Ayurveda alused

Ayurveda ennetav lähenemine

 

Tänapäeva meditsiini iseloomustab pigem “ebatervislik” kui “tervislik” suund. Põhijõupingutused on suunatud sellele, et ravida juba tekkinud ilmnenud haigusi. Ennetavad meetmed võetakse vaid viirus- ja allergiliste haiguste osas. Sellise ravimeetodi efektiivsus ei ole tihtipeale laitmatu – vaktsiinid on epideemiliste haiguste ennetamiseks sageli puudulikud. Peale selle viib sage ning ajuti õigustamatu vaktsineerimine harkelundi varase kärbumiseni ning immuunsuse vähenemiseni või autoimmuunsete haiguste tekkimiseni (bronhiaalastma, skleroos, reuma, polüartriit, suhkruhaigus, alalised nahapõletikud jt.)

 

Ayurveda keskendub hea tervise säilitamisele ja haiguste ennetamisele, mis on tema esmane põhieesmärk. Juba tekkinud haiguste ravi on täiendav, teine eesmärk. Lisaks dieedile ja võimlemisele antakse ajurveda meditsiinis teatavaid soovitusi järgida päeva- ja öörežiimi (vastavalt dinatsharya ja ratritsharya), eluviisi reegleid vastavalt aastaaegadele (ritutsharya), kuutsüklitele (tshandratsharya) ja kehaehitusele, samuti inimesele käitumisele ühiskonnas (atshararasayana). Kõik see hoiatab mitmesuguste tervisehäirete eest.

 

Naturopaatia kui ayurveda alus

 

Ayurvedateraapias kasutatakse üksnes looduslikke, naturaalseid vahendeid, see tähendab taimi, mineraalse ja loomseid tooteid. Eelistatakse taimi, mis on kasvanud loomulikes tingimustes või neid, mida küll kasvatakse vähese leviku ja kõrgendatud nõudluse tõttu, kuid ilma kunstlike lisandite kasutamiseta. Ayurveda ei kasuta keemiliselt sünteesitud ravimpreparaate ja polüvitamiine.

 

Loodustooted on täielikus vastavuses meie keha kudedega. Seepärast nad seedivad ja imenduvad organismis kergesti ning tagavad sellega nõutava mõju. Keemiliselt sünteesitud farmakoloogilised vahendid aitavad küll vähendada valu või alandada palavikku, kuid pikaajalised kasutamisel kahjustavad mitmesuguste kõrvaltoimete tõttu meie keha tähtsaid elundeid. Ayurvedateraapias kasutatavad looduslikud komponendid ei too mingit kahju, vaid tugevdavad inimorganismi siseelundeid, kuna neil on sarnane struktuur. Farmakoloogilised preparaadid vähendavad haiguse sümptome ehk patoloogia tagajärge, mitte põhjust. See viib omakorda haiguse kroonilisuseni.

 

Toit – see on ravim, aga ravim - toit

 

Ayurveda väidab, et toidu koostisosad ja ravimites sisalduvatel ainetel on peaaegu samased omadused. Ainus erinevus seisneb selles, et toidu juures on tähtsama rasa (keelel tuntav esmamaitse), ravimitel aga virya (energeetika – võime mõjuda peensoole apudotsiitidele, mis aktiviseerib katabolismiprotsesse). Seega võib toidu kasutada ravimina ja vastupidi. Seepärast saab ayurveda meditsiinis loomulikke looduslikke mürgivabu toniseerivaid vahendeid kasutada nii haigete kui tervete patsientide puhul. Haigeid saab nende abil ravida, tervete juures on need immuunsuse tõstmise ja organismi tugevdavaks vahendiks. Nagu ei tee toidu mõõdukas manustamine halba, ei tekita mõistlikult kasutatav ayurveda ravim tervel inimesel tüsistusi, vastupidi, tõstab toonust. Mõnda ayuveda retseptide osistest, näiteks kurkummi, musta pipart, ingverit ja köömneid, kasutame me igapäevatoidu valmistamisel. Inimesed kasutavad neid toitudes juba tuhandeid aastaid ning see tõestab näitlikult nende kahjutust.

