hirmust

      Üks meie kõige suuremaid probleeme elus on hirm. Hirmust haaratud meel elab segaduses, konfliktis, mistõttu selline meel on paratamatult vägivaldne, moonutatud ja agressiivne. See meel söenda väljakujunenud mõtlemismallidest lahti öelda ja see omakorda tekitab silmakirjalikust. Kuni me pole hirmust vabad, võime kõrgemaile mäele ronida ja igasuguseid jumalaid leiutada, aga me jääme ikkagi pimedusse.

Kuna me elame rikutud ja totras ühiskonnas ning saame hariduse, mis omakorda oma rõhuasetusega võistlemisele kutsub esile hirmu, oleme kõik koormatud mingisuguste hirmudega, nende koledate painajatega, mis moonutavad ja nüristavad meie igapäevast elu.

On ka füüsiline hirm, aga see on loomadelt päritud reageerimisviis. Meid huvitavad psüühilised hirmud, sest kui mõistame sügavaid psüühilisi hirme, suudame silmitsi seista ka loomsete hirmudega. Kui hakkame esmalt tegelema loomsete hirmudega, siis ei aitaks see kuidagi mõista psüühilisi hirme.

Kõik me kardame midagi, hirm ei esine abstraktsel kujul, vaid on alati millegagi seotud. Kas te tunnete enese hirme: hirm kaotada töö, hirm, et ei jätku raha, mida naabrid meist mõtlevad, hirm valu, haiguste, surma ees jne. Kas teate teile omaseid hirme? Mida te nendega tavaliselt teete? Jooksete eest ära, eks ole, või leiutate mõtteid ja kujutelmi, et hirme varjata? Hirmu eest põgenemine tähendab hirmu suurendamist.

Üks hirmu olulisemaid põhjusi on see, et me ei taha end näha sellisena, nagu oleme. Peale hirmude peame uurima ka seda päästeteede võrku, mille oleme loonud hirmude eest põgenemiseks. Kui meel (siia kuulub ka aju) püüab hirmust üle saada, seda alla suruda, korrale kutsuda, valitseda või millekski muuks tõlgendada, siis tekib hõõrumine, konflikt, mis on lihtsalt jõu raiskamine.

Esimene asi, mida peame eneselt küsima, on: mis on hirm ja kuidas see tekib? Mida tähendab sõna hirm? Ma küsin eneselt, mis on hirm, mitte seda, mida ma kardan. 

Võtke just teile omane hirm ja vaadake seda. Jälgige, kuidas te sellele reageerite. Kas saate vaadelda oma hirme ilma igasuguse põgenemise, õigustamise, hukkamõistmise või mahasurumiseta? Kas saate vaadata hirmu ilma selle sõnata, mis hirmu tekitab? Kas saate näiteks ilma vastava sõnata vaadata surma? Sõna surm iseenesest tekitab teatava võbina, kas pole nii, nagu ka sõnal armastus on oma võnge, oma kuju. Kas see kujutelm, mis teil on surmast, mälestus paljudest suremistest ja enese nende juhtumitega seostamine - kas see kujutelm loob hirmu? Või kardate tõesti lõppu, mitte seda pilti, mis loob lõpu. Kas teie hirmu tekitab sõna surm või tegelik lõpp? Kui teid paneb kartma sõna või mälestus, siis pole see üldse hirm. 

Näeme, et üht liiki hirmu kutsub esile mõtlemine. Kas ka muud laadi hirme? Kas alati põhjustab hirmu mingi mõte ja kui see on nii, kas on veel mingeid hirmu liike? Me kardame surma - midagi, mis juhtub homme, ülehomme, aja jooksul. Selle vahel, mis on ja mis saab olema, on vahemaa. Mõte on seda kogenud. Mõtlemine loob surmahirmu ja kui see seda ei tee, kas siis ongi üldse hirmu? 

Kas hirm on mõtte tagajärg? Kui see on nii, siis on hirm vana, sest mõte on alati vana. Kui avastame mingi mõtte, siis on see juba vana. Seega kardame möödunu kordumist, s.t. suuname minevikus olnud mõtted tulevikku. Seetõttu on mõtlemine hirmu eest vastutav. Võite ise veenduda, et see on nii. Kui satute millelegi vahetult silmitsi, siis pole hirmu. Hirm tekib alles siis, kui mõte sekkub.

Seetõttu on tekkinud küsimus, kas meelel on võimalik elada täielikult olevikus? Vaid selline meel ei tunne hirmu. Et seda mõista, peame mõistma mõtlemise, mälu ja aja ülesehitust. Selle mõistmise läbi, mitte intellektuaalselt, vaid oma südame, meele, kogu olemusega tunnetades vabaneda hirmust. 

Üks hirmu olulisemaid põhjusi on see, et me ei taha end näha sellisena, nagu oleme.