Milline näeb välja elu pärast füüsilist surma?

        Michael Newton http://en.wikipedia.org/wiki/Michael_Newton_%28hypnotist%29  : Raamatus "Hinge rännak" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?19044 sisalduv info hinge eksistentsist pärast füüsilist surma on küsimusele, miks me oleme siin, kõige tähendusrikkamaks vastuseks, mis mina oma elus olen leidnud. Aastatepikkused elu mõtte otsingud polnud mind kuigivõrd ette valmistanud hetkeks, mil hüpnoosi all olev inimene avas viimaks ukse igavesse maailma.

 

Minu vanim sõber on katoliku preester. Poistena koos mängides ja piki Los Angelese randu uidates pidasime mitmeid filosoofilisi arutelusid, kuid oma vaimsetelt veendumustelt olime teineteisest väga erinevad. Ükskord ütles ta mulle: "Ma arvan, et olla ateist ja mitte uskuda millessegi valjaspool seda elu on sinust väga julge." Ma ei jaganud tema arvamust ei tol ajal ega palju aastaid hiljem. Sestsaadik, kui olin saanud viieteistaastaseks, saatsid mu vanemad mind pikkadeks perioodideks sõjaväelaslikku internaatkooli. Mu hüljatus- ja üksindustunne oli nii suur, et ma ei suutnud uskuda mingi minust enesest kõrgema jõu olemasolusse. Nüüd saan aru, et mind tugevdati märkamatul viisil, mida ma siis mõista ei suutnud. Mu sõbral ja minul on vaimuelule endiselt erinev lähenemine, kuid me mõlemad oleme praegu veendunud, et universumi kord ja eesmärk pärinevad kõrgemast teadvusest.

 

Nüüd, mil ma vaatan tagasi, oletan, et see pole minu elus juhus, et inimesed tulevad minu juurde kogema hüpnoosi - tõemeediumit, millesse ma suutsin uskuda - jutustamaks mulle hingemaailma teejuhtidest, taevastest väravatest, vaimsetest õppegruppidest ja loomisest endast. Veel praegugi tunnen ma end vahel sissetungijana nende inimeste meelde, kes kirjeldavad vaimuilma ja oma kohta selles, kuid need teadmised on andnud mulle suuna. Ometi imestan endiselt, miks olen mina selles raamatus sisalduva vaimse sõnumi tooja, kui keegi teine, algselt vähem küüniline ja kahtlev, oleks selleks kindlasti palju paremini sobinud. Tegelikult on tõelised tulevikulootustega sõnumitoojad nende juhtumitega seotud inimesed, mitte neist ette kandja.

 

HINGE RÄNNAK

 

Sissejuhatus

 

Kas te kardate surma? Kas te mõtisklete selle üle, mis juhtub pärast teie surma? Kas on võimalik, et teil on vaim, mis tuli kuskilt mujalt ja läheb sinna pärast teie keha surma tagasi, või on see üksnes soovunelm, mida põhjustab hirm?

 

See on paradoksaalne, et kõikidest Maa olenditest peab üksnes inimene normaalse elu elamiseks alla suruma surmahirmu. Ometi ei lase meie bioloogiline instinkt meil seda põhilist ohtu oma olemasolule kunagi unustada. Kui saame vanemaks, kerkib meie teadvusse surmatont. Isegi usklikud inimesed kardavad, et surm on isikulise olemasolu lõpp. Meie suur õud selle ees paneb meid mõtlema surmast kui olematusest, mis teeb lõpu kõigile sidemetele perekonna ja sõpradega. Suremise tõttu näivad kõik meie maised eesmärgid mõttetutena.

