Kui on tegemist tõelise ohuga, siis aeg kaob. Toimimine on sel juhul viivitamatu. Kuid me ei näe paljude oma probleemidega seonduvat ohtu ja seetõttu leiutame aja, et neist üle saada. Aeg on petis, sest see ei aita meil kuidagi muutuda. Aeg on liikumine, mille inimene on jaganud minevikuks, olevikuks ja tulevikuks ning kuni ta seda jagab, on ta alati konfliktis.
Kas õppimine on aja küsimus? Tuhandete aastate kestel pole me suutnud selgeks saada, et on paremaid eluviise kui üksteise vihkamine ja tapmine. Aja probleemi on väga vaja mõista, kui tahame parandada elu, millel oleme aidanud muutuda nii ebardlikuks ja mõttetuks, nagu see on.
Esmalt tuleb mõista, et me saame aega vaadata vaid meele värskuse ja süütuse abil. Me oleme paljude probleemide suhtes segaduses ja sellesse segadusse uppunud. Kui inimene on metsa eksinud, mida ta siis kõigepealt teeb? Jääb seisma, eks ole? Ta peatub ja vaatab ringi. Aga kui meie oleme segaduses, seda enam tormame ning aina otsime, palume, küsime, nõuame ja anume. Esimene, mida tuleks teha, oleks sisemas täielikult peatuda. Kui te sisemiselt, psühholoogiliselt peatute, siis muutub teie meel väga rahumeelseks ja selgeks. Siis saate seda aja probleemi tõsiselt vaadata. Probleemid on olemas vaid ajas, s.t. kui tegeleme mingi küsimusega mittetäielikult. See mittetäielik tegelemine loobki probleemi. Probleem kestab seni, kuni me ei pööra sellele tähelepanu, lootes seda kunagi hiljem lahendada.
Kas teate, mis on aeg? Mitte kella järgi, vaid psühholoogiline aeg? See on vahemik, mis lahutab mõtet ja tegu. Mõte on ilmselt enesekaitseks, mõte turvalisusest. Toimimine on alati olevikus, kuid see on niivõrd ohtlik ja ebakindel, et me kohandume mingi mõttega, millelt loodame saada teatavat turvatunnet.
Vaadake seda eneses. Teil on ettekujutlus, mis on õige ja vale või mingi ideoloogiline mõiste iseenda ja ühiskonna kohta ning toimite vastavalt sellele kujutlusele. Seetõttu on toimimine kujutlusega alati kooskõlas, läheneb sellele, mistõttu alati alati tekib konflikt. On kujutlus, vahemik ja toimimine. Kui mõtlete, et homme saate õnnelikuks, siis on teil enesest kujutlus, mille järgi saavutate teatava soovitud tulemuse aja jooksul. Nägemise, ihalduse ja järgnevate mõtete toel jätkuva ihaldamise läbi lausub mõtlemine: "Homme olen ma õnnelik. Homme saavutan edu. Homme on terve maailm teine." Seega loob mõtlemine selle vahemiku, milleks on aeg.
Nüüd küsime, kas saame aja lõpetada? Kas suudame elada nii täielikult, et poleks mingit homset, millest mõelda? Sest aeg on kurbus. Eile või tuhat eilset tagasi te armastasite lahkunud ema või oli teil kaaslane, keda enam pole, ning see mälestus jääb, te mõtlete sellega seonduvast naudingust ja piinast, vaatate tagasi, soovite, loodate ja kahetsete. Mõtlemine, jahvatades seda kõike taas ja taas, loob kurbuseks nimetatud asja ja annab ajale jätkuvuse.
Kuni mõtte loodud ajavahemik on olemas, on ka kurbus, ja jätkub hirm. Kui küsite: "Kas see lõpeb kunagi?", siis on see juba kujutlus, midagi, mille tahate saavutada, mistõttu ajavahemik on taas kohal ja teie jälle lõksus. Tuleviku avastamine on olnud läbi aegade inimese eelistatavaim põgenemismäng.
Vaata: me jalutame, jätame liivale oma jäljed, ja need jäävad siia, täpsed, ilusti reas. Aga homme tõused üles, heidad pilgu määratule rannale ja midagi pole alles, ühtegi jalajälge, ühtegi märki, mitte midagi. Meri kustutab kõik öösel ära. Tõus katab kinni. Nagu poleks meid kunagi olnud. Kui kusagil on paik, kus sa saad end eimillekski pidada, siis on see siin. Maa see enam pole, ja meri ka veel mitte. See pole võltselu, pole päriselu. See on aeg. Aeg mis möödub. Ja kogu lugu.
Alessandro Baricco: "Ookean meri"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.