mõtteväljaravi

        Roger J. Callahan http://www.rogercallahan.com/ https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?168825 : Kujuta endale ette, et sind rõhuvad emotsionaalsed kannatused, kuid sa leiad mõne minutiga leevendust. Kujuta ette, et sind vaevab krooniline stress, piinab nikotiinisõltuvus või halvab lennuhirm – kuid sa suudad need ja teisedki kurnavad probleemid lahendada peaaegu hetkega.

 

Lahendust negatiivsetest emotsioonidest vabanemiseks pakub võimas ravimeetod, mida nimetatakse mõtteväljaraviks (MVR). See on murranguline samm psüühikahäirete mõistmise ja nendega toimetuleku teel. Kümned tuhanded inimesed üle kogu maailma on juba kasutanud MVR-i, et jagu saada hirmudest, vabaneda sundkäitumisest, toibuda purunenud suhtest, lõpetada kõige edasilükkamine, vaigistada viha ja muret. See meetod on neile pakkunud kiiret ja ohutut emotsionaalset värskendust ilma pikaajalise psühhoteraapia või ravimiteta. Selle meetodiga ei kaasne riske. Sellega ei kaasne kõrvalmõjusid. See meetod võib mõjuda ka sinu puhul.

 

____________________

 

Mis on Mõtteväljaravi?

 

Mõtteväljaravi erineb kõigist teistest psüühilise ravi meetoditest, mida sa eales oled kasutanud. Raviprotsess ise on täiesti ainulaadne. Ainulaadsed on ka teaduslik alus, millele see meetod toetub, ja pretsedenditud tulemused, mida see võib esile kutsuda.

 

MVR on süsteem, mis läheb sinu probleemi juurteni ja lahendab selle, olgu tegemist foobia, viha, halva harjumuse, trauma, ärevuse, süütunde või murega. Negatiivsed emotsioonid on niinimetatud mõttevälja energeetilisel kujul kinni jäänud kondenseerunud informatsioon. Mõtteväljas olev aktiivne informatsioon tekitab sinu elus kannatusi, häirides keha sisemist energiavoolu ja põhjustades psüühilisi murranguid, mis õõnestavad emotsionaalse heaolu tunnet.

 

Ravi võtmeks on keha biovälja mõjutamine, koputades sõrmedega energiakanalitel asuvatele konkreetsetele kehapunktidele. Selle lihtsa protseduuri käigus, mida üksikasjalikult tundma õpid, mõtled sa muret tekitavale psüühikahäirele ja hindad oma emotsionaalse stressi tugevust (skaalal ühest kümneni). Järgmiseks koputad kindlas järjekorras teatud punktidele kehal. Nii kõrvaldad tasakaalutuse keha energiaringes, mille tulemusena nõrgenevad või kaovad ka negatiivsed emotsioonid ja psüühikahäirete sümptomid. Tänu uutele uuringutele, kus kasutatakse keha autonoomse närvisüsteemi jälgimise vahendeid, saame nüüd teaduslikult mõõta ja määratleda MVR-i poolt esile kutsutud muutusi organismis. Selge on, et MVR tervendab põhitasandil – ja see toimub peaaegu silmapilkselt.

 

Aastate jooksul olen kirja pannud ja täpsustanud MVR-i definitsiooni:

 

MVR on psüühikahäirete ravimeetod, mis psüühilise probleemi puhul rakendatuna kõrvaldab koodi abil mõtteväljas häired, mis on kõigi negatiivsete emotsioonide algpõhjuseks. Kood on tuletatud MVR-i kausaaldiagnostilise meetodi põhjal, mille abil töötati välja MVR-i algoritmid.

 

Otsetee tervise juurde

 

Mõtteväljaravi pakub lihtsaid, kuid tõhusaid ettekirjutusi või „retsepte” psüühiliseks (ja mõnel juhul isegi füüsiliseks) tervenemiseks. See tehnika mõjub minutitega – mitte nädalate, kuude või aastatega nagu traditsioonilise psühhoteraapia puhul.

 

Enamik terapeute, kes kasutavad nüüd minu meetodit, olid enne selle katsetamist mõistetavalt üsna skeptilised. Kõigele vaatamata tundus see, mida ma tegin, võimatuna. Need, kes proovivad MVR-i, on üllatunud, kui avastavad, et see ravi on just nii edukas, nagu ma väidan. Miski traditsioonilises psühhoteraapias või tänapäeva teoreetilises psühholoogias poleks saanud niisugust pretsedenditut edu ennustada – ega ka seletada. MVR on tõepoolest revolutsiooniline. Terminid, millega sa selle raamatu lehekülgedel tutvud – hälve, aktiivne informatsioon, mõtteväli jt –, on psühholoogias uudsed, nagu ka tervendamismeetod ise.

 

Enne MVR-i kasutuselevõttu lasksin näiteks patsiendil, kes oli just kaotanud armastatu, taaselustada purunenud suhte kõige piinarikkamad hetked, üks valulik seanss teise järel. Sageli tekitas mitu tundi vältav ravi patsiendile tõsiseid kannatusi. See traumeeris teda uuesti – mis oleks olnud vastuvõetav, kui patsiendil oleks sellest parem hakanud. Kuid mul ei tekkinud kunagi tunnet, et minust oleks olnud suurt abi patsiendi kannatuste vähendamisel ja tema aitamisel tagasi normaalsesse, loovasse ellu.

 

Foobiatega patsientide puhul kasutasin lõdvestustehnikaid, seejärel aga esitasin väljakutse nende vääradele tõekspidamistele, mis hirme tekitasid. Hüpnoosi abil sisendasin neile positiivsust foobiatega võitlemiseks. Seejärel seadsin nad vastakuti hirmu allikaga – rahvahulkade, putukate või avalikkuse ees esinemisega –, pikendades vähehaaval, nädalate või kuude jooksul, patsiendi viibimist hirmu allika mõju all. Kliendid rääkisid mulle, et kui nad isegi olid lõpuks suutelised seisma kõrghoone rõdul või kõnelema inimeste ees, oli nende enesetunne ikkagi kohutav. Jah, nad mõistsid, et nende hirm on irratsionaalne – et nad ei peaks kartma –, kuid nad ei saanud hirmust jagu. Ma jõudsin järeldusele, et ravi ei kaota nende hirme, vaid veenab neid tegelema asjadega, milleks neil pole mingit kalduvust. Oli kindel, et ma ei kõrvaldanud nende hirmu allikat. Ja nii jäid nende kannatused alles.

