depressiooni erinevad tüübid

        Depressioon mõjub inimestele mitmel viisil. Sümptomid ajavad tihti segadusse ning teevad murelikuks. Paljud depressioonis inimesed arvavad, et hakkavad hulluks minema või et neil on mingi tõsine füüsiline haigus (isegi kui arstid ei leia haigusest märkigi). Mõistes oma probleemi iseloomu, tunnete ka vähem hirmu ega satu segadusse. Ning teil on võimalus teha ravi kohta teadlikumaid otsuseid. Depressioone on mitut sorti ning ka ravi on erinev.

Kõige lihtsam on jagada kliinilised depressioonid kolme rühma: psühholoogilised depressioonid (emotsionaalsed reaktsioonid kaotustele ja pettumustele), bioloogilised depressioonid (depressioonid, mis mitmes mõttes on tegelikult tõesti haigused) ja segatüüpi depressioonid (emotsionaalsete ja füüsiliste reaktsioonide segu).

 

Psühholoogilised depressioonid: Psühholoogilisi depressioone võib defineerida kahel moel. Esiteks vallandavad neid psühholoogilised või emotsionaalsed sündmused. Näiteks teatab mees naisele, et nõuab lahutust. Seepeale langeb naine depressiooni. Ta mõistab oma tundeid, sest ta teab, et abielu purunemine teebki meele kurvaks. Selle näite puhul oli tegemist konkreetse valusa, stressi tekitava sündmusega (lahutus). Kuid sageli vallandavad depressiooni hoopis ebamäärasemad olukorrad. Toon näiteks abielumehe, kes on hakanud aegamööda tundma, et naine kaugeneb temast. See ei juhtunud äkki, kuid kujutab endast siiski kaotust. Nagu sellisel puhul tavaline, hakkab mees tajuma, et tema suhtest naisega "on midagi puudu", ning see vallandabki depressiooni. Teisisõnu: depressiooni psühholoogiline vallandaja võib olla äkiline ja ilmne või järkjärguline ja varjatum. Kuid igal juhul on päästikuks konkreetne elumuutus - kas siis inimsuhetes, eluviisis või töös.

Psühholoogilise depressiooni teine tunnus on see, et sümptomid on puhtalt psühholoogilised/emotsionaalsed. Inimese bioloogilisele funktsioneerimisele puhtpsühholoogiline depressioon tavaliselt mõju ei avalda.

 

Depressiooni psühholoogilised sümptomid

       

        Kurvameelsus ja meeleheide
        Ärrituvus
        Madal enesehinnang
        Apaatia. Huvipuudus
        Suhtlusprobleemid
        Süütunne
        Negatiivne mõtlemine
        Enesetapumõtted

 

Mikk on ilmekas näide psühholoogilisest depressioonist. Pärast kaheaastast töötamist ametikohal lootis ta ametikõrgendust saada. Ta oli kõigest väest rabanud ning tundis, et saab väga hästi hakkama. Eelmisel kuul vabanes töökoht, kuid see anti mehele, kes oli nende firmas olnud alles pool aastat. Mikule oli see ränk hoop. Viimased paar nädalat on ta tundnud, et ei kõlba mitte millekski. Ta ütleb alatasa endale: "Ma ei saagi ametikõrgendust. Ilmselt pole mul lihtsalt selleks vajalikke omadusi". Reaktsioonina ametikõrgendusest ilmajäämisele on ta elust kõrvale tõmbunud. Ta on ära öelnud peokutsetest. Ta eelistab õhtul koju minna, võtta ühe napsi ning lihtsalt voodisse heita. Enamiku ajast tunneb ta kurbust ja motiveerimatust. Aeg-ajalt mängib ta mõttega enesetapust.

Erilisi muutusi unes, söögiisus ja sugutungis pole Mikk täheldanud. Ometi tunneb ta üha suuremat kurbust, tema enesehinnang on madal ning ta on seltskondlikust elust kõrvale tõmbunud. Miku emotsionaalne reaktsioon on vastuseks konkreetsele sündmusele ning iseloomustab psühholoogilist depressiooni.

 

Bioloogilised depressioonid: Teine suurem kategooria on bioloogiline depressioon, mille vallandab mingi füüsiline (füsioloogiline) muutus organismis, mitte aga elumuutus või valus kogemus. Seepärast tundub bioloogiline depressioon tulevat nagu välk selgest taevast ning ajab inimese kimbatusse: "Ma ei saa aru, miks ma ennast nii halvasti tunnen... Kõik on ju korras... Mitte ei saa aru." Lisaks psühholoogilistele sümptomitele iseloomustab bioloogilist depressiooni terve rida füüsilisi sümptomeid, mida põhjustab keemiline väärtalitlus närvi- ja hormonaalsüsteemis.

