Pythagorase filosoofia - mis see on?

Henry T. Laurency raamat "Tõhususe filosoofia ja Sfinksi kolm küsimust" http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/t%C3%B5hususe_filosoofia_ja_sfinksi_kolm_k%C3%BCsimust/36258  on eestikeelse lugeja esmakordne kokkupuude Pythagorase filosoofia ehk esoteerilise hülosoismiga. 

Henry T. Laurency http://www.laurency.com/ on Rootsis elanud ja töötanud hülosoistliku filosoofi pseudonüüm. Tema teosed on mõeldud neile, kes otsivad vastuseid elu põhiküsimustele ning soovivad vabaneda emotsionaalsetest illusioonidest ja mentaalsetest fiktsioonidest. 

_______________________

OLEMASOLU KOLMÜHTSUS

 

1) Tunnetusteoreetiliselt seisukohalt on kõik meie ümber eelkõige see, mis see näib olevat, kuid seejuures alati midagi täiesti erinevat ja tohutult palju enamat.

 

2) Olemasolu kolmühtsuse moodustavad kolm samaväärset aspekti: aine, liikumine ja teadvus. Ükski neist kolmest ei saa eksisteerida ilma kahe ülejäänuta. Kogu aine on liikumises ja omab teadvust. Teadvus on kas potentsiaalne (teadvustamata) või aktualiseeritud, passiivne (mitte-aktiivne) või aktiivne.

 

KOSMOS

 

1) Esoteerilise hülosoismi järgi on ürgaine piiramatu ruum ja sisaldab ammendamatu tagavara teadvustamatus seisundis ürgaatomeid. Selles ürgaines on ruumi piiramatule arvule keradele. Meie kosmos on üks selline kera.

 

2) Kosmos koosneb ürgaatomitest (monaadidest). Ürgaatom on ürgaine väikseim võimalik osa ja väikseim võimalik individuaalse teadvuse kindel punkt. Ürgaatomid moodustavad jätkuva seeria üha jämedakoelisemaid agregaatolekuid, üha jämedakoelisemaid aineliike.

 

3) Kosmos on täiuslik organisatsioon ja moodustub eri tihedusastmeid omavatest pika seeriana üksteist läbistavatest ainemaailmadest. Nähtav füüsiline maailm on kõige jämedakoelisemast ainest moodustunud madalaim maailm. Kõrgemad maailmad sisalduvad kõikides madalamates. Füüsilises maailmas sisaldub seega terve sari aatomimaailmu. Iga madalama maailma aine koosneb üha enamatest ürgaatomitest.

 

INVOLUTSIOON

 

1) Maailmad on ehitatud „ülevalt”, alates kõrgeimast maailmast. Ürgaatomid involveeruvad üha jämedakoelisematesse aatomiliikidesse igas madalamas maailmas. Kõiki sellega liituvaid involveerimisprotsesse nimetatakse ühise nimetusega involutsiooniks.

 

2) Igal maailmal on omalaadne „ruum” (mõõde), „aeg” (jätkuvus, kestus), aatomiaine ja sellest koosnevad agregaadid, liikumine (jõud, energia, võnge, „tahe”) ja teadvus. Niisiis on ürgaine „väljaspool ruumi ja aega”.

ELUVORMID

 

1) Kõigel elus on vorm, alates aatomitest, molekulidest ja agregaatidest kuni planeetide, päikesesüsteemide ja kosmiliste maailmadeni. Need vormid alluvad muutumise seadusele, muutuvad pidevalt, lagunevad ja vormuvad uuesti. Monaadid (ürgaatomid) moodustavad (füüsilisest maailmast alates) kasvava seeria üha kõrgemaid eluvorme nii, et madalamad sisalduvad kõrgemates ja on nende kestadeks. Kogu kosmos moodustab seeria üha peenekoelisemaid eluvorme, mis teenivad monaaditeadvust, varustades seda järk-järgult „organiga”, mida ta vajab edasise arengu jaoks.

