mida enamik inimesi ei tea

        Üks väljapaistev kaasaja teadlane vastas küsimusele, kas inimkond on praeguseks suutnud läbi uurida ühe protsendi tegelikkusest: „Ei, isegi mitte ühte kümnetuhandikku protsenti!”

 

See tähendab, et isegi mitte ühte miljondikku! Niisugune teadlane on vaieldamatult ära teeninud austuse. Mitte keegi ei avalda suuremat muljet kui see, kes mõistab inimese tohutut teadmatust elu suhtes. Sest igaühele, kes on omandanud, mida teoloogia, filosoofia ja teadus meile tegelikkuse kohta väidavad, on päevselge, et tehtud järeldused on kõigest hüpoteesid (ilustav sõna oletuste ja arvamiste kohta!). Või nagu ütles professor Whittaker: „Me teame, et on olemas midagi, mida me nimetame aineks, kuid me ei tea, mis see on; me teame, et see liigub, kuid mitte seda, miks ta seda teeb; ja see ongi meie teadmiste kogusumma.” Tõsi see on. Teadus ei suuda vastata küsimustele „mis?” ja „miks?”, mida taipas juba Newton. Vabanemaks tõenditest selle üsna häbiväärse teadmatuse kohta, üritavad kaasaegsed filosoofid heita kõrvale kõik tegelikkuse kontseptsioonid, nimetades just neid fiktsioonideks!

 

Teoloogide, filosoofide ja teadlaste seas leidub hulganisti autoriteete, kes omavad arvamusi kõige kohta ning esitavad dogmaatilisi väiteid teemadel, mida nad ei ole isegi uurinud. Nad teavad a priori, et „see” ei saa olla tõsi, sest see on vastuolus paberpaavstist loetu või „loodusseadustega” – nagu oleks see paberpaavst lahendanud nende jaoks olemasolu probleemid, andes neile maailmavaate, mis selgitab tõelisuse olemuse ja lahendab põhilised teadmise probleemid. Nagu suudaks teadus otsustada, mis „on loodusseadustega vastuolus” ja mis mitte, olemata neist läbi uurinud isegi ühte protsenti!

 

On tähtis mitte piirduda sellega, mida on juba uuritud, mitte heita kõrvale ühtegi ideed põhjusel, et see tundub meile võõras, ebatõenäoline või kasutu. On tähtis kasutada uute teadmiste saamiseks igat võimalust. Me teame liiga vähe, et jätta rakendamata vähimatki väljavaadet oma teadmiste laiendamiseks. Enamik uusi ideid tunduvad suuremale osale inimestest esmapilgul ebatõenäolised. Need, kes peavad ennast hindamisvõimelisteks, kiidavad heaks vaid selle, mis sobib nende enda mõttesüsteemiga. Aga nad peaksid taipama, et kui see süsteem oleks tõepoolest õige, siis peaksid nad olema ju lausa kõiketeadjad.

 

Näib, et teadlased unustavad pidevalt, et nende hüpoteesid ja teooriad on vaid ajutised. Nad meelitavad end, et on vabad dogmatismist ning et nende mõtlemine on vaba ja sirgjooneline. Kuid teaduse ajalugu annab tunnistust hoopis vastupidisest. Ikkagi juhtub liiga sageli, et teaduse autoriteedid heidavad ilma lähemalt uurimata kõrvale selle, mis tundub ebatõenäoline, veider ja tundmatu (nagu on seda olnud iga pöördelise tähtsusega idee). Teadlased nimetavad iga seletamatut asja meelepetteks, usklikud nimetavad seda jumalaks.

 

Niisugune uurimisestki keeldumine on ilmselt parandamatult ja väljajuurimatult idiootne.

 

Tõeline otsija, kes on mõistnud inimkonna täielikku meeltesegadust ja intellektuaalset abitust olemasolu probleemide suhtes, uurib kõike ja ei hooli, et valitsevad autoriteedid on selle kategooriliselt kõrvale heitnud ning nende kajana korrutav avalikkus seda naeruvääristab ja põlastab, nagu teeb ta kõigega, millest midagi ei tea või mida mõista ei suuda.

