Angela Winteri intervjuu Stanislav Grofiga

Winter: Mis viis sind meditsiini ja psühhiaatriat õppima?

 

Grof: Ma avastasin oma huvid alles hilises teismeliseeas. Algne plaan oli hakata tegelema animafilmidega ning keskkooli lõpetades olin ma käinud juba intervjuudel Praha filmistuudiotes. Aga just enne lõpliku kokkuleppe sõlmimist tuli mulle külla üks sõber, kaasas raamat, mis oli teda erutanud. See oli Freudi Introductory Lectures on Psychoanalysis.

Freud ei olnud sel ajal Tšehhoslovakkias eriti tuntud. Natside ajal olid kõik psühhoanalüütilised raamatud olnud keelatud. Pärast sõda oli riigis kolm aastat vabadust, mille kestel raamatud vähehaaval raamatukogudesse tagasi jõudsid, kuid siis tulid kommunistid ja Freud oli uuesti mustas nimekirjas. Kõik, mida ma Freudist teadsin, oli see, mida nad meile filosoofia tundides rääkisid: et ta oli “panseksualist”, kes üritas seletada kõike, mida inimesed teevad, kui alla surutud seksuaalsust. Ma võtsin raamatu ja hakkasin seda tol õhtul lugema. Olin nii lummatud, et ei suutnud magama minna. Ma lugesin kogu öö ja kahe päevaga langetasin otsuse saada psühhoanalüütikuks.

Niisiis panin ma end kirja meditsiinikooli ja liitusin väikese rühmaga, mida juhtis ainus Tšehhi psühhoanalüütik, kes oli sõja üle elanud. (Enamik psühhoanalüütikuid olid juudi päritolu ning nad kas lõpetasid kontsentratsioonilaagris või siis suutsid Läände põgeneda.) Me lugesime psühhoanalüütilisi raamatuid ja arutlesime juhtumikirjelduste üle. Ühtlasi olin ma analüüsis, kolm korda nädalas seitse aastat, väljaõppe eesmärgil.

Winter: Mis sind ortodokssest freudistlikust analüüsist eemale viis?

Grof: Esimene probleem oli see, et kommunistlikus Tšehhoslovakkias oli ohtlik, kui sind analüütikuks sildistati. Minu enda sessioonid tuli korraldada salaja. Siis, kui minust sai psühhiaatria resident ja ma sain lähemalt tuttavaks tegelike juhtumikirjeldustega, tekkisid mul järgmised mõtted. Mind erutas ikka veel psühhoanalüütiline teooria, aga ma mõistsin ka selle praktilisi piire. Patsient pidi vastama väga spetsiifilistele kriteeriumidele, et ta tuleks arvesse kui hea kandidaat psühhoanalüüsi jaoks, ravi kestis aastaid ning tulemused ei olnud just vaimustavad. Analüütik suutis oma elu jooksul eeldatavalt ravida ainult umbes kaheksakümmend patsienti või midagi nii. Ma hakkasin mõtlema, kas ma poleks mitte pidanud siiski animafilmide juurde jääma.

Ning siis juhtus hämmastav asi: me olime just lõpetanud uuringu Mellaril’iga, mis on üks varaseid trankvillisaatoreid. Šveitsi farmaatsiakompanii Sandoz, mis Mellaril’i tootis, saatis meile karbitäie ampulle. Pakiga koos tulnud kiri ütles, et see aine on LSD-25 ja et sellel on äärmiselt võimsad “psühhoaktiivsed” omadused, mis hiljem said tuntuks kui “psühhedeelilised”. Psühhedeeliline efekt oli juba uurijatele teada, tänu sellistele ainetele nagu meskaliin, alkaloid taimest nimega peyote, mis on Põlisameeriklaste Kiriku sakrament ning mida on Mesoameerikas kasutatud sajandeid. Põnev oli just LSD hämmastav tõhusus: tuli võtta ehk sada milligrammi meskaliini, et saada korralik kogemus, aga LSD puhul tuli võtta ainult sada mikrogrammi – tuhat korda vähem. Kui nii väike doos suutis nii suuresti teadvust mõjutada, siis ehk olid need ilmingud, mida me nimetasime psüühilisteks “haigusteks”, tegelikult kõrvalekalded kehakeemias. Ja kui me suudaks selle keemilise süüdlase kuidagi identifitseerida ja neutraliseerida, siis oleks meil olemas ravi psühhooside ja iseäranis just skisofreenia jaoks. See oleks muidugi olnud psühhiaatria Püha Graal.

LSD-d sai kasutada eksperimentaalse psühhoosi tekitamiseks, mistõttu oli meil võimaik seda manustada “normaalsetele” inimestele ning uurida siis biokeemilisi muutusi nende kehas ja elektrilist aktiivsust nende ajus, kasutades EEG-d – enne kogemust, selle jooksul ja pärast seda –, et näha, mis juhtub  bioloogiliselt sel ajal, kui psüühilist funktsiooni oli nii põhjalikult mõjutatud. Me tahtsime näha, kas LSD, psilotsübiin (hallutsinogeensete seente puhas alkaloid) ja meskaliin tekitavad üldjoontes sama efekti ning võrrelda seda siis skisofreeniliste või psühhootiliste patsientide puhul toimuvaga.

Tootjad Sandozi kompaniist soovitasid ühtlasi, et me võtaksime LSD-d ise, et kogeda maailma, milles meie patsiendid elavad ning seega neid ehk paremini mõista, mis omakorda võiks aidata meil olla nende ravimisel edukamad. Sellest soovitusest sai minu saatus, või karma, kui soovid. Ma olin juba kriisis psühhoanalüüsiga seoses ja see paistis huvitava uue võimalusena. Minust sai üks esimesi vabatahtlikke ja mul oli äärmiselt võimas kogemus, mis mind väga põhjalikult muutis, nii ametialaselt kui ka isiklikult.

Uuringu protokoll nägi ette kombinatsiooni LSD-st ja võimsast, erineva sagedusega stroboskoobivalgusest, et uurida LSD mõju sellele, mida nimetatakse ajulainete “tagant kihutamiseks” või “lõbustamiseks”. Kui minu kogemus oli kulminatsiooni jõudmas, viis uuringuassistent mind väikesesse tuppa, kus oli EEG seade, ning kinnitas elektroodid mu skalbi külge. Heitsin pikali ja sulgesin silmad ning siis lülitas ta strobo sisse. Oli hämmastav valgus, võimsam kui miski muu, mida ma iial oma elu jooksul olin näinud. Tol korral mõtlesin, et see peab olema sama, mis näha aatomipommi langemist Hiroshimale. Praegu mõtlen ma, et see oli pigem nagu “algne selge valgus” ehk dharmakaya, mida me Tiibeti Surnuteraamatu järgi eeldatavasti näeme oma surmahetkel.

Järgmiseks juhtus see, et mu teadvus katapulteerus kehast välja. Ma kaotasin uuringuassistendi, ma kaotasin kliiniku, ma kaotasin Praha, ma kaotasin planeedi. Oli tunne, et mu teadvusel pole enam mingeid piire ja et minust on saanud eksistentsi totaalsus. Veidi hiljem pöördusin ma tagasi füüsilisse universumisse, aga mingil kummalisel moel ma lihtsalt ei näinud seda; tegelikult olin ma saanud universumiks. Siis lülitas uuringuassistent strobo välja ja mu teadvus tõmbus uuesti kokku. Ma sain ühenduse planeediga, leidsin Praha, leidsin kliiniku ja leidsin oma keha, ehkki mu keha ja mu teadvus olid veel mõnda aega eraldi ning mul oli raskusi neid kohakuti saada, neid kokku viia. Mulle sai selgeks, et teadvus ei ole mitte ajus toimuvate neurofüsioloogiliste protsesside produkt, nagu mulle oli ülikoolis õpetatud, vaid midagi palju kõrgemat, võimalik et mateeria suhtes ülimuslik. Idee, et teadvus mingil müstilisel moel mateeriast esile kerkib, ei omanud minu jaoks enam tähendust. Oli lihtsam kujutleda, et teadvus võiks luua kogemuse materiaalsest universumist lõputult keeruka orkestratsiooni läbi. Ma olin äkitselt Ida filosoofiate valdkonnas, kus teadvus on eksistentsi primaarne atribuut ning seda ei saa taandada millekski muuks.

