mis on depressioon?

        Kui olete depressioonis, olete arvatavasti püüdnud oma tuju mitmel moel tõsta. Depressiooni on raske endalt lihtsalt maha raputada. Ebameeldivaid tundeid, väsimust, apaatiat ja lootusetust üritatakse minema peletada, kuid see ei õnnestu ning masenduses olijat valdab frustratsioon ja jõuetus.

 

Depressioonis inimesed vajavad aga väga konkreetseid nõuandeid ja võtteid - sellised, mis on arusaadavad, mida on kerge õppida ja mis mõjuvad. 

 

Algatuseks on targem kõigepealt uurida, mis see depressioon õigupoolest on.

 

Iga inimene tunneb mingil eluhetkel kurbust, leina, pettumust ja meeleheidet. Elus on kõik juba nii seatud. Me hoolime oma perest, sõpradest, tööst, lemmikloomadest. Kui kaotame armastatud inimese, kui meie abielu puruneb või kui jääme ilma töökohast, on kurbus ja ahastus täiesti normaalne. Pettumustest või tragöödiatest pole kellelgi pääsu. Inimene reageerib kaotusele leinaga täpselt nii, nagu haav jookseb verd. Elult hoope saades öeldakse sageli: "Mul on depressioon." Kuid tähtis on meeles pidada, et kurbus ei tähenda alati depressiooni.

Kliiniline depressioon erineb tavalisest kurvameelsusest viiel moel:

 

1)  Depressioon on piinavam.
2)  Depressioon kestab kauem.
3)  Depressioon segab inimese igapäevaelu
4)  Depressioon on destruktiivne emotsioon (erinevalt leinast, mis on valus, kuid mis viib tervenemisele).
5)  Depressioon on tavaliselt midagi muud kui lihtsalt piinav tunne. Depressioon kujutab endast sündroomi või sündroomikimpu, mis on seotud probleemidega inimestevahelistes suhetes, käitumises, mõtlemises ja bioloogilises talitluses.

 

Täiemõõduline kliiniline depressioon pole sugugi haruldane nähtus. See tabab mingil eluhetkel iga viiendat inimest; iga viieteistkümnendat nii rängalt, et ta vajab haiglaravi. Korduva raske depressiooni all kannatavatest inimestest sooritab umbes 15% enesetapu. Mõne depressioonitüübi puhul esineb hormonaalseid muutusi, mis võivad rängalt kahjustada immuunsüsteemi. Selle tulemusel muutub inimene haigustele vastuvõtlikumaks.

Ehkki statistika tundub võrdlemisi sünge, tahan rõhutada kaht lootustandvat punkti. Esiteks: kui olete depressioonis, pole te sugugi üksi. Kannatav inimene tunneb end sageli olevat täiesti üksi. Ometi on depressioon äärmiselt levinud haigus. Paraku ei söanda paljud oma depressioonist rääkida, pidades seda häbiväärseks. Selle seisundiga käiks just nagu häbimärk kaasas, ja see on väga halb. On ju depressioon vägagi levinud nähtus, mis puudutab pea igat perekonda.

Teiseks: depressiooni võitmiseks on abi ja lootust. Depressioon on üks paremini ravitavaid meeleoluhäireid.

 

"Mul on depressioon"

 

Ihuhädade puhul on lihtne arstile öelda, mis kõige rohkem valutab. Tihti on patsiendil juba enne selge, kuidas see või teine probleem on tekkinud. Sama kehtib ka depressiooni puhul. Kui keegi ütleb: "Mul on depressioon," võib see tähendada mitut asja. Alljärgnevalt on üles loetletud mõned tavalised viisid, kuidas inimesed depressiooni kogevad:

 

a)  Kurvameelsus, meeleheide, kaotusetunne, tühjus, tujutus (tüüpilised tunded lähedase inimese surma puhul);
b)  Apaatia, ükskõiksus, motivatsiooni vähenemine või kadumine, väsimus;
c)  Võimetus tunda erutust või naudingut, elurõõmu kadumine;
d)  Suurenenud tundlikkus kriitika ja äraütlemise suhtes; tundeid on kerge haavata;
e)  Madal enesehinnang, enesekindluse puudumine, küündimatusetunne;
f)  Ärrituvus, kiirelt frustreerumine, viha;
g)  Süütunne, enesesüüdistused, enesevihkamine;
h)  Lootusetus- ja/või abitustunne.

 

Ehkki need probleemid iseloomustavad depressiooni levinumaid aspekte, kujutavad nad endast üksnes mõnd paljudes sümptomitest, mis depressiooni puhul ilmnevad. Depressioon on keerukas haigus ja paljud inimesed kogevad mitmeid erinevaid sümptomeid, mitte üksnes halba enesetunnet.