 

Selgitada asjasse pühendamatule seda, millest ta mitte midagi ei tea, näib lootusetu ülesanne, eriti kui see tundub talle veider, ebatõenäoline ja ebareaalne.

 

Inimkonnale on nii pika aja jooksul söödetud ette nii palju religioosseid, filosoofilisi, teaduslikke ning viimastel aastakümnetel ka okultistlikke katseid selgitada olemasolu, et enamik inimestest keeldub uurima tõelisi teadmisi ka siis, kui seda pakutakse. Nad rahulduvad neile nähtava maailma uurimisega. Üha rohkem on hakanud levima üldine kahtlustus, et lisaks sellele on olemas ka teistsugune tegelikkus.

 

Kuid oletagem, et on olemas teadmine tõelisusest, mis näib õpetlastele hulluse tipuna. Oletagem, et filosoof Kant eksis, kui väitis, et me ei saa kunagi teadma looduse sisemist tõelisust. Oletagem, et India rishid, Egiptuse hierofandid, gnostikutest teurgid, algsed, tõelised roosiristlased ei olnud sugugi mingid müstagoogid, šarlatanid ja petised, nagu õpetlased neid näidata soovivad.

 

Tänapäeva õppinud maailmale on omane põlgus kogu meie isade pärandi vastu – nagu oleksid kõik senised inimkonna kogemused mõttetud ja elus kasutud.

 

Teaduslik uurimine on iseenda piiritletud raamides jõudnud kaugele. Kuid ainult teadlaste paremik hakkab aimama, kui vähe inimkond tervikust teab.

 

Mida teavad paleontoloogid inimkonna vanusest? Kas nad teavad, et täielikult väljaarenenud inimesed on Maal elanud 21 miljonit aastat?

 

Mida teavad geoloogid kahest poolkerakujulisest kontinendist, Lemuuriast ja Atlantisest, mis praegu Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani põhjas lebavad; mida teavad muinasteadlased nende tsivilisatsioonidest?

 

Mida teavad arheoloogid kultuuridest, mis on nimetatutest meile ajaliselt lähemal: India kultuurist 50 000 aastat tagasi, Egiptuse kultuurist 40 000 aastat tagasi, Peruu kultuurist 15 000 aastat tagasi või isegi Vana-Kreeka kultuurist 12 000 aastat tagasi?

 

Mida teavad õpetlased mitmetest salajastest teadmiste vennaskondadest, mis on paljudes maades olemas olnud? Mida teavad nad vennaskonnast, mille asutas Vyasa Indias ligi 45 000 aastat tagasi, või Hermes Trismegistos Egiptuses ligi 40 000 aastat tagasi, või esimene Zoroaster Pärsias ligi 30 000 aastat tagasi, või Pythagoras vaid 2700 aastat tagasi?

 

Mida teavad õpetlased olemasolust, universumi struktuurist, teistest aineliikidest ja maailmadest peale füüsilise või viiendast looduskonnast?

 

Mida teavad need paljuõppinud isegi indiviidi elust, mis jätkub pärast seda, kui ta on oma kulunud organismi maha jätnud?

 

Seegi vähene, mida neil ehk juhuslikult ongi õnnestunud muude teadmiste seast välja noppida, on niivõrd moonutatud, et seda ei saa pidada palju enamaks kui jämedaks ebausuks.

 

Mõte teadmise salajas hoidmise vajadusest on läänelikule suhtumisele peaaegu jälestusväärne, igal juhul vastumeelne ning ajendab arvama, et tegemist on „šarlatanide intellektuaalse petturlusega”.

 

Indialaste jaoks aga vastupidi on teadmiste saladuses hoidmise nõue enesestmõistetav. Mitmete aastatuhandete jagu kogemusi on õpetanud, et ei ole vaja „heita pärleid” ning seda nad ka ei tee.

 

Ja seda lihtsatel põhjustel, millede järgi on täpseks mõistmiseks vaja arvestatavaid eeldusi ja et kõiki võimu sisaldavaid teadmisi on alati kuritarvitatud nende poolt, kes seda võimu omaenda hüvanguks kasutada saavad.