Winter: Sinu kasvatus ei olnud eriti religioosne. Kas see mõistmine kujutas sinu jaoks tol ajal probleemset nihet?

Grof: Hüva. Mis puutub religiooni, siis sellega oli minu perekonnas keerukas lugu. Kui mu vanemad armusid ja soovisid abielluda, siis tekkis sellega probleem, kuna isa perekond ei kuulunud ühtegi kirikusse ja ema perekond oli rangelt katoliiklik. Katoliku kirik selles väikeses Tšehhi linnas, kus nad elasid, keeldus neid paari panemast, kuna mu isa oli “pagan”. Alles siis, kui mu vanavanemad tegid kirikule suure annetuse, olid nad nõus oma reegleid leevendama. Kogu see lugu kainestas mu vanemaid sedavõrd, et nad ei sidunud mind ja mu venda ühegi religiooniga. Nad ütlesid, et me peaksime tegema omaenda valiku siis, kui me suureks saame.

Niisuguse taustaga läksin ma meditsiinikooli, mis kindlasti ei kultiveeri müstilist teadlikkust. Ning Tšehhoslovakkias oli sel ajal marksistlik režiim, nii et meid toideti kõige puhtama materialistliku doktriiniga, mida on võimalik leida. Sõnum oli järgmine: “Universumis pole midagi müstilist; vaadake kui palju me oleme juba avastanud. Ja kui me visalt jätkame, siis lõpuks mõistame ja kontrollime seda täielikult.” Meile õpetati, et universumis on primaarne mateeria ning elu, teadvus ja intelligents on selle kõrvalproduktid, epifenomenid. Niisiis olen ma kummaline näide inimesest, kes on jõudnud spirituaalsuse ja müstitsismi juurde laboratooriumi ja kliinilise töö kaudu.

Winter: Millised olid selle algse LSD uuringu tulemused?

Grof: Me avastasime, et kui me andsime LSD-d või mõnda teist psühhedeelilist ainet sama doosi ja samades tingimustes paljudele inimestele, siis igaühel neist oli täiesti erinev kogemus. Isegi kui sama inimene võttis sama ainet mitu korda, võis iga sessioon olla erinev. Niisiis ei olnud meil tegemist ennustatava farmakoloogilise mõjuga. Kui pole mingit ideed, mis võiks juhtuda, kui anda kellelegi ainet, siis tähendab see lõppu antud aine kasutamisele traditsioonilise farmakoloogilise toimeainena.

Aga selle uuringu käigus sai selgeks, et LSD avas ligipääsu alateadvuse sügavatele tasanditele. Niisiis heitsin ma kõrvale eksperimentaal-psühhoosi lähenemisviisi ja võtsin LSD kasutusele kliinilistes uuringutes. Kui patsienti ei olnud võimalik ühegi teise meetodiga aidata, ja kui see inimene oli asjast huvitatud, siis korraldasime me talle psühhedeelilisi sessioone, kasutades keskmisi LSD doose. Me olime patsientidega kogu aeg koos, tegime toimuva kohta üleskirjutusi ning hiljem palusime neil kirjutada nende enda jutustused kogemustest. Esialgu mõtlesin ma, et me tegeleme mingit sorti süvendatud ja kiirendatud freudistliku psühhoanalüüsiga. Kuid LSD avas psüühe dimensioone, mida peavoolu psühhiaatria ei olnud tunnustanud. Niisiis sai sellest võimas terapeutiline vahend.

Kui me töötasime kunstnikega, siis muutis LSD nende stiili täielikult. Maalikunstnikud kasutasid ühtäkki palju sürrealistlikumat või kubistlikumat või abstraktsemat stiili. Samuti suutis aine soodustada teaduslikku inspiratsiooni. Mõnikord on inimestel olemas vajalik informatsioon probleemi lahendamiseks, aga nad ei suuda siiski lahendust leida ning psühhedeeliline kogemus võib aidata neil ületada meele tavalised piirangud. Näideteks on Francis Crick, DNA heeliksilise struktuuri kaasavastaja, kes tunnistas, et tegi seda LSD abiga; ja Kary Mullis, Nobeli preemia saanud keemik, kes avastas, et LSD oli aidanud tal välja selgitada polümeerse ahelreaktsiooni, mis aitab paljundada spetsiifilisi DNA jadasid.

Oma suurepärases raamatus Higher Creativity räägib Willis Harman sellest, kuidas mittetavalised seisundid on inspireerinud paljusid teadlasi ja kunstnikke. Mitte kõik need seisundid polnud esile kutsutud psühhedeelikute poolt; mõned olid võimsate unenägude ja spontaansete müstiliste kogemuste tulemus. Keemik Friedrich Kekulé töötas lahustava benseeniga ning ta teadis, et benseeni molekulis on kuus süsiniku ja kuus vesiniku aatomit, aga ta ei suutnud välja mõelda, kuidas need on omavahel ühendatud. Ta jäi kamina ees tulle vahtides tukkuma ja ühtäkki oli tal visioon oma saba hammustavast maost. Kui lahendus talle pärale jõudis, oli Kekulé olekus, mida me nimetame “hüpnootiliseks seisundiks” – ärkveloleku ja magamise vahel. Ta taipas, kuidas on aatomid omavahel seotud: ringikujuliselt. Benseeni ringist sai seejärel orgaanilise keemia alus.

Ning kõikide suurte religioonide hälli juures on olnud nende rajajate ja prohvetite isiklikud müstilised kogemused. Kui religioonid muutuvad organiseerituks, siis on neil tendents kaotada ühendus oma spirituaalse allikaga ning hakata tegelema poliitika, raha, võimu ja omandiga. Spirituaalsus ja organiseeritud religioon on kaks väga erinevat asja. Sa võid olla spirituaalne, ilma et sa oleksid seotud ühegi religiooniga, ning sa võid olla religioosse rühma liige, kus on vaid üsna vähe spirituaalsust, kui sedagi.

Winter: Kas kõik LSD kasutamised on olnud kasulikud?

Grof: Ei. Muidugi on olnud ka destruktiivset kasutamist. Sõjaväelased üle kogu maailma kaalusid tõsiselt LSD kasutamist keemiarelvana ning paljude maade salapolitseid tundsid huvi LSD kui ajupesu ja ülekuulamise vahendi vastu. Nad on uurinud igasuguseid kurjakuulutavaid võimalusi. Psühhedeelikud on vahendid. Neis pole olemuslikult midagi head ega halba. See on nagu küsida, kas nuga on ohtlik või kasulik: sõltub sellest, kes seda kasutab ja millisel eesmärgil.

Winter: Mis on “mittetavalised seisundid”? Kas need erinevad muutunud teadvuseseisunditest?

Grof: Ei, need on üks ja sama. Peavoolu psühhiaatria nimetab neid “muutunud seisunditeks”, aga mulle see termin ei meeldi. See sisaldab teatavat halvustavat suunitlust, just nagu annaksid need seisundid kahjustatud või moonutatud vaatepildi meist endist või tegelikkusest. Kuid samas on ka inimesi, kellel on probleeme terminiga “mittetavalised seisundid”. Meie tütre abikaasa pärineb põlisameeriklaste perekonnast ning tema ema ütles mulle ükskord, “Stan, ma ei saa aru, miks sa nimetad neid seisundeid ‘mittetavalisteks’. Minu rahva jaoks on need seisundid osa normaalsest kogemuste spektrist, mis inimolenditel võivad olla.” Niisiis võin ma endast kujutada küll avangardi Lääne akadeemilistes ringkondades, kuid tema jaoks olen ma väga ajast maha jäänud ja mõtlemise poolest piiratud.

Mind huvitavad eriti just need mittetavalised seisundid, millel on terapeutiline, transformatiivne ja heuristiline potentsiaal. (Viimane termin tähendab seda, et need võimaldavad ligipääsu uuele informatsioonile, mis puudutab psüühet, teadvust ja reaalsust.) See ei kehti kõikide mittetavaliste seisundite puhul. Näiteks purjusolekul ei ole mingit seesugust potentsiaali. Samuti pole seda deliiriumil, mis on põhjustatud kõrgest palavikust või ureemia tõttu tekkivast mürgistusest. Oma tööd alustades mõistsin ma, et meil pole psühhiaatrias spetsiaalset terminit positiivse potentsiaaliga mittetavaliste seisundite jaoks, ning nõnda siis otsustasin ma ise ühe sellise välja mõelda: Ma nimetan neid “holotroopilisteks”, mis tähendab sõna-sõnalt “terviklikkuse poole liikuma”.

