kirest

         Kas te pole eal eneselt küsinud, miks inimesel seda asja pole? Nad sigitavad lapsi, seksivad, on olemas õrnus, millegi jagamine kaasluses, sõpruses, ühisuses. Aga see - miks seda pole? Kas pole te imestanud vahel, käies üksi tänaval, istudes autos, puhates mere ääres või jalutades metsas - kas pole teil tulnud pähe küsida, miks on nii, et inimesel, kes on maa peal elanud mitu miljonit aastat, pole seda erakordset närbumatut lille? Miks on nõnda, et inimolenditel, kes on nii võimekad, osavad, riuklikud, sedavõrd võistlevad, kellel on säärane imepärane tehnika, kes lähevad õhuruumi, maa alla ning merepõhja, leiutavad elektronajusid - miks pole neil seda ühte olulist asja? 

Kas te olete kunagi tõsiselt näkku vaadanud küsimusele, miks teie süda on tühi?

Milline oleks teie vastus, kui te seda endalt küsiks - teie otsene vastus, ilma mingi mõtteväänamise või kavaluseta? Teie vastus on seotud sellega, kui pingsalt te küsite ja kuivõrd edasilükkamatu on teile see küsimus. Kuid te ei pinguta ega püüdle, sest teil pole seda jõudu ega kirge - te ei saa mingit tõde leida ilma kireta. Jutt on kirest, mille taga on pöörasus, kirest, milles pole varjatut puuduolekut. Kirg on üsna hirmutav asi, sest kui teis on kirg, siis te ei tea, kuhu ta teid viib.

Vahest on hirm põhjuseks, miks pole teis selle kire jõudu, et leida, miks teis puudub armastus, mispärast teil pole seda leeki? Kui te olete oma meelt ja südant väga teraselt uurinud, siit teate, miks seda leeki pole. Kui kirglikult otsite, miks seda pole, siis saate teada, et see leek on olemas. Vaid täieliku eituse läbi, mis on kire kõrgeim vorm, tekib asi, mida nimetatakse armastuseks. Nagu alandlikkust, nii ka armastust ei saa viljeleda. Alandlikkus tuleb siis, kui upsakus on täielikult lõppenud - siis ei tea te iial, mis tähendab olla tagasihoidlik. Inimene, kes teab, mis tähendab olla alandlik, on edev inimene. Samuti, kui annate oma meele ja südame, närvid, silmad, kogu oma olemuse, et leida kulgu, et näha seda, mis on, ja minna teisele poole seda, eitada täielikult elu, mida praegu elate - sellest inetuse ja julmuse eitamisest sünnib midagi uut. Ka seda ei saa te eal teada. Inimene, kes teab, et ta on vaikne, teab, et ta armastab, ei tea, mis on armastus või vaikus.

Armastust ei saa viljeleda.

On vaid meri. Kõik on saanud mereks. Meie, maa heidikud, oleme saanud mere rüpeks, ja mere rüpp oleme meie, ja meis ta elab ja hingab. Ma vaatan teda tantsimas sillerdavas mantlis enda nähtamatute silmade rõõmuks, ja lõpuks ma tean, et see pole ühegi inimese kaotus, sest see on mere triumf, kõik see, sinu aupaiste ja nii edasi, nii et ookean meri, vägevaim kõigest vägevast ja imelisem kõigest imelisest, iseendale ja orjale, ohver ja tagakiusaja, maa kummardub su möödudes ja riivab su mantli serva lõhnavate huultega, iga sünni üsa ja iga surma kõht, kõigi saavutuste ja hingavate südamete varjupaik, algus ja lõpp, silmapiir ja allikas, eimillegi isand, kõige isand, üks ja ainus, sest sinu on silmapiir ja pööritavalt sügav sinu süli, sügav ja äraarvamatu, ja taevale kõrges, sest pole taevast, mis ei peegeldu ega kao Temas, nagu pole ka maad, mis Talle ei alluks, võitmatu, kuu armastatud kaasa ja leebe tõusude isa, las kummardavad kõik Tema ees, sest Tema on nendes ja kasvab neis ja Temas nad elavad ja surevad, ja nende jaoks on Tema saladus ja lõpp ja tõde ja kohtumõist ja lunastus ja sinu tee igavikku, ja nõnda see on ja jääb igavesti kuni päevade lõpuni, mis on ka mere lõpp, kui merel lõpp on, tema, Püha ja Ainus, Ookean Meri, sestap las ta olla kuni sajandite lõpuni. AAMEN.

Alessandro Baricco: "Ookean meri"

 

On vaid meri. Kõik on saanud mereks.

26. mai 2011, Inglismaal