 

Kui surm oleks kõige meisse puutuva lõpp, siis oleks elu tõepoolest mõttetu. Ent mingi seesmine jõud võimaldab inimesel kujutleda pärastist ja tunnetada sidet kõrgema väega ning isegi igavikulise hingega. Kui meil on tõesti hing, siis kuhu ta pärast surma läheb? Kas väljaspool meie füüsilist universumi on tõesti olemas mingi arukaid vaime täis taevas? Kuidas see välja näeb? Mida me teeme, kui oleme sinna jõudnud? Kas seal on mingi ülim olend, kes selle paradiisi eest vastutab? Need küsimused on sama vanad kui inimkond ja jäänud enamikule meist siiamaani mõistatuseks.

 

Surmajärgse elu mõistatuse tõesed vastused püsivad enamiku inimeste eest varjul vaimse ukse taga. Seda seetõttu, et meile on oma hinge identiteedi osas kaasa antud loomupärane mäletamisvõimetus, mis aitab hingel ja inimajul teadvuse tasandil kokku sulada. Viimastel aastatel on laiem üldsus saanud kuulda inimestest, kes pärast ajutist surma ning ellu tagasipöördumist jutustasid pika tunneli nägemisest, eredast valgusest ja isegi põgusatest kohtumistest sõbralike vaimudega. Kuid kõik need kirjeldused, mida võib leida mitmetest reinkarnatsiooni käsitlevatest raamatutest, on näidanud meile vaid vilksatust sellest, mida surmajärgse elu kohta veel teada on saada.

 

See raamat on vaimuilmast pajatav intiimpäevik, mis sisaldab rida tõsielulisi juhtumeid. Need näitavad üksikasjalikult, mis meid ees ootab, kui elu Maal on lõppenud. Teid viiakse vaimsest tunnelist kaugemale ning te sisenete vaimuilma endasse saamaks teada, mis avaneb hingele enne seda, kui ta tagasi Maale järjekordsesse ellu pöördub.

 

Ma olen loomult skeptik, kuigi selle raamatu sisu põhjal sellist muljet ei jää. Olen nõustaja ja hüpnoterapeudina spetsialiseerunud psühholoogiliste häirete ravile käitumise ja mõtete ümberkujundamise kaudu. Suur osa minu tööst klientidega hõlmab lühiajalist kognitiivset ümberstruktureerimist, mis aitab mõtete ja emotsioonide ühendamise kaudu jõuda tervema käitumiseni. Me selgitame koos välja nende veendumuste tähenduse, otstarbe ja tagajärjed, sest ma olen seisukohal, et ükski mentaalne probleem pole ettekujutuse vili.

 

Oma praksise algupäevil tõrjusin ma inimeste huvi eelmiste elude vastu, kuna minu suunitluseks oli traditsiooniline ravi. Kuigi kasutasin hüpnoosi ja aegregressiooni tehnikat, et määratleda häirivate mälestuste või lapsepõlvetraumade päritolu, uskusin ma, et iga katse jõuda eelmiste eludeni oleks ebakonventsionaalne ja ebateaduslik. Minu huvi reinkarnatsiooni ja metafüüsika vastu oli vaid intellektuaalne uudishimu, enne kui aitasin ühel noorel mehel valust jagu saada.

 

See klient kaebas kogu elu kestnud kroonilist valu paremas küljes. Üks hüpnoteraapia võtteid valuga toimetulekuks on lasta patsiendil oma valu suurendama, sest nii saab ta valu üle kontrolli ja õpib seda ühtlasi ka kahandama. Ühel meie raviseansil, mis hõlmas valu suurendamist, kujutles see mees oma piina esilemanamiseks, et ta on saanud pussitada. Otsides selle kujutluse juuri, jõudsin ma viimaks tema eelmise eluni, mil ta I maailmasõja sõdurina Prantsusmaal täägiga tapeti, ning meil õnnestus valu koguni täielikult kõrvaldada.