 

2) Monaadid on ainukesed hävimatud osad maailmakõiksuses. Ei ole olemas „surma”, vaid on monaaditeadvusele mõeldud uued vormid. Kui vorm on täitnud oma ajutise ülesande monaadi teadvusarengus, siis see laguneb.

 

EVOLUTSIOON

 

1) Involutsioon tähendab monaadide involveerumist kõige madalama kosmilise maailmani, evolutsioon aga nende tagasipöördumist kõrgeimasse kosmilisse maailma. Nii saavutavad nad täieliku aktiivse iseteadlikkuse madalamas maailmas ja hiljem kõiketeadmise ning kõikvõimsuse üha kõrgemates maailmades. Evolutsioon moodustab siis seeria üha kõrgemaid looduskondi, üha kõrgemaid arenguastmeid. Iga monaad asub selle tohutu arenguskaala mingil astmel, täpne koht sõltub selle vanusest – ajahetkest, mil see asetati ürgainest kosmosesse ja siirdus madalamast looduskonnast kõrgemasse.

 

2) Evolutsioon jaotatakse viide looduskonda ja seitsmesse jumaluskonda. Planeedimaailmad sisaldavad looduskondi, päikesesüsteemimaailmad madalamat jumaluskonda ja kosmilised maailmad ülejäänud kuut jumaluskonda.

 

3) Inimkonnal, kes on siiani uurinud vaevalt ühte miljondikku tegelikkusest, on võimalus uurida füüsilises maailmas umbes ühte protsenti kogu olemasolust. Viienda looduskonna monaad võib olla teadlik umbes kümnest protsendist, jumalusena madalamas jumaluskonnas umbes neljateistkümnest, jumalusena teises jumaluskonnas kahekümne kaheksast, kolmandas neljakümne kahest, neljandas viiekümne kuuest, viiendas seitsmekümnest, kuuendas kaheksakümne viiest ja kõrgemas jumaluskonnas sajast protsendist tegelikkusest. Kogu teadmine olemasolust on autoriteetne läbi kogu monaadisarja üha kõrgemates maailmades, kuni indiviid on ise võimeline hankima vajalikud otsesed teadmised oma kogemuse kaudu.

 

4) Enne, kui monaad on saavutanud kõrgeima jumaluskonna, teeb ta vahet immanentsel ja transtsendentsel jumalusel. Immanentne jumalus on alati teadlik oma ühtsusest kogu eluga. Üliteadvus kuulub transtsendentsele jumalusele.

 

5) Kui piisav arv monaade on suutnud oma tööga tõusta madalamast looduskonnast kõrgeimasse jumaluskonda, siis võib see kollektiivne olend lahkuda oma kosmilisest kerast, et suunduda ehitama ürgaine ammendamatust tagavarast pärit ürgaatomitest omaenda kosmilist kera.

 

MANIFESTATSIOONIPROTSESS

 

1) Kogu kosmos moodustab üheainsa jätkuva manifestatsiooniprotsessi, milles kõik monaadid osalevad oma teadvusväljendustega, teadvustamatult või teadvustatult, tahtmatult või vabatahtlikult. Mida kõrgem on maailm või looduskond, mida kõrgem on teadvusliik, seda suurem on monaadi panus manifestatsiooniprotsessi.

 

2) Kui monaad on manifestatsiooniprotsessis läbinud involutsiooni ja evolutsiooni, hankinud ning jätnud maha kest kesta järel igas üksteisele järgnevas maailmas ja kõrgeimas kosmilises maailmas lõpuks vabanenud involveerumisest ainesse, saab ta teadlikuks endast kui monaadist. Sinnamaani samastab ta ennast ühe või teise kestaga, mille ta on hankinud ja aktiveerinud.

 

TEADVUS

 

1) Teadvus on üks. Kogu kosmos moodustab ühe ainsa tervikteadvuse, milles igal monaadil on oma asendamatu osa. Universaalne teadvus on justkui kõikide monaadide teadvuste summa, nii nagu ookean on kõikide veetilkade kogum. Seega on igasugune teadvus olemuselt nii kollektiivne kui individuaalne, kuigi tavaline indiviid ei saa sellest aru oma äärmise piiratuse tõttu.

