Mis on armastus? See sõna on meie ühiskonnas niivõrd üle koormatud ja laostunud. Igaüks räägib armastusest. Meedia kõik kanalid jahvatavad lakkamatult armastusest. Ma armastan oma maad, kuningat, mõnda raamatut, seda mäge, seksi, abikaasat, Jumalat. On's armastus idee? Kui on siis saab seda kultiveerida, ergutada, kalliks pidada, nihutada ja väänata. Kui te ütlete, et armastate Jumalat, mida see siis tähendab? See tähendab, et armastate enese mõttekujutluses loodud pilti, iseenda peegeldust, mis on rüütatud auväärsuse vormi vastavalt sellele, mida te õilsaks ja pühaks peate. Seega on täielik mõttetus öelda: "Ma armastan Jumalat." Kui kummardate Jumalat, siis jumaldate iseennast - see pole armastus.
Kuna me ei suuda seda armastuseks nimetatavat inimlikku mõistatust lahendada, siis tormame abstraktsioonidesse. Armastus võib olla põhiliseks lahenduseks kõigile raskustele, probleemidele ja vaevadele. Kuidas me saame teada, mis on armastus? Pelgalt määratledes? Kirik on määratlenud seda ühtpidi, ühiskond teisiti ning kõikvõimalike hälbeid ja loomuvastasusi. Jumaldamine, kellegagi magamine, tunnete vahetamine, kaaslus - kas see on armastus? See on olnud norm, mall, mis on muutunud sedavõrd isiklikuks, meeleliseks ja piiratuks, et usundid on väitnud: armastus on midagi tunduvalt enam kui see. Selles, mida nad nimetavad inimlikuks armastuseks, näevad nad naudingut, armukadedust, soovi omada, hoida, juhtida ja sekkuda teise inimese mõtteisse ning teades selle keerukust, ütlevad nad, et peab olemas olema ka teist laadi armastus, mis on jumalik, kaunis, puutumatu ja rikkumatu.
Kas armastust saab jagada pühaks ja ilmalikuks, inimlikuks ja jumalikuks, või on vaid üks armastus? Kas armastus kuulub ühe ja mitte paljude juurde? Kui ma ütlen: "Ma armastan sind," kas see välistab armastuse kellegi teise vastu? Kas armastus on isikuline või mitteisikuline? Kas armastus on kõlbeline või kõlblusetu? Perekondlik või mitte? Nauding ja iha? Meelelisus? Kõik need küsimused osutavad, et meil on mingi ettekujutus armastusest, sellest, mis see peaks või ei peaks olema, mingi mall või kood, mille ümber on kujundatud meid ümbritsev kultuur.
Et uurida armastuse olemust, peame selle esmalt vabastama aastasadade koorikust, kõrvale jätma kõik ideaalid ja ideoloogiad, mis ütlevad, milline peaks või ei peaks armastus olema. Millegi jagamine selleks, mis peaks olema, ja selleks, mis tegelikult on, on kõige petlikum ellusuhtumine.
Kuidas saan ma teada, mis on see leek, mida nimetatakse armastuseks - mitte seda, kuidas seda kellelegi väljendada, vaid mida see iseenesest tähendab? Kõigepealt hülgan kõik, mida on asja kohta öelnud kirik, ühiskond, minu vanemad ja sõbrad, iga inimene ja raamat, sest tahan välja uurida, mis see on. Tegu on määratu probleemiga, mis hõlmab kogu inimkonda. Seda on määratletud tuhandel eri viisidel ja me kõik siin elame ühe või teise malli raames, vastavalt sellele, mida me parasjagu naudime. Kas me ei pea siis mõistmise saavutamiseks end kõigepealt iseenda kalduvustest ja eelarvamustest vabastama? Olen segaduses, enese ihadest lõhestunud. Kõigepealt tuleb lahendada oma peas olev segadus.
