Vaatleja on teadvel rohkem kui ühest kujutlusest, ta loob tuhandeid kujutelmi. Kas vaatleja on neist kujutelmadest erinev või on ta samuti vaid kujutelm? Ta liidab enesele ja lahutab sellest, mis ta on; vaatleja on alati elav asi, kes pidevalt sisemiste ja väliste mõjude survel kaalub, võrdleb, hindab, mugandub ja muutub. Ta elab teadvuseväljas, mis koosneb tema enda teadmistest, mõjust ja arvututest kaalutlustest. Kui vaatate vaatlejat ehk iseennast, siis näete, et ta sisaldab mälestusi, kogemusi, õnnetusi, mõjutusi, tavasid ja lõputuid kannatuste variatsioone, mis kokku on minevik. Seega on vaatleja nii minevik kui ka olevik ning homne päev on samuti osa temast. Ta on pooleldi elus ja pooleldi surnud ning vaatab läbi selle elu ja surma koos oma elusa ja surnud poolega. Selles meeleseisundis, mis on asjasisene, vaatate teie (vaatleja) hirmu, armastust, sõda, perekonda ja püüate lahendada vaadeldavat asja, mis on väljakutse, uus. Te tõlgendate uut alati vana mõistes ning olete seetõttu lakkamatult konfliktis.
Üks kujutelm jälgib vaatlejana teisi kujutelmi enese sees ja ümber ning ütleb: "See pilt mulle meeldib, ma jätan selle alles" või "See pilt ei meeldi mulle ja sellepärast ma kavatsen sellest lahti saada." Vaatleja ise on kokku pandud erinevatest kujutelmadest, mis on sündinud reageerimistest paljudele teistele kujutelmadele. Seega võime öelda: "Vaatleja on samuti kujutelm, ainult et ta on end teistest eraldanud ja jälgib neid. See vaatleja, kes on ilmale tulnud paljude teiste kujutelmade kaudu, peab end püsivaks ning tema loodud piltide vahel on ajavahemik. See loob konflikti kujutelmade, mida ta enda hädade põhjuseks peab ja tema enda vahel. Siis ütleb ta: "Ma pean konfliktist vabanema", aga just soov konfliktist lahti saada loob veel ühe kujutelma.
Teadvelolek kõigest, mis on tõsine mõtlus, näitab, et on olemas keskne kujutelm, mis koosneb kõikidest kujutelmadest, ning see keskne kujutelm, vaatleja, on tsensor, kogeja, hindaja, kohtunik, kes tahab allutada kõik teised kujutelmad või need hoopiski hävitada. Teised kujutelmad on vaatleja hinnangute, arvamuste ja järelduste tagajärg - seetõttu on vaatleja vaadeldav.
Seega on teadvelolek näidanud inimmeele erinevaid seisundeid, mitmesuguseid kujutelmi ja vastuolu nende vahel; on näidanud sellest tulenevat konflikti, meeleheidet, mis tuleneb suutmatusest midagi teha ning katseid sellest põgeneda. Kõik seda toob esile hoolas ja kahtlev teadvelolek ning siis saame teadlikeks sellest, et vaatleja on vaadeldav. Seda ei teadvusta mingi ülem üksus või kõrgem mina (need on pelgalt kujutelmad), teadvustab seesama teadvelolek, mis näitas, et vaatleja on vaadeldav.
Kui küsite eneselt, kes on siis see üksus, kes saab vastuse? Ja kes on see, kes uurib? Kui see üksus on osa teadvusest, mõtlemisest, siis ei suuda te seda välja uurida. Ta suudab leida vaid teadveloleku. Kuid kui selles seisundis on ikka veel miski, mis ütleb: "Pean olema teadvel, harjutama teadvelolekut", siis on see taas kujutelm.
Teadvelolek sellest, et vaatleja on vaadeldav, ei ole samastumine vaadeldavaga. Üsna kerge on end millegagi samastada. Enamik meist samastub millegagi - oma perega, abikaasaga, rahvusega - ning see põhjustab kannatusi ja laastavaid sõdu. Jutt on millestki muust ja mitte sõnaliselt ei tule meil seda mõista, vaid olemuslikult, enese sisimas. Muistses Hiinas oli nõnda, et enne maalimist istus kunstnik selle ees, mida ta kavatses maalida (näiteks puu) päevade, kuude ja aastate kaupa, kuni ta oli see asi. Ta mitte ei samastunud puuga, vaid oli see puu. See tähendab, et tema ja puu vahel polnud mingit vahemaad, polnud vahemiku, mis eraldanuks vaatlejat ja vaadeldavat, polnud kogejat, kes kogeks puu ilu, liikumist, varju, lehtede sügavust ja värve. Ta oli täielikult puu ja alles selles seisundis sai ta maalida.
Kui vaatleja pole mõistnud, et ta on vaadeldav, siis tekitab iga tema liigutus vaid veel ühe rea kujutelmi ja ta upub taas nendesse. Mis juhtub siis, kui vaatleja on teadvel, et ta on vaadeldav? Mis siis toimub? Vaatleja ei toimi. Ta on alati öelnud: "Pean nende kujutelmadega midagi tegema: neid maha suruma või teisendama"; ta on alati vaadeldava suhtes tegev, toimides ja reageerides kirglikult või hooletult. Seda poolehoiust ja vastumeelsusest ajendatud toimimist võib nimetada positiivseks toimimiseks: "See mulle meeldib, pean sellest kinni hoidma, aga too ei meeldi, tollest tuleb lahti saada."
Kui vaatleja taipab, et asi, mille suhtes ta toimib, on tema ise, siis pole konflikti tema ja kujutelma vahel. Ta on see. Ta pole sellest lahus. Kui ta oli lahus, siis ta tegi või püüdis sellega midagi teha, aga kui ta mõistab, et ta on see, siis pole poolehoidu ega vastumeelsust ja lahkheli lakkab.
Mida ta teha saab? Kui miski on teie ise, mis te siis teha saate? Te ei saa selle vastu mässata, põgeneda või isegi seda omaks võtta. See on kohal. Seega lõpeb kogu toimimine, mis tulenes reageerimisest poolehoiule ja vastumeelsusele.
Siis te leiate teadveloleku, mis on muutunud ääretult elavaks. See pole seotud mingi keskse probleemi või kujutelmaga. Sellest teadveloleku intensiivsusest sünnib uut laadi tähelepanu, mistõttu meel - sest meel ongi see teadvelolek - on muutunud erakordselt tundlikuks ja väga arukaks.
Meel on teadvelolek, mis on tõsine mõtlus.
On tõsi, et inimesed mõtlevad välja suurejoonelisi lugusid, usuvad neid ise palju aastaid järjest, ja pole üldse tähtis, kui ogarad või ebatõenäolised need juhtuvad olema, neid kantakse kaasas, ja ongi kõik. Niisuguste asjade seisu juures võib isegi õnnelik olla. Õnnelik. Ja sel ei pruugigi lõppu tulla. Kuid siis ühel päeval praksatab miski suure fantastilise väljamõeldise südames katki, ning äkitselt, ilma mingi põhjuseta, variseb kõik ette hoiatamata kokku ning sa jääd paigale, suutmata taibata, kuidas võis juhtuda, et too oivaline lugu ei ole enam sinuga, vaid sinu sees, nagu oleks tegemist kellegi teise rumalusega, ja see keegi teine oled sina. Äkitselt. Mõnikord pole selleks õieti midagi tarviski. Näiteks küsimus. Sellest piisab.
Alessandro Baricco: "Ookean meri"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.