elamuste nõudmistest

        Kõik me tahame mingisuguseid elamusi - müstilisi, usulisi, seksuaalseid, neid, mida pakub suur hulk raha, võim või positsioon ning võimalus teisi valitseda. Kui saame vanemaks, siis me vahest ei nõua enam niivõrd oma ihuliste ihade rahuldamist, vaid otsime avaramaid, sügavamaid ja tähenduserikkamaid elamusi ning püüame neid erinevate vahenditega saavutada. Katsetame näiteks, oma teadvuse avardamist (mis on üsna peen kunst) või erinevate uimastite võtmist. See on igivanast ajast peale tuntud trikk - mingi lehekese närimine või uusima kemikaali proovimine, et kutsuda esile ajurakkude ülesehituse ajutist muutust, suurenenud tundlikust ja teravnenud taju, mis näivad tõelusena. See üha uute elamuste nõudmine osutab inimese sisemisele vaesusele. Me loodame, et saame elamuste abil iseenda eest põgeneda, aga need elamused on ju meist endist tingitud. Kui meel on väiklane, armukade ja rahutu, siis võib ta proovida uusimat uimastit, kuid see, mis ta näeb, on seejuures ikkagi tema enda väiklane looming, inimese pisikesed projektsioonid oma tingituse taustal.

Enamik meist nõuab täielikult rahuldavaid kestvaid elamusi, mida mõte ei suudaks hävitada. Seega on elamusnõude taga iha leida rahuldust ja see iha määrabki elamuse. Seetõttu tuleb meil mõista mitte ainult rahulduse olemust, vaid ka kogetavat asja. Rahuldus on nauding selle, millist elamust me nõuame, ja on elamuse mõõduks. Mis iganes on mõõdetav, paikneb mõtlemise raames ja kipub looma meelepetet. Teil võib olla imepäraseid elamusi ja ometi olete täielikult eksiteele läinud. Nägemusi näete paratamatult vastavalt enese tingitusele; näete Kristust, Buddhat või ükskõik keda, kellesse usute, ja mida suurem uskuja olete, seda vägevamad on nägemused, mis on teie enese nõudmiste ja tungide projektsioonid.

Seega, kui millegi põhjapaneva (näiteks tõde) otsimisel on mõõduks nauding, siis olete juba eelnevalt selle kogemuse ära määranud, mistõttu see pole enam paikapanev. 

Mida tähendab meie jaoks kogemus? On's kogemus midagi uut või algupärast? Kogemus on kimp mälestusi, mis reageerivad mingile väljakutsele, ja kogemus saab reageerida ainult vastavalt oma taustale. Mida nutikam olete kogemuse tõlgendamisel, seda enam see reageerib. Seega tuleb teil küsitavaks pidada mitte ainult kellegi teise kogemust, vaid ka enda oma. Kui te ei tunne mingit kogemust ära, siis polegi tegu kogemusega. Iga kogemust olete juba kogenud, vastasel juhul ei tunneks seda ära. Te tunnete  mingi kogemuse ära hea, halva, kauni, pühana, või millegi muuna vastavalt enese tingitusele, mistõttu see kogemuse äratundmine on paratamatult vana.

Kui me nõuame tõelusekogemust - seda me kõik ju teeme, eks ole? -, siis selleks, et seda kogeda, peame tõelust tundma. Hetkel, mil selle ära tunneme, oleme juba hakkama saanud projektsiooniga, mistõttu see pole tõeline kogemus - see on ikkagi mõtlemise ja aja raamides. Kui mõtlemine saab tõelusest mõelda, siis ei saa see olla tõelus. Me ei saa uut kogemust ära tunda. See on võimatu. Me tunneme ära vaid selle, mida oleme tunda saanud, ja seetõttu, kui ütleme, et meil on uus kogemus, siis polnud see sugugi uus. Uute kogemuste püüdlemine teadvuse avardamise kaudu, nagu seda paljude psüühikat avardavate droogide abil üritatakse, on ikkagi teadvuse raames ja seetõttu väga piiratud.

Seega oleme leidnud ühe paikapaneva tõe: meel, mis himustab avaramaid ja sügavamaid kogemusi, on väga pealiskaudne ja tuim, sest elab aina koos oma mälestustega.

Kui meil poleks mingeid elamusi, mis siis juhtuks? Me sõltume elamustest ja sündmustest, sest need hoiavad meid ärkvel. Kui meis poleks mingeid lahkhelisid, muutusi ega häireid, siis oleksime sügavas unes. Seega on enamikule meist probleemid vajalikud; me usume, et ilma nendeta muutuks meel juhmiks ja raskeks, mistõttu me sõltume sündmustest, elamustest, mis annab meile elevust, pingsust, teravdab meelt. Tegelikult teeb see sõltuvus sündmustest ja kogemustest (mis peaks meid ärkvel hoidma) meele aina tuimemaks ega hoia meid sugugi tõeliselt ärkvel. Seega küsin endalt, kas on võimalik olla täielikult (mitte ainult oma olemuse mõnel serval) ärkvel ilma mingi sündmuseta ja elamuseta? See eeldab suurt ihulist ja psühholoogilist tundlikust, see tähendab, et mul tuleb olla vaba kõigist nõudmistest, sest kohe, kui ma nõuan, tekib elamus. Vabanemaks nõudmistest ja rahuldusest on hädavajalik uurida end ja mõista nõudmise loomust.

Kui mõtlemine saab tõelusest mõelda, siis ei saa see olla tõelus.

Tegelikult on iseloom jama, see tuleb nurka suruda. See kõik on jama. Mis meid tegelikult vormib, kujundab ja paika paneb, on see keegi, kellele vaid mõni üksik meist julgeb silma vaadata: see laps, kes sa kunagi olid, ammu enne seda, kui ametlik haridus oma küüned sulle sisse lõi - see kannatamatu, kõikenõudev laps, kes vajab armastust ja võimu ega saa kumbagi küllalt, ning muudkui märatseb ja nutab su hinges, kuni su silmad lõpuks sulguvad ja kõik lollpead ütlevad: "Ta näeb nii rahulik välja!" Just need allasurutud, himukad lapsed toovad siia maailma kõik sõjad ja õudused ja kunsti ja ilu ja avastused, mis elus olemas on, kuna nad üritavad kätte saada kõike seda, mis jäi nende haardeulatusest välja, kui nad viieaastased olid.

Robertson Davies: "Mässajad inglid"

See laps, kes sa kunagi olid,

ammu enne seda, kui ametlik haridus oma küüned sulle sisse lõi..

7. aprill 2011, Hollandis