Kas armastus on iha? Ärge öelge, et ei ole. Enamiku jaoks on ta just iha koos naudinguga, mis saadakse meelte kaudu, seksuaalse kiindumuse ja täitumise läbi. Seks annab teile hetkeks täieliku eneseunustuse tunde, aga siis on kogu see möll tagasi, mistõttu te tahate korrata seda seisundit, milles pole muretsemist ja probleeme, pole isikut. Ütlete, et armastate oma naist. Selles armastuses sisaldub seksuaalne nauding ning nauding mis tuleneb sellest, et teil on majas keegi, kes vaatab laste järele ja teeb süüa. Te sõltute naisest: ta on andnud teile oma keha, tunded, erutuse, teatava turvalisuse ja heaolu tunde. Siis jätab ta teid maha - tüdineb või leiab kellegi teise - ning kogu tundeline tasakaal puruneb. Seda ebameeldivat rahutust nimetatakse armukadeduseks. Selles on piina, ängistust, vihkamist ja vägivalda. Seega ütlete te tegelikult: "Armastan sind, kuni sa kuulud mulle, aga kui sa enam ei kuulu mulle, siis hakkan ma sind vihkama. Kuni olen kindel, et sa rahuldad mu nõudmisi, seksuaalseid ja muid, armastan sind, aga kui sa ei anna enam mulle seda, mida ma tahan, siis sa mulle enam ei meeldi." Seega on teie vahel vastuseismine, lahusolek ja kui te tunnete end teisest inimesest lahus olevat, siis armastust ei ole. Aga kui te suudate elada koos naisega nii, et mõtlemine ei loo kõiki neid vastuolulisi seisundeid, kõiki neid tülisi teis eneses, siis te võib-olla - võib-olla - saate tunda armastust. Siis olete täiesti vaba ja tema samuti, kui aga sõltute oma naudingutest täiesti temast, siis olete tema oma. Armastuse vältimatuks eelduseks on vabadus, mitte ainult teisest inimesest, vaid ka iseenesest.
Teisele kuulumises, temast sõltumises on alati paratamatult ängistust, hirmu, armukadedust ja süütunnet, ning kus on hirm, seal armastust pole. Kurbusega koormatud meel ei saa tunda armastust. Härdameelsusel ja tundeküllusel ei ole midagi ühist armastusega.
Armastus ei ole pärit mõtlemisest, mis on möödanik. Mõtlemine ei saa kunagi armastust aretada. Armastus ei ole armukadeduse kütkeis, sest seegi on pärit minevikust. Armastus on alati tegev olevik. See pole "Ma hakkan armastama", või "Olen armastanud." Kui tunnete armastust, siis ei järgi te kedagi, sest armastus ei allu. Kui armastate, siis pole austust ega ka lugupidamist.
Kas teate, mida tähendab kedagi tõeliselt armastada - armastada ilma vihkamise, armukadeduse, vihata, tahtmiseta sekkuda tema tegudesse või mõtetesse, hukka mõistmata, võrdlemata - kas te teate, mida see tähendab? Kas armastuse puhul on võrdlemist? Kui armastate kedagi kogu südame, meele, kehaga, kogu olemusega, on siis mingit võrdlemist? Kui loovutate end täielikult sellele armastusele, siis ei ole teist.
Kas armastusel on vastutus ja kohustused? Kasutab ta neid sõnu? Kui teete midagi kohusetunde tõttu, on selles siis armastust? Kohustuse puhul pole armastust. Kohustus, milles inimene on lõksus, hävitab teda. Kui peate tegema midagi seetõttu, et see on teie kohustus, seni ei armasta te seda, mida teete. Kui on armastus, siis ei ole kohustust ja vastutust.
Õnnetuseks arvab enamik vanemaid, et nad vastutavad oma laste eest ja sest vastutustunne väljendub selles, et nad räägivad oma võsukestele, mida nad peaksid ja ei peaks tegema, kelleks nad peaks saama ja kelleks mitte. Vanemad tahavad, et lapsed saaks turvalise koha ühiskonnas. See, mida nad nimetavad vastutuseks, on osa sellest lugupeetavusest, mida nad jumaldavad. Seal kus on lugupeetavus, ei ole loomulikku korda. Neid huvitab vaid see, kuidas olla täiuslikud kodanlased. Kui nad valmistavad oma lapsi ette ühiskonda sulandumiseks, siis seeläbi nad põlistavad sõda, konflikte ja julmust, sest kõik see on valitseva ühiskonna osa. Kas seda te nimetategi hooleks ja armastuseks? Tõeliselt hoolitseda tähendab teha seda nii, nagu teeksite seda puu või lille puhul: kastaksite taime, uurite tema vajadusi, tagate parima pinnase, hooldate leebelt ja õrnusega. Kui valmistate oma järeltulijaid ette, et nad sobiks ühiskonda, kus peetakse sõdu, valitsevad konfliktid, julmus, saamahimu... Kui te oma lapsi tõeliselt armastaks, siis poleks ju ühiskonnas sõdu, julmust...