 

Oma klientide õhutusel asusin ma eksperimenteerima ja viisin mõned neist ajas tagasi kaugemale nende viimasest sünnist Maal. Alguses olin arvamusel, et inimese hetkevajaduste, -uskumuste ja -hirmude kogum võib tekitada kujutletavaid mälestusi. Ei läinud aga kuigi palju aega, kui mõistsin, et meie sügavalasetsevad mälestused kujutavad endast minevikukogemusi, mis on liiga tõelised ja seostatud, et neid ignoreerida. Ma taipasin, kui oluline on ravi seisukohalt see side, mis eksisteerib meie eelnevate elude kehade ja sündmuste ning tänase olemasolu vahel.

 

Siis komistasin ma hiiglaslikule avastusele. Ma avastasin, et hüpnoositud inimene on võimeline kirjeldama mulle maiste elude vahelist elu, et tema vaimusilma kaudu on võimalik näha vaimuilma.

 

Ukse vaimuilma avas mulle keskealine naine, kes oli hüpnoosile eriti vastuvõtlik. Ta oli mulle parasjagu rääkinud oma üksindus- ja eraldatustunnetest, viibides selles tundlikus faasis, mis järgneb pärast seda, kui klient on lõpetanud viimase eelmise elu meenutamise. See ebatavaline isik libises kõrgeimasse teisenenud teadvuse seisundisse peaaegu kõrvalise abita. Olin selleks enese teadmata tõuke andnud liiga napisõnalise soovitusega minna tagasi oma ühtekuuluvustunde kaotuse algallika juurde. Seda tehes olin kogemata kasutanud üht sõna, mis on spirituaalsete meenutuste vallapäästjaks. Olin küsinud, kas tal oli mingi kindel sõprade grupp, kellest ta puudust tunneb.

 

Äkitselt hakkas mu klient nutma. Kui suunasin teda rääkima, mis on lahti, pahvatas ta: “Ma igatsen sõprade järele, kes olid minu grupis, ja seepärast tunnengi end Maa peal nii üksi.” Olin segaduses ja uurisin, kus see sõpradegrupp tegelikult asub. “Siin, minu alalises kodus,” vastas ta lihtsalt, “ja ma vaatan praegu neid kõiki!”

 

Pärast selle kliendiga töö lõpetamist ja lindistuste ülekuulamist sain aru, et vaimuilma avastamine oli seotud eelmisse ellu ulatuva regressiooni jätkuga. Eelnevate elude kohta on mitmeid raamatuid, kuid ma ei suutnud leida ühtegi, mis räägiks meie elust hingedena või sellest, kuidas pääseda korralikult ligi inimeste spirituaalsetele mälestustele. Otsustasin selle uuringu ise läbi viia ning töö käigus omandasin suuremaid oskusi, mille abil klientide kaudu vaimuilma siseneda. Sain teada sedagi, et oma koha leidmine vaimuilmas on inimesele palju tähendusrikkam kui eelnevate maiste elude kirjeldamine.

 

Kuidas on võimalik jõuda hüpnoosi teel hingeni? Kujutlege meelt kolme kontsentrilise ringina, väiksemad suuremate sees, liigestatud vaid meeleteadvuse kihtidega. Esimene, väline kiht esindab argiteadvust, mis on meie kriitilise analüütilise mõtlemise allikas. Teine kiht on alateadvus, kuhu me hüpnoosi ajal kõigepealt läheme, et ligi pääseda varamule, kus hoiame mälestusi kõigest, mis on meiega käesolevas ja eelmistes eludes toimunud. Kolmas kiht, tuum, on see, mida me edaspidi nimetame üliteadvuseks. See tasand avab kõrgeima Mina keskuse, milles me oleme kõrgema jõu väljenduseks.

 

Üliteadvus kannab meie tõelist identiteeti, mida võimendab alateadvus, kus sisalduvad mälestused meie mitmetest eelnevates kehades endale võetud alter egodest. Üliteadvus ei pruugi üldse olla tasand, vaid hing ise. Üliteadvus kujutab endast meie kõrgeimat tarkuse ja perspektiivitunde keskust ning kogu mu informatsioon elust pärast surma tuleb sellest intelligentse energia allikast.

