Enamik meist ihkab rahuldatust, mida pakub mingi positsioon ühiskonnas, sest meil on hirm olla eikeegi. Ühiskond on üles ehitatud nii, et kodanikku, kel on austusväärne positsioon, koheldakse väga aupaklikult, aga positsioonita inimest pillutakse hoolimatult kui tühisust sinna-tänna. Igaüks tahab endale mingit positsiooni, mingit sorti maski, olgu see siis ühiskonnas, peres või Jumala paremal käel, mida teised tunnustavad, vastasel juhul pole see midagi väärt. Peame alati tribüünil istuma. Sisimas aga oleme kannatuste käes vaevlevad kurjuse- ja viletsusepuntrad, mistõttu on väga meeldiv, kui meid väliselt suurteks kujudeks peetakse. See positsiooniiha, janu lugupeetavuse, võimu ja ühiskondliku tunnustuse järgi mingit laadi silmapaistvuse eest on soov teiste üle valitseda, mis on omakorda üks agressiooni vorme. Ja mis on selle agressiivsuse põhjuseks? Hirm, kas pole nii?
Sellises rikutud ja totras ühiskonnas saame oma hariduse, mis oma rõhuasetusega kutsub esile hirmu. Nii olemegi me kõik koormatud mingisuguste hirmudega, nende koledate painajatega, mis moonutavad ja nüristavad meie igapäevast elu.
Enda hirmude eest oleme põgenenud maskide taha, sest me ei taha end näha sellistena, nagu oleme. Nende taha varjunult oleme aga kaotanud oma isikupära, sest kanname ühiskonna mõjude poolt peale pandud personaalset maski ja see personaalsus e. mask on ühiskonnale sobiv omadus. Ühiskond ei salli meie tegelikku isikupära ja individuaalsust. Ühiskond vajab hirmu kütkeis maskide taha programmeeritud nö "lambakarja", mitte inimesi, kes oleksid endast teadlikud. Valitseva ühiskonnakorra omakasupüüdlike eesmärkide saavutamiseks on vajalik enamiku inimeste täielik allumine ...
Su palg nii sile, naeratav
ja lubadustest täis on suu
ent silmad -- tühjad..
mask on see, mida kanna(ta)d.
oled see Sa ise?
olid?
Veneetsias, 7. märts 2011
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.