kujutelmadest

        Kõik inimestevahelised suhted põhinevad kujutelmade loomises seisneval kaitsemehhanismil. Igas suhtes loob inimene teisest endale mingi kujutelma ning suhe arenebki nende kahe kujutelma vahel.

Kui ütlen, et tunnen teid, siis mõtlen sellega, et tundsin teid eile. Ma ei tunne teid praegu. Kõik, mis ma tean, on vaid kujutelm teie kohta. See kujutelm koosneb sellest, mis te olete öelnud minu kiitmiseks või solvamiseks, mis te mulle teinud olete; see koosneb kõigist teiega seonduvatest mälestustest ning teie kujutelm minust tekib samal moel. Need kujutelmad suhtlevad omavahel ja ei lase meil teineteisega tõeliselt kokku puutuda.

Naisel on kujutelm oma mehest - teadlikult ehk mitte, aga see ei muuda asja - ja samuti on mehel mingi kujutelm naisest. Inimesel on kujutelm oma kodumaast ja iseendast ning me aina tugevdame ja täiendame neid kujutelmi. Suhted kujunevadki nende kujutelmade vahel. Tegelik inimestevaheline suhe lõpeb, kui algab kujutelmade moodustamine. 

Kujutelmadel põhinev suhe ei saa iialgi olla rahumeelne, sest need on välja mõeldud ja inimene ei saa elada abstraktsioonis. Ometi me seda just teemegi: elame ideedes, teooriates, sümbolites ja kujutelmades, mille oleme endi ja teiste kohta loonud ning mis pole sugugi tõepärased. Kõik meie suhted, olgu need siis suhted vara, ideede või inimestega, põhinevad kujutelmade loomisel ning seepärast tekib alati konflikt.

Kõik meie suhted on tegelikult kujutletavad, see tähendab, et nad põhinevad mõtte loodud kujutelmal. Me ei näe kunagi teineteist sellisena, nagu me tegelikult oleme. Sellepärast on oluline mõista, mitte mõistuspäraselt, vaid tegelikult oma igapäevaelus, seda, kuidas te olete loonud kujutelmad oma abikaasa, naabri, lapse, maa, juhtide, poliitikute, jumalate kohta - need ongi ainult kujutelmad.

Kuidas on siis võimalik elada täielikult rahus iseenda ja kõigi teistega? Elu eksisteerib suhete näol ja kui see elu põhineb mingil abstraktsioonil, ideel või spekulatiivsel eeldusel, siis peab selline abstraktne elamine paratamatult tekitama suhteid, mis kujunevadki lahinguväljadeks. Kas inimesel on üldse võimalik elada täielikult korrapärast siseelu ilma mingi sunduse, matkimise, mahasurumise või sublimatsioonita? Kas ta suudab luua endas sellist korda, elavat seisundit, mis ei ole ideedega piiritletud, sisemist tüünust, mida ühelgi hetkel miski ei häiri - mitte mingis fantastilis-müütilises abstraktses maailmas, vaid igapäevaelus tööl ja kodus?

Me peaksime selle küsimusega väga hoolikalt tegelema, sest meie teadvuses pole ühtki konfliktivaba paika. See konflikt - vasturääkivus, eraldatus, kahesus - eksisteerib kõigis meie suhetes, olgu siis tegemist lähedasima inimesega, naabriga või hoopis ühiskonnaga tervikuna. Kui jälgime end ja oma suhteid ühiskonnaga, siis näeme, et konflikt on olemas meie olemuse kõigil tasanditel - väiksem või suurem konflikt, mis tekitab väga pealiskaudseid reaktsioone või laastavaid tagajärgi. 

Inimene võtab konflikti igapäevaelu loomupärase osana, sest tema eluviisi koostisesse kuuluvad võistlemine, armukadedus, saamahimu ja agressioon. Kui me võtame omaks sellise eluviisi, siis me tunnistame ühiskonna ülesehitust sellisena, nagu see on, ja elame lugupeetavuse malli järgi. Sellesse malli ongi enamik meist kinni jooksnud, sest suurem osa inimestest tahab üliväga olla lugupeetav seltskond. Kui me uurime oma meelt ja südant, oma mõtteviisi, seda, kuidas me tunneme ja tegutseme igapäevaelus, siis märkame, et kuni me järgime ühiskonna malli, on meie elu üksainus lahinguväli. 

Kui me seda malli omaks ei võta - ja ükski religioosne inimene ei saa kuidagi sellist ühiskonda tunnustada - siis oleme ühiskonna psühholoogilisest struktuurist vabad.

Te ei saa armastust ega ilu viljeleda ega tõde leiutada, aga kui olete pidevalt teadlik sellest, mida teete, kuidas mõtlete ja käitute, siis suudate kasvatada teadvelolekut, mille abil hakkate nägema naudingu, iha, kurbuse loomust ning inimese äärmist üksildust ja tüdimust. See on võimalik vaid siis, kui vaatleja, kes loob kujutelma, kes on kogum mälestusi ja mõtteid, kimp abstraktsioone, ei ole pidev. 

Täielik teadvelolek on tähelepanuseisundi kõrgeim vorm, kus meel on täiesti vaikne ja liikumatu. See pole distsiplineeritud vaikus. See on täielik vaikus, milles pole vaatlejat ega ka vaadeldavat, on religioosse meele kõrgeim vorm. Seda, mis selles seisundis toimub, ei saa sõnadega väljendada, sest sõnadega öeldu pole tõelisus.