naudingust

        Sama lugu on seksuaaliha ja kõigi teiste ihadega. Ihas eneses pole midagi halba. Reageerimine on igati normaalne nähtus. Aga siis kui sekkub mõte, mäletseb kogetud heameelt ja muudab selle naudinguks. Mõtlemine tahab elamust korrata ja mida enam te kordate, seda mehhaanilisemaks see muutub. Mida enam te sellest mõtlete, seda rohkem toidab mõte naudingut. Seega loob mõte naudingu iha abil ja säilitab, annab jätkuvuse. Seetõttu rikubki mõtlemine ära ilusa asja poolt tekitatud loomuliku ihalusreaktsiooni. Mõtlemine muudab selle mälestuseks, mida seejärel üha korduv mõtlemine toidab. Muidugi on mälul teatud tasemel oma koht. Igapäevaelus ei saaks me ilma selleta üldse toimida. Oma vallas peab mälu olema tõhus, aga on olemas ka selline meeleseisund, milles mälu osa on pea tähtsusetu. Tõeline vabadus on omane meelele, mis ei ole mälestustest halvatud.

 

Mõte ei ole kunagi uus, sest see on mälu, kogemuste, teadmiste reageering. Mõte, kuna see on vana, teeb vanaks ka selle asja, mida olete heameelega vaadanud ja hetkel tunnetanud. Naudingut ammutate sellest, mis on vana, mitte sellest, mis on uus. Uue puhul ei ole ajalist vahemaad.

 

Kui te suudate vaadata asju, ilma et laseksite naudingul ligineda; vaadata nägu, päikeses helkiva veepinna ilu või mida iganes, mis heameelt tekitab; vaadata nii, et ei soovi samas elamuse kordumist, siis ei ole hingevalu ega hirmu, mistõttu teis vallandub tohutu rõõm. Naudingu muudab piinaks seda korrata ja jäädvustada. Vaadelge püüdlust eneses. Nõue naudingut korrata tekitab piina, sest see nauding ei ole enam samasugune, nagu oli eile. Püüate saavutada sama heameelt, mitte ainut oma ilutunde tarvis, vaid ka sama meeleolu, ning seejärel olete haavunud ja pettunud, sest ei leia seda.

 

Kas olete märganud, mis teiega juhtub, kui te ei saa naudingut, mida püüate? Kas olete märganud, millised lahingud teis puhkevad, kui te ei saa nautida joomist, suitsetamist, seksi või ükskõik mida, mida parasjagu tahate? Olete rahutu, kade ja tulvil viha. Ja see kõik on hirmu üks avaldumisvorme. Kardate, et ei saa seda, mida tahate, või kaotate selle, mis teil on. Kui olete aastaid omanud uskumust või ideoloogiat ja see lööb vankuma või kisub elu teil selle käest, kas ei karda te siis üksi olla? See uskumus on kaua aega andnud teile rahuldust ja naudingut ning kui see ära võetakse, siis olete väljapääsmatus olukorras ja seest tühi ning hirm kestab seni, kui leiate uue naudingu, veel ühe tõekspidamise.

 

See paistab meile niivõrd lihtne olevat ja kuna see on nii lihtne, siis me keeldume seda lihtsust nägemast. Meile meeldib kõike keeruliseks teha. Kui naine teid maha jätab, kas pole te siis armukade? Kas pole teis siis viha? Küllap vihkate seda meest, kes on ta ära meelitanud? See pole ju muud kui hirm kaotada midagi, mis on andnud teile naudingut, hirm kaotada kaaslus, teatav kindelolek ja rahuldustunne omamisest, kas pole nii?

 

Seega kui mõistate, et kus on naudinguotsing, seal on ka piin, siis elage nii, kui soovite, aga ärge kukkuge sellesse kogemata. Kui siiski tahate lõpetada naudingu, mis tähendab ka piina lõppemist, siis peate olema naudingu ülesehituse suhtes tähelepanelikum, mitte lõikama selle oma elust välja. Teil tuleb näha naudingu kogu tähendust; teil tuleb õppida, kuidas elada käesolevas hetkes, mis tähendab seda, et te tajute ilu koheselt ja tunnete sellest hetkest heameelt ja rõõmu, ilma et otsiksite sellest naudingut.

Rõõm - see on midagi vahetut, millest mõeldes muudate ta naudinguks.