 

Kui usaldusväärne tõe avastamise meetod on hüpnoos? Hüpnoosi all olevad inimesed ei näe und ega hallutsinatsioone. Me ei näe und kronoloogilises järgnevuses ega hallutsinatsioone suunatud transiseisundis. Kui inimene on viidud transsi, siis tema ajulained aeglustuvad, võrreldes ärkveloleku beeta-seisundiga. Kui meditatiivsest alfa-seisundist liigutakse allapoole mitmete teeta-piirkonna tasanditeni, siis võnkesageduse kahanemine jätkub. Teeta on hüpnoos, mitte uni. Kui me magame, jõuame täielikku delta-seisundisse, kus aju teated on langenud alateadvusse ja saanud väljapääsu unenägudes. Teeta-seisundis aga ei ole teadvus teadvusetus olekus, mistõttu me oleme võimelised teateid nii vastu võtma kui ka andma, kuna kõik mälu kanalid on avatud.

 

Olles hüpnoosi all, annavad inimesed sõnasõnalistelt edasi pilte, mida oma alateadvuses näevad, ja dialooge, mida kuulevad. Küsimustele vastates ei saa nad valetada, kuid samas võivad alateadvuses nähtut valesti tõlgitseda, just samamoodi, nagu me teeme teadvusel olles. Hüpnoosi seisundis on inimesel raske suhestuda sellega, mida ta tõeks ei pea.

 

Mõned hüpnoosi kritiseerijad usuvad, et transis viibiv inimene fabritseerib mälestusi ja moonutab vastuseid, et järgida hüpnoosija etteantud raamistikku. Mina pean seda üldistust valeks eelduseks. Oma töös käitun ma iga juhtumi puhul nii, nagu kuuleksin endale edastatavat infot esmakordselt. Kui hüpnoositav oleks kuidagi võimeline hüpnoosist võitu saama ja vaimuilma kohta teadlikult fantaseerima või väljendaks eelnevalt omaks võetud arusaamu surmajärgsest elust, läheksid tema vastused peagi minu teiste ülestähendustega vastuollu. Õppisin juba oma tööd alustades hindama hoolika ristküsitluse väärtust ja ma pole leidnud mingeid tõendeid selle kohta, et keegi on soovist minu meele järele olla  spirituaalseid kogemusi teeselnud. Hüpnoosi all olijad ei pelga tegelikult parandada oma ütluste minupoolseid väärtõlgendusi.

 

Uurimismaterjali kogunedes avastasin katse-eksituse meetodil vaimuilma kohta käivate küsimuste esitamise õige järjekorra. Üliteadvuse seisundis viibijad ei kipu just omal algatusel andma infot, kuidas hinge elu vaimuilmas korraldatud on. Sul peab olema teatud uste jaoks kimp õigeid võtmeid. Teades, millal on õige aeg mingit ust seansi käigus avada, õnnestus mul lõpuks välja töötada usaldusväärne meetod erinevate vaimuilma-mälestuste juurde pääsemiseks.

 

Kuna mu enesekindlus iga seansiga kasvas, adus üha rohkem inimesi, et tunnen ennast surmajärgse elu küsimustes koduselt, ning tajus, et mulle võib sellest rääkida. Minu klientide hulgas on nii väga religioosseid mehi ja naisi kui ka mingite konkreetsete vaimsete veendumusteta inimesi. Enamik neist kuulub oma kaootilise elufilosoofiaga kuskile vahepeale. Uuringu edenedes avastasin hämmastava tõsiasja, et hinge seisundisse regresseerunud, vastavad inimesed vaimuilma puudutavatele küsimustele märkimisväärselt sarnaselt. Rääkides oma elust hingena, kasutatakse isegi samu kõnekeelesõnu ja piltlikke kujundeid.

 

Vaatamata nii paljude hüpnoositute sarnastele kogemustele, püüdsin edaspidigi saada klientidelt kinnitust üksteise väidetele ja veenduda hinge teatud talitlustes. Kaasustes esines mõningaid jutustuslikke erinevusi, kuid need tulenesid pigem hinge arengutasandist kui olulistest erinevustest selles, kuidas hüpnoositud vaimuilma nägid.

