hülosooikaline mentaalsüsteem - mis see on?

        Hülosooika on mentaalne süsteem. See tähendab süsteemi, mida inimene suudab mõista ja kasutada oma mentaalse teadvuse, intellekti ja terve mõistusega. Maailmavaadet puutuvates probleemides ei ole emotsioon valgustuse allikaks ega kindlaks teejuhiks. Vaid mõistus suudab otsustada kas väidetavad faktid on tegelikud faktid, suudab hinnata nende võimalikkust, usaldusväärsust või tõenäosust.

 

Kuid faktidest üksi ei piisa. Üksikud, seostamata faktid ajavad pigem segadusse kui selgitavad. Faktid tuleb paigutada seostesse ja seosed siduda veelgi laiematesse üksustesse ehk süsteemidesse. Iga mõtlev inimene loob enda jaoks süsteemi. Iga uue õpitud asja seob ta varasemalt õpituga, lülitades uue juba olemasolevasse süsteemi ja jätkab selle ehitamist kas teadlikult või ebateadlikult. Kogu ratsionaalne mõtlemine toimub süsteemides. Ja seda seetõttu, et arusaamine toimub alati üldiselt üksikule, tervikust detailideni.

 

Hülosooikaline süsteem annab võimaluse liita need teadmisele suunatud püüdlused, mis on Läänes olnud aastasadade jooksul jagunenud mitmete vastuoluliste liikumiste vahele: teoloogia, filosoofia ja teadus. Selline eraldatus ja vastuolu on alati tõendiks teadmatusest. Tõelisus on üks ja ainus. Seetõttu saab olla vaid üks õige teadmine tõelisusest, vaid üks paikapidav maailmavaade. Seevastu eluvaateid peaks tõepoolest olema sama palju kui mõtlevaid inimesi, sest igaüks peaks sõnastama oma vaate sellest, mida ta elust tahab ja mida on ta valmis vastu andma.

 

Mida rohkem inimkond areneb, seda enam suudame leppida kokku eluvaadet puudutavates küsimustes. Sest üha rohkem inimesi hakkab mõistma, et nende eluvaade peab põhinema maailmavaatel, faktidel tõelisusest. Selleks, et teada kuidas asjad peavad olema, pead kõigepealt teadma midagi sellest kuidas asjad on. Meie eluvaade on tähtsam kui maailmavaade, sest see juhendab meid praktilises elus, sisustab õigusekäsitlust (käsitlust õigest ja valest, mida me ähmaselt nimetame moraalsuseks). Maailmavaatel on etteaimamatu tähendus, olles meie eluvaate teadmise aluseks. Ja siin annab oma panuse hülosooika.

 

Hülosooikaline maailmavaade kirjeldab olemasolevat kui kolme külje ehk aspekti ühtsust: aine, teadvus ja liikumine. Kõik on aine, mis omab teadvust (alati mingil määral) ja on liikumises. Kõige väiksemad, hävimatud aine osakesed on monaadid. Elu mõte on iga monaadi teadvuse areng.

 

Igas olendis on üks monaad, mis on piisavalt arenenud, et olla tema keskne individuaalne teadvus. Mitmesugused looduskonnad – mineraalid, taimed, loomad, inimesed jne – on erinevad individuaalse teadvuse evolutsioonilised astmed.

 

Inimkond ei ole mitte selle arengu viimane aste, vaid ainult nähtavas füüsilises maailmas oleva orgaanilis-bioloogilise osa viimane aste. Peale füüsilise maailma on suur hulk üha kõrgemaid maailmu. Nendes maailmades jätkub indiviidi areng pärast inimkonna astme läbimist. Inimesest kõrgemal on rohkem looduskondi kui temast allpool.

 

Kõik olemasolev moodustab ühtsuse. Tegelikult ei ole eraldatust, iseäranis mitte teadvusele ja energiale (aine liikumises). Kogu kõrgem areng eeldab, et enesesamasust säilitav indiviid siseneb üha suurematesse gruppidesse, kus koostöö ning elu ja arengu teenistus on põhilised tegevused.

 

Kõike seda juhivad seadused. Aine elu puudutavate loodusseaduste kõrval on eluseadused, mis puudutavad teadvust ja selle arengut. Inimese kohus on õppida eluseaduste kohta ja rakendada neid oma parimate võimete kohaselt. Inimese jaoks kõige tähtsamad eluseadused, mida ta ise saab rakendada on: vabaduse seadus, ühtsuse seadus, eneseteostuse seadus ja aktiveerimise seadus.

 

Vabaduse seadus ütleb, et igaühel on õigus teha mida iganes ta soovib kõikide teiste samavõrdse õiguse piirides.

 

Ühtsuse seadus ütleb, et kogu elu moodustab ühtsuse ja et arenemine kõrgemale on võimalik ainult siis, kui inimene saab võitu oma isekusest ning õpib koostööd ja teenimist.

 

Eneseteostuse seadus ütleb, et iga inimene peab arenema omaenda viisil.

 

Eneseaktiveerimise seadus ütleb, et kogu inimese areng on tema enda töö tulemus, kogu teadmine tema enda vaimse pingutuse tulemus.

 

Olenemata inimese tahtest valitsevad teda kolm seadust: arengu seadus, saatuse seadus ja külvi-lõikuse (põhjus-tagajärg) seadus.

 

Ratsionaalsete olenditena peame valima kahe tee, kahe eneseteostuse vahel: võimutahe või ühtsusetahe. Võimutahe viib kõikide jaoks suurenenud kannatusteni, eriti nende jaoks, kes on võimu kuritarvitanud. Ühtsusetahte mõju on see, et keegi ei nõua oma osast rohkemat ja et igaüks näeb üldise hüvangu teenimises oma elu kõrgemat ülesannet. See osutub ainukeseks läbipääsetavaks teeks igaühe õnne ja rõõmuni, kõikide heaoluni ja mitte kellegi kaotuseni.