 

Meditsiini holistiline kontseptsioon

 

Vaatamata kaasaja meditsiini tendentsidele olla kitsa spetsialiseerumisega ning ravida igat elundit eraldi arvestama nende süsteemsust organismi teiste elunditega, käsitleb ayrveda keha ühtse tervikuna. Keha erinevad osad on funktsionaalselt omavahel seotud. Kui haigus keskendub keha või elundi teatavasse piirkonda, uuritakse ja ravitakse nii seda kui organismi teisi osi. Näiteks on terve keha vältimatuks tingimuseks mao ja teiste seedeelundite normaalne töö. Bronhiaalastma, südamevaevuste, artriitide, allergiate ja nahahaiguste korral võib välja kirjutada lahtisteid. Tänapäeva uuringud on kinnitanud muistsete vaidyate inimestele tervikliku lähenemise kontseptsiooni, kuna 70% haiguste olemus on süsteemne.

 

Ayurveda soovib ravida patsienti, mitte haigust

 

Ayurveda kohaselt peab sobiva ravi määramiseks teadma mitte ainult haiguse sümptome, vaid ka patsiendi teisi erisusi: tema füüsilist (sharira-prakriti) ja vaimset (manasa-prakriti) loomust, kudede (shara) kvaliteeti, nende tihedust, tugevust (samhanana), keha ja tema elementide mõõte (pramana), tahtejõudu (sattwa), toitumise režiimi ja koostist (satmya) ning vanust (vayas). Seepärast võib kahele patsiendile, kes on samasugune haigus, määrata kaks täiesti erinevat ravikuuri. Ayurveda toonitab haigetesse individuaalset lähenemist (purusham purusham vikshya).

 

Ayurvedas kirjeldatakse mõningaid haigusi, millel on eriline nimetus: näiteks djvara (palavik) või radja-yakshma (tuberkuloos). Ayurveda tekstides on üksikasjalikult kirjeldatud nende ravimist lähtuvalt staadiumist, vaevuse raskusastmest ja patsiendi üldseisundist. Ei maksa arvata, et ajurveda suudab ravida ainult neid haigust ning teistest aimu ei ole. Kõiki muid “nimeta” haigusi võib ravida juhindudes “nimega” haiguste kirjelduste põhimõtetest, neid kirjeldusi näitlikult või näitena kasutades. Haigusi on lõpmatult, eksisteerib ju lõputu hulk neid esile kutsuvaid tegureid. Kõike pole vaja ja võimalik paberil kirjeldada. Ayurveda leiab: arst ei pea ennast vaevama haiguse nimetusega, vaja on kiiresti ravima asuda.

 

Pinnase seisund – seemnetele kõige olulisem

 

Paljude haiguste põhjusteks peab ayurveda nakkusi. Ehkki nad on palja silmaga nähtamatud, leidub muistsetes kaanonites kahekümne liigi pisikute ja parasiitide kirjeldus. Nendes kirjeldustes viidatakse sellelegi, et osa mikroobidest ei ole patogeensed (avaikarika). Ometi tuleb märkida, et ajurvedas loetakse haiguste tekke teiseks põhjuseks haigusttekitavaid mikroorganisme, esmapõhjus on aga kolm doshat – vatta, pitta ja kapha – disharmoonia (närviendokrinoloogilise süsteemi juhtimise kolm ühendavat põhimõtet). Viljaka pinnase korral kasvavad ja levivad sellesse külvatud seemned kiiresti. Kolme dosha tasakaalu rikkumised loovad just selle viljakas pinnase, mis soodustab inimorganismi mikroobide teket, arengut ja kiiret levikut, mis viibki lõpuks haiguseni. Kui doshad ja ja dhatu (koed) on tasakaalus, ei suuda ka tugevad mikroobid paljuneda ja haigust esile kutsuda. Vastupidi, nad hukkuvad peagi ebasoodsa pinnase ja neis puuduvate toitainete tõttu. Seepärast pööratakse ayurvedas põhitähelepanu mitte mikroobidevastasele võitlusele, vaid doshade tasakaalu toetamisele ja taastamisele. Lisaks arvatakse, et mikroorganismid provotseerivad haiguste arengut varasemates staadiumides, mis võimaldab vältida elundite ja kudede mitmesuguste patoloogiate pöördumatuid tagajärgi.