See annab mõista, et me ei ole oma igapäevases teadvuseseisundis terviklikud, kuna me samastame end ainult osaga sellest, kes me tegelikult oleme. Hindud ütlevad, et me ei ole namarupa, mis tähendab “nimi ja kuju” või “keha ja ego”. Me kanname sügaval enda sees jumaliku energia tuuma, mis on identne universumi loova energiaga. Holotroopilised seisundid viivad meid – mõnikord väikeste sammudega, mõnikord suurte hüpetega – välja meie igapäevasest identiteedist ning meie psüühe sügavamatesse valdkondadesse, kus meil on võimalus tagasi taotleda oma kosmilist staatust. Me mõistame oma enda jumalikkust ja oma põhiolemuslikku sügavat sidet teiste inimeste, looduse ja kogu elavaga.

Winter: Kas need on need, mida sa nimetad psüühe “transpersonaalseteks” valdkondadeks?

Grof: Jah. Traditsiooniline psühhoanalüüs piiritleb psüühe postnataalse elulooga: asjadega, mis on juhtunud meiega väikelapseeas, lapsepõlves ja hilisemas elus. Alateadvuslik meel, nagu Freud seda defineeris, koosneb kogu sellest meie elust pärinevast materjalist, mille me oleme unustanud, alla surunud, leidnud olevat vastuvõetamatu või tõrjunud. Holotroopilistes seisundites tuleb teatud osa kogemusest sellest eluloolisest materjalist, kuid asi ei piirdu sellega. Kui sa sessiooni jätkad või psühhedeelikute doosi suurendad, siis hakkavad kogemused kanduma teistesse valdkondadesse. Enamiku inimeste jaoks on järgmiseks kättesaadavaks piirkonnaks see, mida ma nimetan “perinataalseks regiooniks” ja mis sisaldab mälestusi kogemustest, mis eelnesid sündimisele, seostuvad sellega või vahetult sellele järgnesid.

Perinataalsest regioonist veelgi sügavam on transpersonaalne tasand, tohutu ala psüühes, kus sul võib olla kogemus sellest, kuidas muututakse teisteks inimesteks, loomadeks või koguni taimedeks. Ühel oma sessioonil oli mul kogemus, kus ma olin lihasööja taim ning püüdsin kinni ja seedisin ära kärbse. Teisel korral muutusin ma sekvoiapuuks. Need kogemused pole mitte ainult väga veenvad, vaid need võivad anda meile uut ja täpset informatsiooni, mida meil enne ei olnud. Veel ühte tüüpi transpersonaalsed kogemused sisaldavad reise inimajaloo erinevatesse perioodidesse. Inimesed räägivad, kuidas nad elasid uuesti läbi kogemusi eelmistest eludest. Ja on olemas kategooria transpersonaalseid kogemusi, mis viivad meid maailmamütoloogia valdkonda; seal võime me kohtuda erinevatest kultuuridest pärinevate jumaluste või deemonlike tegelastega ning külastada arhetüüpseid sfääre, nagu taevas ja põrgu.

Psühhoanalüüsi ajalugu on kujutanud endast alateadvusliku psüühe üha sügavamate tasandite järk-järgulist avalikustumist. Freud kasutas vastsündinust rääkides mõistet “tabula rasa” – puhas tahvel – ja uskus, et psühholoogiline elu algab pärast sündimist. Tema õpilane Otto Rank esitas Freudile väljakutse ja pidas kõige tähtsamaks sünnitraumat. Siis oli Sándor Ferenczi, kes uskus, et me kanname oma alateadvuses mälestusi meie eksistentsist ürgookeanis, kus elu alguse sai. Ning kõige radikaalsem renegaat ja innovaator Carl Gustav Jung avastas, et lisaks freudistlikule individuaalsele alateadvusele on igaühel meist juurdepääs ka “kollektiivsele alateadvusele”, kogu inimkonna ajaloo ja kultuurilise pärandi varaaidale. Teatud tingimustel on meil võimalik saada vahetu ligipääs informatsioonile, mis puudutab sellesse valdkonda ladustunud maailma ajalugu ja mütoloogiat ning mis ületab märkimisväärselt meie seniseid intellektuaalseid teadmisi.

Winter: Sina ja su naine Christina arendasite välja holotroopilise hingamistöö kui vahendi mittetavaliste seisundite esile kutsumiseks ilma psühhedeelikuteta. Mis viis teid just nimelt hingamisega töötama?

Grof: Ma olin töötanud psühhedeelikutega alates 1956. aastast, kõigepealt Prahas ja seejärel Marylandi Psühhiaatriliste Uuringute Keskuses Baltimores. Umbes 1973. aasta paiku muutus üha raskemaks ja raskemaks psühhedeeliliste projektide jaoks luba ja rahastamist saada ning nõnda siis otsustasin ma aasta vabaks võtta, et kirjutada kaks raamatut. Ühel koosviibimisel New Yorgis puutusin ma kokku Californias, Big Suris asuva Esaleni Instituudi ühe asutaja Michael Murphyga ning ta esitas mulle kutse tulla ja elada seal nende raamatute kirjutamise ajal. Ma andsin nõusoleku pidada mõned seminarid Esaleni jaoks, vastutasuna toa ja toidu eest. Seminaridel osalejad olid frustreeritud, et neil ei olnud võimalust võtta LSD-d ja saada mõned harukordsed kogemused, nagu need, millest ma neile rääkisin, aga mul ei olnud luba Californias psühhedeelilisi aineid anda. Siis meenusid mulle mõningad tähelepanekud, mida ma olin teinud Prahas. Oli olnud paar juhtumit, mil patsiendid olid LSD sessioonidel spontaanselt kiiremini hingama hakanud, siis kui aine mõju lahtuma hakkas. Nad ütlesid mulle, et kiire hingamine viis nad kogemusse tagasi ning süvendas ja intensiivistas seda. Seega, kui inimesed Esalenis avaldasid soovi kogeda mittetavalisi seisundeid, siis mõtlesin ma, Miks mitte proovida teha midagi hingamisega.

Esmalt lasksime me inimestel lamada ringis, pead keskpaiga suunas, kätest kinni ja silmad suletuna. Siis lasksime me neil kiiremini hingata, samal ajal väljakutsuvat muusikat mängides. Alati oli rühmas keegi, kes oli väga lähedal mingile olulisele alateadvuslikule materjalile. See inimene võis vallanduda ja siseneda intensiivsesse emotsionaalsesse protsessi. Siis katkestasime me rühmaharjutuse ning keskendusime selle inimese abistamisele, kasutades mõnda kehatöö vormi.

Ma teadsin oma Praha patsientide põhjal, et kehaga töötamine võiks aidata mõnel inimesel lahendamata kogemuse läbida. See oli saanud alguse ühest minu kliendist, kes LSD kogemusest välja tulles tundis end üsna pinges ja vihasena ning mainis, et tal on õlas valu. Ta tagus endale vastu õlga ja palus, et ma sellele vajutaksin. Ma arvasin, et Mida siin ikka kaotada on? Nõnda siis hakkasin ma suruma. Ta hakkas välja elama, tegi nägusid, väristas end, mõmises, köhis ja karjus. Me tegime seda veidi aega, kuni ta oli täielikult lõdvestunud, valust vaba ja heas tujus. Ühel teisel korral koges üks naine sessiooni lõpuperioodil tugevat iiveldust. Ta ütles, et miski istub tal kõhus ning nõnda siis panin ma oma käe ta kõhule ja surusin kergelt; ta hakkas nägusid ja hääli tegema. Ma palusin tal välja öelda, kuidas ta end tunneb ja see vallandas hoogsa oksendamise. Ka tema tundis end juba mõne minuti pärast paremini. Mõnikord juhtus Esaleni seminaridel, et samal ajal kui me ühe inimesega töötasime, võis selle pealt vaatamine mõnel teisel vallandumise esile kutsuda, või siis toimus see kolmel inimesel korraga, nagu ahelreaktsioon. Christina töötas ühega ja mina teisega ning mõned inimesed rühmast hoidsid lihtsalt kolmandal kätt ja ootasid.

