Michio Kaku visioonid

        Michio Kaku http://mkaku.org/ http://video.google.com/videoplay?docid=80785608139596344 (sündinud 24. jaanuaril 1947 San Joses Californias) on Jaapani päritolu ameerika füüsik ja futuroloog, kelle peamine uurimisvaldkond on stringivälja teooria. Ta on ka teaduse populariseerija ja raadiosaatejuht. Oma raamatus “Hüperruum” (“Hyperspace”, 1994) räägib ta ühendvälja kirjeldusest 10- või 11-mõõtmelise ruumi abil. 

 Seda meest kuulates tekib tunne, et ta teab justkui kõike. Kaku on esitanud kõige tugevamaid teooriaid ajas rändamise, erinevate dimensioonide, universumi mõõtmete ja planeetide kohta. Teda kutsutakse sageli ka uue ajastu Albert Einsteiniks. Tänu tema tugevatele teooriatele ja avastustele, on ka ajaküsimus kooliõpikute ümber kirjutamises. Ta ise väidab tihti, et uuemad avastused on nii jahmatavad ja teistpidi mõtlema panevad, et siiamaani oleme lihtsalt teaduses oma teadmistega pinda ainult kraapinud.
______________________________________

VISIOONID

Paljud teadlased vaatavad stabiilset programmi ja ütlevad “näed, me skaneerisime taevad ja me ei näe mingit tõestust intelligentsest elust kosmoses.“

Mina seda ei usu. Ma ei usu, et me järgmise sajandi jooksul saame mingit kasutavad signaali kosmosest. Esiteks, me oleme ainult skaneerinud võib-olla 100 valgusaastat planeedist Maa. Meie galaktika on 100,000 valgusaastat lai ja galaktikad on 10,000,000 valgusaasta kaugusel. Me oleme ainult skaneerinud väikse osa oma galaktika naabruskonnast.

Teiseks, me oleme ainult vaadanud sagedust, mis on lähedal vesiniksagedusele, see on tobe. See on nagu isikust kes kaotas oma võtmed. Isik kes pillab oma võtmed, otsib neid lambivalguse juurest. Kui sa küsid tema käest, et miks sa vaatad lambi juurest? Sa ei pillanud ju võtmed sinna. Isik ütleb, aga seal on ju valgus, seetõttu ma vaatan sealt. Me vaatame vesiniksagedusi, sest seda on mugav teha, kuigi teadlased ei usu, et tulnukad suhtleksid meiega vesiniksagedusel.

Võib-olla nad kasutavad laser tehnoloogiat. Me oleme alles alustanud skaneerimist teisi sagedusi, seetõttu peame me vaatama lairiba. Samuti kui sa suhtled laia vahemaa tagant, me mõnikord võtame signaali ja teeme ta tükkideks ja siis saadame iga tüki eraldi, mis siis teisel pool uuesti kokku pannakse. Nii töötab internet, E-mail raiutakse tükkideks, mis saadetakse läbi erinevate linnade ja pannakse teisel pool kokku. Aga kui sa kuuleksid pealt ühte kildu sellest E-mailist, saaksid sa mõttetust, segast, enne kui ta uuesti kokku pannakse. Järelikult, kosmoses saadavad nad signaale mitte ainult ühel sagedusel aga võib-olla hoopis tervel skaalal, et vahelejääv täht ei segaks tervet signaali ja siis teisel pool panevad nad signaali uuesti kokku. Kui sa kuuleksid nende signaali, kuuleksid sa mõttetust. 

Teisiti öeldes, me võime olla galaktikate vahelises suhtlemises ja me isegi ei teaks seda. Meie tehnoloogia on nii primitiivne, et me vaatame ainult ühte sagedust. Iga arenenud tsivilisatsioon saadaks sõnumeid kõigil sagedustel, et hüvitada mööda minevaid tähti, tähtedevahelisi plahvatusi, staatilisust ja vahelesegamist. See on tõeline teadus, kuigi teadlased mõnikord hindavad tulnuktehnoloogiat selle peal mida meie teha suudame, mitte mida kolmandat tüüpi tsivilisatsioon, miljoneid aastaid meie arengust ees teha suudab.

 On olemas ka kuulus Fermi paradoks (aastal 1940 läks rühma tuumafüüsikute omavahelises vestluses jutt maavälisele elule. Väidetavalt küsis Enrico Fermi http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/physics/laureates/1938/fermi-bio.html “Nii? Kus kõik siis on?”, pidades silmas järgmist. Kui Universumis on miljardeid eluks sobivaid planeete ja nendel miljoneid tsivilisatsioone, miks pole siis keegi neist Maad külastanud), et kui seal on maavälised olendid, siis kus nad on? No mõtle selle üle.

