vabadusest

        Kui räägime vabadusest, kas mõtleme siis täielikku vabadust või vabanemist mingist tülikast, ebameeldivast või soovimatust asjast. Me tahaksime vabaneda valulikest ja ebameeldivatest mälestustest ning õnnetutest elamustest, kuid alles jätta oma mõnusad ja rahuldust pakkuvad ideoloogiad, vormelid, suhted. See on võimatu, sest, nagu oleme näinud, nauding ja kannatus on lahutamatud.

Kui me nö "otsustame", et tahame omada täielikku vabadust, siis peame mõistma vabaduse loomust ja ülesehitust.

On's see vabadus, kui olete vaba millestki - valust või mingist ängistusest? Või on vabadus midagi hoopis teistsugust? Võite olla vaba näiteks armukadedusest, kuid kas pole see vabadus vaid reaktsioon ja seetõttu üldsegi mitte vabadus? Võite vägagi hõlpsasti vabaneda dogmadest, kui analüüsite seda ja viskate ära, aga selleks vabanemiseks võib olla ka põhjus, et antud dogma ei ole enam moodne või otstarbekohane. Võite vabaneda natsionalismist, sest hakkate uskuma internatsionalismi või tunnete, et pole enam majanduslikult vajalik klammerduda selle totra natsionalistliku dogma külge. Võite selle hõlpsasti kõrvale jätta. On's sellisel ratsionalismil, loogilisel järeldusel midagi ühist vabadusega.

Kui ütlete, et olete millestki vaba, siis on see reaktsioon, millest saab uus reaktsioon ning see toob kaasa veel ühe allumisvormi. Nii et teil võib olla terve ahel reaktsioone, millest te igaüht peate vabaduseks. Kuid see pole vabadus, vaid kõigest mugandatud möödaniku jätkuvus, mille külge meel klammerdub.

Vabadus ei tule ka sisemise või välise mässu läbi, vaid siis, kui te näete ja toimite. See nägemine on toimimine ja säärane toimimine on sama kiire, nagu siis, kui mõistate ohtu. Siis ei ole mingit ajutegevust, arutlust või kõhklemist, oht ise sunnib toimima ning seetõttu tähendab nägemine toimida ja olla vaba.

Vabadus on meeleseisund - mitte vabadus millestki vaid vabadusetunne, vabadus pidada kõike küsitavaks, mistõttu see on niivõrd jõuline, toekas ja tugev, et heidab kõrvale igasuguse sõltuvuse, muganemise ja heakskiidu. Säärane vabadus tähendab täielikku üksiolekut. Kas meel, mis on üles kasvanud keskkonnast ja enese kalduvustest sõltuvas kultuuris, suudab eales leida seda vabadust, mis on täielik üksindus ja milles pole mingit juhtimist, traditsiooni ega autoriteeti?

Seega üksindus on meeleseisund, mis ei sõltu mingist stiimulist ega teadmisest ning ei ole ühegi kogemuse ega järelduse tagajärg. Enamik meist ei ole kunagi sisemas üksi. Eraldatuse, enese teistest eraldamise ja üksinduse vahel on erinevus. Me kõik teame, mida tähendab olla eraldatud - ehitame enda ümber seina, et mitte kunagi haiget saada, mitte olla haavatav, kasvatame erapooletust, mis on ka üks hingepiina vorme, või siis elame ideoloogia ähmases elevandiluutornis. Üksindus on midagi muud.

Te pole eal üksi, sest olete tulvil mälestusi, sõltuvust, möödanikuprohmakaid; teie meel ei ole kunagi klaar kogu sellest pahnast, mis on sinna kuhjunud. Et üksi olla, tuleb minevikule surra. Kui olete täielikult üksi, ei kuulu ühtegi parteisse, rahvusesse, kultuuri või mingile teatavale mandrile, siis tunnete end kõrvalseisjana, täiesti üksi, süütu, mis vabastab kannatustest.

Me kanname kaasas tuhandete inimeste öeldut ja kõikide õnnetuste mälestusi. Kõik see täielikult hüljata tähendab olla üksi ja meel, mis on üksi, ei ole ainult süütu ja elav vanusest olenemata - ainult säärane meel suudab näha tõde ja seda, mis ei ole mõõdetav sõnadega.

Kui ütlete: "Olen vaba", siis te pole seda. Sama lugu on inimesega, kes lausub: "Olen õnnelik." Hetkel, mil ta ütleb, et on õnnelik, elab ta mälestustes millestki, mida enam pole. Vabadus saab tulla vaid loomulikul teel, mitte soovimise, tahtmise ja igatsuse läbi. 

Ei aita ka see, kui loote kujutelma vastavalt sellele, mida te vabadusest mõtlete. Et seda kohata, peab meel vaatama elu ääretut kulgu aja orjuseta, sest vabadus on väljaspool teadvust.

säärane vabadus tähendab täielikku üksiolekut.
vabadus on väljaspool teadvust.

Inglismaal, 26. märts 2011