vägivallast

      Hirm, nauding, kannatus, mõtlemine ja vägivald on kõik omavahel tihedalt seotud. Enamik meist tunneb rõõmu vägivallast, vastumeelsust kellegi suhtes, mingi rassi või grupi vihkamisest, vaenulikest tunnetest teiste inimeste suhtes. Aga selles meeleseisundis, milles pole vägivalda, on rõõm, mis on hoopis midagi muud kui lõbu vägivallast kõigi selle konfliktide, vihavaenude ja hirmudega.

Kas me suudame minna vägivalla juurteni ja sellest vabaneda. See on väga keeruline probleem. Sajandeid on inimene olnud vägivaldne, üle kogu maailma on usundid püüdnud seda taltsutada ja ühelgi neist pole see õnnestunud. Kui võtame selle probleemi ette, siis peame sellesse väga tõsimeelselt suhtuma, aga kui me tahame sellega vaid intellektuaalse meelelahutuse eesmärgil mängida, siis ei jõua me kuigi kaugele.

Kas vägivalla probleem on väljas- või seespool? Kas te tahate lahendada seda probleemi välismaailmas või on teil kirbule võetud vägivald teis eneses?

Kui olete iseendas vägivallast vaba, siis tekib küsimus: "Kuidas saan ma elada maailmas, mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust? Kas mind mitte ei hävitata?" See küsimus tekib paratamatult. Kui te nii küsite, siis te vist ei elagi tegelikult rahumeelselt. Kui elate rahumeelselt, siis ei ole mingeid probleeme. Teid võidakse vangi panna, kuna keeldute sõjaväkke minemast, või maha lasta, sest te ei nõustu sõdima, aga see pole mingi probleem. On väga oluline, et te seda mõistaksite.

Me püüame mõista vägivalda kui fakti, mitte kui ideed, kui fakti, mis eksisteerib inimolendis ja see on olend olen mina. Et asjale läheneda, pean olema sellele täielikult avatud. Pean olema sellises meeleseisundis, mis nõuab, et näeksin seda asja lõpuni ega peatuks poolel teel.

Küllap on mulle ilmselge, et olen vägivaldne inimolend. Olen kogenud vägivalda viha näol, vägivalda oma seksuaalnõudmistes, vihkamises, mis loob vaenulikust, vägivalda armukadedusest jne - olen seda tunda saanud ja ütlen enesele: "Tahan mõista kogu seda probleemi, mitte ainult üht kildu, mis väljendub sõjas, vaid inimeses olevat agressiooni, mis on ka loomades ning millest mina olen osa."

Vägivald ei ole ainult see, kui tapame kedagi. Vägivald on ka see, kui me kasutame teravaid sõnu, peletame kellegi endast viipega eemale või kuuletume hirmu tõttu. Vägivald ei ole üksnes organiseeritud tapatöö Jumala, ühiskonna või isamaa nimel, see on palju peenem ja sügavam ning me uurime seda juurteni välja.

Kui te nimetate end hinduks, muhameedlaseks, kristlaseks, eurooplaseks või millekski muuks, siis on see vägivaldne. Kas teate, miks? Sest te eraldate end ülejäänust inimkonnast. Kui eraldate end uskumuse, rahvuse või traditsiooni alusel, siis see tekitab vägivalda. Seega ei kuulu inimene, kes püüab vägivalda mõista, ühtegi riiki, usundisse, parteisse või süsteemi; tema hooleks on mõista kogu inimkonda. 

Mõned kasutavad vägivallast vabanemiseks vägivallatuse aadet ja me mõtleme, et kui meie aateks on vägivalla vastand, vägivallatus, siis vabaneme tegelikkusest, aga me ei saa ometi sellest vabaks. Meil on olnud arvutult ideaale, kõik pühad raamatud on neid täis, aga ometi oleme endiselt vägivaldsed.

Kui tahate mõista tegelikkust, siis peate pühendama sellele kogu oma tähelepanu, kogu oma jõu. Tähelepanu ja jõud on hajutatud, kui loote väljamõeldud ideaalse maailma. Kas suudate ideaali täielikult hallata? Inimene, kes on tõeliselt tõsimeelne ja keda ajendab välja uurida, mis on tõde või armastus, ei oma mingeid mõisteid. Ta elab vaid selles, mis on.

Kui suudate kogu vägivalla olemuse palet selgelt näha - mitte ainult väljas, vaid ka teie sees, mis tähendab, et olete täielikult vaba vägivallast, sest te pole võtnud omaks ühtegi ideoloogiat, mille abil sellest vabaneda.