laupäev, 1. september 2012

intervjuu neurofilosoofiga: meie „mina” on illusioon

Eesti Päevaleht 04.02.2012 
 
Thomas Metzinger http://en.wikipedia.org/wiki/Thomas_Metzinger on kodus mõlemas valdkonnas: nii filosoofias kui ka aju-uuringutes. Filosoofina püüab ta selgitada selliseid fenomene nagu mina ja teadvus. Kuid ta on uurinud ka seda ajuosa, millele me võlgneme oma unenäod, kehatunnetuse ja peegelneuronid, mis on empaatia võtmeks.
 
Metzingeri peetakse üheks neurofilosoofia pioneeriks, kes üritab ühendada filosoofia aju-uuringutega. Ta üks väheseid nüüdisaegseid saksa filosoofe, kes on rahvusvaheliselt tuntud. Peab ettekandeid nii New Yorgi teaduste akadeemias kui ka Vatikanis.
 
Metzinger töötab Mainzi ülikoolis. Alates 18. eluaastast on ta taimetoitlane ega tarbi alkoholi. Tegeleb ka eetikaga ning tunneb huvi meditatsiooni ja selliste unenägude vastu, mille puhul inimene on teadlik, et näeb und.
 
Professor Metzinger, te olete kogenud midagi, mida kadestan: te olete kirjeldanud iseenda kehaväliseid kogemusi.

See oli 1980. aastate alguses. Ma elasin siis ühes üksikus veskis ja kirjutasin doktoritööd. Ühel ööl, kui lamasin voodis, tundsin, kuidas hakkan kehast välja minema. Ma hakkasin selle seisundiga eksperimenteerima. Kõndisin natuke toas ringi, läksin avatud akna juurde ja libistasin kätega mööda aknaraame. Siis hüppasin aknast välja, kuid ei kukkunud alla, vaid hakkasin ülespoole hõljuma. Natuke hiljem, magamistoas tagasi olles, otsustasin lennata 85 kilomeetri kaugusele Frankfurti, et ühe sõbra majas natuke ringi vaadata. Siis tõmmati mind suure kiirusega edasi, läbi magamistoa seina ja ma kaotasin teadvuse. Kui toibusin, olin jälle oma füüsilises kehas tagasi. Olen selliseid asju umbes kuus või seitse korda kogenud.

Ja see tundus teile reaalne?

Nii tõeline nagu teile praegu see laud teie ees. Oli vaja pikki vaidlusi, enne kui üks psühholoogist kolleeg suutis mind veenda, et tajutu ei saanud olla tõeline. Kahjuks ei ole mul juba aastaid enam õnnestunud midagi kehavälist kogeda. Oleksin valmis palju maksma, et midagi sellist taas läbi elada.

Mida need kogemused teile tähendavad?

Esiteks olid nad mõnikord lihtsalt väga ilusad: sageli kogetakse siis suurt kerguse ja vabanemise tunnet. Teiseks olid nad teaduslikult ja filosoofiliselt põnevad. Saab eksperimenteerida minatunde eri tasanditega – ja seda täieliku vaimse selguse juures. Kujutage ette, et te ei saaks üksnes lennata, vaid teil oleks ka omaenda keha teisik, keda näete väljast ja kuulete hingamas – otsekui oleks tegu teise inimesega. Ehk olete kogenud unehalvatust? Te ärkate kesk unenägu üles, olete täie teadvuse juures, kuid liikumisvõimetu.

See on kohutav. Nagu oleks surnud.

Jah, see on kohutav seisund. Aga te olete sellises seisundis üsna lähedal kehavälisele kogemusele. Kui teil on natuke õnne, saate selle seisundi puhul oma kehast „välja astuda”. Ja mind huvitab: kes on see mina, kes neid kogemusi läbi teeb?

Teie jutt meenutab mulle lugu surnust ülestõusmisest. Renessansi maalikunstnik Matthias Grünevald kujutas seda ühel altarimaalil kui hõljuva valguskeha väljumist surevast kestast.

Selliseid kujutluspilte leiame kõikidest kultuuridest. Tiibeti budistid räägivad teemantkehast, apostel Paulus hingest, heebrea ja araabia kultuurid ruach’st. Ma usun, et selline peenest ainest „keha” on tõepoolest olemas. Peen aine koosneb aga puhtast infost: see on sisemine pilt, mille aju on organismist loonud. Kehavälised kogemused ei ole ju väga tavatud. Selliseid kogemusi on umbkaudu igal kümnendal inimesel. Ja võib-olla tuleneb surematu hinge idee suuresti just tõsiasjast, et kõikide kultuuride ja aegade inimesed on pidanud selliseid kogemusi seletama.

Aga see, et üks filosoof selliste kogemustega tegeleb, on küll ebatavaline.

Kahjuks küll. Isiklikust kogemusest on tohutu abi, et kujundada uusi hüpoteese tegelikkusest. Kui te tuginete ainult abstraktsele ja igapäevakogemusele, muutuvad teie ettekujutusvõime raamid kergesti liiga ahtaks.

Mis viis teid mõttele saada filosoofiks?

Ma ei ole kunagi tahtnud piirduda vaid pealispindsega. Võib-olla seepärast, et olin lapsena palju haige. Juba siis mõtlesin, et elu alguses tuleb kõigepealt endale selgeks teha põhiküsimused. Ja nii asusin ma oma vanemate suureks pettumuseks Frankfurdi ülikoolis filosoofiat õppima. Ja mind sütitas keha ja hinge küsimus.

Ehk siis mõistatus, kas meie siseelu on vaid molekulide mäng ajus või midagi muud.

See küsimus ei lase mind enam lahti. Kuidas mõjutab aju hinge, kuidas hing aju? Ma olen selle probleemistikuga tegelenud kahel tasandil – minu magistritöö pealkiri oli „Ratsionaalsus ja müstika”.