 

Uuring oli piinavalt aeglane, kuid kaasuste hulga kasvades sain lõpuks töötava mudeli ajatust maailmast, milles meie hinged elavad. Ma avastasin, et Maal elavate inimhingede mõtted vaimuilmast sisaldavad kõikehõlmavaid tõdesid. Just nii paljude erinevate inimeste tajud veensid mind nende väidete usutavuses. Ma pole religioosne inimene, kuid avastasin, et selles paigas, kuhu me pärast surma läheme, valitseb kord ja seaduspära, ning jõudsin veendumusele, et elu ja surmajärgne elu on korraldatud ühe suurejoonelise kava kohaselt.

 

Kui kaalutlesin, kuidas kõige paremini oma avastusi tutvustada, otsustasin, et juhtumianalüüsi meetod pakub kõige ülevaatlikumat viisi, andes lugejale võimaluse kliendi surmajärgseid mälestusi ise hinnata. Iga juhtum, mille olen valinud, kujutab endast vahetut kahekõnet minu ja hüpnoositu vahel. Need on pärit mu hüpnoosiseansside lindistustest. Selle raamatu eesmärgiks pole rääkida minu klientide eelmistest eludest, pigem on tegemist nende eludega seotud vaimuilma-kogemuste dokumenteerimisega.

 

Lugejatele, kel võib olla raske meie hingi kui kehatuid objekte kujutleda, selgitavad esimestes peatükkides kirjeldatud juhtumid, kuidas hinged avalduvad ja mil viisil funktsioneerivad. Iga juhtumi kirjeldust on pisut lühendatud nii mahuliste piirangute tõttu kui ka selleks, et anda lugejale hinge tegevusest kavakindel ülevaade. Peatükid on üles ehitatud kavatsusega näidata hinge tavapärast kulgu hingemaailma ja sealt välja koos muu spirituaalse infoga.

 

Hingede rännakud surmahetkest järgmisse inkarnatsiooni on minu valdusse jõudnud kümne aasta pikkuse kogumistöö tulemusena. Alguses üllatas mind, et mõni inimene mäletas selgemini lõike oma hinge elust pärast varasemaid elusid kui pärast äsjaseid. Mingil põhjusel pole üksi hüpnoositu siiski suutnud meenutada hinge tegevuse täielikku kronoloogiat, mille olen selles raamatus ära toonud. Mu kliendid mäletavad küllaltki eredalt mõnda oma vaimse elu aspekti, samas jääb osa kogemusi neile hämaraks. Seepärast leidsin, et isegi kõik need kakskümmend üheksa juhtumit ei suuda lugejale anda täit teavet sellest, mida olen vaimuilma kohta kogunud, ja nii leidub järgnevates peatükkides detaile enamatest juhtumitest kui need kakskümmend üheksa.

 

Lugeja võib mõne juhtumi puhul minu küsitluslaadi üsna nõudlikuks pidada. Hüpnoosi ajal on oluline inimest õigetes rööbastes hoida. Vaimuilmas töötades tuleb vahendajal järgida kõrgemaid nõudeid kui eelmiste elude meenutuste puhul. Transis olles kaldub hüpnoosialune tavaliselt oma hingeteadvuse uitama laskma, kui jälgib huvitavate sündmuste lahtirullumist. Mu kliendid püüavad mind sageli vaikima sundida, et vabaneda nähtu edastamise vaevast ja nautida oma varasemaid kogemusi hingena. Ma püüan olla leebe ja mitte ülearu kindlapiiriline, kuid mu hüpnoosiseansid kestavad vaid kolm tundi ja nende jooksul tuleb palju küsimusi läbi võtta. Tihti on inimesed saabunud minu vastuvõtule kaugelt ega saa tagasi tulla.

