mõtlemisest

         Mis on mõtlemine? Mida tähendab see mõtlemine, mida tuleb teostada hoole, loogika ja mõistlikkuse varal (meie igapäevase töö tarvis), ning selline mõtlemine, mil pole mingit tähtsust. Kuni me neid kahte ei tunne, ei suuda me mõista midagi sügavamat, milleni mõtlemine ei küüni. Püüdkem mõista mõtlemist ja mälu kogu nende keerulisuses, seda, kuidas mõte tekib ning kuidas see määrab kogu meie toimimise. Kui seda kõike mõistame, siis satume ehk millelegi, mida mõte pole avastanud, mille juurde mõtlemine ust avada ei saa.

Miks on mõtlemine kõigi elus nii tähtis - mõtted, ideed kui reageering ajurakkudesse kogunenud mälestustele? Vahest pole paljud teist sellist küsimust endale esitanudki või kui olete, siis võib-olla ütlesite: "See on vähetähtis, pole vajalik, sest oluline on tundeelamus." Ma ei näe, kuidas te saaksite neid kahte eraldada. Kui mõte ei anna tundmusele pidevust, siis hääbub viimane väga kiiresti. Miks on mõte meie vaevarikkas, tüütus ja hirmunud igapäevaelus sellise ülemäärase tähtsuse omandanud.

Küsige endalt samuti: miks olen ma mõtete ori, riukliku mõtlemise, mis võib korraldada, asju ajada, leiutada, sõdu sünnitada, hirmu ja ängistust luua; mõtlemise, mis aina loob kujutelmi ja ajab enese saba taga; mõtlemise, mis on nautinud eilset mõnu ning andnud sellele jätkuvuse olevikus ja tulevikus; mõtlemise, mis on lakkamatult tegev, lobisev, liikuv, lahutav, liitev, oletav?

Mõtted on saanud meile tunduvalt tähtsamaks kui toimimine, mõtted, mida kõikvõimalike alade haritlased nii nutikalt raamatuis väljendavad. Mida riukalikumad ja peenemad on mõtted, seda enam me kummardame neid ja raamatuid, milles nad sisalduvad. Me oleme need raamatud, oleme need mõtted, niivõrd sügavalt oleme neist sõltuvad. Lakkamatult arutleme mõtete ja ideaalide üle ning avaldame arvamust. Igal usundil on oma dogmad ja vormelid, oma tellingud jumalateni jõudmiseks ning kui me uurime mõtete päritolu, siis peame küsitavaks kogu selle mõttehoone tähtsust. Oleme eraldanud mõtted toimimisest, sest mõtted on alati möödanikust ja toimimine ikka olevik, see tähendab, et elamine on alati olevik. Me kardame elada ja seetõttu on möödanik mõtete näol meile nii oluliseks saanud.

Erakordselt huvitav on vaadata omaenese mõtlemist, lihtsalt jälgida, kuidas mõtlen, kust tuleb see reaktsioon, mida nimetame mõtlemiseks. Ilmselt mälust. Kas mõttel on üldse algust? Kui on, kui suudame siis selle alguse leida, siis tähendab mälu alguse, sest kui meil poleks mälu, siis poleks ka mõtteid.

Oleme näinud, kuidas mõte annab jätkuvuse eilsele naudingule ja ühtlasi ka naudingu varjule, milleks on hirm ja piin. Seega kogeja, kes on mõtleja, ongi see nauding ja piin ning samuti see üksus, mis naudingule ja piinale toitu annab. Mõtleja eraldab naudingu piinast. Ta ei näe, et ainuüksi naudingutaotlusega kutsub ta esile piina ja hirmu. Mõtlemine nõuab inimsuhetes alati naudingut, kattes selle sõnadega, nagu truudus, aitamine, andmine, ülalpidamine, teenimine. Huvitav, miks me teenida tahame? Milles on asi? Kas lill, mis on tulvil ilu, valgust ja armastust, ütleb: "Ma annan, aitan, teenin?" Ta teeb seda! Ja kuna ta ei püüa midagi teha, katab ta maamuna.

Mõte on niivõrd riukalik, et ta väänab kõike, nagu talle sobib. Oma naudingunõudega orjastab mõte end. Mõte on kahesuse tekitajaks kõigis meie suhtes: meis on vägivald, mis pakub naudingut, aga on ka soov elada rahus, olla lahke ja leebe. Nii käib see pidevalt me kõikide elus. Mõte mitte ei loo seda kahesust meis, vaid kogub ka arvutult mälestusi, mis meil naudingust ja piinast on, ning sünnib neist taas. Seega on mõte möödanik ja alati vana.

