mõtlusest

          Nõudmine sünnib kahesusest: "Olen õnnetu ja pean olema õnnelik." Just selles nõudmises, et pean olema õnnelik, ongi õnnetu-olek. Kui inimene pingutab, et olla hea, siis on just selles headuses vastand - kurjus. Kõik, mida jaatame, sisaldab enese vastandit, ning pingutus millestki üle saamiseks tugevdab seda, mille vastu see pingutus on suunatud. Kui soovite tõe- või tõelusekogemust, siis tekib soov teie rahulolematusest olevaga, mistõttu soovimine loob vastandi. Ja selles vastandis on see, mis on olnud. Seega tuleb olla vaba lakkamatust nõudmisest, vastasel juhul ei lõpe kahesuskoridor iial. See tähendab enese niivõrd põhjalikku tundmaõppimist, et meel ei püüdlekski enam.

Säärane meel ei nõua elamust; ei saa soovida sündmust või seda tunda; see meel ei lausu: "Ma magan" või "olen ärkvel." See meel on täielikult seda, mis ta on. Vaid pettunud, kitsas ja pealiskaudne meel, tingitud meel, püüdleb aina enamat. On's siis võimalik elada selles maailmas niisuguse püüdluseta, selle igivana võrdlemiseta? Kas tõesti on see võimalik? Igaühel tuleb see võimalus ise leida.

Kõige selle uurimine ongi mõtlus. Seda sõna on nii Idas kui ka Läänes õnnetul kombel pruugitud. On erinevad koolkonnad, meetodid ja süsteemid. Üks süsteem soovitab: "Jälgi oma suure varba liikumist, jälgi, muudkui jälgi!" Mõned süsteemid propageerivad teatavas poosis istumist, korrapärast hingamist või teadveloleku harjutamist. Kõik see on mehhaaniline tegevus. Mõni teine meetod annab sulle teatava sõna ja ütleb, et kui seda aina kordad, siis saad mingi erakordse meeltületava kogemuse. See on teatud laadi enesehüpnoos. Kui kordate lõputult: "Aamen" või "Om", siis enesestmõistetavalt kogete midagi, sest kordamine vaigistab meelt. See on tuntud asi, mida Indias on tuhandeid aastaid mantrajooga nime all harjutatud. Kordamisega võite mõjutada meelt, et ta oleks leebe ja nüri, aga see on endiselt väiklane, ebaehtne ja pisike meel. Sama hästi võiksite aiast leitud kepijupi kaminasimsile panna ja iga päev ühe lilleõiega austada. Kuu aja pärast on saanud sellest jumaldamine ja lille sinna mitte asetada on patt. 

Mõtlus ei ole mingi süsteemi järgimine, see pole pidev kordamine ja matkimine. Mõtlus ei ole keskendumine. Mõnede mõtlusõpetajate meelisavaldusi on keskendumisvõime rõhutamine - meele kinnitamine ühele mõttele koos teiste mõtete tõrjumisega. See on mõttetu ning seda võib teha iga koolipoiss, sest teda ju sunnitakse selleks. See tähendab seda, et puhkeb lahing, milles ühel poolel on nõue keskenduda ja teisel poolel teie meel, mis eksleb kõikvõimalike asjade juurde. Te peaks tähelepanu pöörama igale meeleliigutusele, kuhu meel ka ei rändaks. Kui meel uitab, siis tähendab see, et teid huvitab miski muu.

Mõtlus eeldab hämmastavalt virget meelt, mõtlus on elu terviklikkuse mõistmine, milles on lõppenud igasugune killustumine. Mõtlus ei ole mõtlemise ohjeldamine, sest see tekitaks vaid lahkheli meeles, aga kui te mõistate mõtete ülesehitust ja algupära, mida oleme koos uurinud, siis mõtlemine ei sekku. See mõtlemise ülesehituse mõistmine on loomulik distsipliin, mis ongi mõtlus. 

Mõtlus tähendab teadvelolemist igast mõttest ja tundest, kusjuures me kunagi ei ütle, et see on õige või vale, vaid lihtsalt jälgime neid ja liigume koos nendega. Jälgimise käigus hakkate mõistma tunnete ja mõtete liikumist. Sellest teadvelolekust kasvab välja vaikus, aga see vaikus, mis sünnib, kui mõtlemine on mõistnud enese algust ja loomust, ning seda, et mõte pole eal vaba, vaid aina vana - see vaikus on mõtlus, milles puudub täielikult mõtlustaja, sest meel on end möödanikust tühjendanud.

Kui olete siin kirjutatut tund aega tähelepanelikult lugenud (süvalugemine), siis see ongi mõtlus. Kui aga olete lugenud kiirelt ning võtnud vaid mõned sõnad ja mõtted tekstist, mille üle hiljem mõelda, siis ei ole see enam mõtlus. Mõtlus on meeleseisund, mille puhul meel vaatab kõike täieliku tähelepanuga, mitte ainult osaliselt. Keegi ei saa õpetada teile seda, kuidas olla tähelepanelik, siis olete tähelepanelik süsteemi suhtes ja see pole tõeline tähelepanu. Mõtlus on üks suuremaid kunste elus - vahest suurim - ja seda ei saa kuidagi kelleltki õppida. Selles ongi mõtluse kaunidus, jälgite end, seda, kuidas käite, sööte, mida ütlete, jälgite oma keelepeksu, vihkamist, armukadedust - kui olete teadvel kõigest sellest eneses, ilma mingi valikuta, siis on see osa mõtlusest. 

Mõtlus võib toimuda ka siis, kui istute bussis, kui jalutate valgust ja varje täis metsas või kuulate linnulaulu, vaatate oma armastatud kaasa või lapse nägu.

Mõtluse mõistmises on armastus, mis pole süsteemide, harjumuste ega mingi meetodi järgimise tulemus. Armastust ei saa mõtte varal viljeleda. Armastus saab tekkida ehk siis, kui on täielik vaikus, vaikus, milles mõtlustajat pole. Meel saab vaikne olla vaid siis, kui ta mõistab enese liikumist mõtte ja tundena. Et seda mõtete ja tunnete liikumist mõista, on vaja, et selle liikumise jälgimises poleks vähimadki hukkamõistu. Sel moel jälgimine ongi loomulik distsipliin ja see distsipliin on voolav ja vaba, mitte allumise distsipliin.  

Mõtlus ei ole keskendumine. 

Ainus inimene, üks vana mees, kes mulle kunagi midagi tõesti õpetas, ütles ikka, et on olemas kolme sorti inimesi: need kes elavad meres, kes merre sisse söendavad minna, ja need, kes merelt eluga tagasi pääsevad. Ja ta ütles veel: Sind ootab üllatus, kui kunagi avastad, kes neist on kõige õnnelikum. Olin siis noor poiss. Talvel vaatasin kaldale tiritud laevu hiiglaslike puust postide najal, kered paljad ja kiilud liiva kündmas kui kasutud terad. Ja ma mõtlesin: Siia mina ei jää. Ma tahan mere sisse minna. Sest kui ilmas on midagi õiget, peitub see seal.

Alessandro Baricco: "Ookean meri"

 

Ja ma mõtlesin: siia mina ei jää. Ma tahan mere sisse minna.

Sest kui ilmas on midagi õiget, peitub see seal.

8. aprill 2011, Hollandis