Ütleme, et meil on keset metsa sipelgapesa ja täpselt sipelgapesa kõrvale ehitavad nad kiirteed. Ja küsimus oleks, kas sipelgad oleksid võimelised aru saama mis asi kiirtee on? Kas sipelgad oleksid võimelised aru saama tehnoloogiast või olevuste kavatsusest, kes ehitavad kiirteed sipelgate kõrvale? Ütleme, et sa lähed sipelgate juurde ja sa ütled sipelgatele “Ma toon sulle asju, ma toon sulle teadmisi, ma toon sulle tuumaenergiat, ma toon sulle DNA tehnoloogiat, ma toon sulle Utoopia, vii mind oma juhi juurde.“ Kas see oleks mida sa ütleksid kui sa kohtuksid sipelgatega? Ei, mõned inimesed lihtsalt astuksid neile peale. Nüüd, kui me oleme tõesti nulltüübi tsivilisatsioon ja olevused kolmanda tüübi tsivilisatsioonist suudaksid seilata läbi hüperruumi on nad võib-olla miljoneid aastaid rohkem arenenud kui meie. Vahemaa meie ja sipelgate vahel võib olla sama mis on kolmanda tüübi tsivilisatsioonil ja nulltüübi tsivilisatsioonil.

Teisiti öeldes, me oleme nii ennasttäis, me ütleme, et nad peavad meid külastama. Me oleme nii tähtsad, et nad lõpetavad kõik oma tegemised lihtsalt sellepärast, et nad saaksid meie juurde tulla ja anda meile natuke oma supertehnoloogiat. Mina seda ei usu. Jällegi, sipelgad kes vaatavad kiirteed. Nad esiteks ei teakski mis asi see kiirtee on. Nad ei suudaks märgata kiirtee olemasolu, ei mõistaks nende suhtlemist. Ja isegi kui nad suudaksid. Kas sipelgad ütleksid “miks nad ei külasta meid?“ “miks nad ei tule ja ei anna meile oma fantastilist tehnoloogiat?“ Mina nii ei arva.

Füüsikas on meil midagi mida me kutsume “naeruteguriks“. See on, et kui keegi leiab ennast rääkimas UFOdest, leiavad nad ennast välja visatuna teaduslikust ühiskonnast. UFO uuringud on kolmanda rööpa teadus. Iga teadlane kes julgeb katsuda UFO uuringuid leiab, et tema teaduslik karjäär on saanud elektrilöögi. Kuigi, ma arvan, et me peaksime vaatama suurt pilti. Paljud teadlased ütlevad, et tähed on nii eemal, 100-1000 valgusaastat kaugemal, et igal intelligentsel olevusel võtaks tuhandeid aastaid, et jõuda Maani, muutes selle ebapraktiliseks. Ma usun, et see on viga. Me arvame, et need tulnuktsivilisatsioonid on 1-2 sajandit rohkem arenenud kui meie.

Einstein ütles, et valguskiirus on lõplik kiirusepiirang. Sa ei saa minna kiiremini valguskiirusest. See on Einsteini eriline relatiivsusteooria, aga me peame minema kaugemale Einsteinist. Me peame minema peamise relatiivsusteooria juurde, kus on võimalik, me usume, minna kiiremini valguskiirusest ja isegi sellest kaugemale Kvantteooriani, Ühendatud Välja Teooriani, kus kõik panuseid laualt on läinud. Ma usun, et põhiline viga mida paljud teadlased teevad on arvamine, et maavälised tsivilisatsioonid on ainult 1-2 sajandit meie arengust ees, mitte tuhandeid-miljoneid aastaid.

Kui ma olin laps käisin ma tavaliselt Jaapani teeaias San Franciscos. Mul oli tavaks vaadata karpkalu, kes ujusid madalas tiigis. Ja imestasin, mis tunne oleks elada kahemõõtmelises. Need kalad said ainult liikuda ette-taha, paremale-vasakule ja ma imestasin kui ebatavaline universum see olla võib. Kontsept üles, üles kolmandasse dimensiooni, oli võõras nende jaoks. Ma võisin panna oma nina täpselt kalade juurde ja nad ei teaks kunagi, et on olemas midagi mida kutsutakse hüperruumiks. Tänavu, paljud füüsikud usuvad, et meie oleme need kalad. Me liigume ette-taha, paremale-vasakule, üles-alla, ja me ütleme, et see on kõik mis on. Mida sa näed on see mis on.

Kuigi, nüüd me usume, et on olemas teooria kõige kohta, mis lubab meil tsiteerida “lugeda Jumala mõistust“ nagu ütles Albert Einstein. Me usume, et on olemas kõrgem teooria, mida kutsutakse M-Teooriaks, mis eksisteerib üheteistkümnendas dimensioonis. Dimensioon, kus meil on kõõlused ja membraanid mis pulseerivad ja me nüüd usume, et meie universum pole midagi muud kui väike mull. Mull mis hõljub palju suuremas hüperruumis. Teisiti öeldes, kosmoloogid ei usu enam universumisse, me usume nüüd multiversumisse, megaversumisse, mullid, mis koguaeg hüplevad eksistentsi ja laienevad nagu suur pauk. Nii et teisiti öeldes, meie universum võib kaas-eksisteerida universumite ookeanis. 5-10 aastat tagasi, see arvamus tundus meie jaoks veider, ulme. Aga enam mitte. Viimase viie aastaga on andmed peaaegu lõplikud. Meil on midagi mida me kutsume “Inflatsiooniks“. Fakt, et universum laienes mitmel tasemel, üks väga tormakas laienemise staadium. Ainuke viis kuidas seda tormakat laienemist seletada on arvata, et meie universum on mull, kaas-eksisteerides teiste mullidega multiversumis. Universumite Megaversumis.