Need, kes palju mõtlevad, on väga materialistlikud inimesed, sest mõte on mateeria samuti nagu põrand, sein või telefon. Jõud, mis teatava malli kohaselt toimib, saab aineks. On olemas jõud ja on olemas aine. See ongi kõik, millest elu koos seisab. Võime mõelda, et mõte pole aine, aga see on seda nagu ideoloogiagi. Kui on olemas jõud, siis saab sellest aine. Aine ja jõud on vastastikuses seoses. Üks ei saa olla ilma teiseta ja mida enam on nende vahel kooskõla, seda usinamad on ajurakud. Mõte on loonud selle malli, mis koosneb naudingust, piinast ja hirmust, on tuhandeid aastaid selle raames tegutsenud ja ei suuda välja murda, sest ta ise rajas selle.

Uut fakti ei saa mõtte abil näha. Hiljem võib seda sõnaliselt, mõtte abil, mõista, aga mõte ei suuda uut fakti vahetult taibata. Mõte ei suuda ealeski lahendada ühtki psühholoogilist probleemi, kuitahes nutikas, riukalik ja õpetatud ta ka poleks, mida ta ka ei ehitaks teaduse, elektronaju, sunni või vajaduse ajel. Mõte ei ole eal uus ja seetõttu ei suuda ta iial vastata ühelegi küsimusele. Vana aju ei suuda lahendada elamise määratut keerdküsimust.

Mõte on vildak, sest ta suudab leiutada kõike ja näha asju, mida pole. Mõte võib sooritada igasuguseid trikke, mistõttu teda ei saa usaldada. Kui te mõistate, kuidas mõtlete, sõnu, mida kasutate, oma igapäevast käitumisviisi, seda, kuidas te inimestega suhtlete ja neid kohtlete, kuidas jalutate ja sööte - kui olete neist kõigist asjust teadvel, siis meel ei peta teid. Siis ei ole meel miski, mis nõuab ja orjastab; ta muutub erakordselt vaikseks, paindlikuks, tundlikuks ja üksiolevaks ning selles seisundis pole mingit pettust.

Kui inimene tahab midagi väga selgelt näha, siis peab meel olema väga vaikne, ilma eelarvamuste, loba, sisekõneluse, kujutelmade ja piltideta - see kõik tuleb kõrvale panna, et saaks vaadata. Ainult vaikuses saate jälgida mõtte algust, mitte siis, kui otsite, küsite või ootate vastust. Vaid siis, kui olete läbinisti vaikne ja olete esitanud küsimuse: "Mis on mõtte algus?", hakkate nägema, kuidas mõte selles vaikuses kuju võtab. 

Kui on olemas teadvelolek mõtte algusest, siis puudub vajadus mõtteid korraldada. Me kulutame püüdele mõtteid korraldada palju aega ja raiskame suure hulga jõudu kogu elu jooksul, mitte ainult koolis. "See on hea mõte, pean sellele rohkem mõtlema, aga too on paha mõte, tuleb maha suruda."

Pidevalt käib lahing erinevate mõtete, ihade ja naudingute vahel. Aga kui on olemas teadvelolek mõtte algusest, siis pole mõtlemises vastuolu. 

Kui kuulete väidet: "Mõte on alati vana" või "Aeg on kurbus", siis hakkab mõtlemine seda tõlgendama. Kuid see tõlgendus põhineb möödaniku teadmisel ja kogemusel, mistõttu te tõlgendate ikka vastavalt enese sõltuvusele. Aga kui te vaatate neid väiteid ja ei tõlgenda, vaid lihtsalt rakendate kogu oma tähelepanu (see pole sama mis keskendumisvõime), siis leiate, et pole vaatlejat ega ka vaadeldavat, mõtlejat ega mõtet. See ei tähenda mälukaotust. Kuni pole mälust, kogemustest või teadmistest tulenevaid mõtteid, mis on kõik minevikust pärit, seni pole ka mõtlejat. Siis olete oma teel jõudnud sinnamaale, et suhtute sündmustesse mitte vana ajuga, vaid täielikult uut moodi.  

Mõte on möödanik ja alati vana.

Minu akadeemiline karjäär oli särav, ma olin meteoor mõistuse maailmas, ilma et oleksin teadnud midagi inimkonnast, veel vähem iseendast. Need teadmised said mulle komistuskiviks. Ma ei osanud neid kahte liiki teadmisi ühendada. Minus oli liiga palju mõistust ja liiga vähe iseloomu. Iseloomu all pean ma silmas visadust. Visadust, Head, tugevat tahet, mis tasakaalustaks suurt raamatutarkust. Arusaamist sellest, kas kolm on palju või vähe. Lunastuse ja õige õpetuse avastasin enda jaoks alles siis, kui olin maailmas väga madalale langenud.

Robertson Davies: "Mässajad inglid"