 

Nagu sa juba tead, ei nõua MVR pikka rida ebamugavaid raviseansse, milleks kulub kuid. Samuti pole vaja kasutada nõelu ja keerukaid instrumente. Kuid see nõuab olulist nihet lähenemises psüühikahäiretele, nende põhjustele ja ravile. Nagu teisedki vaimse tervise professionaalid, nii olin ka mina õppinud pidama negatiivsete emotsioonide peamiseks allikaks minevikukogemusi, erinevaid tunnetuslikke faktoreid, kehakeemiat, närvisüsteemi ja aju ennast. Kuid see pole sugugi nii.

 

MVR-i areng

 

Lapsena kannatasin ma ka ise foobiate all. Mäletan selgelt, kui jube oli minna läbi tunneli või vaadata kõrghoone aknast välja. Isegi noorukieas, kui teadsin, et need hirmud on irratsionaalsed, ei saanud ma oma foobiaid selle arusaama abil kontrolli alla.

 

Aastaid hiljem, psühholoogiatudengina, ajasin ma oma rühmakaaslased mõnikord lausa hulluks: kui nemad tahtsid laupäeva õhtul meelt lahutada, soovisin mina arutleda ja vaielda nädala jooksul õpitu üle. Ma teadsin kuidagi, et psüühiliste kannatuste kaotamiseks on rohkem võimalusi, kui meile õpetati. Kogu oma karjääri jooksul olen jätkuvalt olnud uudishimulik, otsinud alati vastuseid. Mul on meeles Albert Einsteini vastus küsimusele, kuidas ta tegi oma tähelepanuväärsed loodusteaduslikud avastused. „Ma ei mõelnud peaaegu terve elu mitte millelegi muule,” vastas tema. Minuga oli sama psühholoogia vallas. Ma tahtsin innukalt õppida kõike, mida vaid sain, uurida uusi ideid ja teooriaid psüühikahäirete päritolu ja ravi kohta. Miski ei huvitanud mind rohkem.

 

Kuid ma pole pidanud end seotuks ühegi psühholoogia- ega naaberteadusalade koolkonnaga, ka praegu mitte. Aastate jooksul, juhindudes esimesest positiivsest kogemusest oma patsiendi Maryga, keskendusin oma uurimistöös erinevatele suundadele, mis minu arvates võisid selgitada, mis toimus mitte ainult Mary, vaid ka tuhandete järgmiste patsientidega. Kui mõtteväljaravi hakkas kuju võtma, toetusin paljudele teadusvaldkondadele. MVR-i on mõjutanud tegelikult kvantfüüsika, bioloogia, nõelravi, idamaised arusaamad meele ja keha loomupärasest energiaringest ja ka kliiniline psühholoogia. Ma pole nõelravi õppinud, kuid olen seda meetodit iseseisvalt uurinud. Ma olen sageli öelnud, et kui oleksin kõiki neid valdkondi mingitel kursustel tundma õppinud, siis poleks ma tõenäoliselt oma avastusteni jõudnud, sestap läksin sellele seiklusele vastu üksi, astudes mööda oma rada, kuhu see ka ei viinud. Seda võib nimetada teadmatuse jõuks.

 

RAKENDUSLIK KINESIOLOOGIA

 

Minu psühhiaatrist kolleeg tutvustas mulle lihaste testimise meetodit, mille oli välja töötanud kiropraktik dr. George Goodheart http://en.wikipedia.org/wiki/George_Goodheart . Goodheart nimetas seda teadusala rakenduslikuks kinesioloogiaks.

 

Testi ajal palus Harvey mul tõsta vasaku käe horisontaalselt küljele ja püüdis seda siis alla suruda. Ma suutsin edukalt survele vastu panna, hoolimata sellest, et ta rakendas küllaltki suurt jõudu. Seejärel palus ta mul mõelda millelegi, mis mind endast välja viib. Keskendusin kujutluspildile, et mu kodu on tulekahjus hävinud. Samal ajal püüdis Harvey taas mu kätt alla suruda, rakendades sama suurt jõudu nagu varemgi. Seekord, kui mu meeli valdasid negatiivsed mõtted, ei suutnud ma kätt üleval hoida. Tundsin end jõuetuna. Sel hetkel taipasin, et see oli parim näide meele ja keha vastastikmõjust, mida eales olin näinud ja kogenud!

 

Peagi hakkasin mõtlema küsimusele: kui oleks mingi võimalus probleemile keskendumise ajal jõudu säilitada, kas see võiks siis tähendada, et probleem kaotab oma jõu?

 

NÕELRAVI

 

Nõelravi mõjutab keha energiaringet. See iidne (vähemalt viis tuhat aastat vana) tervendamissüsteem põhineb eeldusel, et energiavoolu stimuleerides on võimalik aktiveerida keha enda tervendav energiavõrgustik. Kuigi mõtteväljaravi on palju võimsam kui nõelravi, andes etteennustatavaid ja koheseid tulemusi, kasutab see sama energiaringet – koputatakse samadele kehapunktidele, kuhu torgatakse nõelad. Koputades teatud punktidele kindlas järjekorras, saab psüühilisi probleeme kõrvaldada. Ma selgitan lühidalt, MVR-i ja nõelravi peamine erinevus on see, et minu meetodi puhul kuulub ravi juurde ka tehnika, mida ma nimetan mõtete häälestamiseks. Koos teiste sellele meetodile eriomaste elementidega võib MVR esile kutsuda palju jõulisema tervenemise kui nõelravi.

 

NEUROLINGVISTILINE PROGRAMMEERIMINE

 

Uurimistööd neurolingvistilise programmeerimise (NLP) vallas on näidanud, et teatud silmaliigutused võivad mõjutada ligipääsu mälestustele, samuti vähendada stressi ja soodustada lõdvestumist. Kõik inimese kogemused on NLP teoreetikute järgi kodeeritud süsteemidesse, mis vastavad tajusüsteemidele (visuaalne, auditiivne, kinesteetiline), mille kaudu inimene suhestub maailmaga. Olles osaliselt mõjutatud NLP tõekspidamistest silmade liigutamise kohta, olen MVR-i algoritmide ehk „retseptide” väljatöötamisel kaasanud ka mõned silmaliigutused, mis muudavad MVR-i toime tõhusamaks.