Siis ühel päeval vigastasin ma aias oma selga, just enne seda kui meil oli nelikümmend kuus inimest seminarile tulemas. Mul oli liiga valus, et nendega füüsiliselt töötada, aga me ei saatnud neid koju: mõned olid tulnud Austraaliast, Lõuna-Ameerikast ja Euroopast. Niisiis otsustasime nad lihtsalt paaridesse jagada ja öelda, kuidas teineteisega töötada, ning ise ringi jalutada ja protsessi superviseerida. See sessioon oli niivõrd edukas, et sellest ajast peale olema me just nõndaviisi toimunud.

Winter: Mis tüüpi muusikat sa mängid?

Grof: Üldjuhul algab sessioon muusikaga, mis on dünaamiline, voogav ning emotsionaalselt meelt ülendav ja kindlust sisendav. Sessiooni jätkudes muusika intensiivsus järk-järgult tõuseb ja see koosneb jõulistest rütmilistest paladest, mis on võetud eelistatavalt erinevatest põlisrahvaste kultuuridest. Erinevalt Lääne heliloojatest ei ole põlisrahvaste muusikud huvitatud eelkõige esteetikast. Ehkki nende muusika ja rütmiline laul võib olla kaunis, on nende esmaseks huviks muuta osalejate teadvust, kutsuda esile transiseisund. Samamoodi ei tantsi pöörlevad dervishid inimeste lõbustamiseks; nad tantsivad selleks, et kogeda ühendust jumalikuga.

Umbes poolteist tundi pärast sessiooni algust, mil kogemus üldjuhul kulmineerub, pakume seda, mida me nimetame “läbimurde muusikaks”. Selleks kasutatavad valikud varieeruvad pühalikust muusikast – missad, oratooriumid, reekviemid ja võimsad orkestripalad – kuni dramaatilise filmimuusikani. Sessiooni teisel poolel muusika intensiivsus järk-järgult langeb ning me toome sisse hellad ja emotsionaalselt liigutavad palad ehk “südame muusika”. Ja viimaseks, sessiooni lõppemise perioodil on muusika lendlev, meditatiivne.

Winter: Miks sa eelistad rühmades töötamist?

Grof: Sellel on mitmeid põhjusi: Kogemus on jõulisem, kui paljud inimesed seda ühiselt jagavad, ja kui meil on suurem ruum, siis saame kasutada võimsat muusikat. Samuti, kui kogemusi saavad paljud inimesed, siis on see tunduvalt kergem nende jaoks, kes on liiga kartlikud, et osaleda. Pärast hingamissessioone jagame me rühmas lugusid. Kui sa kuuled kolme, nelja või viit inimest ütlemas, et neil oli samasugune kogemus nagu sinul, siis julgustab see sind olema oma jagamises avatum. Inimesed tajuvad, et me oleme selles kõik koos. Nad julgustavad ja toetavad üksteist. Ja lõpuks pole vähetähtis ka majanduslik aspekt. Rühmas töötamine on lihtsalt paljudele kättesaadavam. Võib-olla oleks ideaalne, et üks või kaks välja õppinud inimest töötavad sinuga kolm tundi, aga see on kallis. Sel nädalalõpul töötame me umbes 150 inimesega. Meie suurimad rühmad on koosnenud 300 kuni 360 osalejast koos 30 kuni 40 välja õppinud abilisega, kes tulevad alati, kus nende abi vaja on.

Paljud inimesed räägivad meile, milline eriline kogemus on nende jaoks olla hoidja ja olla kohal teise inimese jaoks ning kui palju nad õppisid, nähes teist inimest heitlemas teatud probleemidega. Rahvusvahelistel tranpersonaalsetel konverentsidel, mida me Christinaga aastate jooksul läbi oleme viinud, on inimesed maadest või rühmadest, kes ajalooliselt on teineteist vihanud – nagu sakslased ja juudid või inimesed maadest, kes kannatasid natside all, või siis venelased ja inimesed Nõukogude Liidu satelliitriikidest – olnud üksteisele hoidjateks ning on olnud täiesti imestusväärne vaadata, kuidas piirid lahustuvad ja kujuneb välja ühtsuse tunne. Isegi keelebarjäärid pole eriti takistuseks, kuna palju sellest toimub mitteverbaalselt.

Winter: Kui põhjalikku väljaõpet läheb vaja, et olla abiliseks?

Grof: Väljaõpe koosneb seitsmest kuuepäevasest blokist ja kahenädalasest sertifitseerimisprotsessist. Väljaõppes paneme me suurt rõhku enese-uurimisele: et saada tuttavaks iseendaga ja õppida usaldama oma sisemist tervendavat intelligentsust. Väljaõppe kõige tähtsam osa ei ole mitte õppida “tehnikat”, vaid teha palju sisemist tööd. Kõike, mida abilised teevad, juhib üks peamine põhimõte: nad võtavad juhtlõngu hingajatelt ja teevad koostööd hingajate sisemise tervendava intelligentsusega ning leiavad siis lihtsalt parima viisi intensiivistada seda, mis juba toimub.

Holotroopiline hingamistöö järgib põhiolemuselt strateegiat, mida kirjeldas Jung, kes ütles, et on võimatu psüühest intellektuaalselt aru saada. Intellekt on psüühe osa ega ole positsioonil, kus saaks seda mõista või manipuleerida. On suurepärane lõik Victor Hugo raamatus Les Misérables: “On üks näitemäng, mis on suursugusem kui meri; see on taevas. Ja on üks näitemäng, mis on suursugusem kui taevad; see on psüühe sisemus.” See, mida psühhoterapeut Jungi järgi teha saab, on luua toetav keskkond, kus transformatsioon aset saaks leida. Niipea, kui meie kliendid sisenevad holotroopilisse seisundisse, juhitakse tervendamisprotsessi seestpoolt ning see ei nõua mingit meie poolset professionaalset juhendamist.

Protsess aktiveerib automaatselt tugeva emotsionaalse laenguga alateadvusliku materjali, säästes abilised lootusetust ülesandest sorteerida välja see, mis on “relevantne” – see on just see, mis vaevab vestlusteraapiat. Abilised lihtsalt toetavad seda, mis parajasti hetk hetke järel esile kerkib, usaldades, et protsessi juhib intelligentsus, mis on üle intellektuaalsest mõistmisest, mis on omandatud professionaalse väljaõppe käigus, ükskõik millises erinevas psühhoteraapia koolkonnas.

Winter: Mida öelda hoidjate kohta? Nad on inimesed tänavalt, kellest mõnedel ei ole kunagi olnud mingit kokkupuudet psühholoogiaga.

Grof: Enamik inimesi saab sellega suurepäraselt hakkama. Tegelikult on meil rohkem probleeme psühhiaatrite ja psühholoogidega, kuna nad toovad kaasa oma ideed ja vastustavad seda rõhuasetust, mille me paneme sisemisele tervendajale. Väljaõppinud professionaalid tahavad midagi teha, aga meie ei tee üldjuhul mitte midagi kuni sessiooni lõpuni ning siis võtame midagi ette ainult juhul, kui sessioon ei jõua loomuliku lahenemiseni. Juhendamine peab tulema seestpoolt: see pole mitte mina, kes sulle ütleb, mida teha; see oled sina, järgides oma enda tervendavat energiat. Professionaalidel on harilikult raskusi omandatud väljaõppest lahti laskmisega. Inimesed tänavalt kalduvad reegleid aktsepteerima ja juhtnööre järgima.

Winter: Millised on meditsiinilised vastunäidustused holotroopilise-hingamistöö sessioonil osalemisele?

Grof: Hingamistöö võib olla ohtlik inimestele, kellel on tõsiseid südame-veresoonkonna häireid, kuna sessioon võib sisaldada tugevaid füüsilisi pingeid, intensiivseid emotsioone ja märkimisväärset stressi. Samal põhjusel ei peaks osalema rasedad ja inimesed, kellel on esinenud epilepsiat. Ning kuna me pakume pigem lühiajalist seminari ja mitte tööd statsionaarses asutuses, kus on võimalused ka ööseks jääda ja kus on väljaõppinud personal, siis ei kaasa me inimesi, kellel on olnud tõsiseid emotsionaalseid probleeme, mis on minevikus vajanud psühhiaatrilist hospitaliseerimist.

Winter: Sa oled kasutanud väljendit “spirituaalne hädaolukord”, et kirjeldada teatud tüüpi psühholoogilisi kriise. Mis see on ja kuidas eristada spirituaalset hädaolukorda psühhiaatrilisest seisundist, mis vajaks meditsiinilist sekkumist?