 

Mulle pakub suurt rahulolu imeline ilme kliendi näol, kui tema hüpnoosiseanss on läbi. Neile, kel on avanenud võimalus oma surematust tegelikkusena näha, avaneb uus enesemõistmise ja -usalduse tasand. Enne hüpnoositu äratamist sisendan temasse sageli asjakohaseid regressioonijärgseid mälestusi. Omades teadvuslikku teavet oma hinge elust vaimuilmas ja oma füüsilistest eksistentsidest erinevatel planeetidel, saavad inimesed eluks tugevama orientatsiooni ja energia.

 

Lõpetuseks peaksin lisama, et see, mida kohe lugema hakkate, võib vapustada teie senist ettekujutust surmast. Siin esitatud materjal võib olla vastuolus teie filosoofiliste või religioossete veendumustega. Samas leidub kindlasti lugejaid, kes saavad oma olemasolevatele arvamustele tuge. Teistele võib pakutav info paista ulmejutuga sarnaneva subjektiivse loona. Olgu teie veendumused millised iganes, ma loodan, et te mõtisklete selle üle, mida see inimkonnale tähendaks, kui mu hüpnoosialuste väited surmajärgse elu kohta paika peaksid.

 

SURM JA LAHKUMINE

 

1. juhtum

 

        Hüpnoositu: Oo, mu jumal!  Ma polegi päriselt surnud - või olen?  See tähendab,  mu keha on surnud -

        ma  võin  seda enda all näha - kuid ma hõljun ... Ma saan vaadata alla ja näha oma keha selili haigla -

        voodil lamamas.  Igaüks mu ümber arvab,  et ma olen  surnud,  kuid ma ei ole.  Ma tahan hüüda: Hei,

        ma pole päriselt surnud! See  on  nii  uskumatu ... õed  tõmbavad mul lina üle pea ... inimesed keda,

        tunnen, nutavad.  Ma peaksin olema surnud,  kuid ma olen päriselt elus! See on veider, sest mu keha

        on täiesti surnud, kui ma selle kohal liigun. Ma olen elus!

 

Need sõnad lausub sügavas hüpnoosis viibiv mees, kes elab taas läbi oma surmakogemust. Tema sõnad tulevad lühikeste, erutatud pahvatustena ning on täis aukartust, kui ta näeb ja kogeb, mis tunne on olla äsja füüsilisest kehast lahutatud vaim. See mees on mu klient ja ma olen just aidanud tal taastada eelmise elu surmastseeni, samal ajal kui ta ise mugavas lamamistoolis lebab. Veidi varem, minu instruktsioone järgides transsi langenud, regresseerus ta ajas tagasi oma lapsepõlve. Sedamööda, kuidas me koos tööd tegime, et jõuda tema ema üsasse, sulandusid ta alateadlikud tajumised järk-järgult.

 

Seejärel valmistasin ma teda visuaalselt turvist kasutades ette hüppeks tagasi aja udususse. Kui oleme selle olulise mentaalse eeltööga valmis, viisin kliendi läbi kujuteldava ajatunneli tema eelmisse ellu Maal. See elu jäi lühikeseks, sest ta suri ootamatult 1918. aasta gripiepideemia ajal.

 

Kui esmane šokk näha end suremas ja tunda oma hinge kehast välja hõljumas hakkab üle minema, kohaneb klient üha enam visuaalsete piltidega oma meeles. Kuna väike osa tema teadvusest, tema mõistuse kriitiline osa, endiselt töötab, saab ta aru, et taastab möödunud kogemust. See võtab tavaliselt natuke rohkem aega, kuna tegemist on noore hingega, kes pole sünni, surma ja taassünni tsüklitega harjunud nagu paljud mu teised kliendid.

 

Mõne hetke pärast on ta siiski kohanenud ning hakkab suurema kindlusega mu küsimustel vastama. Viin ta alateadvuslikult hüpnoositasemelt kiiresti üliteadvuslikku seisundisse. Nüüd on ta valmis mulle vaimuilmast rääkima ja ma pärin, mis temaga toimub.