Te olite Saksa kultuuriruumis üks esimesi, kes hakkas uuesti tegelema teadvuse teemaga. Veel 20 aastat tagasi ei võetud selle küsimusega tegelevaid teadlasi tõsiselt.

Siis peeti seda teemat uurimistöö objektina liiga nõrgaks, kuna seda ei saa käsitleda eksperimentaalselt. Aga see on muutunud. Tänapäeval peavad kõik olulised aju-uuringute laborid tegelema ka teadvuse teemaga. Ja võib-olla on kriitilise filosoofia ülesanne riskida oma hea mainega. Ta peaks selgitama mõisteid, loobuma tabudest ja avastama enda jaoks uusi tegevusvälju. EL on käivitanud miljonite eurode suuruse uurimusprogrammi, mille raames üritame minatunnet üle kanda virtuaalsele teisikule ja hiljem koguni robotile.

Kuidas ometi?

Esimene eksperiment õnnestus meil aastal 2007. See oli eksperiment. Üks inimene silitab teil selga, samal ajal filmitakse teid selja tagant. Arvuti muudab pilti, teist saab virtuaalne figuur, keda vaatate 3D-prillidega. Te näete niisiis enda selja tagant, kuidas teie selga silitatakse. Te ei taju puudutust enam iseenda kehal, vaid teie virtuaalse teisiku kehal, kes on teie silmade ees. Minatunne kandub edasi teise keha pilti. Selliste eksperimentidega saavad aju-uurijad uurida mehhanisme, mille abil me tajume end tervikliku iseendana. Mis on minatunde kõige lihtsam vorm? Üldjuhul peame selle perspektiivi lähtepunktiks ühte punkti oma peas – silmade vahel. Kuid nägev mina võib olla lahutatud tundvast minast, identifitseerimisest kehaga. Te võite oma minatunnetuse üle kanda välja, oma teisikule, kuid samal ajal ometi vaadata maailma läbi oma silmade. 

Teie peateos kannab inglise keeles pealkirja „Being No-One” http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/being_no_one/486767 . Ehk siis: olen eikeegi. Teil võivad olla head argumendid, et väita, et teie „ise” on vaid teie aju rafineeritud illusioon. Aga kas te ise ei tundu endale irreaalsena? Kas te saate tõesti uskuda, et te olete mitte keegi? 

On palju asju, millest me teame, et nad on tõenäoliselt õiged, kuid mida me lihtsalt ei saa uskuda – mõelge kas või moodsale füüsikale. Üks minu raamatu filosoofilistest ideedest on, et ei ole olemas midagi sellist nagu meie mina tuum ega ka teravalt piiritletud identiteeti läbi aja. Metzinger, keda te näete täna, ei ole seesama mis kolm aastat tagasi, ehkki on küll sarnane. Selles mõttes oleme mitte keegi.

Aga te istute ometi minu vastas. Kellega ma praegu siis räägin?

Hea küsimus. Minu organism on loomulikult reaalne. Kuid ometi ei saa te öelda, et meie vestluse taga on üksnes minu keha või vaid osa ajust. Samamoodi mängib rolli see, mis meie vahel juhtub – näiteks see, et peame teineteist arukateks inimesteks. Olulised on ka ajaloo ja ühiskonna mõjud. Aga see, et mina pean iseennast Thomas Metzingeriks, on minu aju kujutluse vili. Elementaarne minatunne on evolutsiooni produkt, see aitab ellu jääda. Ja see mehhanism on seepärast nii edukas, et meil on raske sellest läbi näha. Uuemad uurimused näitavad, et on toimunud ka enesepettuste evolutsioon. Positiivsed illusioonid võivad olla väga kasulikud. Näiteks peavad kõik vanemad omaenda lapsi üle keskmise kenadeks ja intelligentseteks.

Minu lapsed seda juhuslikult ongi.

Just, teie lapsed on eriti armsad! Kalduvus enesepettustele on ilmselt evolutsiooniliselt kasulik olnud. Enesepettus võimaldab meil paremini puru silma ajada, unustada mineviku lüüasaamised, see suurendab motivatsiooni ja eneseusaldust. Seetõttu näib olevat kasulik uskuda ka iseenda surematusesse või iseendasse nagu asja, mitte nagu protsessi. Me püüame pidevalt enda enesehinnangut kõrgel hoida, näiteks teiste tunnustamisest hoidudes. Niipea kui meile tundub, et teine inimene meid ei austa, oleme haavatud ja kaitseme end peaaegu automaatselt. 

Neuropsühholoogilised eksperimendid näitavad, et aju samahästi kui ei suuda eristada hingelist ja kehalist valu. Kui me tunneme end tõrjutuna, lähevad käiku samasugused tundemehhanismid, nagu meid piinaks näiteks veritsev haav.

Jah, inimeste elus on rõõmu ja kurbuse bilanss tihti haletsusväärne. Tänapäeval oleme hakanud mõistma, miks. Ka sellel teadmisel on oma hind. Kui me hakkame mõistma oma minatunde sisemist struktuuri, kaotame naiivse usu enda identiteeti. 

_______________________

Intervjueerija Stefan Klein http://en.wikipedia.org/wiki/Stefan_Klein on saksa füüsik ja teaduspublitsist. Klein on õppinud füüsikat ja filosoofiat Müncheni ja Grenoble’i ülikoolis. Doktorikraadi sai ta Freiburgi ülikoolist biofüüsika alal. Eesti keeles on talt ilmunud teosed „Õnne saladus” https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?20514 (2005), „Kas kõik on juhus?” https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?98564 (2005) ja „Aeg. Aine, millest koosneb elu” https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?171058 (2009). 
 
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.