Grof: Esialgu psühhedeelilistel sessioonidel ja hiljem hingamistöö sessioonidel nägime me sageli, kuidas inimestel olid kogemused, mis näisid ängistavate ja hirmutavatena, kuid mis muutusid tervendavateks ja transformatiivseteks, kui me pakkusime sobivat toetust ja lasksime neil seisunditel areneda. Teatud hetkel paistis olevat loogiline kasutada sama lähenemisviisi sarnaste kogemuste puhul, mis tekivad spontaanselt, keset igapäevaelu. Me hakkasime nimetama neid “spirituaalseteks hädaolukordadeks” (“spiritual emergencies”). Selles on veidi sõnademängu, kuna emergere tähendab ladina keeles “esile kerkima” (“to emerge”); kui miski kerkib esile liiga kiiresti, meid üllatab ja tekitab probleeme, siis viidatakse sellele kui “hädaolukorrale” (“emergency”).

Spirituaalsete hädaolukordade allikateks on traumaatilised mälestused, mis pärinevad lapsepõlvest, väikelapseeast, sündimisest ja prenataalsest elust. ning materjal ajaloolisest või arhetüüpsest kollektiivsest alateadvusest. Me avastasime, et kui inimesed on suutelised protsessiga kaasas püsima, siis võivad isegi kõige raskemad kogemused olla lõpptulemusena tervendavad ning viia pigem läbimurdeni kui kokkuvarisemiseni. Sama asi on psühhedeelikutega: halvim, mida sa võid teha, on anda trankvillisaatoreid inimesele, kes on parajasti keset oma halba reisi; see kindlustab, et kogemus ei saa lahendatud.

Hingamistöö puhul tahad sa minna sügavamale kogemusse ja sellest läbi jõuda, iseäranis juhul, kui tegemist on millegi niisugusega nagu näiteks sündimise uuesti läbi elamine – mis juba definitsiooni kohaselt on protsess, millel on algus, kulminatsioon ja lahenemine. Anda inimesele trankvillisaatoreid oleks sama mis panna käsi beebi pea peale, lükata ta tagasi sünnikanalisse ja tõkestada sünni toimumist.

Peavoolu psühhiaatria ja psühholoogia poolt kasutatav kitsas ja pealiskaudne psüühe mudel ei paku mingit selgitust nendele seisunditele, peale idee, et neid kogemusi tekitab mingit liiki tundmatu patoloogia. Aga kui võtta arvesse, et neid seisundeid võib ette tulla mitte ainult pärast LSD manustamist, vaid ka millegi nii lihtsa rakendamisel nagu seda on kiirem hingamine, siis muutub keeruliseks vaadelda neid kui patoloogiat. Sa hakkad neid nägema kui psüühe loomulikke manifestatsioone. Niisiis on mõttekas pakkuda neile toetust, selle asemel et neid maha suruda.

Ma usun, et sellel kontseptil on globaalsed mõjud. Igal pool maailmas teeb üha rohkem ja rohkem inimesi läbi kriise, mis on potentsiaalselt transformatiivsed. Kuid arvestades seda viisi, kuidas psühhiaatria tänapäeval töötab, on kahjuks olemas tendents takistada ükskõik kellel niisugust kriisi läbi teha. Aga kui me neid inimesi õigesti toetame, siis võivad kriisid viia isiksuse muutusteni, mis teeks inimkonna jaoks ellu jäämise palju tõenäolisemaks, kuna me saaksime läbi töötada suure hulga agressiivseid ja enese-hävitajalikke impulsse, mida me kõik suures mastaabis välja elame.

Pärast holotroopiliste seisundite kogemist on tendents, et inimese piirid lahustuvad, olgu nendeks siis rassilised, soolised, kultuurilised, poliitilised või religioossed piirid. Inimestel on kalduvus liikuda organiseeritud religioonilt rohkem müstilise, universaalse vaatenurga poole. Minu arvates on organiseeritud religioonid tänapäeva maailmas pigem probleem kui lahendus. Nende vahelised lahkhelid tekitavad palju vaenulikkust ja vägivalda ning sama kehtib isegi religioonide sisemiste lahkhelide puhul, nagu näiteks sajandeid kestnud verevalamine protestantide ja katoliiklaste või sunniitide ja shiitide vahel. Me ei vaja tegelikult religioone koos nende vastastikkust kahju toovate konfliktidega; me vajame spirituaalsust, mis need ületab.

Mütoloog Joseph Campbell tavatses öelda, et sa peaksid nendest spetsiifilistest Jumala kujutistest, mida inimesed kummardavad, mööda vaatama ja nägema nende taga arhetüüpset tasandit. Sa tahad suhestuda allikaga, millest kõik kujutisest tulenevad. Kasulik Jumal on see Jumal, kellel pole mingit kuju, kuid kellel on potentsiaal luua kõik kujud ja vormid. Aga niipea, kui sulle hakkavad meeldima mõned spetsiifilised kujutised, sümbolid ja rituaalid ning sa tahad neid teistele peale sundida, on tegemist ohtliku religiooniga. Inimesed, kes kogevad holotroopilisi seisundeid heades tingimustes – ja me püüame luua oma sessioonidel armastava keskkonna – arendavad välja spirituaalsuse, mis on kõike-hõlmav, ning nende pühendumus on esmajärjekorras planetaarne ja mitte seotud mõne spetsiifilise rühma või riigiga. Ehk nagu Buckminister Fuller ütles: see on “Kosmoselaev Maa” ja me oleme kõik selle pardal koos.

Winter: Sa ütlesid, et mõned spirituaalsed hädaolukorrad sisaldavad sündimisest või eelmistest eludest pärineva trauma läbi elamist. Kas sulle tundub, et inimestel on tegelikud kogemused oma sünnist ja emaüsast ja isegi kaugemast ajaloost?

Grof: Mul on hulk näiteid, kus inimesed on jõudnud jälile oma sündimist puudutavatele detailidele, mida nad tõenäoliselt ei saanud enne teada, aga millele me oleme saanud kinnitust, kui oleme pääsenud ligi sündimisel tehtud ülestähendustele või rääkinud emaga. Minu jaoks on küsimus selles, kas me kogeme seda täpselt samamoodi, nagu loode seda koges, või on sellele tooni andnud kõik vahepealsed aastad. Me oleme nüüd täiskasvanud, kes regresseeruvad algsesse situatsiooni, ja me kogeme samaaegselt kahte rolli: meil on loote kogemus ja me tõlgendame seda täiskasvanutena, kasutades informatsiooni, mida lootel ei olnud.

Winter: Kas traumaatilise sündmuse uuesti kogemine on alati terapeutiline või rohkendab see mõnikord traumat?

Grof: Seda probleemi on mõnevõrra käsitletud Iiri psühhiaatri Ivor Browne ja tema kolleegide kirjutises pealkirjaga “Mittekogetud Kogemus” (“Unexperienced Experience”). Nad väidavad, et massiivne psühholoogiline šokk võib viia teadvuse osalise või täieliku kaotamiseni. Kui traumaatilist sündmust ei suudeta täielikult psühholoogiliselt “läbi seedida”, siis see tõrjutakse ja jääb alateadvusesse, kus sellel on häiriv mõju inimese emotsionaalsele ja psühhosomaatilisele seisundile ning käitumisele. Kui traumaatiline mälestus teadvusesse tõuseb, siis pole see õigupoolest mitte algselt juhtunu uuesti läbi elamine, vaid esimene täielik kogemus sellest sündmusest, mis võimaldab sellel lõpule jõuda. Niipea, kui traumaatilist mälestust on täielikult teadvuslikult kogetud, kui see on läbi töötatud ja integreeritud, lakkab see avaldamast negatiivset mõju inimese igapäevaelule.

Winter: Sa ütlesid, et meil tuleb radikaalselt revideerida meditsiinilist mudelit psühhiaatrias.

Grof: Psühhiaatria kujunes välja kui meditsiini alameriala ning alguses tegi see tohutuid edusamme, eriti just üheksateistkümnendal sajandil. Näiteks avastasid psühhiaatria vallas tegutsevad uurijad, et psüühilised probleemid, nagu nõdrameelsus ja suurusluulud, võivad olla kolmandas faasis süüfilise sümptomid. Mõnedel patsientidel avastasid nad ajus ajutisi kasvajaid või aterosklerootilisi muutusi. Näis, et kui me sama moodi jätkame, siis võime me lõpuks kõiki psüühilisi häireid bioloogiliselt seletada.