Kui te kaotate kalli inimese ja valate pisaraid, kas nutate enese või kadunukse pärast? Kas olete kunagi nutnud teise inimese pärast? Nutnud olete küll, aga kas need pisarad tulevad enesehaletsusest või sellepärast, et inimene suri? Kui nutate enesehaletsusest, siis pole teie pisaratel mingit tähendust, sest te olete mures enda pärast. Kui nutate, kuna jäite ilma inimesest, kellesse olite investeerinud hea hulga kiindumust, siis polnudki see tõeline kiindumus. Kui nutate oma sureva venna pärast, siis nutke tema pärast. Väga kerge on nutta enese pärast, et teda enam ei ole. Ilmselt nutate seetõttu et see sündmus puudutab teie südant, aga mitte tema pärast. Südant puudutab enesehaletsus, mis teeb teid kalgiks, tarastab teid ning muudab tuimaks ja juhmiks.
On's see enese parast nutmine armastus - nutate, sest olete üksiklane, mahajäetud, ei ole enam vägev, kurdate oma saatust - alati olete teie neis pisarais! Kui mõistate, mida tähendab selline vahetu kontakt nagu puu, sambla või käe puudutamine, siis näete, et kurbuse loome ise, selle loob mõtlemine, kurbus on aja tagajärg. Kolm aastat tagasi oli mul vend, kes nüüd on surnud, ning tunnen üksindust ja valu, sest pole kedagi, kes pakuks seltsi ja lohutust. Nii tulevadki pisarad silma.
Kui jälgite, siis seda kõike võite eneses toimumas näha. Võite näha seda täielikult ainsa pilguga, pole vaja analüüsida. Hetketi võite märgata selle minaks nimetatava armetu asja ülesehitust ja loomust. Minu pisarad, minu pere, minu rahvas, minu usund - kogu see inetus on teie sees. Kui näete seda südamega, mitte mõistusega, siis on teil olemas võti, mis kannatuse lõpetab.
Kurbus ja armastus ei käi koos, aga kristlikus maailmas on kannatamist idealiseeritud ja jumaldatud, andes mõista, et vaid see on ainus võimalus kannatustest vabaneda ning selline ongi kogu ekspluateeriva religioosse ühiskonna ülesehitus.
Kui te küsite, mis on armastus, siis võib vastus olla vägagi hirmutav. See võib tähendada täielikku murrangut, pere võib laguneda, võite avastada, et te ei armastagi oma abikaasat ega lapsi. Vahest tuleb teil purustada kord ehitatud hoone, võib-olla ei lähe te enam iial oma pühamusse tagasi.
Kui siiski tahate teada saada, mis on armastus, siis näete, et armastus ei ole hirm, sõltuvus, armukadedus, omamis- ja valitsemishimu, vastutus- ega kohustusetunne. Samuti pole seda ka enesehaletsus ega piin olla armastatud. Armastus ei ole vihkamise vastand mitte rohkem kui alandlikkus on uhkuse vastand. Kui suudate kõik need kõrvale jätta, mitte sunniviisiliselt, vaid uhtudes nad minema, nagu vihm peseb puulehelt sinna paljudel päevadel kogunenud tolmu, siis ehk satute sellele kummalisele õiele, mida inimene aina ihaldab.
Kui pole armastust - mitte ainult tilgakesena, vaid külluses - kui teis pole armastuse täitumust, siis liigub maailm hävingu poole. Mõistuspäraselt te teate, et inimkonna ühtsus on ainuke viis selle saavutamiseks, kes aga õpetab teile, kuidas armastada? Kas mõni autoriteet, meetod või süsteem räägib teile, kuidas armastada? Kui keegi teile sellest räägib, siis pole see armastus. Kas saate öelda: "Ma hakkan armastust harjutama. Istun iga päev mõnda aega, et mõelda armastusest. Hakkan harjutama lahkust ja leebust ning sunnin end teistele tähelepanu pöörama." Kui tahate öelda, et suudate hakata armastama? Kui teete seda, siis lendab armastus aknast välja. Kui harjutate mingit armastamismeetodit või -süsteemi, siis võite saada erakordselt osavaks, muutuda lahkemaks või sattuda vägivallatusse seisundisse, aga sel kõigel pole mingit pistmist armastusega.
Meie lõhestunud kõrbetaolises maailmas pole armastust, sest nauding ja iha mängivad selles suurt rolli. Siiski pole elul ilma armastuseta mõtet. Ei saa olla armastust kui pole ilu. Ilu pole see, mida näete, see pole kaunis puu, pilt, ilus hoone või veetlev naine. Ainult selles, mida tunneb süda armastades, on tõeline ilu. Kui teie südames on armastus ja ilu, siis kõik teie teod on õige ja loomuliku korraga kooskõlas. Kui teate kuidas armastada, siis võite teha seda, mida tahate, sest see lahendab kõik ülejäänud probleemid.