 

2) On olemas niisama palju erinevaid teadvuseliike kui aineliike. Igal maailmal on oma tervikteadvus, nii nagu igal monaadi kestal on oma. Iga kõrgem maailm tähendab võrreldes madalama maailmaga energia ja teadvuse intensiivsuse ning ekstensiivsuse tohutut suurenemist. Igas maailmas on monaaditeadvusel täiesti erinev arusaam tegelikkusest. Just seda mõeldi algselt kõnekäänuga, et kogu käsitus tegelikkusest oli maaja ehk „illusioon”, sest ühine universaalselt kehtiv arusaam tekib alles kõrgeimas kosmilises maailmas.

 

3) Igal maailmal, igal planeedil, päikesesüsteemil jne on niisiis oma tervikteadvus, mis moodustab ühtse kollektiivolendi, milles üks monaad on kõrgeim dominant. Mida kõrgema looduskonna on monaad saavutanud, seda suurem on selle osalus kosmilises tervikteadvuses. Kui monaad on omandanud planetaarse teadvuse, on see planetaarne olend. Kui monaad on lõpuks aktualiseerinud oma potentsiaalse universaalse teadvuse, on sellest saanud individuaalne üksus kosmilises kõiketeadmises ja kõikvõimsuses. Sinnamaani on see olnud arenenuim monaad selles üha laiemas ainelises kogumis, mida ta on saanud enda kestaks pidada. Igas maailmas rüütab monaad end selle maailma ainest koosneva kestaga, mis muutub järjest ekstensiivsemaks.

 

4) Monaad on hävimatu individuaalne teadvus mis, olles algupäraselt potentsiaalne (teadvustamata), äratatakse madalama maailma madalaimas looduskonnas (füüsilises kivikonnas) aktiivsesse teadvusesse ja siis hangib järk-järgult teadvuse üha kõrgemates maailmades. Alles kõige jämedakoelisem aine pakub piisavat vastupanu selleks, et subjektiivne monaaditeadvus saaks õppida eristama vastanditena sisemist (subjektiivne) ja välimist (objektiivne) reaalsust ning hankida aktiivse teadvuse, mis on eelduseks eneseteadvusele kõikides reaalsustes. Seejärel võib monaad eneseaktiivsusega hankida vajalikke omadusi ja võimeid üha kõrgemates looduskondades ning üha kõrgemates maailmades.

 

5) Teadvus madalamas aineliigis või maailmas ei too kaasa teadvust kõrgemas maailmas või teadlikkust kõrgema maailma olemasolust, mis seetõttu tundub mitte eksisteerivat. Kõik, mis on monaadist kõrgemal, kuulub tema üliteadvusse. Monaadi kogu minevik kuulub tema alateadvusse ja on uutes inkarnatsioonides kättesaadav ainult kaudselt mälestustena samalaadsete kogemustega seoses.

 

6) Evolutsioon ei tähenda monaadile mitte ainult üha kõrgemate teadvusliikide iseomandamist, vaid ka vabanemist samastumisest madalamate teadvusliikidega, mis näivad olevat ainukesed teadaolevad ja kindlad, sest on sinnamaani olnud ainukesed tuntud ja kogetud.

 

7) Nii nagu kõrgem aineliik läbistab madalamaid aineid, tajub kõrgem teadvus kõiki madalamaid teadvusliike.

 

LOODUSKONNAD

 

1) Monaaditeadvus „magab” kivikonnas, „näeb und” taimkonnas, ärkab loomkonnas, omandab eneseteadvuse inimkonnas ja teadmisi olemasolevast viiendas looduskonnas. Seejärel jätkab monaad oma teadvuse arendamist seitsmes üha kõrgemas jumaluskonnas, omandades seeläbi kõikvõimsuse ja kõiketeadmise üha kõrgemates maailmades.

