Kui ma nüüd ütlen: "Armastusel ei ole homset ega eilset" või "Kui pole keset, siis on armastus", siis on öeldu tõde minu jaoks, aga teie jaoks mitte. Võite seda tsiteerida ja teha sellest vormeli, aga see ei kehti. Teil tuleb ise seda tõsiasja näha, aga see eeldab vabadust vaadata, igasuguse hukkamõistmise, arvustamise, nõustumise või mittenõustumise puudumist.
Vaadata või kuulata - see on sama - on üks raskemaid asju meie elus. Kui teie silmi pimestavad mured, siis ei näe te päikeseloojangu ilu. Enamik meist on kaotanud kokkupuute loodusega, sest tsiviliseeritud maailm suundub üha enam suurlinnade suunas. Meil pole piisavalt ruumi ja aega sellegi jaoks, et hommikul ja õhtul taevast vaadata. Oleme kaotanud kokkupuute paljude ilusate asjadega. Kas olete märganud, kui vähesed inimesed silmitsevad päikesetõusu ja -loojangut, kuupaistet või valguse peegeldumist vees?
Kuna oleme kaotanud kontakti loodusega, arendame seda enam intellektuaalseid võimeid. Loeme rohkesti raamatuid, külastame muuseume, kuulame kontserte, vaatame telerit vms. Miks me niivõrd kunstist sõltume? Kas see on mingi põgenemine või stimuleerimine? Kui olete vahetus kokkupuutes loodusega, jälgite lindude lendu, taeva ilu, varje küngastel või teise inimese näol, kas te ka siis tahate minna muuseumi, et pilte vaadata? Võib-olla vajate te mingit stimuleerimist sellepärast, et te ei tea, kuidas vaadata kõiki neid asju, mis teid ümbritsevad.
Üks õpetaja tavatses õpilastega igal hommikul vestelda. Kord oli ta just oma juttu alustamas, kui tuli väike lind, istus aknalauale ja hakkas kõigest südamest laulma. Kui lind laulmise lõpetas ja ära lendas, lausus õpetaja: "Tänane tund on läbi."
Meie üks raskemaid asju on tõesti selgelt näha, mitte ainult väliseid asju, vaid ka siseelu. Kui ütleme, et näeme puud, lille või inimest, kas me siis ikka tõesti näeme neid? Või näeme me pelgalt kujutelmi, mille loovad vastavad sõnad? Kui vaatate puud või pilve õhtutaevas, mis on täis valgust ja rõõmu, kas tegelikult näete seda, mitte ainult silmadega ja mõistuspäraselt, vaid täielikult?
Kas olete kunagi proovinud vaadata mõnd objekti, näiteks puud, ilma seoste ja teadmisteta, mis teil selle kohta on, ilma eelarvamuste, otsuste ja sõnadeta, mis loovad teie ja puu vahele vaheseina ning ei lase teil näha teda sellisena, nagu ta on. Proovige ja vaadake, mis juhtub, kui te silmitsete puud kogu oma olemusega, kogu oma väega. Selles intensiivsuses leiate, et polegi mingit vaatlejat: on vaid tähelepanu. Vaatleja ja vaadeldav on olemas siis, kui on tegu puuduliku tähelepanuga. Kui vaatate midagi täieliku tähelepanuga, siis kaob aeg - ruum ja seda täitvad mõtted - mälestused. Seda on oluline mõista.
Ilu seisneb vaatleja ja vaadeldava täielikus hülgamises, mis eeldab täielikult lihtsa olemise kasinust. Mitte kasinust, mis on omane preestrile ning seisneb käskudes, keeldudes, reeglites ja kuulekuses, ega ka mitte kasinust riietes, mõtetes, toidus ja käitumises. Selles eneseloovutuses ja totaalses kasinuses pole enam mingit saavutamist ega redelit, mida mööda ronida. On vaid esimene samm ja see on igikestev samm. Teid ümbritseb loodus, ükski koer ei haugu, autod ei sõida, isegi linnud ei siputa tiibu. Olete täiesti vaikne ja ka loodus teie ümber on tervenisti vaikne. Selles vaikuses, mis hõlmab nii vaatlejat kui ka vaadeldavat - kui vaatleja ei tõlgi nähtut mõtteisse - ilmneb ilu. Pole loodust ega vaatlejat, on vaid üksi olev meel; meel on üksi, mitte eraldatud, üksi vaikuses ja see vaikus on ilu. Kui armastate, on siis mingi vaatleja olemas? Vaatleja on olemas vaid siis, kui armastus muundub ihaks ja naudinguks. Kui armastusega ei liitu iha ja nauding, siis on armastus tugev. Nagu ilugi on see iga päev midagi täiesti uut.
Armastusel pole eilset ega homset.
Oma tuhandest kogemustest suudame ehk kõige rohkem ühe üle kanda keelde ning sedagi vaid juhuslikult, hoolikuse ja täpsuseta, mida see vääriks. Kõigi meie tummade kogemuste varjus on peidus need, mis märkamatult annavad meie elule vormi, värvivarjundi, meloodia.
Kui me siis hinge arheoloogidena neid kandvate lausete poole pöördume, avastame, kui eksitavad need on. Meie vaatluse objekt keeldub vaiki olemast, sõnad libisevad mööda kogetut, ja lõpuks seisavad paberil vaid vastuolud. Pikka aega uskusin, et see on puudus, midagi, millest tuleb üle saada. Täna mõtlen, et kiirem tee nendest nii omastest ja siiski mõistatuslikest kogemustest arusaamine on segaduse tunnistamine. See kõlab kummaliselt, ehk isegi veidralt, ma tean. Aga sest paele, kui ma asju nii näen, on mul tunne, et olen esmakordselt tõeliselt ärkvel ja elus.
Pascal Mercier: "Night Train to Lisbon"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.