 

Immuunsussüsteemi normaliseerimine

 

Kui mikroorganismid on tugevamad rünnatavatest rakkudest, areneb välja haigus. Mikroobide hävitamiseks kasutatavad antibiootikumid on tugevatoimelised väga mürgised preparaadid, millega ravimisel tekivad nõrgestavad kõrvaltoimed, kahjustades oluliselt inimkeha terveid rakke. Ayurveda teraapia viib vastupidiselt dosha ja dhata tasakaalu ning soodustab vyadha-sahatva või vyadha-kshamatva (immuunsuse) teket, millel ajurveda kohaselt on kaks aspekti – vyadha-bala-virodhitva (vastupanu juba tekkinud haigusele) ja vyadha-ut-padaka-pratibandhatva (haiguse ennetamine). Immuunsuse arendamine mitte ainult ei kaitse patsient uue haigestumise eest, vaid tõstab organismi vastupanuvõimet tervikuna. Niiviisi tegutsedes toimib ayurveda teraapia pikkamööda, kuid loodetult ja väga kvaliteetselt. Ta toob patsiendile palju täiendavat kasu ilma kõrvatoimeteta. Paljud ayurveda preparaadid ei ole pelgalt immunostimulaatorid, aga toetavad ka immuunsussüsteemi homöostaasi (immunomodaalne mõju).

 

Diagnostika ja ravimise lihtsad meetodid

 

Lääne meditsiinis kasutatakse haiguste diagnoosimisel biokeemilisi ja keerukaid uuringuid. Ayurveda üldiselt neist ei lähtu. Ayurveda teraapias on kõige tähtsam arsti läbinägelikkus, tema intuitsioon, tähelepanelikkus ja kogemus. Arsti kasutatavad meetodid on lihtsalt, kättesaadavad ja ei nõua täiendavaid kulutusi. See on “viie peegli” meetod (diagnostika pulsi, keele, silmade, kõrvaaukude ja nahapinna alusel).

 

Efektiivseks raviks vajalike vahendite valik põhineb täielikult naturopaatial. Harilikult kasutatakse preparaate, mis on valmistatud taimede, kalade, kahepaiksete, ainuraksete, mineraalide ja metallide ohututest komponentidest. Ayurvedas ei kasutata mürgiseid või narkootilisi aineid – või siis väga minimaalselt.

 

Dietoloogia tähtsus

 

Ayurveda arvab, et haiguste täiuslikuks raviks ei piisa ravivahenditest, vaja on ka õiget toitumist. Sellest kirjutatakse üksikasjalikult muistsetes traktaatides ning vaidyad kasutavad neid oma tegevuste kavandamisel. “Kui patsient järgib vajalikku dieeti, ei ole tal ravi vaja, kui mitte – ei aita miski”, on ajurveda valem. Enamik ayurveda arste keeldub patsientide ravist, kui nad ei järgi vastavat toitumisrežiimi ja –iseloomu. Õige toitumise korral haigused ei teki, aga vale korral küll, vaatamata arstide sekkumisele. Sellepärast kohustavad ayurveda arstid haiguse igas staadiumis, järgneva taastusperioodi jooksul (tervise täielikul taastumisel) ja tervisehäirete tagajärgede kõrvaldamisel (mürgijääkide väljutamisel) järgima vastavat dieeti. Nagu vesi uuristab kivi, võivad toiduained keha tugevdada või nõrgestada. Ayurvedas arvestatakse nii toidu biokeemilisi kui energoteabelist mõju. Dieet ei ole piirang. Dieet on enda loomuse järgimine.