Kuid aja möödudes jäi siiski järele suur hulk psüühilisi häireid, millele ei suudetud leida mingit meditsiinilist põhjust. Siis leiutasime me psühhofarmakoloogia, mis tegi võimalikuks ravida selliste häirete sümptome, millele ei olnud leitud mingit bioloogilist selgitust ja mille jaoks ei olnud olemas mingit põhjusele suunatud teraapiat. Kui inimene ei suuda magada, siis saab ta unerohtu. Kui inimene on ärritunud, siis kirjutad talle trankvillisaatoreid. Kui inimene on liiga pärssunud, siis annad talle stimulanti. Lõpuks jõudsime olukorda, kus me ajame omavahel segi sümptomite alla surumise ja tervendamise. Kas patsient on vähem ärevuses? Tema kliiniline seisund paraneb. Vähem agressiivne ja rohkem sõnakuulelik? Ta toibub.

See terapeutiline filosoofia erineb oluliselt strateegiast, mida kasutatakse üldmeditsiinis, kus sümptomitele suunatud ravi kohaldatakse kahel juhul. Esiteks siis, kui me tegeleme küll peamise põhjusega, kuid soovime siiski ka ebasoovitavaid sümptome kahandada. Nii näiteks võime me lisaks antibiootikumidele, mida manustatakse infektsiooni põhjustaja vastu võitlemiseks, anda ka aspiriini, et patsiendi kehatemperatuuri alla viia. Teine variant on ravimatute haiguste puhul, kus kõik, mida me teha saame, on ravida sümptome. Seega tegeleme me psühhiaatrias paljude häiretega nii, nagu oleksid need ravimatud ning kõik, mida me teha saame, on hoida sümptomid kontrolli all. Kuid see on nagu palaviku alandamine, ilma et küsitaks, mis palavikku põhjustab. Töö holotroopiliste seisunditega suudab teha enamat kui sümptome alla suruda. See suudab minna taustal oleva olukorra juurteni ja seda olukorda muuta.

Homöopaatias, mis on sarnane holotroopilisele lähenemisviisile, annavad sümptomid märku organismi jõupingutusest iseennast tervendada. Homöopaat püüab teha midagi, et sümptome ajutiselt võimendada. Samamoodi on ka holotroopilise hingamistöö puhul, kus sümptomite ilmnemine tähendab, et miski on läbi töötamiseks pinnale kerkimas. Inimene võib karjuda ja köhida ja läkastada, aga see ei tähenda, et tegemist oleks patoloogiaga – niipea kui sa saad teada seda põhjustanud olukorra, põhjendab see ära sedalaadi reageeringu. Kui sa kasutad traditsioonilist psühhiaatrilist mudelit, mis on piiratud postnataalse elulooga, kuid dramaatiliste sümptomite allikas on psüühe sügavamatel tasanditel – näiteks seotud sünnitraumaga –, siis pole sul neile sümptomitele loogilist selgitust ega mingit alust nendega tegelemiseks. Sa pead sümptomid mingi tundmatu patoloogilise protsessi kraesse ajama.

Winter: Sa ütled, et me ei peaks spirituaalsete hädaolukordade puhul sümptome alla suruma, vaid selle asemel neid toetama. On tõsi, et armastuse ja toetusega võib kaugele jõuda, kuid mõned inimesed, kellel on toetavad perekonnad ja sõbrad, sooritavad siiski enesetapu ravimata jäänud depressiooni tõttu. Kuidas me teame, millal ravida sümptome?

Grof: Spirituaalsete hädaolukordade olemasolu tunnistamine ei tähenda seda, et me hülgame peavoolu psühhiaatria teooriad ja praktikad. Mõned mittetavalised seisundid on oma olemuselt selgelt bioloogilised ja nõuavad meditsiinilist ravi. Kui peavoolu psühhiaatritel on kalduvus müstilisi seisundeid patologiseerida, siis samas on olemas ka vastupidine eksimus, millisel puhul psühhootilisi seisundeid romantiseeritakse ja ülistatakse ning vaadatakse mööda tõsisest meditsiinilisest probleemist.

Kahjuks pole võimalik pakkuda välja täpseid kriteeriume, kuidas teha vahet spirituaalse hädaolukorra ja psühhoosi vahel. Psühhootilised seisundid, mis pole oma olemuselt selgelt orgaanilised, pole meditsiiniliselt defineeritud. On väga kaheldav, kas neid peaks üldse “haigusteks” nimetama. Nad pole kindlasti haigused samas mõttes, nagu suhkrutõbi, tüüfusepalavik või pahaloomuline kehvveresus. Nad ei anna mingeid spetsiifilisi kliinilisi või laboratoorseid tulemusi. Nende seisundite diagnoos põhineb täielikult tähelepanekutel ebatavaliste kogemuste või käitumise koha.

Mida me saame teha, on viia läbi meditsiiniline läbivaatus, et eristada seisundid, mis on oma olemuselt puhtalt orgaanilised ja nõuavad bioloogilist ravi. Järgmine oluline juhtnöör on see, kas mittetavaline teadvuseseisund sisaldab kombinatsiooni biograafilistest, perinataalsetest ja transpersonaalsetest kogemustest, mida saab esile kutsuda “normaalsetel” inimestel, kasutades selleks psühhedeelikuid, kiiremat hingamist, kehatööd ja mitmesuguseid teisi tehnikaid. Need meist, kes tegelevad holotroopilise hingamistööga, näevad niisuguseid kogemusi iga päev meie seminaridel ja kursustel. Selle fakti valgusel on raske niisuguseid kogemusi, kui need leiavad aset spontaanselt, mõne eksootilise ja seni veel tundmatu patoloogia arvele kirjutada. On mõttekam läheneda neile kogemustele samamoodi nagu seda tehakse holotroopilistel sessioonidel: julgustada inimesi protsessile järele andma ning toetada kättesaadavaks muutuva alateadvusliku materjali esile kerkimist ja selle täielikku väljendamist.

Samuti on inimeste jaoks oluline ära tunda, et see, mis nendega juhtub, on nende sisemine protsess, ning olla avatud kogemuslikuks tööks. Transpersonaalsed strateegiad ei sobi inimestele, kes kasutavad projitseerimist või kannatavad jälitusluulude all. Viis, kuidas klient oma kogemustest räägib, eristab sageli paljutõotavad kliendid ebasobivatest või kaheldavatest. Kui inimene kirjeldab oma kogemusi koherentsel ja artikuleeritud moel, ükskõik kui erakordne ja kummaline nende sisu ka olla võib, on see hea näitaja.

Winter: Kas vestlusteraapia on tänapäeval veel asjakohane?

Grof: Jah. Ma arvan, et on olukordi, kus verbaalsetest lähenemisviisidest on kasu. Näiteks on paariteraapias hea, kui on neutraalne isik, kes vaatleb vastastikkust suhtlust, teeb kindlaks kommunikatsioonis olevad nõiaringid ja juhib neile tähelepanu, annab tagasisidet ja nii edasi. Sama kehtib ka pereteraapia puhul. Aga isegi neil juhtudel oleks tunduvalt efektiivsem, kui inimesed teeksid kõigepealt veidi individuaalset tööd oma sisemiste probleemidega, selle asemel, et neil on väline vaatleja, kes neile ütleb, kuidas nad neid probleeme üksteisele projitseerivad. Kui sa oled tegelenud individuaalselt nende raskete emotsioonide allikatega ning on ikka veel vajadus korrigeerida isikutevahelist vastastikkust suhtlust, siis võib terapeut kasulikuks osutuda.

Kuid verbaalse teraapia suutlikkusel on piirid; näiteks on illusioon uskuda, et sa suudad teha midagi psühhosomaatiliste häiretega neist rääkides.

Winter: Häiretega, nagu näiteks…

Grof: Astma.

Winter: Astma on psühhosomaatiline häire?

Grof: Astmal paistab olevat nii emotsionaalne kui ka allergiline komponent. Mõnede patsientide puhul on see pigem üks kui teine. Me oleme näinud arvukalt inimesi holotroopilist hingamistööd kasutades astmat läbi töötamas. Psühhogeense astma taga on tüüpilisel juhul traumaatilised mälestused, mis sisaldavad lämbumis- või uppumisohus olemist, läkaköha, rasket sündimist ja nii edasi. Me õhutame inimesi kasutama häält, köhimist, kehaliigutusi ning teisi energeetilise ja emotsionaalse vallandumise vahendeid, kui nad neid mälestusi läbi töötavad. Kehatöö kasutamine – rakendades blokeeritud piirkondade peale surumist – võib seda protsessi paljuski kergendada.