 

Indias on mitut liiki joogisid. Kõrgeima taseme joogisid tunnevad vaid erilised pühendatud. Joogid, kelledest läänemaalased kõige rohkem kuulevad, on Ramakrishna Missiooni liikmed. Nad õpetavad Sankhya ja Vedanta filosoofiat vastavalt Ramakrishna poolt esitatud tõlgendustele. Kõrgeimad joogid on pühendatud, kes annavad oma teadmisi koos rangeima salajas hoidmise kohustusega edasi ainult vähestele valitud õpilastele. Nad peavad kõiki läänemaalasi barbariteks, ning pühaduseteotuseks isegi väikese osa oma teadmiste avaldamist neile teadmatutele, parandamatult skeptilistele, halvakspanevalt ja kõrgilt üleolevatele ning uudishimulikele inimestele, kes kuritarvitavad teadmisi kohe, kui nad arvavad, et on sellest aru saanud, ning kes muuseas rakendavad kõik oma teadmised barbaarsuse teenistusse ning annavad need bandiitide käsutusse.

 

Indialase ellusuhtumine on läänemaalase oma täielik vastand. Kui läänemaalane arvab, et füüsiline maailm on ainuke, mis olemas on, siis indialase jaoks on peamise tähtsusega ülefüüsiline reaalsus. Kõrgemad ainelised maailmad on aluseks füüsilise aine olemasolule ja looduslike protsesside põhjused asuvad just nendes kõrgemates maailmades.

 

Tõeline joogi, kes on oma katsetes edukas olnud, on arendanud endas välja organid, mis on teistes veel välja arenemata. Need organid kuuluvad korrastamisele ja elluäratamisele alles tulevikus, mil need võimaldavad uurida kõrgemaid molekuliliike, tervet seeriat kõrgemaid agregaatolekuid, mis on kaugel väljaspool tuumafüüsika uurimisvõimalusi.

 

Nendest algmetest pole läänemaalastel mingit arusaama ning nende võimsad autoriteedid heidavad pilke ja põlgusega kõrvale isegi mõtte niisuguste võimalikkusest. Ilmselgelt on neil suurepärane võime otsustada asjade üle, millest nad midagi ei tea.

 

Indialaste selgitus tõelisuse kohta ületab kaugelt läänemaade oma. See on doktriin arengust, mis õpetab hinge varasemat olemasolu, uuestisündi ja karmat, mis on külvi ja lõikuse seadus. See väidab, et on olemas teised, füüsilisest maailmast erinevad maailmad ning püüab seda väidet ka neile tõsimeelsetele ja ausatele uurijatele tõestada, kes on valmis selle meetodeid rakendades arendama igaühes peituvaid kõrgemat liiki objektiivse teadvuse algmeid. Nõnda lükkab see ümber agnostiku ja skeptiku eitused ülefüüsilise teadmise, olemasolu seaduspärasuse, arengu kohta jne, rajades nii teed esoteerikale.

 

Kuidas võikski läänemaalastel olla mingisuguseid teadmisi ülefüüsilistest maailmadest, kui neil puuduvad võimed nende olemasolu tuvastada? Füüsilist taju (objektiivset füüsilist teadvust) rakendades teevad nad kindlaks fakte füüsilises aines. Faktide tuvastamiseks kõrgemates maailmades on vaja vastavat aru, millele on ebaõnnestunult antud nimeks selgeltnägemine.

 

Teadlasi ei saa selles süüdistada, et neil puudub emotsionaalne või mentaalne taju. Kuid on õigustatud nõuda, et nad ei eitaks kategooriliselt selle olemasolu, mille suhtes neil puudub loogiline õigus arvamust avaldada.

 

Filosoofia ei õpeta inimest mõtlema viisil, mis oleks vastavuses tegelikkusega. Selle asemel see õpetab, et püüdes mõelda ilma vajalikke fakte teadmata saab inimene ainult eksida. Filosoofid ei ole seda veel taibanud. Pealegi ei ole nad suutnud lahendada kõige ilmsemat teadmisega seonduvat probleemi.

 

Arusaaja lugeja võib allpooltoodu põhjal anda lääne psühholoogiale oma hinnangu ise.

