Kord rändasid kaks munka ühest külast teise ja kohtasid jõekaldal istuvat noort neidu, kes nuttis. Üks munkadest küsis temalt: "Miks nutad õeke?" Neid kostis: "Näed sa seda maja teisel kaldal? Tulin täna hommikul üle jõe ja polnud mingit muret, aga nüüd on vesi tõusnud ning ma ei saa tagasi. Paati siin pole." Munk vastas: "Sellest pole häda," ja kandis neiu teisele kaldale. Mehed läksid edasi ja mõne aja pärast lausus teine mees: "Vend, me oleme tõotanud naistest eemale hoida. Sa oled pattu teinud. Kas sa ei tundnud naudingut teda puudutades?" Esimene munk vastas: "Mina jätsin tüdruku sinna, aga sina kannad teda siiani kaasas."
Nõnda me teeme. Kanname koguaeg oma möödaniku kaasas ega lase sellest lahti. Vaid siis, kui pühendume mingile küsimusele täieliku tähelepanu ja lahendame selle otsekohe, ei kanna seda järgmisse päeva või järgmisse silmapilku, siis oleme üksi. Siis on üksindus meis ka inimestest tulvil majas või täiskiilutud bussis. See üksindus on iseloomulik värskele ja süütule meelele.
Sisemine ruum ja üksindus on väga oluline, sest see tähendab vabadust olla, minna, toimida, lennata. Lõppude lõpuks võib headus õitsele puhkeda ainult avaruses, nii nagu vooruse eelduseks on vabadus. Meil võib olla poliitiline vabadus, aga me pole sisemiselt vabad ja seetõttu pole meil sisimas avarust. Ükski voorus ega väärtuslik omadus ei saa toimida või kasvada ilma sisemise avaruseta. Avarus ja vaikus on hädavajalikud, sest vaid meel, mis on üksi, mõjutamata, treenimata, vaba lõpututest kogemustest, võib sattuda millegi täiesti uuele.
On ju vahetult näha, et vaid vaikses meeles on võimalik selgus. Mõtluse siht Idas on sellise seisundi tekitamine - mõtlemise kordamisega meele vaigistamiseks, et selles seisundis loodetavasti leida lahendus oma probleemidele. Kuni pole paigas vundament, mis tähendab vabadust hirmust, ängistusest, piinast ja kõikidest enese seatud lõksudest, ei saa ma kuidagi uskuda, et meel võiks olla tõeliselt vaikne. See on asi, mida on väga raske edastada. Meievaheline suhtlemine tähendab seda, et te ei mõista sõnu, mida ma kasutan, ja ka seda, et peame mõlemad olema samaaegselt tähelepanelikud, mitte hetk hiljem või varem. Samuti peame olema suutelised teineteisega samal tasemel kohtuma.
Säärane suhtlemine ei õnnestu, kui tõlgendate loetut või kuuldut vastavalt oma teadmistele, suvale või arvamustele, ega ka siis, kui pingutate määratult, et aru saada.
Meie üks suuremaid komistuskive elus on see pidev heitlus, et kuhugi jõuda, midagi saavutada või omada. Lapsepõlvest peale on meid õpetatud omandama ja saavutama - ajurakud loovad ise selle saavutamismalli, et oleks füüsiline turvatunne, aga psühholoogiline turvatunne selle saavutamistungi raamidesse ei mahu. Me nõuame kindlust kõigis oma suhetes, hoiakutes ja ilmingutes, aga, nagu oleme näinud, mingit kindlust tegelikult ei ole. Kui leiate, et üheski suhtes pole mingit kindlust, mõistate, et psühholoogiliselt pole midagi püsivat, siis vaatate elule hoopis teisiti. Loomulikult on väline turvatunne oluline - peavari, riided, toit -, aga selle hävitab psühholoogilise turvatunde puudumine ja taotlemine.
Kuidas saame omada vaikset meelt, mis on sedavõrd lõputult tormakas ja omakasupüüdlik? Meelt võib distsiplineerida, kontrollida ja kujundada, aga selline piinamine ei tee teda mitte vaikseks, vaid ainult tuimaks. Ilmselt on vaikse meele ideaali jahtimine mõttetu, sest mida enam te meelt sunnite, seda kitsamaks ja seiskuvamaks ta muutub. Mistahes kontroll, näiteks allasurumine, tekitab vaid lahkhelisid. Seega ei saa kasutada kontrolli ja välist distsipliini, aga ka distsiplineeritud elul pole mingit väärtust.
Enamike inimeste elu määravad väliselt ühiskonna nõudmised, perekond, enese kannatused, kogemused, teatava ideoloogilise või faktilise malli järgimine; sedalaadi distsipliin on kõige tuimendav asi. Distsipliin peab olema kontrollimise ja mahasurumiseta, ilma hirmuta. Kuidas selline distsipliin tekib? See pole nii, et kõigepealt on distsipliin ja seejärel vabadus; vabadus on alguses, mitte lõpus. Selle vabaduse mõistmises, mis on vaba distsipliini kuulekusest, ongi distsipliin (sõna põhitähendus on ju õppimine), selgus. On vaja tähelepanu, et mõista kontrollimise, allasurumise ja järeleandmise loomust ja ülesehitust. Uurimiseks ei ole vaja peale panna distsipliini, aga see uurimine ise loob omaenese distsipliini, milles pole mahasurumist.
Vabadus on alguses, mitte lõpus.
Aga elu ei lähe nii, nagu sa võiksid arvata. Elu järgib oma rada. Ja sina järgid oma. Ja rada pole seesama. Niisiis... Mitte et ma tahtnuks õnnelik olla, ei. Ma tahtsin ennast päästa, muud ei midagi, päästa. Tavaliselt arvatakse, et inimest päästab muu: kohustus, ausus, hea või õiglane olemine. Ei. Päästjaks on ihad. Ainsad reaalsed asjad. Järgid neid, ja päästadki ennast. Sain sellest aru liiga hilja. Kui elule aega anda, keerab ta asjad veidral, armutul moel ümber: ja siis taipadki, et sa ei saa midagi ihaldada ilma endale häda tegemata. Siin varisebki kõik kokku, pääseteed pole, mida rohkem sa rabeled, seda hullemini läheb kõik sassi, mida rohkem sa mässad, seda rohkem teed endale viga. Pääsu pole. Kui oli juba hilja, hakkasin ma ihaldama. Kõigest väest. Sa ei kujuta ette, kui hullusti ma endale viga tegin.
Alessandro Baricco: "Ookean meri"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.