Seega jõuame küsimuseni: kas armastust saab kohata ilma distsipliini, mõtlemise, sunduse, mingi raamatu, õpetaja või juhi mõjutuseta - kohata seda nii, nagu inimene silmab kaunist päikeseloojangut.
See armastus on kirg ilma ajendita - kirg, mis ei ole mingi kohustuse või kiindumuse tagajärjeks, kirg, mis ei ole himu. Inimene, kes ei tea, mis on kirg, ei saa eales tunda armastust, sest armastus saab tekkida vaid täieliku endast loobumise puhul.
Meel, mis püüdleb ei ole kirglik. Leida armastust seda taotlemata on ainus viis seda leida, sattuda sellele teadmatult, mitte pingutuse või kogemuse tulemusena. Säärane armastus ei ole ajaga seotud, see on isikuline kui mitteisikuline, ühtaegu ainsus ja mitmus. Sellega on samuti nagu lillelõhnaga: võite nuusutada või ükskõikselt mööda minna. See lill on kõigi jaoks ja tolle jaoks, kes võtab vaevaks lõhna nautida ja lille olemasolust rõõmu tunda. Lillel pole oluline, kas keegi on aias või väga kaugel, sest ta on lõhna tulvil ja jagab seda igaühega.
Armastus on midagi väga erksat, elusat, tal pole eilset ega homset ja ta on ülalpool mõistuse sekeldusi. Vaid süütu meel teab, mis on armastus, ja ainult selline meel võib elada maailmas, mis pole süütu. Et leida seda harukordset, mida inimesed on lootnud leida ohverdamiste, julmuste, suhtlemiste, seksi, kõikehõlmava naudingu ja piina - see on võimalik vaid siis, kui mõte hakkab mõistma iseennast ja jõuab loomuliku lakkamiseni. Siis pole armastuses enam vastandeid ega konflikti.
Te võite küsida: "kui leian säärase armastuse, mis saab siis minu abikaasast ja lastest? Nad vajavad turvatunnet." Kui esitate säärase küsimuse, siis pole te olnud väljapool mõtlemise valda. Kui olete kordki olnud väljapoolt teadvust, siis teate, mis on armastus, milles pole mõtlemist ja seega pole ka aega. Seda praegu lugedes võite olla võlutud, aga minna väljapoole mõtlemist ja aega - mis tähendab kurbuse ületamist - see tähendab olla teadlik sellest, et on olemas meile tuntust erinev mõõde, mida nimetatakse armastuseks.
Tee ei oska jääda selle haruldase lätte juurde. Mida te siis võtate ette? Kui te ei tea, mida teha, siis te ei tee midagi, eks ole? Absoluutselt mitte midagi. Siis olete seesmiselt täiesti vaikne. Kas mõistate, mis see tähendab? Te ei otsi enam midagi, ei aja midagi taga, pole enam mingit keskpunkti. Siis on - Armastus.
kui ma hakkasin...
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea.
Sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
Et ma üritan peale suruda oma soove
Kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
Ja see inimene ei ole selleks valmis
Isegi kui see inimene olin ma ise
Täna ma tean: see on VABAKS ANDMINE
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,
Et ma ei elaks oma tõe vastu
Täna ma tean: see on ISEOLEMINE
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Lõpetasin unistamise teistsugusest elust
Ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada
Täna ma tean: see on KÜPSUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Siis ma ei keelanud endale enam vaba aega
Ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku
Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib
ja paneb mu südame hõiskama.
Omal viisil ja omas tempos.
Täna ma tean: see on AUSUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea:
toidud, inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu,
mis kiskus mind iseendast eemale.
Alguses ma nimetasin seda "terveks egoismiks"
Aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus
mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini
Täna ma tean: see on LEPLIKKUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub Kõik
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks
Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase
Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS
Meil ei ole vaja karta diskussioone,
konflikte ja probleeme iseenda ja teistega,
sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!
Charlie Chaplin, oma 70'ndal sünnipäeval
"Aga mina armastan ka SIND Kogujamees,ma vist elangi suurema osa oma ajast praegu,siin Sinu juures......tänu Sulle,et Sa oled olemas......." :)
VastaKustutaKui muutub vaatepunkt, näed paljugi, mis muidu varju jäänd - ei usugi!
Kustuta