ülefüüsiliste ilmingute tõelisus

        „Miks me elame? Kas elul on tähendus? Kas surmaga saabub lõpp? Kas universumis on kõrgemat jõudu?“

 

Kõik mõtlevad inimesed peavad küsima endalt selliseid küsimusi mitmeid kordi elu jooksul. Mõned võtavad omaks traditsioonilisi kristlikke vastuseid. Teised arvavad, et kristlus ei pea paika: „Teaduslike uuringute tulemused lükkavad olulistes punktides ümber kristliku maailmapildi, näiteks jutustuse maailma loomisest.“

 

Paljud inimesed on võtnud omaks teadusliku maailmavaate. See on ühekülgne materialism. Eluvaatena ei anna see meile tuleviku suhtes lootust ega entusiasmi. Teaduslik maailmavaade õpetab, et inimene on vaid intelligentne loom, kes püüab end olemasolus maksma panna; et inimese teadvus on vaid tema aju toode ja vaibub kui organism sureb; et meie unenäod, ideaalid ja väärtushinnangud on vaid subjektiivsed ega oma mingit sidet objektiivse, kõrgema elu mõttega; et universumit valitsevad pimedalt toimivad looduseadused, mis on osavõtmatud ükskõik kui paljude inimeste saatuste suhtes.

 

Meil kõigil on vajadus näha olemasolul tähendust. Inimene ei ela vaid selleks, et rahuldada oma füüsilisi vajadusi. Ta „toitub“ ka tähendustest ja võib surra hingelisse nälga samamoodi kui füüsilisse. Et elada ja võidelda parema maailma pärast peab ta ammutama jõudu mõnest muust allikast kui materialistlikust eluvaatest.

 

Me vajame uut maailma- ja eluvaadet. See on palju tähtsam kui ükskõik milline uus tehnoloogiline leiutis. Uus maailma- ja eluvaade peab andma meile positiivseid, meeltülendavaid väärtusi ning samas ka paikapidava, ratsionaalse selgituse maailmast. Me ei saa neid religioonist ega teadusest. Pikapeale ei ole inimesed rahul ebaintelligentse uskumuse ega ühekülgse materialismiga.

 

Teadus on võimaldanud meile tohutu teadmise füüsilisest, nähtavast tõelisusest. Ometi on mitmed väljapaistvad teadlased tõdenud, et teaduslik maailmapilt on väga piiratud. Nad ütlevad, et suurem osa tõelisusest on jätkuvalt uurimata. Seega on loogiline, et miski ei räägi vastu ideele ülefüüsilise tõelisusest. Loomulikult on olemas palju liike ilminguid, mis avalduvad küll füüsilises, kuid mille põhjused peituvad teist laadi kui teadatuntud füüsilistes energiates.

 

Vaatleme neid ilminguid.

 

Telepaatia näitab, et erinevad indiviidid (ka loomad ja taimed) suhtlevad omavahel otse. Teave antakse üksteisele edasi organismi aistingumeelte abita.

 

Selgeltnägemine on võime tajuda sellised asju, mis jäävad kas alati või vaid ajutiselt aistingumeelte haardest välja, näiteks pika vahemaa tagant. Selgeltnägemisega „näed” lisaks tavapäraselt nähtavatele vormidele ka teisi vorme, näiteks iga elavat olendit ümbritsevat psüühilist välja.

 

Kaugtunnetus (remote viewing) on võime tajuda selliseid asju või sündmusi, mis jäävad kas alaliselt või ajutiselt välja füüsiliste aistingute ulatusest, näiteks pikkade vahemaade tagant ruumis või ajas.

 

Projektsioon (ehk kehaväline kogemus) on termin ilmingule, milles inimesed (tavaliselt surmalähedases seisundis) on tundnud, et nad lahkuvad oma teadvusetust organismist, viibivad sellest väljaspool ja on suutelised vaatlema ümbritsevat. Pärast ärkamist on nad võimelised õigesti kirjeldama nende ümber juhtunut ajal, mil ükski aistingumeel ei toiminud.

 

Psühhomeetria on võime lugeda mingi objekti minevikku otse oma teadvuses, justkui oleks kontakt teadvuse ja „looduse mälu“ vahel.

 

Ettetunnetamine (eelaimused, prohvetlikud unenäod) näitab, et mingi osa meie teadvusest tajub olevikku laiemalt ja seega ulatub kaugemale tulevikku kui meie tavapärane ärkveloleku teadvus.

 

Psühhokinees on võime liigutada või muul moel mõjutada asju ainuüksi mõtte jõul. Selle eriliik on levitatsioon ehk võime panna oma keha õhus hõljuma. Teised sarnased ilmingud on materialisatsioon ja dematerialisatsioon ehk võime vormida asju näiliselt mitte millestki ja vastavalt siis ka need lahustada.

 

Isegi kui mõned neist võimetest on ebatavalised, ei anna see asjaolu alust kahelda nende olemasolus. See vaid näitab, et enamus inimeste jaoks on need võimed olemas vaid potentsiaalsetena. Samuti ei pea paika argument, et „need on vastuolus loodusseadustega“. Nad on vastuolus vaid meie praeguse, liiga kitsa kujutlusega loodusseadustest. Näiteks on levitatsioon hästi tõendatud nii ajaloos kui kaasajal. Üks tuntumaid juhtumeid puudutab itaalia munka Giuseppe da Copertino http://it.wikipedia.org/wiki/Giuseppe_da_Copertino kes sõna otseses mõttes lendas oma kiriku koguduse ees, kuhu kuulus ka Braunschweigi hertsog.