 

Kosmopoliitsus ja universaalsus

 

Ayurveda võimalustel puuduvad usulised, geograafilised, poliitilised või eetilised piirangud. Selle põhiprintsiipe võib kohaldada kõigi elusolendite juures sõltumata nende toitumisest, kliimast, tavadest ja kultuurist. Caraka on öelnud: “Tark vaatleb kogu universumi kui juhendajat. Ainult rumal peab seda vaenlaseks. Seepärast peab igaüks lähtuma talle vajalikust nõuandest (mis puudutab tervishoidu ja haiguste ravi) vaatamata sellele, kellelt on see tulnud, kas või vaenlaselt, ning seda järgima”. Mõnes riigis eksisteerivad usukeelud alkoholi või liha tarbimiseks, teistes keelatakse süüa sealiha või loomaliha. Kuid sellistes piirkondades, kus sellised piirangud puuduvad, tuleb inimestel teada nende toodete plusse ja miinuseid, sellepärast on neid klassikalistes ajurveda tekstides üksikasjalikult kirjeldatud. Erinevad on ka eri rahvaste pulmakombed. Sest kõik ei saa ega pea olema brahmatsharid (järgima ranget sugulist kasinust). Ilmalike inimeste jaoks kirjeldatakse ajurveda tekstides meetodeid, kuidas sugulisest läbikäimisest ülimat rahuldust saada. Tänu oma universaalsusele, inimsõbralikkusele ja absoluutsele praktilisusele levis ajurveda paljudesse maailma riikidesse, ületades kõik geograafilised, poliitilised, etnilised ja usulised piirid.

 

Ayurveda on üks vedade osi (anga). Veda mantratel ei ole kindlat koostajat (apaurusheya). Mantrad kui kosmiliste vibratsioonide mitmesuguste kujude ilming avanesid pühameestele sügava meditatsiooni ajal (samadha). Vedasid tunnistati ja süstematiseeriti ammu enne aarialaste Kagu-Aasiasse tulekut. Pärimuste kohaselt rändasid nad Indiasse põhja poolt. Järelikult eksisteeris ayurveda kui üks veda osadest juba enne aarialaste asumist India aladele. Kõikidel aegadel -- nii enne asustamist kui selle ajal ja järel – hoolitses see inimeste tervise eest, kuna see hõlmab kõigi kohalike tavade ja ravimtaimede kirjeldusi. Praegu, mitme aastatuhande möödudes on see ununenud; kuid nii eurooplastel kui hindudel kui teistes paikadel elavatel inimestel on õigus ühisele pärandile – ayurvedale. Teadlaste kohus on kasutada seda tarkuse allikat ning suunata sajanditepikkused teadmised kõigi elusolendite hüvanguks, nende tervise hoidmiseks, haiguste raviks ja ennetuseks.

 

Tervise psühhosomaatiline kontseptsioon

 