 

TEISED UURIMISVALDKONNAD

 

Minu tutvus muude teadusvaldkondadega on mõtteväljaravi arengusse samuti oma panuse andnud. Kui olin tunnistajaks MVR-i kasutavate patsientide hämmastavale paranemisele, suunasid nende „tohutud hüpped” mind uurima näiteks kvantteooriat, et leida võimalikke selgitusi sellistele märkimisväärsetele muutustele. David Bohmi suguste kvantteoreetikute kirjutised aitasid mul mõista, miks MVR suutis paljudel patsientidel esile kutsuda nii olulisi muutusi. Samuti äratas minu huvi uurimus ajupoolkerade erinevustest, kus väideti, et ümin võimaldab ligipääsu paremale ajupoolkerale.

 

Kokkuvõttes on kõigis neis valdkondades tehtud uuringud olnud mulle toeks ja aidanud kaasa minu enda avastustele, viies välja MVR-i peenhäälestuseni.

 

Mõtteväljaravi ei sarnane ühegi teise psühholoogilise ravimeetodiga ei aluselt, millele ta toetub, ega ka tulemustelt. Winston Churchill on öelnud: „Inimesed komistavad sageli tõe otsa, kuid enamik neist tõuseb ja jätkab teed, nagu poleks midagi juhtunud.” Kui minu teele sattusid psüühiliste kannatuste põhjused ja ravi, siis võtsin ma need õnneks oma südameasjaks. Tulemuseks on mõtteväljaravi.

 

Süüvigem nüüd mõtteväljaravi ja seda toetava teaduse üksikasjadesse. 

 

Mõtteväljaravi

 

Einstein näitas, et kõik on energia (E = mc²); mõtteväljaravi põhineb eeldusel, et ka mõte on energia. Pole üllatav, et ajus tekkinud energiat võib näha ja mõõta selliste keerukate seadmetega nagu elektroentsefalograaf (EEG). Kujutle, et see mõtteenergia on seotud väljaga – see pole vahetult vaadeldav, kuid on sama tõeline nagu magnetväli või gravitatsiooniväli. Isegi kui sa magnetvälja või gravitatsioonivälja ei näe, võid välja mõju kogeda; sama on mõtteväljaga.

 

Sõnaraamat ütleb välja kohta: „Inimese käitumise põhjuslikeks teguriteks olevate jõudude kompleks.” Mõtteväli on MVR-i põhimõiste. See mittemateriaalne „struktuur” või „konstruktsioon” võib sisaldada suurt hulka informatsiooni, kuid psüühilisi kannatusi ravides keskendume informatsioonile, mis tekitab sinu negatiivseid emotsioone. Kui sa kardad madusid, piinled purunenud abielu tõttu või oled depressioonis töökoha kaotuse pärast – nende kannatuste põhjus on mõtteväljas. Kuna selle meetodi puhul on õnnestumiseks väga oluline, millele sa ravi ajal mõtled, võtsin kasutusele sõna „mõtteväli”, et näidata, kust võib seda olulist infot leida.

 

Pea meeles, et mõttevälja ei saa vahetult jälgida – ja seega ka muret, valu või hirmu, mida sa tunned. Kuid see ei muuda neid vähem reaalseks. Minevikus ei suutnud füüsikud näha elektrone, kuid nad tõestasid nende olemasolu kaudselt.

 

Mõned teadlased lähenevad psüühilisele kannatusele minust erineval viisil. Nad väidavad, et peamine negatiivseid emotsioone tekitav informatsioon asub ajus ja et nende emotsioonide keskmeks on aju mandelkeha, mida ei saa muuta. Kui see teooria kehtib, siis pesitsevad valulikud elukogemused ajus jäädavalt; me saame parimal juhul tähelepanu neilt kõrvale juhtida või kasutada ravimeid nende põhjustatud valu vaigistamiseks. Kuid me ei saa neist lahti, enne kui tulevikukirurgia või tulevikuravimid seda võimaldavad.

 

Minu enda uurimistöö – mida toetasid MVR-i tulemused – seab selle teooria kahtluse alla. Kui see vastaks tõele, siis ei saaks MVR nii kiiresti emotsionaalset segadust välja juurida. Briti bioloog Rupert Sheldrake http://en.wikipedia.org/wiki/Rupert_Sheldrake on kirjutanud: „Mälestus asub ajus samavõrd kui telestuudiost tulev pilt televiisoris.” Tõendusmaterjalid näitavad meile, et negatiivsete emotsioonide puhul pole tegemist „riistvara”, vaid „tarkvaraga”. Ja seda tarkvara saab kiiresti muuta, sest tema inertsmass on väga väike.

 

Probleemi põhjus

 

Mis on emotsionaalse kannatuse põhjuseks, kui lähtuda mõttevälja kontseptsioonist? Mina nimetan seda hälbeks mõtteväljas. Nagu sa võib-olla tead, viitab termin „hälve” füüsikas ja astronoomias mingile erinevusele või kõrvalekaldele normist, mis eeldab juhuslikkust. Kuid mõtteväljaravis on hälve harva juhuslik; see on ainulaadne entiteet, mis sisaldab väga erilist tüüpi aktiivset informatsiooni (mõiste kvantfüüsikast) – mõttevälja peent, kuid selgelt eristatavat aspekti –, mis vallandab negatiivsed emotsioonid. Psüühiline segadus näiteks ei teki traumast või armastatu kaotusest. Need kogemused tekitavad hälbe ja hälve kutsub esile, suunab ja kontrollib kõiki olulisi muutusi kehas – mõjutades keemilisi aineid, hormoone, närviteid, tunnetust ja aju aktiivsust –, mille tulemuseks on konkreetse negatiivse emotsiooni, näiteks hirmu, viha või depressiooni kogemine. Kui sa muretsed, kui sind vaevab liigsöömine või kui sa oled ärevuses, on mõtteväljas hälve. Hälve hoiab endas informatsiooni, mis juhib neid ja kõiki teisi negatiivseid või häirivaid emotsioone.

