"Vabanemine teadaolevast"

       Jiddu Krishnamurti http://www.jiddu-krishnamurti.net/  http://www.youtube.com/watch?v=GT3lFRCjvMc ; 12. mai 1895 Madanapalle, India – 17. veebruar 1986 Ojai, California) oli India (telugu) päritolu filosoof ja vaimne õpetaja. Ta kirjutas ja kõneles filosoofilistel ja vaimsetel teemadel, kuid rõhutas, et ta pole guru, ega tahtnud rajada uut filosoofiat. 

Krishnamurti õpetus lähtub täieliku "vaimse" vabaduse võimalikkusest, mis põhineb oma "loomuse" tundmaõppimisel ning oma meele ja selle reaktsioonide vaatlemise kaudu hetkel, mil need aset leiavad. Tema õpetuses (mis polegi õieti õpetus) on keskne ütlus: "Tõde on radadeta maa" (Truth is a pathless land). Ükski meetod, usund ega õpetaja ei saa viia tõeni. Igaüks vastutab ise oma tee eest.

Krishnamurti ei ole teinud oma ütlustest teooriat. Kõigis ettekannetes räägib ta, et selles, mida ta ütleb, tuleb kahelda, sest ainult see, mida me ise tunnetame, on tõeline taipamine, mitte see, mida me raamatutest loeme. See kehtib ka tema raamatute kohta. Ta püüdis kõigiti takistada uue ideoloogia tekkimist nendest. Selleasemel peavad tema ütlused meid ergutama iseenda elu ja kogu elu tõde ise üles leidma.

Krishnamurti uskus, et kõik inimlikud konfliktid on vaid meie siseseisundi toimed. Alustada ei tule mitte ühiselu pahede välisest kõrvaldamisest, vaid kõigepealt tuleb mõelda inimese seesmisele transformatsioonile, radikaalsele muutusele, millel pole midagi pistmist maailmavaate ega usundiga. Ilmselt on inimene tingitud traditsioonidest ja eelarvamustest, nagu näiteks rahvus, rass ja sugu. On inimesi, kes nende eraldustega üksteist hävitavad: "Saab üha selgemaks, et mitte keskkonnaprobleemid, näljasurm ja vaesus ega üldine ebaõiglus ei ole tegelik probleem, vaid see tõsiasi, et inimesest saab üha enam selle maailma terror. On inimesi, kes üksteist hävitavad. Nad lõhenevad hävitavate eraldavate protsesside toimel klassideks ja rahvusteks. Me oleme saanud vastastikuseks ohuks; sest meid lahutavad organiseeritud religioonid, usutunnistused ja dogmad oma rituaalidega, kogu see mõttetus. Sõjad, sõjaks valmistumine ja aatomipommid – kõik te teate selle maailma õudust. Miks me oleme pärast miljoneid aastaid evolutsiooni, mil me oleme kogunud tohutud teadmised ja kogemused, ikka veel needsamad? Miks me ikka veel kannatame, ikka veel vihkame üksteist, elame isiklikes illusioonides? Miks me oleme hõimus kinni, kaitseme rahvusi? Kus on selle põhjus?"

See on küsimus, mida Krishnamurti aina uutes variatsioonides üha uuesti tõstatab. Lugeja ei tohi aga oodata tavalises mõttes vastust. Vastupidi, ta pöörab küsimuse küsijale tagasi: "Ta õpetas kuulajat vaatama ennast nagu peeglist – vaatlema oma valu, oma raevu, hirmu ja üksildust. 

Krishnamurti tähtteos "Vabanemine teadaolevast" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?166130 on erakordselt terav, selge ning kivinenud mõistust põhjani raputav tekst, mis tõukab meid inimlikust agooniast ja agressiivsusest täielikule psühholoogilisele uuenemisele. 

Krishnamurti ideed on mõjutanud paljusid: George Bernard Shaw, Greta Garbo, Bertrand Russell, Aldous Huxley, Joseph Campbell, Albert Einstein, Alan Watts, Jackson Pollock, Anne Morrow Lindbergh, Christopher Isherwood, Charlie Chaplin, David Bohm ...

 

_________________

 

INIMESE OTSINGUD

   
MIS SEE ON, mida enamik meist otsib? Mis see on, mida igaüks meist soovib? Arvatavasti otsib enamik meist mingit laadi õnne, mingit laadi rahu, armastust. Selleks me võime pimesi pühenduda mingisugusele aatele, ning otsida sealt pelgupaika. See ei lahenda probleemi. Pelk ühele ideele pühendumine ei vabasta konfliktist. Niisiis on meil vaja leida, mis see on - nii sisemist kui ka väliselt -, mida igaüks meist tahab. Kui meil on see asi selge, siis pole vaja minna kuhugi, ei ühegi õpetaja juurde, kirikusse ega organisatsiooni. Meie ainuke raskus seisneb oma kavatsuste väljaselgitamises. Kui me saame selgust, kas tuleb see selgus otsimise kaudu, püüdes teada saada, mida teised ütlevad, alates kõige kõrgemast õpetajast tavalise jutlustajani kõrvaltänava kirikus. Kas te peate minema kellegi juurde, et saada seda teada? Ometi just seda me teeme? Me loeme hulga raamatuid, käime paljudel kohtumistel ning arutame, ühineme organisatsioonidega - püüdes sellega leida abinõusid konfliktidele, oma elumurede lahendamiseks. Või kui me seda kõike ei tee, siis arvame, et oleme leidnud; see tähendab, et meie väitel teatav õpetaja, teatav organisatsioon, teatav raamat rahuldab teid; me oleme leidnud selleks kõik, mida tahame; ja jääme sellele truuks - kaljukindlalt ja sulgunult.

Kas me ei otsi kogu selle segaduse kaudu midagi püsivat, midagi kestvat, mida me nimetame armastuseks, Loojaks, Jumalaks, tõeks milleks iganes soovite - nimel pole tähtsust. Kas seda saab anda meile keegi teine? Kas ei seisne põhiküsimus lõppude lõpuks selles, et senikaua, kui me ei mõista iseennast, puudub mu mõtetel alus, ning kogu otsing on asjatu. Ma võin põgeneda illusioonidesse, ma võin vaidluste, tüli, võitluste eest kõrvale põigelda; ma võin lunastust otsida kellegi teise läbi. Ent senikaua, kui me ei tunne iseennast, ei teadvusta ennast kui tervikut, puudub minu mõtetel, kiindumistel ja tegutsemistel alus.

Ent see on viimane asi mida me soovime: iseennast tunda. Elame oma elu tundmata omaenda mõtlemisviisi ja seda, mispärast te mõtlete teatavaid asju; teadmata oma tingimuste tausta ning seda, mispärast teil on teatavad uskumused kunstist, religioonist, oma riigist, naabrist ja iseendast. Kuidas te saate üldse millestki tõepäraselt mõelda?

Ainult siis, kui meel on rahulik - tänu enda tundmisele, mitte pealesunnitud distsipliinile - ainult siis, selles rahus, selles vaikuses, saab ilmuda tõelus.

vaata, ja ära ütle midagi.

tunne, kuidas päike muutub sõnadeta pehmuseks ja
võtab Su hinge aeglaselt kuid kindlalt tükkhaaval lahti.
kõik vähetähtis kaob.

aeg muutub iseendaks, et võtta Sul käest ja
jalutada olevikku..

Inglismaal Hampshires, 26. veebruar 2011