Läbi aegade on inimene otsinud midagi mis on väljaspool teda ennast ja sealpool materiaalset heaolu; midagi mida me nimetame tõeks, Jumalaks või teispoolsuseks, ajatut seisundit; midagi mida ei saa häirida asjaolud, mõtted või inimlik rikutus.
Inimene on alati küsinud: millest see kõik tuleb? Kas elul on üldse mingi mõte? Ta näeb elu määratut segadust, kõiki neid julmusi, ülestõuse, sõdu, lõputuid jaotusi usu, ideoloogia ja rahvuse alusel ning küsib sügava ja püsiva pettumustundega, mida peaks tegema, mis see on, mida me ise nimetame elamiseks, kas on midagi väljaspool seda? Leidmata seda tuhande nimega nimetut asja, mida ta on alati otsinud, kultiveerib inimene usku - päästjasse või ideaali - ning usk sigitab alati vägivalda.
Selles pidevas võitluses, mida nimetame elamiseks, püüame paika panna käitumiskoodeksi vastavalt sellele ühiskonnale, milles me oleme üles kasvanud, olgu see kommunistlik või nn vaba ühiskond. Võtame omaks mingi käitumisstandardi kui osa hindude, muhameedlaste või kristlaste (vastavalt sellele, kus me parasjagu juhtume olema). Loodame, et keegi ütleb meile, milline käitumine ja mõtlemine on õige või väär, ning seda malli järgides muutuvad meie käitumine ja mõtlemine masinlikuks. Sel juhul on meie reaktsioonid automaatsed, mida on iseenda vaatlemise puhul üpris hõlbus märgata.
Sajandeid on õpetajad, autoriteedid, raamatud ja pühakud meile valmis putru suhu toppinud. Ja me oleme saadud teadmistega rahul, mis tähendab seda, et me oleme sõnadest täidetud ning meie elu on pealiskaudne ja tühi. Oleme tühised ja pimedad. Elame sellest, mida on meile räägitud, juhituna kas enese kalduvusest või siis asjaolude ja keskkonna sunnist. Oleme kõikvõimalike mõjude tulemus ja meis pole midagi uut, midagi, mida oleksime ise avastanud; ei midagi algupärast, ürgset või kirgast.
Välises plaanis on toimunud areng härjavankrist reaktiivlennukini, aga psühholoogiliselt pole üksikisik sugugi muutunud. Oleme endiselt sellised, nagu oleme olnud ammustest aegadest - tohutult ahned, kadedad, agressiivsed, armukadedad, murelikud, meeleheitlikud juhuliste rõõmu ja lembehetkedega. Kujutame endast kummalist segu vihkamisest, hirmust ja leebusest.
Igaüks meist on kogu inimkonna möödaniku varamu, kelles peegeldub inimsoo areng.
Inimene on alati küsinud: millest see kõik tuleb? Kas elul on üldse mingi mõte? Ta näeb elu määratut segadust, kõiki neid julmusi, ülestõuse, sõdu, lõputuid jaotusi usu, ideoloogia ja rahvuse alusel ning küsib sügava ja püsiva pettumustundega, mida peaks tegema, mis see on, mida me ise nimetame elamiseks, kas on midagi väljaspool seda? Leidmata seda tuhande nimega nimetut asja, mida ta on alati otsinud, kultiveerib inimene usku - päästjasse või ideaali - ning usk sigitab alati vägivalda.
Selles pidevas võitluses, mida nimetame elamiseks, püüame paika panna käitumiskoodeksi vastavalt sellele ühiskonnale, milles me oleme üles kasvanud, olgu see kommunistlik või nn vaba ühiskond. Võtame omaks mingi käitumisstandardi kui osa hindude, muhameedlaste või kristlaste (vastavalt sellele, kus me parasjagu juhtume olema). Loodame, et keegi ütleb meile, milline käitumine ja mõtlemine on õige või väär, ning seda malli järgides muutuvad meie käitumine ja mõtlemine masinlikuks. Sel juhul on meie reaktsioonid automaatsed, mida on iseenda vaatlemise puhul üpris hõlbus märgata.
Sajandeid on õpetajad, autoriteedid, raamatud ja pühakud meile valmis putru suhu toppinud. Ja me oleme saadud teadmistega rahul, mis tähendab seda, et me oleme sõnadest täidetud ning meie elu on pealiskaudne ja tühi. Oleme tühised ja pimedad. Elame sellest, mida on meile räägitud, juhituna kas enese kalduvusest või siis asjaolude ja keskkonna sunnist. Oleme kõikvõimalike mõjude tulemus ja meis pole midagi uut, midagi, mida oleksime ise avastanud; ei midagi algupärast, ürgset või kirgast.
Välises plaanis on toimunud areng härjavankrist reaktiivlennukini, aga psühholoogiliselt pole üksikisik sugugi muutunud. Oleme endiselt sellised, nagu oleme olnud ammustest aegadest - tohutult ahned, kadedad, agressiivsed, armukadedad, murelikud, meeleheitlikud juhuliste rõõmu ja lembehetkedega. Kujutame endast kummalist segu vihkamisest, hirmust ja leebusest.
Igaüks meist on kogu inimkonna möödaniku varamu, kelles peegeldub inimsoo areng.
vaata ennast, enda peegeldust.
vaata uuesti. kas tunned ära?
Inglismaal Hampshires, 26. veebruar 2011
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.