vaikusest

        Et eitada autoriteeti (jutt on psühholoogilisest mõjuvõimust, mitte seadusest), eitada usuühingute, tavade ja kogemuse autoriteeti, tuleb inimesel näha, miks ta harilikult kuuletub, ja seda tõsiselt uurida. Et uurida, on vaja vabadust hukkamõistmisest, õigustamisest, arvamustest või tunnustamisest. Ei ole võimalik üheaegselt autoriteeti tunnustada ja seda uurida. Et uurida eneses autoriteedi psühholoogilist ülesehitust, on vaja vabadust. Kui uurime, siis eitame kogu seda ehitust ja see eitamine on autoriteedist vaba meele valgus. Kõige selle eitamine, mida väärtuslikuks on peetud (nagu väline distsipliin, juhtimine, idealism), tähendab selle uurimist - siis pole uurimine mitte ainult distsipliin, vaid ka selle negatiiv ja selle eitamine on positiivne toiming. Me eitame kõiki tähtsaks peetud asju, et luua meele vaikust.

Seega näeme, et kontrollimise ja reguleerimise abil vaikuseni ei jõua. Ka siis pole meel vaikne, kui tal on objekt, mis on sedavõrd kaasakiskuv, et meel lausa upub sellesse. See on nagu huvitava lelu andmine lapsele: laps muutub väga vaikseks, aga kui lelu tagasi võtta, siis hakkab laps taas pahandusi tegema. Meil kõigil on oma lelud, mis meid kütkestavad, ja me usume, et oleme väga vaiksed, aga kui inimene on pühendunud mingile toimingule, olgu see siis teaduslik, kirjanduslik või mida iganes, siis see lelu lihtsalt haarab ta kaasa ning inimene pole sugugi tõsiselt vaikne.

Ainus vaikus, mida tunneme, on müra puudumine, vaikus, mis tekib siis, kui mõtlemist parasjagu pole - see on vaikus. Vaikus on midagi muud, nagu ilu, nagu armastus. See vaikus ei ole vaikse meele tulemus, see pole kogu asja mõistnud ajurakkude töö, mis ütlevad: "Jumala pärast, ole tasa!" Siis loovad ajurakud ise vaikuse ja see pole tõeline vaikus. Samuti pole vaikus sellise tähelepanu tagajärjeks, mille puhul on vaatleja ja vaadeldav; siis pole vastuolu, aga selle puudumine pole veel vaikus.

Te ootate, et ma seda vaikust kirjeldaksin ja teie saaks seda võrrelda, tõlgendada, ära viia ja maha matta. Seda ei saagi kirjeldada. Kirjeldada saab teadaolevat ning vabanemine saab tulla vaid siis, kui te iga päev surete tuntule, solvangutele, kiitusele, kõikidele omaloodud kujutelmadele, kogemustele - surete iga päev nii, et ajurakud muutuvad värsketeks, noorteks ja süütuteks. Kuid see süütus, värskus, õrnus ja leebus ei tekita armastust, see pole ilu ega vaikuse omadus.

See vaikus, mis pole müra lõppemisest tingitud, on alles pisike hakatus. See on nagu liiguksite läbi väikse avause määratusse merre, seisundisse, mis on mõõdetamatu ja ajatu. Seda te sõnaliselt ei mõista, kuni pole mõistnud teadvuse ülesehitust ning naudingu, kannatuse ja meeleheite tähendust, kuni ajurakud ei ole muutunud vaikseks. Siis võite ehk sattuda sellele saladusele, mida keegi ei saa teile ilmutada ja mida miski ei saa hävitada. Elav meel on vaikne meel, elav meel ei oma keset ja seetõttu ei sõltu ajast ega ruumist. Säärane meel on piiritu ja see on ainus tõde, ainus tõelus.

Elav meel ei oma keset.


  Olge nii kannatlik ja lubage seletada. See ei võta kaua. Esiteks ärge laske end eksitada tõsiasjast, et tehniliselt väljendudes ei saa eitada, et see tee, mis nende rataste all kulgeb, läbib ja ületab, kui ikka faktide juurde jääda ei lagune laiali. Tehniliselt väljendudes. Ta kulgeb otse edasi, ilma kõhkluseta, ei ühtegi ujedat teelahetki, ei midagi. Sirge nagu taevas. Seda on selgelt näha. Probleem, kui lubate selgitada, on hoopis mujal. Ma ei räägi sellest teest, mis on tehtud mullast ja tolmust ja kividest. Jutt on ühest teisest teest. Ja see tee ei kulge mitte väljas, vaid sees. Siin sees. Ja see tee laguneb laiali. Ma ei tea, kas olete kursis?

Alessandro Baricco: "Ookean meri"