 

Need, keda nende mõttesüsteemid rahuldavad (eriti skeptikud), võivad väga vabalt nende juurde jäädagi. Meil kõigil on võimalus järgnevates eludes ümber õppida. On aga olemas teatud liiki otsijaid, kes mõistavad instinktiivselt, et tegelikkus peab olema midagi teistsugust, midagi enamat, et asjad ei saa olla nii nagu õpetatud räägivad, et need on. Just nende otsijateni püüab esoteerik jõuda; mitte selleks, et neid veenda, vaid paluda asju loogiliselt uurida. Kui õpetus ei vasta tõele, peab seda olema võimalik loogiliselt ümber lükata. Kuid seda ei lükka ümber tavapärane loba nende poolt, kes pole asja kunagi uurinud.

 

Inimkonna praeguse arenguastme juures ei saa esoteeriline teadmine olla enamiku inimeste jaoks midagi enamat kui tööhüpotees. Aga mida edasi inimkond areneb, seda selgemaks saab selle võrreldamatu üleolek.

 

Süsteem on mõtlemise vahend ülevaate omandamiseks. Faktid on laias laastus kasutud, kuni mõistus suudab paigutada neid (ajaloolisesse, loogilisse, psühholoogilisse või kausaalsesse). Kogu ratsionaalne mõtlemine rajaneb põhimõtetele ja süsteemidele. Iga mõtlev inimene on loonud omaenda süsteemi, teab ta sellest või mitte. Süsteem võimaldab õiget käsitlust mõtlemise alusest ja järeldusest, samuti objektiivsete nähtuste põhjusest ja tagajärjest.

 

Mõttesüsteemi kvaliteet näitab indiviidi arengutaset, tema otsustusvõime taset ja faktiteadmisi. Enamike inimeste süsteemid on emotsionaalse mõtlemise uskumussüsteemid, mida ei saa kõigutada ükski fakt. Seeläbi on inimene saavutanud oma küpsuspunkti, vastuvõtlikkuse piiri, olles kinnipeetav omaenda mõtete vanglas.

 

Teadmatus olemasolu suhtes on nii suur, et nii teoloogia dogmaatilised süsteemid, filosoofia spekulatiivsed süsteemid kui teaduse algelised hüpoteesid on kõik leidnud tunnustamist rahuldavate selgitustena.

 

Tõeotsijad uurivad olemasolevate süsteemide algseid fakte või põhihüpoteese, seda, millisel määral need iseenestele vastu ei räägi, nendest tulenevaid järeldusi ning nende võimet asju ratsionaalselt selgitada.

 

Paljud inimesed leiavad esoteerika olevat iseenesestmõistetav kohe, kui nad sellega esmakordselt kokku puutuvad. Asi on nimelt selles, nagu Platon väitis, et teadmine on uuestimäletamine. Kõik, mida me oleme võimelised koheselt taipama, mõistma, millest aru saama, oleme me omandanud eelmistes inkarnatsioonides. Ka omandatud omadused ja võimed jäävad varjatult alles, kuni neile antakse uues inkarnatsioonis võimalus areneda. Vanast arusaamine jääb alles, samuti nagu kalduvus oskustele. Üks paljudest näidetest selle kohta on geniaalsus, mis muidu on arusaamatu nähtus.

 

Esoteerik pöördub oma süsteemiga nende poole, kes on jäänud otsijateks, olles rahulolematud valitsevate süsteemidega. Ta ootab vaikselt seda päeva, mil teadus on kindlaks teinud nii palju varasemalt esoteerilisi fakte, et sel ei ole enam võimalik keelduda tunnustamast esoteerikat kui ainukest reaalselt paikapidavat tööhüpoteesi.

 

Esoteerilise teadmise üheks hindamatuks väärtuseks on, et see vabastab teadmatuse ebausust ja petteteadmisest, illusioonidest ja fiktsioonidest (kujutlused, milledel puudub vaste reaalsuses). Lisaks põhjustab see kõigi eluväärtuste täieliku ümberhindamise, mis on elu mõtte ja eesmärgi teadasaamisega kaasnev vältimatu tagajärg.