 

Telepaatia näib olevat äärmiselt levinud, eriti lähedaste sugulaste vahel nagu ema ja laps. Tõenäoliselt on telepaatiat vähe uuritud seetõttu, et see on nii levinud. Me ei ole lihtsalt teadlikud sellest millal ma mõtleme ise ja millal teised mõtlevad meis. Peaksime endalt küsima kas mõistmise oluline element ei ole mitte telepaatia, ühine ja jagatud teadvus, ja kas mittemõistmine ei tulene osaliselt telepaatia puudumisest. Kõigil on kindlasti kogemusi selliste ilmingutega nagu ligimeste hea- või pahatahtlikkuse tajumine „kiirgusena“ ilma, et oleks vahetatud sõnu või pilke. Ka karjakäitumist ja loomade liigi-instinkte saab seletada telepaatiaga.

 

Paljud inimesed julgevad nüüd avalikult rääkida oma projektsiooni kogemustest, mis näitab, et see ilming on sedavõrd tavapärane. Kuni viimase ajani ei jätkunud paljudel sisemist julgust, et trotsida nii avaliku arvamuse kui teaduse mõnitusi.

 

Sellega seoses on kohane öelda mõned sõnad dogmatismi kohta, mis kahjuks jätkuvalt kompromiteerib teadust suurel määral. Uskuda ennast teadvat ilma asja hoolikalt uurimata on dogmatism. Keelduda midagi uurimast, väites, et see „on vastuolus loodusseadustest“, on dogmatism. Lükata tagasi tõelisuse fakte, väites, et need ei sobi valitsevate hüpoteesidega, on halvim dogmatism. See on uskumus oma kõiketeadmisse ja uute avastuste võimatusse, mis lükkaksid ümber kehtivad hüpoteesid, mis on ju alati ajutised. Tegelikult räägib kogu teaduse ajalugu sellest, kuidas kehvemad, piiratumad hüpoteesid olid pidevalt sunnitud andma teed parematele, rohkem hõlmavatele hüpoteesidele.

 

Kokkuvõttes võib öelda, et kirjeldatud ülefüüsilised ilmingud näitavad selgelt teadvuse võimet toimida palju suurema sõltumatuse astmega füüsilisest kehast kui materialism seda oletab:

 

        1)  teadvus saab tajuda tõelisust otse, ilma aistingumeelte abita

             (selgeltnägemine, projektsioon);

        2)  teadvusel on märgatavalt laiem aja ja ruumi ulatus kui aistingumeeltel

             (selgeltnägemine, psühhomeetria, ettetunnetamine);

        3)  teadvus ei ole individuaalselt isoleeritud või eraldatud, vaid seda saavad inimesed omavahel jagada

             (telepaatia);

        4)  teadvus saab esineda ilma füüsilise kehata (projektsioon);

        5)  teadvus saab mõjutada ainet otse (psühhokinees).

 

Kui teadvus saab esineda füüsilisest kehast sõltumatult, siis peaks see elama üle ka kehalise surma. Spiritistid kinnitavad, et „surma ei ole“ ja erapooletuna on palju enam öelda selle idee kasuks kui vastu. Spiritistlikud ilmingud on veenvad. Spiritistide hüpotees nende ilmingute kohta on usutav. Siiski on paljudele vastumeelne see elu „vaimude maailmas“, mida spiritistid kirjeldavad. See on triviaalne, vaimuvaene, liiga inimeselik ja ei rahulda meie igatsust tõeliselt vaimse järele. Ometi vajutab just nimetatu spiritismile tõe pitseri. Miks peaks inimene muutuma üllamaks ja targemaks vaid selle tõttu, et on jätnud maha oma sureliku kesta?

 

Spiritism näitab meile uut elu „loori taga“. Kuid sellel elul ei ole palju rohkem tähendust, kui füüsilisel elul materialismi vaatenurgast. Väga erinev, laiem ja palju positiivsem väljavaade avaneb aga ideest, mille järgi elu on kool kogemuste saamiseks, teadvuse arendamiseks. Ja selleks ei piisa ühest maisest elust. Idee ümbersünnist, reinkarnatsioonist, on levinud Läänes viimastel aastatel üha rohkem.

 

Ameerika Ühendriikide tõsine teadur professor Ian Stevenson http://en.wikipedia.org/wiki/Ian_Stevenson on uurinud neid, kes väidavad end mäletavat oma eelmisi elusid. Ta on dokumenteerinud kakskümmend ümbersünnile viitavat juhtumit.

 

Kõigest siiamaani öeldust on enam kui küll, et lükata ümber ühekülgne materialistlik maailmavaade. See võib ka juhatada sisse palju enam paikapidava elu- ja maailmavaate. Selline vaade katab senisest laiema osa tõelisusest. See on vaade, mis laseb teadvusel mängida universumi draamas palju suuremat ja iseseisvamat rolli.

 

Mõned arvavad, et selle uue maailmapildi töötab omaenese jõududega välja teadus. Kuid uus maailmavaade on juba täielikult välja arendatud ja olemas pea 2700 aastat.