konfliktist

        Kui konfliktidepuntras olev inimene esitab endale küsimuse: "Kuidas ma saaksin konfliktidest vabaks?", siis loote uue probleemi, mis tähendab konflikti suurenemist, ehk kui te näete seda konflikti tõsiasjana, nagu näeksite mõnd kindlakujulist objekti - selgelt ja vahetult - siis mõistate olemuslikult sellise elu tõe, milles pole konflikti.

Määratleme seda pisut teisiti. Me võrdleme alati seda, mis me oleme, sellega, mis me peaksime olema. See peaks olema on selle projitseerimine, mida me enda arvates peaksime endast kujutama. Kui on võrdlus, siis on ka vasturääkivus. See ei käi mitte ainult võrdlemise kohta, millegi või kellegagi, vaid ka sellega, kes te olite eile, ning seetõttu tekib konflikt selle vahel, mis on olnud ja mis on. Kui pole võrdlemist, siis jääb vaid see, mis on, ja sellega koos elada tähendab olla rahumeelne. Siis saate ilma mingi takistuseta pöörata kogu tähelepanu sellele, mis teis on - olgu see siis meeleheide, inetus, julmus, hirm, ängistus või üksindus - ja elada täielikult sellega koos; siis pole vasturääkivust ja järelikult pole ka konflikti.

Kui me kõrvutame end pidevalt - nendega, kes on rohkem rikkamad ja toredamad, rohkem intellektuaalsemad, südamlikumad, kuulsamad, selle ja tolle poolest paremad. See "rohkem" mängib meie elus erakordselt olulist rolli; see on enese pidev kõrvutamine millegi või kellegagi on üks esmaseid konflikti põhjuseid. 

Miks võrdlemine üldse olemas on? Miks te võrdlete end kellegi teisega? Seda on lapsest saati õpetatud. Igas koolis võrreldakse õpilast A õpilasega B ning A hävitab end, püüdes olla B moodi. Kui te üldse ei võrdle, pole ideaali, vastandit, kahesust tekitavat tegurit, kui te ei pinguta enam, et mitte olla see, mis te olete - mis siis teie meelega juhtub? Siis on teie meel lakanud loomast vastandeid, on muutunud väga taibukaks ja tundlikuks ning on võimeline määratuks kireks, sest pingutus on kire hajumine, kirg on elujõud ja ilma kireta ei saa te midagi teha.

Te loodate võrdlemise kaudu areneda, kasvada, saada taibukamaks ja kaunimaks. Kas saate? Tõsiasi on see, kes te olete ja võrdlemisega te killustate seda tõsiasja ning raiskate energiat. Kui näete seda, mis te tegelikult olete, ilma mingi võrdlemiseta, siis annab see nägemine teile määratut jõudu vaatamiseks. Kui suudate vaadata end võrdlemata, siis olete väljaspool võrdlust, aga see ei tähenda, et meel oleks loiult rahulolev. Nõnda näeme, kuidas meel raiskab energiat, mis on sedavõrd vajalik elu terviklikkuse mõistmiseks.

Ma tahan teada, miks konflikt üldse peab olema? Kui ma endale selle küsimuse esitan, siis ma näen põhjapanevat probleemi, mil pole midagi pistmist pinnapealsete konfliktidaga ja nende lahendustega. Siis ma mõistan ja näen, et ihaluse loomus, kui seda õigesti ei mõisteta, viib vältimatult konfliktini.

Ihalus on alati vasturääkivusega seotud. Ma ihaldan vasturääkivaid asju, mis ei tähenda, et ma peaksin ihaluse hävitama, alla suruma, seda juhtima või õilistama, ma lihtsalt näen, et ihalus ise on vasturääkiv. Vasturääkiv pole mitte ihaluse objekt, vaid ihaluse kui selline loomus. Konflikti ei mõista ma enne, kui olen mõistnud ihaluse loomust. Me oleme vasturääkivas seisundis, mille on tekitanud ihalus - ihalus, mis kujutab endast naudingu taotlust ja kannatuse vältimist.

Seega näeme, et ihalus on vasturääkivuse juureks, millegi tahtmise ja mittetahtmise kaheloomuline toimimine. Kui teeme midagi nauditavat, siis ei sisaldu selles sugugi pingutust, kas pole nii? Kui naudinguga kaasneb kannatus ja siis järgneb võitlus kannatuse vältimiseks, mis on taas energia hajumine. Miks meis on see kahesus? Looduses on loomulik kahesus - mees ja naine, valgus ja vari, öö ja päev -, aga miks on psühholoogiline kahesus? Kas sellepärast, et meid on kasvatatud alati võrdlema olemasolevat sellega, mis peaks olema? Me oleme tingitud selle suhtes, mis on õige ja vale, hea ja halb, kõlbeline ja kõlblusetu. Kas kahesus on tekkinud meie arvamusest, et vägivalla, kadeduse, armukadeduse ja alatuse vastanditest mõtlemine aitab meil neist omadustest vabaneda? Kas kasutame me vastandit hoovana, et vabaneda sellest, mis on? Või on see tegelikkusest põgenemine?

Tuhandeid aastaid on teile propaganda korrutanud, et peate omama mingit ideaali - oleva vastandit -, et olevikuga toime tulla. Teile on loodud teatud ettekujutlus sellest, kes te peaksite olema ja kuidas toimima, kuid kogu aeg te tegelikult käitute teisiti; seega näete, et põhimõtted, uskumused ja ideaalid põhjustavad vältimatult silmakirjalikkust ja ebaausust. Just ideaal loob vastandi olevale; seega, kui teate, kuidas olla koos olevaga, pole vastand vajalik.

Püüe saada kellegi teise või enese ideaali sarnaseks on peamisi vasturääkivuse, segaduse ja konflikti põhjusi. Segane meel jääb selliseks igal tasandil, tehku ta mis tahes: iga ilming, mis sigib segadusest, loob veelgi enam segadust. Kui ma nüüd näen seda selgelt, sama selgelt, nagu ma näen vahetut füüsilist ohtu. Mis siis juhtub? Ma lakkan toimimast segaduse tingimustes.

Toimimatus - see tähendab täieliku toimimist!