_________________________

 

VÕIMATU SAAB VÕIMALIKUKS

Eesti Ekspress

Priit Ennet
10.04.2008

Hetkeline ümberpaiknemine ja nähtamatus võivad tõeks saada juba lähematel aastakümnetel, kaugemas tulevikus realiseerub ka ajaränd.

 

Need on vaid mõned paljudest peadpööritavatest ennustustest, mille USA füüsikateoreetik Michio Kaku käib välja oma värskes raamatus "Võimatuse füüsika" (Physics of the Impossible http://en.wikipedia.org/wiki/Physics_of_the_Impossible ).

 

New Yorgi City University professor Kaku, tuntud teadlane ja viljakas populariseerija, jõuab järeldusele, et suur osa võimatuks peetavatest "ulmeimedest" on võimatud ehk ainult täna või lähitulevikus. Tegelikult aga ei tarvitse need füüsikaseadustega sugugi vastuolus olla. Ja kui miski on juba loodusseadustega kooskõlas, siis leiab see varem või hiljem ka teostamist.

 

Kaku tuletab meelde termodünaamika ühe rajaja lord Kelvini http://en.wikipedia.org/wiki/William_Thomson,_1st_Baron_Kelvin ennustust, et õhust raskema sõidukiga ei ole võimalik lendu tõusta, ning aatomituuma avastaja Ernest Rutherfordi http://et.wikipedia.org/wiki/Ernest_Rutherford veendumust, et tuumas peituvat energiat ei maksa lootagi kätte saada.

 

Kui nähtamatust peeti omal ajal üksnes muinasjuttudes esinevaks väljamõeldiseks, siis kaks aastat tagasi demonstreerisid Briti ja USA füüsikud materjali, mis teeb eseme mikrolainetele nähtamatuks.

 

Kunagi ilmvõimatuks peetud teleportatsioon ehk silmapilkne asukohavahetus on samuti tänapäeval juba täiesti teostatav, ehkki seni vaid valguseosakeste footonite ja kergemate aatomitega. Täpsemalt öeldes on õnnestunud ühest ruumipunktist hetkeliselt teise punkti üle kanda footonis või aatomis sisalduvat informatsiooni. Aga Kaku leiab, et juba järgmise aastakümne jooksul võidakse sel moel teleportida ka esimene molekul ning lähikümnendeil ehk isegi mõni viirus või jupike DNAd. Inimese teleportimiseni läheb Kaku arvates kindlasti veel sajandeid.

 

Siin teebki autor vahe sisse kahele võimatuste klassile: esimese klassi võimatused saavad võimalikuks juba mõne aastakümne või kõige rohkem saja aasta jooksul; teise klassi võimatuste teostumiseni läheb veel aastasadu, -tuhandeid või koguni -miljoneid. Üldiselt eristab teise klassi nähtusi esimestest see, et nad nõuavad ülisuures koguses energiat ning nende aluseks olevat füüsikat praegu veel täielikult ei mõisteta. Sellesse klassi kuulub näiteks ajas rändamine ja "ussiaukude" kaudu meie universumit mööda või ka ühest universumist teise reisimine.

 

Stephen Hawking http://en.wikipedia.org/wiki/Stephen_Hawking püüdis 1990. aastatel tõestada, et füüsikaseadused ajarändu ei võimalda, kuid hoolimata aastatepikkusest tööst ta seda ei suutnud. Nüüd möönab Hawking, et ajaränd on võimalik, ehkki äärmiselt ebapraktiline. Üldrelatiivsusteooria võrrandite järgi saab hiigelhulga energiat kulutades teha aegruumi augu, mille kaudu võiks vapper ajarändur astuda olevikust minevikku.

 

"Sedasorti tehnoloogia on kättesaadav üksnes meie omast palju edenenumale tsivilisatsioonile," kirjutab Kaku.

 

Kõigi alalhoidlaste heameeleks toob Kaku oma raamatus välja ka kolmanda võimatuste klassi: asjad, mis on tegelikult ka täiesti võimatud. Siia liigitab ta pärast hoolikat analüüsi aga ainult kaks nähtust - igiliikuri ja tulevikunägemise. Tulevikunägemine rikuks Kaku arvates põhjuslikkuse printsiipi; kui selline rikkumine oleks võimalik, langeksid füüsika alusmüürid kokku. Kuigi ka ajarännu puhul võiks põhjuste-tagajärgede ühesuunalisus kannatada saada, annab füüsika raames välja mõelda kavalaid nippe selle vältimiseks - näiteks uue haruuniversumi teke.