 

Kuigi ma olin teadlik selle emotsionaalset segadust tekitava entiteedi olemasolust mõtteväljas, ei teadnud ma aastaid, kuidas seda nimetada. Ma otsisin nime, mis sobiks olemasolevate teadmistega, kuid mida poleks uue informatsiooni lisandumisel vaja muuta. Siis tuli mulle pähe sõna „hälve” ja ma lõin lahti sõnaraamatu, et vaadata, mida see tähendab. Üks sõnaraamatus antud definitsioonidest äratas minus erilist huvi. See defineeris hälvet kui „üht vaimse rahutuse põhjust”. Säärast selgitust lugedes teadsin, et olin leidnud täiusliku sõna kirjeldamaks seda entiteeti mõtteväljas. Ma parandasin seda definitsiooni vaid natuke, muutes selle „vaimse rahutuse põhjuseks”.

 

Hälve on analoogne raku mõistega bioloogias ja aatomi mõistega keemias. See on kõiki häirivaid emotsioone põhjustav algühik. Pea meeles, et kui emotsionaalse segaduse põhjustaks sündmus ise – armastatu kaotus näiteks –, siis ei saaks sa tormi vaigistamiseks kuigi palju teha; lõppude lõpuks pole toimunud sündmust võimalik muuta. Õnneks, tänu mõtteravile on võimalik hälvet kaotada.

 

Ligipääs keha energiale

 

Ma mainisin juba keha energiaringe osa MVR-is. See programm tugineb ida traditsioonile ja selle arusaamadele energia olemasolust ning tähendusest kehas. Vaatleme seda õpetust veidi lähemalt.

 

Hiinlased kasutavad eluenergia kirjeldamiseks terminit qi. Kui selle energia vool on tõkestunud või tasakaalust väljas, siis võib see Hiina traditsiooni järgi esile kutsuda füüsilisi haigusi. Nagu nõelraviarstid on välja arendanud viisid valu kõrvaldamiseks ja füüsilise tervise parandamiseks, mõjutades energiavoolu kogu keha läbivas niinimetatud energiakanalite võrgustikus, nii olen mina tõestanud, et neile energiakanalitele ligi pääsedes on võimalik ravida emotsionaalseid kannatusi.

 

Lääne teadlased, kes on lähenenud nendele iidsetele teadmistele teaduslike meetoditega, ei eita keha energiaringe olemasolu. 1940. aastatel püstitas Harold Saxton Burr http://en.wikipedia.org/wiki/Harold_Saxton_Burr Yale’i ülikoolist hüpoteesi, et sisemine energiaringe on inimeste ja kõigi elusolendite võtmeks. Ortopeed ja kirurg Robert O. Becker, M D http://en.wikipedia.org/wiki/Robert_O._Becker , kasutas elektromagnetilist energiavälja, et stimuleerida murtud luude paranemist loomulikul teel, ning leidis, et elektromagnetvälja saab kasutada konnade amputeeritud jäsemete taastumise soodustamiseks.

 

Mõned eriti huvipakkuvad uuringud viis läbi dr Björn Nordenström http://www.youtube.com/watch?v=XKXH_4PNPcQ , tuntud Rootsi teadlane ja radioloog, Nobeli komitee endine president. Tema kaks aastakümmet kestnud uurimistöö dokumenteeris elektrilise vooluringi olemasolu kehas. Nordenströmi huvi selle valdkonna vastu tärkas, kui ta vaatles halo halvaloomulise kopsukasvaja ümber ja hakkas otsima sellele nähtusele selgitust. Ta tuvastas kehas ringleva energia, mis tema arvates oli füüsilise heaolu seisukohalt sama oluline nagu vereringe. Ta näitas, et elektrilise vooluringe kandjaks on rakkudevaheline ruum ja veresooned, ning uskus, et inimese energiaringe häiretel võib olla oma osa raskete haiguste, näiteks vähi tekkimisel. Ta võttis ette novaatorliku uurimistöö, mille käigus metastaatilise vähiga patsiente, kelle seisundit peeti surmaga lõppevaks, raviti elektrivooluga – ja seda paljutõotavate tulemustega. Prantsuse biokeemik Jacques Hauton kirjutas, et Nordenstromi avastused viisid ta järelduseni, et elektriringe „pole mitte üksnes sama keerukas kui vereringe, vaid... osaleb ka kogu füsioloogilises elutegevuses.”

 

1995. aastal tõestas Pierre de Vernejoul kindla tõendusmaterjali abil energiakanalite võrgustiku olemasolu. Koos teadlaste grupiga süstis ta kahjutut radioaktiivset ainet techneetium 99m vabatahtlike kätesse ja jalgadesse kohtades, mida kasutati nõelravipunktidena energiakanalitel. Seejärel jälgiti gammakaameraga aine liikumist organismis. Teadlased avastasid, et radioaktiivne isotoop liikus mööda energiakanaleid, mille hiinlased olid kindlaks teinud juba tuhandeid aastaid tagasi. Kui sama ainet süstiti suvalisse kohta kehas, ei liikunud see mööda konkreetseid kanaleid. Kokkuvõtteks: energiakanalite süsteem on tegelikult olemasolev, selgelt määratletud võrgustik – seesama, mida hiinlased on kasutanud juba aastatuhandeid.

 

Nagu sa teada saad, on mõtteravi võtmeks algoritmid: sa koputad energiakanalitel punktidele, mis on valitud konkreetse emotsionaalse (või füüsilise) häire raviks ja seatud kindlasse järjestusse nagu koodluku šiffer. Kui järjestus ei ole õige või punktid pole sobivad, siis lukk ei avane, kuid kui kõik on õige, leiab aset kiire ja tavaliselt kestev tervenemine. „Retsepti” iga probleemi jaoks on eelnevalt kontrollitud sadadel ja mõnel juhul tuhandetel inimestel ning see on algoritmina nüüdseks laialdast tunnustust leidnud. Igaüks võib saavutada oma patsientide juures etteennustatavaid tulemusi.