 

 Depressiooni füüsilised sümptomid

    

        Unehäired
        Söögiisu muutus
        Sugutungi kadumine
        Väsimus ja energia kadumine
        Võimetus tunda rõõmu (anhedoonia)
        Suguvõsas esinenud depressioon, enesetapud, söömishäired või alkoholism

 

Joel on 52-aastane tehnik, abielus ja kahe täiskasvanud lapse isa. Teda peetakse äärmiselt töökaks meheks ning temast peetakse lugu. Eelmisel kuul hakkas Joel pealtnäha ilma mingi põhjuseta tundma järkjärgulisi muutusi. Ehkki muidu üsnagi seltskondlik, hakkas ta end teiste juuresolekul ebamugavalt tundma. Ta ütles oma naisele, et ehkki ta ei saa aru, miks, eelistab ta mitte külla minna. ("Ma ei tea, miks, ma lihtsalt tunnen, et ei suuda!") Tööl tundus ta endasse tõmbuvat ning olevat erakordselt vaikne. Mitu inimest küsis, kas ta on haige. Joel vastas: "Jah, vist küll."

Samal ajal toimusid muutused tema füsioloogilises talitluses. Ta hakkas märkama, et toit ei maitse nagu varem, ning tema söögiisu kadus. Viimase kolme nädala jooksul on ta kaks kilo alla võtnud. Samuti on ta hakanud ärkama öösel kell neli ega suuda enam magama jääda. Varem pole seda juhtunud.

Lõpuks läks Joel oma perearsti jutule. Ta ütles: "Ma ei tunne end enam endiselt... Ma olen nagu kurb, aga ma ei saa aru, miks. Midagi pole juhtunud, kõik on ju korras. Peale minu enda. Ma olen kogu aeg väsinud ja ei taha teistega suhelda."

See pilt viitab puhtbioloogilisele depressioonile. Kõik tulin nagu välk selgest taevast. Mingeid stressi tekitavaid sündmusi või elumuutust pole olnud. Ka järk-järgult tekkivad bioloogilised sümptomid on osa pildist.

 

Bioloogiliste sümptomitega psühholoogilised depressioonid: Sellesse rühma kuuluvad väga paljud kliinilist depressiooni põdevad inimesed. Segatüüpi depressiooni vallandab mingi kindel sündmus, kuid inimesel ilmnevad nii emotsionaalsed kui ka füüsilised sümptomid.

 

Lisasümptomid, mis võivad ilmneda nii psühholoogilise kui bioloogilise depressiooni puhul

 

        Keskendumisraskused ja lühimälu häired
        Hüpohondria: liigne muretsemine oma tervise pärast
        Uimastite/alkoholi kuritarvitamine
        Ülemäärane tundlikkus (sealhulgas viha ja ärrituvus)
        Meeleolu kõikumine
        Paanikahood

 

Eve on 32-aastane abielunaine, kes sai hiljuti teada, et tema 34-aastasel mehel on vähk. Sestsaadik on Eve vallanud ägedad kurbuse- ja nutuhood, ta mõtleb pidevalt mehe haigusele ning tunneb hirmu üksijäämise ees, kui mees peaks surema. Samuti painavad teda süümepiinad ja enesesüüdistushood. Ta tunneb end süüdi, et on mehe olemasolu viimased paar aastat enesestmõistetavaks pidanud. Lisaks neile emotsionaalsetele probleemidele on märkimisväärselt vähenenud Eve sugutung. Ta magab halvasti, ärgates öö jooksul kümmekond korda üles. Eve sümptomid osutavad segatüüpi depressioonile. Sellise reaktsiooni on esile kutsunud valuline sündmus, ning bioloogilised sümptomid on osa reaktsioonist.

 

Kui teid vaevad puhtakujuline bioloogiline depressioon, vajate arvatavasti üksnes ravimeid ja toetust. Ent kui teil on segatüüpi depressioon, võib teil vaja minna nii ravimeid kui ka teist laadi ravi, näiteks psühholoogilist nõustamist või psühhoteraapiat ja/või selles raamatus kirjeldatud eneseabistrateegiaid. Puhtpsühholoogilise depressiooni puhul antidepressante ei soovitata (ehkki leidub ka erandeid). Psühholoogilise depressiooniga inimesed saavad märkimisväärset abi teatud tüüpi psühhoteraapiast ning eneseabistrateegiatest.

 

Üksikepisoodid ning korduv depressioon ja relaps

 

Mõned inimesed langevad depressiooni üheainsa korra, toibuvad ega koge ränkade sümptomitega haigushoogu enam kunagi. Paraku on see pigem erand kui reegel. Umbes kaks kolmandikku tõsistest depressioonidest kordub tõenäoliselt uuesti. Mõned inimesed suudavad episoodide vahel täiesti normaalset elu elada, teiste sümptomid on pidevad ja kergemad.

Kui hakkame uurima teie depressiooni diagnoosi ja ravi, tuleb meeles pidada kaht peamist eesmärki.

 

        1) Tehke kõik mis võimalik, et praegusest depressioonist jagu saada.

        2) Võtke tarvitusele abinõud, et vältida selle kordumist.

Ehkki mõned sageli korduva depressiooni all kannatajad võtavad pidevalt antidepressante, et vältida relapsi, on levinum strateegia saada kõigepealt jagu olemasolevast depressioonist ning püsida siis relapsi varajaste märkide suhtes valvel. Juhul kui sümptomid hakkavad ilmnema, võib kohe ravimite manustamist alustades depressiooni n-ö juba eos hävitada.