Sõber või keegi teine võib teile öelda, et on olemas midagi väljaspool aega, kuid mis väärtus on sellel teie jaoks? Kui olete näljane, siis soovite süüa ning te ei soovi ainult sõnadega toidetud olla. Teile on tähtis iseseisev avastamine. Elu ise kutsub teid välja hetkest hetkeni ning kui te reageerite ainult teiste sõnade ja mõistmise piires, siis ei ole teie reageerimisel mingit väärtust. Te peate ise avastama, kas on või ei ole ajatut olukorda.
Selleks me peame väljuma oma pisikesest toast, et uurida jõe pikkust ja laiust, ning näha pikki jõe kallast oleva luha rohelust ja rikkust. Peame maha jätma oma kitsaste akendega toa, ning nägema kõike nii nagu see on; arvustamata, hukka mõistmata, oma hinnangut andmata.
Elu on erakordne mõistatus, mida tuleb iseseisvalt avastada. Kui see mõistatus jääb lahendamata, siis jäätegi elu lõpuni vinduma, jääte tuimaks ja seesmiselt tühjaks ehk küll väliselt võib teil olla raha, võite sõita luksuslikus autos ja kanda kalleid rõivaid.
Kas pole tragöödia, kui te ei avasta iseseisvalt, mis tähendab armastada? Kui te ei tunne armastust praegu, ei saa te iialgi seda tunda, sest kui saate vanemaks siis muutub armastus kaubaks, mida saab osta ja müüa. Kuid kui te kutsute armastuse oma südamesse ja armastate taimi, loomi, rändurit, vigast, siis küpsesse ikka jõudes ei jää te kitsate akendega väiksesse ruumi, vaid väljute sellest ja armastate tervet elu.
Armastus on tõelisus, see ei ole emotsionaalne, temast ei pasundata. Sentimentaalsust pole armastuses üldse. On väga tähtis ja tõsine ülesanne tunda armastust juba noorena. Teie vanemad ja õpetajad ei tunne võib-olla armastust ning sel põhjusel on nad loonud selle koletu maailma, ühiskonna, mis on pidevalt sõjajalal nii iseendaga kui teiste ühiskondadega. Nende religioonid, nende filosoofiad ja nende ideoloogiad on valed, kui neis puudub armastus. Kõik nad märkavad vaid osakest, siis nad vaatavad välja läbi kitsa akna, kust vaade võib olla väga meeldiv ja isegi avar, kuid see ei ole kogu elu avarus. Ilma selle intensiivse armastustundeta ei näe te kunagi elu tervikuna; seetõttu jääte alati armetuks ning elu lõpul ei evi te midagi muud kui tuhka ning hulga tühje sõnu.
“Usalda armastust isegi siis, kui ta toob muret. Ära sule talle südant.”
“Oh ei, mu sõber, su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid.”
“Süda on vaid selleks, et ta anda ära pisaras ja laulus, mu arm.”
“Oh ei, mu sõber, su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid.”
“Lõbu on üürike otsekui kastetilk, naermise ajal ta sureb. Aga mure on tugev ja põline. Las murelik armastus olla valvel su silmis.”
“Oh ei, mu sõber, su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid.”
"Lootos õitseb päikese käes ja kaotab kõik, mis tal on. Ta ei tahaks jääda nuppu igaveses talveudus.”
“Oh ei, mu sõber, su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid.”
Rabindranath Tagore "Aednik" (1915)
millelegi astume me igal päeval sammukese lähemale.. või millestki eemale?
Veneetsias, Püha Markuse kiriku katus, 6. märts 2011
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.