 

Tervendamine algoritmidega

 

Kui oled kasutanud oma emotsionaalsete probleemide ravimiseks traditsioonilist psühhoteraapiat, võib tervendava algoritmi mõiste osutuda sulle raskesti arusaadavaks. Paljude minu patsientidega oli algul nii – kuni nad ise algoritme proovisid. Iga algoritmi võtmeks on koputamine konkreetsetele punktidele kehal, mis on valitud kaheteistkümne tähtsama energiakanalitel paikneva punkti hulgast. Pea meeles, et see lühike retsept on iga emotsionaalse häire puhul erinev – st foobiate jaoks on oma kindel koputuste järjestus, „armuvalu” jaoks oma jne. Selles mõttes on iga algoritm justkui rätsepatööna õmmeldud, mitte poeriiulilt ostetud ülikond; iga algoritm on mõeldud konkreetse psüühikahäire raviks. MVR-i eriomasus avab alati ukse tervenemisele. Tervendav energia on kehas olemas, oodates, et õige algoritm selle valla päästaks ja seda stimuleeriks, andes tulemuseks täieliku tervenemise.

 

Pea meeles, et neid eriomaseid retsepte pole loodud vaistlikult ega katse-eksituse meetodil. Nad kasvasid välja teadusliku tõendusmaterjali tähelepanelikust hindamisest minu ja teiste teadlaste poolt. Viimastel aastatel on neid oluliselt täiustatud keeruka protseduuri, kausaaldiagnostika abil, mis on muutunud MVR-i osaks ja millest ma räägin pikemalt edaspidi. See on meetod, mille abil me saame täpselt määrata „koodi” konkreetse psüühikahäire raviks. Pea meeles, et iga algoritmi – tegelikult iga osa igast algoritmist – on testitud, enne kui see lisati tervendamistehnikale. Vahel tundsin end Thomas Edisonina, kes katsetas paljude erinevate hõõgniitidega, enne kui leidis selle ühe, mis töötas. MVR-is on viimaseks kohtunikuks olnud tegelik edu – kas patsiendil hakkab parem. Ja viimaks tervenevad peaaegu kõik.

 

Mõttevälja häälestamine

 

Sa avastad, et MVR-i toimimiseks on vaja veel midagi peale õige algoritmi. Sama oluliseks ravi osaks on „mõttevälja häälestamine” – mõtlemine oma emotsionaalsele probleemile ravi ajal. Pea meeles, sinu sihtmärk on hälve ja kuna see asub sinu mõtteväljas, siis pead sa talle ligi pääsema, mõeldes psüühikahäirele.

 

Mõttevälja häälestamiseks ei pea sa keskenduma. See protsess hõlmab lihtsalt tahtlikku mõtlemist probleemist, mis sulle nii palju kannatusi valmistab. Algoritmi kasutades pead suunama oma tähelepanu inimesele, sündmusele, olukorrale või millele iganes, mis on seotud sinu emotsionaalse häirega, kuid see ei nõua erilist pingutust.

 

Mõttevälja häälestamine võib sind tõenäoliselt endast välja viia. Kui sa oled näiteks leinas lähedase sõbra surma pärast või kangestud hirmust koerte ees, siis tähelepanu suunamine sellele probleemile või olukorrale teeb sind mõistagi kurvaks, kartlikuks, ärritunuks või murelikuks. Kui see on nii, siis aktiveerub sinu füsioloogia – vallanduvad emotsioonidega seotud keemilised ained. Need ebameeldivad tunded ja kogemused võivad olla küllalt tugevad, et panna sind kahtlema (ehkki lühiajaliselt), kas asi on ikka seda väärt. Pea seda väikeseks kasutoovaks „ohverduseks”. Lisaks viitab seda laadi psüühiline ja füsioloogiline reaktsioon, et mõtteväljas on üks või mitu kõrvaldamist vajavat tugevat hälvet. Kui tunned mõttevälja häälestamisel ja algoritmi rakendamisel mõne minuti vältel segadust ja ärritust, on tasuks emotsionaalse probleemi kadumine mõne minutiga. Ravi ei oleks tõhus, kui sa ei mõtleks kannatusi tekitavale probleemile. Sa ei saa mõttevälja tervendada, kui see pole häälestatud.

 

Kahtlemata erineb see raviviis kõigist teistest, mida sa tead. Kui sa saad näiteks nõelravi, ei nõuta selle juures „mõtete häälestamist”. Seda ei nõua ka tavaarstid ega kiropraktikud. Nendele ei ole oluline, millele sa mõtled, kui oled parajasti nende hoole all. Sinu hambaarst ei palu sul keskenduda purihambale, kui ta seda plombeerib; sinu hambad ei reageeri ravile sinu mõtetest olenevalt. Niisugustel juhtudel on see, millele sa mõtled, ebaoluline. Ma olen mõnikord ärgitanud skeptikuid oma seisukohta proovile panema ja lasknud patsientidel kasutada algoritme mõttevälja häälestamata – ning seejärel korranud protseduuri mõttevälja häälestamisega. Milline erinevus!

 

Kui häälestad mõttevälja ja samal ajal stimuleerid vastavaid energiakanaleid, võid negatiivse emotsiooni kõrvaldada, kaotades hälbe, mis on psüühikahäire põhjuseks – ja seda vaid mõne minutiga. Kõrgusekartus, mis on sind võib-olla aastakümneid vaevanud... lein aastaid tagasi surnud isa või ema pärast... kogu see emotsionaalne kaos kaob, tavaliselt alatiseks.

 

Pärast edukat MVR-i märkad, et su kannatused on kadunud. Mõned inimesed arvavad ekslikult, et see on nii sellepärast, et nad ei mõtle enam probleemile. See on tüüpiline reaktsioon, kuid sa peaksid teadma, et pole võimalik öelda: „Ma ei mõtle sellele probleemile,” kui tegelikult sellele ei mõtle. Pärast MVR-i ei kannata sa enam sellele probleemile mõtlemise pärast, sest probleem on kadunud.

 

Hälbeid on võimalik eraldada

 

Üks huvitavamaid aspekte selles protsessis on, et hälvet on võimalik eraldada. Kasutan seda terminit sellepärast, et algoritm kaotab hälbe probleemses mõttevälja osas, kuid ei mõjuta mõttevälja mitte mingil muul moel. Kui sa oleksid näiteks sattunud liiklusõnnetusse, milles sinu armsam sai tõsiselt kannatada, siis suudaksid sa avariid detailselt meenutada. Kõik sügavad elukogemused oleksid samuti alles, kuid tänu MVR-ile ei tekitaks emotsionaalsed laengud sulle kahju. Need ei kutsuks esile piinavaid, kurnavaid kannatusi. Kui segadust tekitavad emotsioonid on kõrvaldatud, võivad detailid sündmusele mõeldes muutuda isegi selgemaks. Ebamugavustunne ja valu puuduvad.