Ayurveda ei eristu vaid keha ravimise tervikkäsitluse ja kehaosade funktsionaalse ühtsuse õpetamise poolest; ta arvestab ka keha ja hinge tihedat vastasmõju. Psüühilised tegurid mõjuvad vahetult mitmesuguste kehaosade toimimisele ja vastupidi. Jumalavallatus ja vaimne künism (pradjna-paradha), meeleelundite alaväärtuslik kontakt objektidega (asatmyendriartha-samyoga) ning looduse ja aja ebasoodus mõju (kala-parinama) – kõik need tegurid on seotud füüsiliste ja psüühiliste häirete tekkimisega. Teisest küljest viivad õige tunnetus, soodsad välisolud, normaalne tundeelundite töö ja nende kvaliteetne vastastoime välisilma objektidega füüsilise ja hingelise tervise saavutamiseni. Selline psühhosomaatiline lähenemine võimaldab ayurvedal ette kirjutada teatavaid käitumisnorme nii tervise säilitamiseks kui haiguste ravimiseks. Tervisliku seisundi ja haiguste iseloomu hindamisel tuleb arvestada nii inimese keha ja mõistust kui tema hinge psühholoogist ehitust. Ayurveda kohaselt ei saa patust inimest terveks pidada, sest terve inimene ei tee sündsusetuid tegusid. Just seepärast kirjeldab ayurveda mitmesuguseid meetodeid, kõikvõimalikke vaimseid tegevusi, usulisi kombeid ja rituaale, mis soodustavad vaimset tervenemist ja kasvamist. Ayurveda viitab usuliste tegevuse olulisusele, ehkki ilmtingimata mitte teatava tava raames.

 

Makrokosmose ja mikrokosmose vastasmõju

 

Ayurveda kohaselt on isiksus (mikrokosmos) universumi (makrokosmose) tilluke koopia. Inimeses leiduvad universumi kõik aspektid ning seepärast mõjutab väliskeskkonna iga muutus tema keha, mõistust ja hinge. Inimese tegevus, mis avaldub füüsilise keha, sõnade, tunnete ja mõtete kaudu, mõjutab omakorda positiivselt või negatiivselt ümbritsevat keskkonda. Ayurveda väitel puhastavad terve keha, õiged mõtted, heasoovlikud sõnad ja usulised tegevused ümbritsevat atmosfääri ja vabastavad selle füüsilistest, keemilistest, energoteabelisest ja muust saastast, samuti ka negatiivsetest vaimsetest vibratsioonidest.

 

Usuliste tekstide kõik sõnad on mantrad, sest neid on pühitsenud mõttetargad, prohvetid ja mitmesuguste religioonide kuulutajad. Konkreetsele ettekirjutustele vastavate mantrate esitamine avaldab mõju mitte üksnes inimest ja tema ümbritsevat keskkonda, vaid ka kogu universumit (makrokosmost). Nende abil võib õppida kosmilist energiat valitsema ja seda elusolendite huvides kasutama.

 

Hinge evolutsiooni seadus

 

Ayurveda vääramatu alus on ümberkehastumise seadus, teadmised möödunud ja tulevaste elude järjekorra olemasolust. See ahel katkeb, kui inimene saavutab vabanemise. Möödunud elu head ja halvad teod määravad praeguse elu tekkimise tingimused. Selliste tegude järelmid tekitavad karma või daiva. Möödunud elu halb karma on paljude haiguste põhjus ning on seotud mitme negatiivse stereotüübi mõjuga inimesele. Sellised patoloogiaviisid ei allu tavaliste ravivahenditega ravimisele. Karmahaigusi saab ravida teadlikkusega ja patukalduvuste ületamisega õigluse, vaimsete tegevuste ja usuliste rituaalide täitmise kaudu. Karma on hinge jäljend (samskara). Halb karma tekitab isiksuse madalaid kalduvusi. Selle tagajärjel rändab hing, mida koormavad radjas ja tamas (kire ja harimatuse guni) ning neli peent elementi (bhuta), viljastumise ajal tulevase ema rüppe. Niimoodi kandub samskara ehk hinge jäljend uude kehasse. Kui loode saab täieliku hinge, hakkab ta mõjutama ema hinge ning naisel tekivad mitmesugused, ajuti ebaloomulikud ja tavatud soovid. Sellised psüühilised muutused võivad säilida isegi pärast lapse sündi ning ema iseloomus ilmnevad uued, varem ilmnemata omadused. Isiksus hakkab ise peegeldama möödunud elu iseloomu ja suundumusi. Seepärast viitab ayurveda sellele, et käesolevas elus tehtud head teod on tulevase elu õnne ja õitsengu pant.