Winter: Mida öelda ärevuse kohta?

Grof: Ärevuse puhul pole vestlusteraapia taas kord eriti efektiivne. On hädavajalik teha kindlaks ja tuua teadvusesse ärevuse allikaks olevad situatsioonid ning need uuesti läbi elada, mida saab aga teha ainult kogemuslikult. Üheks kõige tähtsamaks ärevuse allikaks on sünnitrauma, ning seda pole muidugi võimalik rääkimisega lahendada. Samuti leiame me palju lõksu jäänud emotsionaalset ja füüsilist energiat depressiooni taga. Paljud depressiooniga inimesed teevad märkimisväärseid edusamme, kui nad oma sündimise uuesti läbi elavad. Tunnid, mis loode sünnikanalis veedab, tekitavad raskeid emotsioone ja füüsilisi aistinguid, mis jäävad ladustatuna alateadvusesse, kui me neid kogemusliku tööga ei vabaks ei lase.

Mul on kogemused traditsioonilisest psühhoanalüüsist – kolm korda nädalas, seitse aastat – ning samuti psühhedeelilisest teraapiast ja holotroopilisest hingamistööst, ning minu jaoks ei ole need üldse võrreldavad: kogemuslikud teraapiad on tunduvalt efektiivsemad. Ideaalne ravi on kahe variandi kombinatsioon: kõigepealt tee tööd psühhedeelikutega või hingamistööd ning siis istu koos terapeudiga maha ja tööta läbi see, mis üles tuleb. Kuid ma arvan, et vestlusteraapia lähenemisviisid ei lähe enamiku emotsionaalsete ja psühhosomaatiliste probleemide puhul piisavalt sügavale.

Winter: Kas sünnikogemus on niisiis primaarne trauma, mille juurde me kõik peame tagasi minema ja selle uuesti läbi vaatama?

Grof: Ma usun, et me kõik kanname seda kaasas, kuid mõnedele inimestele on see olulisem kui teistele. See pole mitte ainult sündimine; see puudutab ka seda, millised olid prenataalsed ja postnataalsed perioodid. Kui sulle saab juba algusest peale osaks hea emalik hoolitsus ja palju positiivseid kogemusi, siis mattub sünnitrauma nii sügavale sinu alateadvusesse, et sellel ei ole sinu edaspidisele elule suuremat mõju. Aga kui sa tuled halvast emaüsast ja läbid raske sündimise, millele omakorda järgneb närune postnataalne elu, siis tõenäoliselt manifesteerub see öistes hirmuunenägudes ja erinevates psühhopatoloogia vormides. Niisiis võib postnataalne elu sind sünnimälestuse eest kaitsta või siis seda elavana hoida. Me oleme leidnud, et selles suhtes on kõige tähtsam see, kas sul oli hingamist häirinud lapsepõlvekogemusi, nagu näiteks läkaköha, difteeria, uppumisohtu sattumine või vanem vend, kes sind kägistas. Need meenutavad sündimist ja hoiavad sünnimälestuse elavana.

Winter: Peavoolu meditsiin ütleb, et perinataalsed kogemused ei ole mälusse salvestatud. Kas on olemas tõendusmaterjali, peale anekdootlike näidete, mis toetaks sinu väidet, et me mäletame emaüsas olemist ja sündimist?

Grof: Tavaline põhjus, miks sündimise mäletamist eitatakse, on see, et vastsündinu ajukoor ei ole piisavalt küps seda sündmust salvestama. Spetsiifilisemalt siis see, et ajukoore neuronid pole veel täielikult kaetud kaitsva kattega, mis koosneb “müeliini” nimelisest rasvasest ainest. Üllataval moel ei kasutata aga sama argumenti selleks, et eitada nende mälestuste olemasolu ja tähtsust, mis pärinevad sünnile vahetult järgnevast perioodist – Freudi “oraalsest faasist” – mil müeliinist katted on ikka veel välja kujunemata. Samas aga tunnistavad psühhiaatrid ja ämmaemandad üldiselt selle oraalse perioodi ülimalt suurt psühholoogilist tähtsust, sealhulgas vahetult pärast sündi ema ja lapse vahel toimuva pilkude vahetuse (“sidumine”) olulisust.

Ühtlasi on hästi teada, et mälu on olemas organismides, kellel pole ajukoort üldse ning veelgi vähem selle müeliniseeritud varianti. 2001. aastal sai neuroteadlane Eric Kandel Nobeli preemia füsioloogias uuringu eest, mis käsitles mälumehhanisme meriteo ehk siis organismi puhul, kes on kaugelt primitiivsem kui vastsündinud laps. Samuti on looteuuringud näidanud prenataalses faasis loote äärmist sensitiivsust.

Winter: Kas keegi on leidnud korrelatsiooni teatud tüüpi sündide ja teatud psühholoogiliste profiilide vahel?

Grof: Paistab olevat korreldatsioon raske sündimise ja sissepoole suunatud agressiooni ehk siis konkreetemalt suitsiidi vahel. Skandinaavia uurija Bertil Jacobson leidis isegi lähedase korreldatsiooni suitsiidi meetodi ja sündimise loomuse vahel: suitsiidid, millega kaasnes lämbumine, seostusid sündimise ajal aset leidnud lämbumisega, vägivaldsed suitsiidid mehhaanilise sünnitraumaga ning ravimite üledoos opiaatide või barbituraatide manustamisega sünnitusvaevuste ajal. Teised uuringud on näidanud korrelatsiooni raske sündimise ja väljapoole suunatud agressiooni – spetsiifilisemalt kriminaalse retsidivismi – vahel. Prantsuse sünnitusabi spetsialist Michael Odent on näidanud, et paljude haiglate kiirustav ja kaootiline õhkkond tekitab sünnitaval emal ärevust, hoiab tegevuses adrenaliini/noradrenaliini süsteemi ning sisestab lootele arusaama maailmast kui ohtlikust kohast. Samuti pärsib ärevusreaktsioon niisuguste hormoonide eritumist, mis on seotud vanemliku käitumise ja sidumisega – prolaktiin, oksütotsiin ja endorfiinid. Need avastused, mis näitavad sünnitingimuste otsustavat tähtsust tulevasele eelsoodumusele kas siis vägivallale või armastusele, on kõige olulisem argument rohkem rahulike ja lõdvestunud sünnikeskkondade taotlemisel.

Traditsioonilise psühhiaatrilise vaatenurga kohaselt saavad psühholoogilised ja psühhopatoloogilised tagajärjed olla ainult niisugusel sündimisel, mis põhjustab pöördumatut kahju ajurakkudele. Näiteks võib raske sünnitusega seostuv hapnikupuudus põhjustada mentaalset peetust või hüperaktiivsust. Hapnikupuudus sündimise ajal ja viirusnakkused raseduse ajal on nende väheste järjekindlalt raporteeritud riskifaktorite hulgas, mis soodustavad skisofreeniat. Kuid üllataval kombel on akadeemilistel psühhiaatritel kalduvus tõlgendada neid avastusi ainult aju füüsilise kahjustuse seisukohalt ning mitte kaaluda võimalust, et perinataalsetel haavamistel on lapsele ka tugev psühhotraumaatiline mõju, hoolimata sellest, kas need ajurakke kahjustavad või mitte.

Winter: Milline mõju on sinu kogemustel mittetavaliste seisunditega olnud sinu maailmavaatele ja sinu mõtetele, mis puudutavad reaalsuse olemust?