 

Autoavarii ise ei põhjusta emotsionaalset tormi, seda teeb hälve. Õnneks eraldub hälve automaatselt ülejäänud mõtteväljast ja see on võimalik kõrvaldada. Kõik muu mõtteväljas jääb täpselt nii, nagu oli. Kui mõtled pärast ravi sündmusele, mis vaid mõne minuti eest vallandas emotsionaalse tormi, siis enam sellist emotsionaalset reaktsiooni ei teki. Kui nägid seoses selle emotsionaalse probleemiga õudusunenägusid, siis kaovad ka need. Kui hälve on kõrvaldatud, kaovad kõik psüühilise segadusega seotud jääknähud.

 

Muidugi räägib enamik traditsioonilisi psühhoterapeute sulle, et kui sa oled näiteks kaotanud oma armsama, pead läbi tegema pikaajalise leinaprotsessi. Nad võivad öelda, et lein on vajalik, isegi soovitav. Kuid mina olen alati arvanud, et see on mõistuspärastamine. Nad lihtsalt ei tea, kuidas valust vabaneda, ja siis ütlevadki patsiendile: „Valu, mida sa tunned, on normaalne ja tervendav.”

 

Üks perearst, kes leinas oma armastatu surma pärast, ütles: „Kõige kaastundlikum soovitus, mille ma sain oma sõpradelt ja kolleegidelt, kes ei olnud MVR-iga tuttavad, oli minna oma valu sisse ja tunnetada seda, see pidi kestma umbes aasta. Aga selgus, et selleks ei kulu aastat. Tegelikult kulub selleks vaid mõni minut.”

 

Kui inimesed tahavad kannatada, siis on see nende valik. Kuid ma võin aidata neil kõrvaldada negatiivsed emotsioonid alatiseks!

 

Üks minu esimesi patsiente oli naine nimega Julia. Ta ligines neljakümnendale eluaastale ja tal oli diagnoositud vähk. Loomulikult oli see sünge väljavaade talle endale ja laastav hoop ta perekonnale. Ta sõitis oma kodust Chicagost Californiasse, et kuulda teise arsti arvamust, kuid see polnud sugugi julgustavam kui esialgne prognoos – tal oli jäänud elada umbes aasta.

 

Julia arst soovitas naisel pöörduda minu poole, sest lootis, et ma suudan aidata tal selle emotsionaalse krahhiga toime tulla. Suure osa oma ärkvelolekuajast nuttis Julia kontrollimatult. Päeva jooksul esines tal mitu paanikahoogu. Julia reaktsioon ebakindlale tulevikule oli täiesti mõistetav ja isegi kohane. Ma ei pidanud tema probleemi psüühiliseks – kes siis ei reageeriks sarnasele olukorrale hirmu ja murega? Tema ravi oli seega täiesti erinev sellise patsiendi ravist, kes tuleb minu juurde näiteks ämblike kartuse pärast, mis on kohatu reaktsioon süütule loomakesele. Ometi hoidis emotsionaalne hävitustöö Juliat hüsteeria äärel, nii et ta ei suutnud ei tegutseda ega nautida järelejäänud aega koos abikaasa ja väikeste lastega.

 

Kasutasin Julia puhul mõtteväljaravi. Polnud mingit vajadust lasta tal mõttevälja häälestada, ta ei suutnud nagunii millestki muust mõelda. Ma palusin tal keskenduda kohutavale haigusele, mis tema elu ohustas. Siis sooritas ta minu juhatusel raviprotseduuri.

 

Julia lausus, et juba mõne minuti pärast tundis ta end hoopis teise inimesena. Mõtteväljaravi ei mõjutanud vähki. Kuid kui ma palusin tal pärast ravi mõelda haigusele ja sellele, kuidas haigus võib tema elu enneaegselt lõpetada, ei läinud ta endast välja. Ta rääkis haigusest asjalikult, vabana tunnetest, mis alles mõne minuti eest olid teda vallanud. Veenmaks iseennast, et ma pole lihtsalt Julia tähelepanu haigusest kõrvale juhtinud, palusin tal rääkida, millised tunded on tal seoses tema elu ähvardavate asjaoludega. „Noh,” vastas ta, „see kõik ei meeldi mulle mitte sugugi, see on selge. Kuid näib, et minu ärevus ja hirm on kadunud. Praegu tunnen ma end sellele kohutavale diagnoosile silma vaadates üllatavalt tugevana.” Peaaegu hetkega oli tema suhtumine ellu tunduvalt muutunud. Muidugi oleks ta eelistanud teistsugust olukorda. Kuid teda vallanud emotsionaalset ängi polnud enam.

 

Mis Juliaga toimus? Nüüd peaksid sa juba ise vastust teadma. MVR-i abiga oli hälve kahjustatud mõtteväljast kõrvaldatud; tugevad emotsioonid, mis olid Julia halvanud, olid kadunud.

 

Mõtle järgmisele tõigale: kui mõtteväli on enne ravi häälestatud, tekitab see tohutuid kannatusi, kuid pärast ravi seesama häälestatud mõtteväli patsiendil enam endast väljaminekut ei põhjusta. Ma võtan seda kui selget tõendit, et ravi tulemusel on mõtteväljas midagi muutunud. Nüüd oleme tänu südame löögisageduse muutuvuse mõõtmise tehnoloogiale (sellest räägin kolmandas peatükis) võimelised täpselt mõõtma muutusi, mis MVR-i tulemusel autonoomses närvisüsteemis toimuvad. Aset leiavad reaalsed, tõendatavad füsioloogilised ja emotsionaalsed muutused. Me tegeleme ravi ajal inimese häirete peamise põhjuse, hälbega, ja kõrvaldame või eemaldame selle. Kannatustest ei jää jälgegi. See on ennustatav protsess, nii toimub iga patsiendiga.

 

Kui ma jälgisin Julia sarnaseid patsiente, mõnda mitme aasta vältel, siis oli iseloomulik, et edukad ravitulemused jäid kestma. Muremõtted kaotasid täielikult võime vallandada psüühilist tormi. Isegi kui sa püüad emotsionaalset segadust taastada, ei suuda sa seda.