 

        Hüpnoositu: Noh ... ma tõusen kõrgemale ... ikka hõljun ... vaatan oma kehale tagasi. Tundub, nagu

        jälgiksin  filmi,  ent olen ise seal  sees!  Arst  lohutab  mu naist ja tütart.  Mu  naine  nuuksub  (klient

        niheleb toolis ebamugavusest).  Ma  püüan  jõuda  ta  meeleni ... ütlemaks,  et minuga on kõik korras.

        Ta on kurbusest  nii  vallatud,  et ma ei pääse läbi.  Ma tahan,  et  ta  teaks,  et  minu  kannatused on

        möödas ... Ma  olen  kehast  vaba ... Ma ei vaja seda enam ... et ma jään tead ootama. Ma tahan, et

        ta teaks ... kuid ta ei ... kuula mind. Oh, ma eemaldun nüüd ...

 

Ja nõnda, mitmetest korraldustest juhituna, alustab mu klient kulgu edasi vaimumaailma. See on teekond, mille mitmed teisedki on minu kabineti turvalisuses läbinud. Kui üliteadvusseisundi mälestused avarduvad, saavad hüpnoositud tavaliselt spirituaalse eeskojaga parema sideme. Hüpnoosiseansi edenedes muutub vaimsete poltide sõnastamine klientidele hõlpsamaks. Lühidad kirjeldavad fraasid muutuvad üksikasjalikeks seletusteks sellest, mis tunne on siseneda vaimumaailma.

 

Meil on rohkesti dokumenteeritud materjali, sealhulgas meditsiinilise personali ülestähendusi, mis kirjeldavad õnnetustes raskesti vigastatute kehaväliseid surmalähedasi kogemusi. Enne kui need inimesed tänu meditsiinilistele jõupingutustele teispoolsusest tagasi toodi, loeti nad kliiniliselt surnuks. Hinged on täiesti suutelised oma peremeeskehast lahkuma ja selle juurde naasma, eriti eluohtlikes olukordades, kui keha on suremas. Inimesed jutustavad oma keha kohal hõljumisest, sageli just haiglates, ja alustamisprotseduure sooritavate arstide jälgimisest. Pärast ellu tagasitulekut tuhmuvad need mälestused aja jooksul.

 

Nende kirjeldused, kes hüpnoosi esmastes staadiumites eelmistesse eludesse regresseerudes oma kunagisi surmasid vaimselt üle elavad, ei ole vastuolus käesolevas elus tõesti mõne minuti surnud olnud inimeste kirjeldatuga. Nende kahe grupi vaheline erinevus seisneb selles, et hüpnoosialused ei mäleta oma ajutise surma kogemust. Sügavas transiseisundis viibivad inimesed suudavad kirjeldada, milline näeb välja elu pärast füüsilist surma.

 

Mille poolest sarnanevad ajutise füüsilise trauma tagajärjel tekkinud kehavälist kogemust kirjeldava inimese mälestused surmajärgsest elust hüpnoositu meenutustega oma surmast mõnes eelmises elus? Mõlemad leiavad end kummalisel viisil oma keha ümber hõljumas, püüdes puudutada tahkeid esemeid, mis nende ees hajuvad. Mõlemad ütlevad, et neile valmistavad pettumust katsed rääkida elavate inimestega, kes ei vasta. Mõlemad märgivad, et tunnevad tõmmet eemalduda oma surmakohast ning kogevad pigem vabanemist ja uudishimu kui hirmu.

 

Kõik need inimesed kirjeldavad eufoorilist vabadusetunnet ja neid ümbritsevat kirkust. Mõned kliendid näevad end surmahetkel ümbritsetuna sädelevast helendusest, kuna teised tähendavad sära selle tumeda ruumi kaugemas osas, millest neid läbi tõmmatakse. Seda kogemust nimetatakse sageli tunneliefektiks ning see on saanud avalikkusele hästi tuntuks.