Grof: Minu enda kogemused olid minu vaadete kujunemisel absoluutselt otsustava tähtsusega. Ma pole kindel, kas minu klientidest, kes rääkisid mulle oma holotroopilistest kogemustest, oleks olnud minu maailmavaate muutmiseks küllalt, arvestades minu väljaõpet traditsioonilise teaduse ja meditsiini alal. Ma olen kindel, et oleksin leidnud viise, kuidas seda ära seletada ja anda kuuldule mõni ratsionaalne tõlgendus. Paljudel minu kolleegidel, kellel pole selliseid kogemusi endal olnud, on tõeliselt raske neid raporteid intellektuaalselt läbi seedida. Ma ei mõistnud tegelikult neid kogemusi, mida ma teiste puhul nägin, enne kui mul olid mõned enda omad. Ja kui ma sattusin oma kogemustes psühhedeelikutega mõnda raskesse paika, siis meenusid mulle korduvalt patsiendid, kellega ma olin kokku puutunud ja kes olid olnud samas kohas – näiteks tundnud, et eksistents on absurdne ja mõttetu ning kogenud suitsidaalset impulssi. Kui ma olin istunud koos nendega kui psühhiaater ja nende lugusid kuulanud, siis ei olnud ma tegelikult mõistnud, millest nad räägivad. Nüüd ma teadsin. Ja see oli samamoodi müstiliste kogemustega. Kui mul pole endal olnud müstilisi kogemusi ja sa neid mulle kirjeldaksid, siis oleks see sama, nagu rääkida seksuaalsest orgasmist kellelegi, kes pole veel jõudnud murdeikka.

Winter: Kuidas on sinu tööd akadeemilises maailmas vastu võetud?

Grof: On olnud nii seda kui teist. Minu päritolumaal Tšehhoslovakkias sain ma kõigepealt 2001. aastal Viirastusliku Kivirahnu Auhinna. Rühm karme Tšehhi akadeemikuid, keda kutsutakse Sisyphose Klubiks, annavad seda pilkavat auhinda uurijatele, kes nende arvates “viirastuslikku kivirahnu” mäest üles tõukavad, s.t. teevad palju aastaid ränka tööd projekti kallal, mis annab naeruväärseid ja veidraid tulemusi. Niisiis sain ma selle. [Naerab.] Aga siis, 2007. aastal, sain ma väga prestiižika Vision 97 Auhinna fondilt, millele panid aluse endine Tšehhi president Václav Havel ja tema naine.

Kui ma räägin akadeemilises ringkonnas, siis tavaliselt on üsnagi palju huvi ja arutelu. Mõnikord ütlevad inimesed mulle, et nad on mõelnud samas suunas juba aastaid, kuid on peljanud sellest oma kolleegidele rääkida. Aga minu tööl pole olnud eriti mõju peavoolu psühholoogiale, kus isegi Jung on siiamaani joone all.

Winter: Kas sa kasutaksid LSD-d teraapia eesmärgil ka tänasel päeval, kui seadused oleksid teistsugused?

Grof: Muidugi. Ma arvan, et see on äärmiselt võimas vahend, üks suurtest minetatud võimalustest, mis psühhiaatrial oli. Mul on kahju, et uurimistöö katkestati, kuna inimesed võtsid seda ainet mittesuperviseeritud viisidel. See on umbes nõnda, nagu oleks rühm teismelisi radioloogialaborisse sisse murdnud ja mänginud röntgenkiirte aparaadiga, ning arstid oleksid pidanud selle peale röntgenkiirtest loobuma, kuna intsident näitas, kui ohtliku aparaadiga on tegemist.

Enne kui LSD illegaalseks muutus, rääkisime me instituudi asutamisest, kus oleksid saadaval paljud erinevad meetodid: meditatsioon, tai chi, jooga, hingamistöö, Gestalt teraapia, akupunktuur, aistingutest-ilma-jätmise mahutid, biotagasiside masinad. Seal oleksid olnud personali hulgas isegi head astroloogid, nagu Richard Tarnas, ja head arstid, nagu Ann Armstrong, ning inimesed oleksid valinud, mis nende puhul töötab. Selles kontekstid oleksid psühhedeelikud olnud suurepärane täiendus. Sul oleks võimalus alustada millegi leebega, nagu näiteks MDMA – ehk “Ecstasy” – ning liikuda siis seente või LSD juurde. Ideaalina meeldiks mulle, et meil oleksid kõik need meetodid kättesaadavad, sest erinevad inimesed reageerivad erinevatele asjadele. On inimesed, kes ei puudutaks LSD-d, kuid tegeleksid ehk Gestaldiga. Ja võib-olla pärast mõnda aega Gestaldiga tegelemist oleksid nad avatud hingamistööle ja pärast hingamistöö tegemist on nad ehk avatud psühhedeelikutele.

Winter: Raamatus When the Impossible Happens kirjeldad sa oma enda kogemusi mittetavaliste seisunditega. Miks sa otsustasid raamatus nii avameelne olla?

Grof: 2001. aasta veebruaris põles meie maja maha ja ma kaotasin kogu oma referents raamatukogu. Muutus keeruliseks kirjutada raamatuid sel moel, nagu ma seni olin harjunud tegema – ammutades materjali teiste tööst ja tsiteerides lõike nende raamatutest – ning nõnda siis otsustasin ma kirjutada mälestusi. Samuti mõtlesin ma, et tavaliste lugejate jaoks oleks kergem suhestuda isiklike lugudega kui tehnilisemate kirjutistega. Raamatus ma mitte ainult et ei paljasta ennast, vaid võimaldan ka enda vastu süüdistust esitada, kuna ma tunnistan, et võtsin psühhedeelikuid väljaspool uurimistöö konteksti. Aga minu arvates oli see materjal nii oluline, et ma tahtsin sellest veidi ausalt rääkida, nii et inimesed saaksid õppida mõnedest nendest vigadest, mida me tegime.

Ma olen alati üritanud tegeleda selle teemaga viisil, mis on vastuvõetav teadlastele – või vähemalt avatud meelega teadlastele. Meil on palju informatsiooni spirituaalsest ja müstilisest valdkonnast, mille teadlased kõrvale heidavad kui irratsionaalse ja ebakonkreetse. Juba alguses püüdsin ma teadusemaailma ja spirituaalse maailma vahele silda ehitada. Ma kuulusin väikesesse rühma, kus osalesid veel Abraham Maslow ja Anthony Sutich, ning me sõnastasime üheskoos transpersonaalse psühholoogia aluspõhimõtted. Meie eesmärgiks oli luua psühholoogia, mis ei teeks prohvetitest, joogadest ja šamaanidest psühhootikuid ning mis hõlmaks samal ajal endasse holotroopiliste seisundite uurimisel tehtud tähelepanekud.

Me tundsime, et olime edukad, aga me ei teadnud, kuidas sobitada seda uut psühholoogiat peavoolu teadusega. Lõhe religiooni ja spirituaalsuse vahel paistis olevat ületamatu. Siis mõistsin ma, et teadus, mida me ei suutnud sobitada transpersonaalse psühholoogiaga, oli seitsmeteistkümnenda sajandi teadus ning et alates radioaktiivsuse ja röntgenkiirte avastamisest olid füüsikud ise liikunud edasi sootuks teistsugusele universumi mõistmisele, kvant-relativistliku füüsika juurde. Ja nagu Fritjof Capra ja teised on näidanud, on see uus maailmavaade kiiresti lähenemas kujutluspildile universumist, mida võib leida suurtes Ida filosoofiates ja kõikide aegade müstilistes õpetustes. Samuti on see kergesti sobitatav transpersonaalse psühholoogiaga. Kuid paljud teiste distsipliinide teadlased – bioloogid, arstid, psühholoogid ja psühhiaatrid – on ikka veel kinni selles seitsmeteistkümnenda sajandi mõtlemises.

Ken Wilber kirjutas oma raamatus The Sociable God, et kui kusagil näib olevat konflikt religiooni ja teaduse vahel, siis tõenäoliselt on tegemist “ebareligiooniga” ja “ebateadusega”. Aldous Huxley kirjutas pärast oma kogemusi meskaliini ja LSD-ga raamatu Heaven and Hell (Taevas ja Põrgu), kus ta ütleb, et taevas ja põrgu on reaalsed, kuid et need on teadvuse seisundid ja mitte füüsilised kohad. Teleskoopidega astronoomilisi taevaid sondeerivad astronoomid pole leidnud ei Jumalat ega ingleid ning sulas olekus nikkel ja raud maakera keskmes muudavad selle ebatõenäoliseks asukohaks Saatana sfääri jaoks. Kuid idee, et teadus on ühitamatu spirituaalsuse ja ehtsa religiooniga, mis põhineb isiklikul kogemusel, on lihtsalt absurd. Inimesed, kelle arvates on sihuke konflikt olemas, ei saa aru kas spirituaalsusest või teadusest või siis ei kummastki. Ma arvan, et me liigume maailmavaate poole, kus nende kahe vahel ei saa olema mingit konflikti.