 

Pea meeles, et MVR ei muuda sündmust, mis sinu kannatused põhjustas. Näiteks ei too see tagasi abikaasat, kes su maha jättis, ega tee nii, et kõik on jälle hästi. Või kui sa oled kaotanud lapse, siis pead selle tegelikkusega elama kogu ülejäänud elu, seda tragöödiat pole võimalik kustutada. Kuid MVR kõrvaldab valu ja kannatuse, mis seoses selle sündmusega on kestnud nii kaua. See võimaldab sul hakata taas oma elu juhtima ja isegi nautima.

 

MVR-i jõud

 

Kas mõtteväljaravi mõjub tõepoolest ka sinu puhul? Õige varsti saad sa seda teada. Nagu märkisin esimeses peatükis, toimivad algoritmid järjekindlalt 75–80% inimeste puhul – see protsent on palju kordi suurem kui traditsioonilises psühhoteraapias. Üks MVR-i kõige hämmastavamaid iseloomulikke jooni on, et tulemused saavutatakse väga kiiresti, sa tead peaaegu kohe, kas ravi oli edukas.

 

Aastate jooksul on kiirus, millega see ravimeetod mõjub, andnud mulle suurepäraseid võimalusi ravi täiustamiseks. Kui töötasin traditsioonilise psühhoterapeudina, tegelesin nagu teisedki arstid millegagi, mis meenutas noolemängu, kus ma viskasin nooli märklaua suunas, kuid ei näinud kunagi, mida nad tabasid. Pole ime, et traditsioonilistel psühhoterapeutidel on raske kedagi aidata. MVR-i puhul tean kohe, kas tabasin märki. Kui ma pole tabanud kümnesse, olen saanud teha korrektuure ja täiendusi, mis on aja jooksul tõstnud MVR-i edukuse protsendi enneolematult kõrgele.

 

Täna on mõtteväljaravi tulemuslik igas vanuses, igast ühiskonnakihist ja kultuurist pärit inimeste puhul isegi kõige tõsisemate probleemide korral (see on olnud edukas ka koerte, kasside ja hobuste juures!). Üks mu patsient – nimetagem teda Lindaks – oli läbi elanud ühe kõige kohutavamatest traumadest, mida on võimalik ette kujutada. Neli jõuguliiget, kes olid Linda korterisse sisse murdnud, vägistasid naist korduvalt ja väga jõhkralt ning hoidsid terve nädala vangis, kasutades teda kordamööda seksuaalselt ära. Kui ta minu juurde tuli, painas juhtunu teda ikka veel ja ta kannatas pidevalt selle kohutava sündmuse tõttu, kuigi sellest oli möödas juba kümme aastat. Kogu selle aja polnud ta suutnud ühegi mehega kohtama minna ega isegi jääda meesterahvaga kahekesi. Ta oli lahutatud, tema poeg oli vägistamise ajal nelja-aastane. Linda ütles, et kõige hullem sellel kohutaval nädalal oli see, et laps viibis vägistamise ajal samas korteris ja sissetungijad ähvardasid korduvalt tappa nii tema kui ka hirmunud poisi.

 

Linda reaktsioon juhtunule oli täiesti õige. Keda ei traumeeriks nii kohutav kogemus? See oli tõsieluline sündmus, mitte irratsionaalne hirm. Kas teda on võimalik aidata, et ta saaks oma kohutavatest emotsionaalsetest kannatustest üle? Kas ta suudab taas elada normaalset elu? Enamik vaimse tervise asjatundjaid vastaksid neile küsimustele eitavalt, olles kindlad, et see trauma jääb naist alatiseks vaevama. Ma teadsin, et Linda juhtum paneb mõtteväljaravi tõsiselt proovile.

 

Nagu enamik MVR-i seansse, kestis ka Linda seanss umbes viis minutit. Ja nagu oligi oodata, näis naine kohest kergendust tundvat. Tema kannatuste tase langes kümnelt ühele (skaalal ühest kümneni). Kuigi vägistamise kohutavat tegelikkust ei olnud võimalik kustutada, olid kõik Linda emotsionaalse tormi jäljed kadunud. Ma jälgisin teda veel kaks aastat. Häireid ei esinenud enam. Painajad olid alatiseks kadunud. Ja muide, pärast tema poja ravimist oli ka poiss ilmselgelt emotsionaalsetest kannatustest vaba.

 

Oled sa skeptik?

 

Paljudele inimestele, eriti neile, kes on õppinud traditsioonilist psühholoogiat, tundub mõtteväljaravi parimal juhul veidrana. Oma tausta ja hariduse tõttu ei suuda nad uskuda, et MVR võiks toimida. Nende arvates ei ole see mõistlik viis emotsionaalsetele probleemidele lähenemiseks. Kui nad aga on kord tulemusi näinud (ja mõned neist ise kogenud), tekib huvi. Isegi skeptikutel on raske eitada fakti, et see on praegu olemasolevatest ravimeetoditest kõige võimsam ja tulemuslikum.

 

Kui kirjeldan mõtteväljaravi oma praktikantidele, räägin sageli, et mõtteväljaravi väljatöötamisel uurisin eelkõige loodust – ja MVR avaldas end mulle. Ma avastasin emotsioonide kontrolli süsteemi, mis on tihedalt seotud energiakanalitega ja mille loodus ise on loonud uuenemiseks ja tervenemiseks. MVR mõjub, olgu tegemist viha, ärevuse, depressiooni, armukadeduse või muu negatiivse emotsiooniga. Energiakanalite võrgustiku aktiveerimisel õigete koodidega võib hälbe mõtteväljas kaotada, kõrvaldades psüühikahäire süvatasandil.

 

Tähelepanuväärne on, et kui sa oled praegu veel veidi skeptiline või isegi kahtled, kas selles raamatus esitatud meetod tõepoolest aitab, võib MVR ikkagi toimida ka sinu puhul. Et ravi annaks tulemusi, ei pea sul olema usku ravi edukusse. Pole vaja ei mõista ega aktsepteerida õpetust, millel see põhineb. See mõjub samamoodi nagu tõhus antibiootikum, ükskõik kas sa usud seda või mitte.

