nähtamatu ühendamist. Samuti võib tervenemisprotsess kujutada endast inimese nende erinevate osade taasühendamist, mis varem olid küll seotud, ent trauma tagajärjel eraldusid või moodustasid uusi ühendusi. Esimesel juhul võib vajalikuks osutuda töö mälestuste, energiate ja uskumuste võrgustikuga või vanade ja praeguste suhete ülevaatamine, et kogeda kaua vaoshoitud ning viga saanud tundeid ja siluda keha haavatud osi. Teisel juhul tuleb võib-olla uurida oma hinge, vaimu ja keha neid külgi, mida me kunagi pole uurinud. Mõlemal juhul tugineb tõeline tervenemine – täielikult elavaks ning õnnelikuks saamise protsess – ainelise ja vaimse mina ühtesulatamisele.

 

Kuidas me peaksime seda tegema? Võti peitub peegli paradoksis. Kuigi peegel ei kujuta täpselt ja täielikult ei ainelist ega vaimset olemust, tuleb meil otsida sellest identiteedi kolme olulist aspekti – keha, vaimu ja hinge. Meil tuleb otsida ka ühenduspunkte, lävesid või väravaid, pöörduksi, mis seovad nähtavat ja nähtamatut – keha, vaimu ja hinge.

 

Enamik ida kultuure ja mitmed Lõuna-Ameerika kultuurid (näiteks maajad) juba tuhandeid aastaid teadnud, et just tšakrad on pöörduksed või väravad keha, vaimu ja hinge vahel. Tšakrad on eriotstarbelised energiakeskused, mis ühendavad meid mitmedimensioonilise universumiga. Tšakrad on dimensioonilised väravad õrnades kehades, mis võtavad vastu ja töötlevad kõrgema vibratsiooniliga energiat, et seda saaks korralikult assimileerida ja kasutada füüsilise keha muutmiseks.