Enamik meist on tulvil ühiskonnast pärinevatest asjadest. Ahnus, kadedus, viha, vihkamine, armukadedus, ängistus - oleme tulvil neist asjust, mida ühiskond ja me ise oleme endis loonud. Erinevad usundid on üle kogu maailma jutlustanud vaesusideaali. Munk paneb selga vastava rüü, võtab endale uue nime, sööb kasinalt ja asub kongi elama. Kuid nood inimesed, kes on väliselt vaeseks hakanud, on endiselt sisemas täidetud ühiskonnaga kaasnevatest asjadest, sest nad taotlevad ikka veel positsiooni ja mõjukust. Nad kuuluvad ühte või teisse ordusse, nii- või naasugusesse usundisse, elavad endiselt mingi kultuuritraditsiooni jaotuse raamides.
See pole vaesus. Vaesus tähendab täielikku vabadust ühiskonnast, kuigi inimesel on seejuures mingi riie või söögikord rohkem - hüva jumal, kelle asi see on? Õnnetuseks pesitseb enamikes inimestes haiglane tung endale tähelepanu tõmmata.
Vaesusest saab imepäraselt kaunis asi siis, kui mõte on vaba ühiskonnast. Inimesel tuleb muutuda sisimas kasinaks, sest siis pole enam püüdlemist, küsimist, soove - ei midagi! Vaid selline sisemine vaesus suudab näha konfliktivaba elu tõde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.