 

Psühholoog Gale L. Joslin, Ph D, jutustas loo, kuidas lonkis kord koos sõbraga Los Angeleses Venice Beach’i laudteel ning kirjeldas kaaslasele oma ärevust psühhofarmakoloogia eksami pärast, mis neil mõlemal järgmisel päeval ees seisis. Selle jalutuskäigu ajal rääkis sõber Gale’ile ravitehnikast, mida oli just õppinud – mõtteväljaravist – ja mis võis aidata ärevuse ja ka paljude teiste psüühikahäirete puhul. Ta tegi Gale’ile ettepaneku seda proovida.

 

Gale oli nõus ja hetk hiljem juhendas sõber teda, kuidas MVR-i algoritmi kasutada. Ta laskis Gale’il koputada punktidele kulmude juures, silma all, kaenla all ja rinnal ning kasutada ka teisi ravi elemente (sealhulgas numbrite lugemist ja ümisemist). Gale ütles hiljem: „Ma olin kindel, et mu sõber on hull! Aga kuna ta oli minu parim sõber, siis pidasin seda naljaks ja tegin, nagu ta palus.”

 

Gale märkas üsna kiiresti, et toimub midagi tähelepanuväärset. Enne ravi algust hindas ta oma ärevust subjektiivsete stressiühikute skaalal kümne vääriliseks – see tähendas, et enam hullem olla ei saanud. Kuid pärast ravi oli ärevus kadunud. Gale püüdis ärevustunnet tagasi kutsuda, kuid ei suutnud. See oli läinud.

 

Järgmisel päeval sooritas Gale eksami, kusjuures ärevusest polnud jälgegi. Kolmetunnise eksami sooritamiseks kulus tal üks tund ja ta sai väga hea punktisumma. Nüüd on ta diplomeeritud psühhofarmakoloog ja juhtiv MVR-i praktiseerija. Gale kirjutas oma kahekümneaastase kogemuse põhjal: „Efektiivsuse poolest pole ma eales näinud midagi MVR-i sarnast. Juhtumitele, mille ravi oleks varem kestnud kuid või aastaid, kulub nüüd enamasti üks või kaks seanssi.”

 

Aastatega olen leidnud, et parim viis skeptitsismi hajutamiseks on ravida inimesi MVR-i algoritmidega avalikkuse ees, sealjuures ka telesaadetes. Ma selgitasin teleprodutsentidele, et ei taha nende saadetes MVR-ist üksnes rääkida, sest vaatajatele on palju kasulikum näha selle tehnika rakendamist vabatahtlikel – mida tõsisem ja pikaajalisem psüühikahäire, seda parem. Ühes telesaates, mis salvestati Bonaventure’i hotellis Los Angeleses, ravisin MVR-i abil kolme inimest, kes kartsid kõrgust ja kellel oli klaustrofoobia. Seejärel sõitsid need vabatahtlikud ilma vähimagi ärevusemärgita hotelli välisseinal paikneva klaasseintega liftiga, mis oleks enne akrofoobia ja klaustrofoobia ravimist nende jaoks tõeline õudus olnud.

 

Ma olen telestuudios ravinud inimesi, kes kartsid muuhulgas madusid, nõelu, ämblikke, rotte ja redeleid. Kui osalesin Regis Philbini hommikuses saates, kus rääkisime ühest minu varem kirjutatud raamatust, ütles Regis: „Test on järgmine: selle mehe ravimeetod kas mõjub või ei mõju. Me saame harva võimaluse panna need autorid proovile, kes oma raamatutega siia tulevad.” Muidugi oli olemas võimalus, et ma otsesaates läbi kukun. Kuid üldiselt oli minu ravi edukuse protsent telesaadetes 90, mis aitas hajutada paljude skeptitsismi.

 

Kui inimesed küsivad, mis tõestab, et MVR toimib, viitan sageli meetodit toetavatele teadusuuringutele ja ärgitan inimesi seda järele proovima (vt 3. peatükk). Sagedamini hajutan aga inimeste kahtlused neid ravides. MVR mõjub isegi siis, kui mõlemad, nii patsient kui ka arst, on skeptiliselt meelestatud. Ravi on nii võimas, et suudab üle olla igasugusest skeptitsismi negatiivsest mõjust.

 

Järgnevaid peatükke lugedes näed, kui kiiresti võib mõtteväljaravi sinu puhul mõjuda. Pea meeles, et kuigi raamatus kirjeldatud meetodi väljatöötamisele ja täiustamisele kulus aastaid, on tulemused näha juba mõne minutiga. Minu määratluse järgi on raske juhtum see, kui psüühikahäiret ei õnnestu lahendada viie minuti jooksul. Õnneks on raskeid juhtumeid suhteliselt vähe.

 

Hiljuti ravisin Nancy-nimelist patsienti, kes oli aastakümneid võidelnud ärevusega. Ta oli ligi kakskümmend aastat käinud psühhoterapeudi juures. Tõsi, ligi kakskümmend aastat – ja ilma mingite paranemismärkideta (kuigi tal oli terve kuhi arveid, mis võib igaühes ärevustunde vallandada!)

 

„Minu arst ei ole tegelikult kuigi palju minu abistamiseks teinud,” ütles Nancy mulle. „Mul pole sugugi parem kui kakskümmend aastat tagasi.”

 

„Miks sa siis oled nii kaua tema juures käinud?” pärisin mina.

 

Ta oli hetke vait, mõeldes küsimuse üle järele. Seejärel aga vastas: „Mulle meeldib, kui ma saan kellegagi oma probleemidest rääkida.”

 

Võib-olla tõesti. Aga ma küsisin Nancylt: „Miks sa siis mõne sõbraga ei räägi?”

 

Olen kuulnud psühhoteraapiast kõneldavat kui „sõpruse ostmisest”. Võib-olla on seda vaja, kuid sõber, vaimulik või isegi baarmen võib pakkuda sama ärakuulamisteenust palju väiksema raha eest. Igatahes, kui Nancy minu kabinetist lahkus, ei kuulunud ärevus enam tema probleemide hulka.

 

Põhjus, miks traditsioonilisel psühhoteraapial on nii vähe õnnestumisi, seisneb selles, et ta on mänginud „vale mängu”. Probleem pole põhimõtteliselt tunnetussüsteemis, minevikukogemustes, ajus või närvisüsteemis. See on mõtteväljas.