revolutsioonist

Mulle näib, et üks kõige olulisemaid inimlikke kogemusi, 

mis on tõeliselt universaalne ja liidab - täpsem oleks

öelda, liidaks - kogu inimkonda, on transtsendentsuse

kogemine selle sõna kõige laiemas tähenduses.

Vàclav Havel, Tšehhi Vabariigi president

 

          Kuidas tekitada endas totaalset revolutsiooni, millel pole midagi pistmist ühiskonna ülesehitusega, nagu see on. Ühiskond on julm, ahne, peab lõputuid sõdu, olgu need siis kaitseks või pealetungiks mõeldud. Me vajame midagi täiesti uut - revolutsiooni või murrangut hingeelus. Vana aju ei suuda kuidagi lahendada inimestevaheliste suhete keerdküsimust. Vana aju on aasialik, euroopalik, ameerikalik või aafrikalik. Seega küsime endalt, kas on võimalik tekitada muudatust ajurakkudes enestes?

Küsigem endilt taas, nüüd, kus me end nüüd paremini mõistame, kas inimesel, kes elab igapäevaelu ses julmas ja vägivaldses maailmas - maailmas, mis muutub aina saavutusvõimelisemaks ja seetõttu üha hoolimatumaks - on's tal võimalik tekitada murrangut mitte ainult oma välistes suhetes, vaid kogu mõtlemises, tundmises, toimimises ja reageerimises? 

Iga päev oleme tunnistajaks maailmas juhtuvatele kohutavatele asjadele, mis on inimeses oleva vägivalla tulemuseks. Te võite öelda: "Ma ei saa midagi teha" või "Kuidas saan mina maailma mõjutada?". Teadke, et te saate maailma vägagi palju mõjutada, kui te pole sisimas vägivaldne, kui tõesti iga päev rahumeelset elu elate - elu, mis ei ole võistlev, auahne ega kade; elu, mis ei loo vaenulikust. Sädemest võib saada leek. Oleme maailma praeguse segaduseni viinud oma enesekeskse tegutsemise, oma eelarvamuste, vihavaenu ja rahvuslikkuse varal ja kui me ütleme, et ei saa midagi teha, siis tunnustame korratust eneses kui paratamatust. Oleme maailma kildudeks pilbastanud ja kui me ise oleme murdunud, killustunud, siis ka meie suhe maailmaga on katkine. Aga kui toimime täielikult, siis teeb meie suhe maailma läbi tohutu murrangu.

Iga liigutus, mis omab väärtust, iga toiming, mil on mingi sügavam tähendus, algab ju lõppude lõpuks meist endist. Esmalt tuleb mul endal muutuda, mul tuleb end näha, milline on mul suhe maailmaga - ses nägemises sisaldubki juba toimimine. Seetõttu toon mina kui maailmas elav inimolend endaga kaasa uut laadi väärtuse, mis, mulle näib, iseloomustab religioosset meelt. 

Religioosne meel pole hoopiski mitte meel, mis usub mingit usundit. Ta ei saa olla religioosne ja samas olla ka hindulane, muhameedlane, kristlane või budalane. Religioosne meel ei püüdle ega saa tõega katsetada. Tõde pole see, mille määrab teie nauding või piin või hoopiski tingitus kristlasena (või kellegi teisena, vastavalt sellele, millisesse usundisse end arvate). Religioosne meel on selline meel, milles pole hirmu ja seetõttu pole ka mingisuguseid uskumusi; on vaid see, mis on - mis tõeliselt on. 

Tõde pole see, mille määrab nauding, piin või tingitus.

Mul kulus aastaid, enne kui jõudsin mere rüpe kõige sügavamasse soppi, aga mida olin otsinud, selle ma ka leidsin. Tõelised asjad. Isegi kõige talumatuma ja julmema tõe. Meri on peegel. Siin, tema rüpes nägin, nägin iseennast. Tõepoolest nägin. Ma ei tea, miks tõde annab järele vaid kannatustele, ja temani jõudmiseks pidime läbima põrgu, tema nägemiseks pidime hävitama üksteist, tema tabamiseks pidime muutuma metsikuks võitlejaks, tema tõrjumiseks pidime valust lõhkema. Ja olemaks tõesed pidime me surema. Miks? Miks saavad asjad tõeseks ainult meeleheite haardes? Kes on maailma niimoodi ümber keeranud, et tõde asub tumedal poolel ja inimsuse tülgastav soo on ainus vastik maa, kus kasvab see?

Alessandro Baricco: "Ookean meri"

 

Meri on peegel.

Siin, tema rüpes nägin, nägin iseennast.

Tõepoolest nägin.

8. aprill 2011, Hollandis