 

2) Planeedid esindavad viit madalamat maailma ja viit looduskonda. Nendest viiest kuulub kivikond nähtavasse füüsilisse maailma. Taimkond kuulub osaliselt lisaks ka füüsilis-eeterlikku maailma, loomkond emotsionaalmaailma (mida on ekslikult nimetatud astraalmaailmaks), inimkond mentaalmaailma ja viies looduskond kausaalmaailma.

 

3) Kui mineraalmonaadid on suutnud hankida füüsilis-eeterliku teadvuse, siirduvad nad taimkonda. Teadvus ilmneb alguses kalduvusena kordustele, mis areneb edasi organiseeritud harjumuseks või „loomuseks”. Kui teadvus kasvab, saab alguse pürgimus kohanemisele. Taimmonaadid saavad loommonaadideks emotsionaalteadvuse omandamisel. Kui loommonaadide mentaalteadvus on saavutanud piisava aktiivsuse, siirduvad nad inimkonda, ja inimene siirdub viiendasse looduskonda, olles omandanud täieliku teadvuse oma kausaalkehas.

 

4) Kivikonna monaade ümbritseb mineraalide grupihinge kuuluv kest, taimkonna monaade taimede grupihinge ja loomkonna monaade loomade grupihinge kuuluv kest. Kõrgemates maailmades saab monaad endale ise võtta vastava maailma mateeriasse kuuluva kesta. Kui loommonaad on piisavalt arenenud, et omandada kest kausaalmaailmas, siirdub ta edasi inimkonda. Sellest alates jääb monaad asetsema kausaalkesta kogu inimkonnas viibimise ajaks. Võib öelda, et kausaalkest inkarneerub, võtab omaks ja läbistab madalamad kestad. Sellest lähtuvalt on selge, et inimene ei saa kunagi taassündida loomana, loom taimena ega taim kivina. Siirdumine ühest looduskonnast teise ei saa toimuda tagurpidi.

 

5) Monaad ei pea tingimata arenema läbi orgaaniliste kestade. Tegelikult ei ole enamikul monaadidel (näiteks nendel, kes käivad paralleelset deeva-arenguteed) kunagi olnud muid kesti, kui agregaatkestad, mis koosnevad elektromagnetiliste jõudude poolt kooshoitavatest aatomitest ja molekulidest. Sellised kestad on ka inimesel teistes maailmades peale nähtava füüsilise maailma.

 

INIMESE KESTAD JA MAAILMAD

 

1) Inimkonda kuuluva monaadi käsutuses on füüsilise inkarnatsiooni ajal viis kesta, üks kest igas madalamas maailmas: organism nähtavas füüsilises maailmas, eeterkest füüsilises eetermaailmas, emotsionaalkest emotsionaalmaailmas, mentaalkest mentaalmaailmas ja püsiv kausaalkest kausaalmaailmas (Platoni ideedemaailmas). Nendest viiest kestast neli madalamat uuenevad iga inkarnatsiooniga ja lagunevad varsti? peale monaadi vabanemist organismist. Kõik kestad peale organismi on agregaatkestad. Eeteraine ümbritseb organismi igat rakku, vahendades erineva funktsionaalsusega energiaid, mida muistsed õpetajad nimetasid elujõuks. Emotsionaal-, mentaal- ja kausaalkest ümbritsevad ja läbistavad kõiki madalamaid kestasid. Need on ovaalse kujuga ja ulatuvad umbes 30-45 cm organismist väljapoole, luues nn aura. Organism tõmbab ligi u 99 protsenti nende kestade ainest ja hoiab seda enda ümber nii, et need kestad jäljendavad täielikult organismi kuju.

 

INIMESE TEADVUS

 

1) Inimkonna praegusel üldisel arenguastmel on tavaindiviid inkarnatsiooni ajal objektiivselt teadlik reeglina ainult oma organismis, subjektiivselt teadlik eeter-, emotsionaal- ja mentaalkestades ning teadvuseta kausaalkestas. „Nähtav” füüsiline reaalsus, mis hõlmab kolme madalamat füüsilist agregaatolekut (tahke, vedel ja gaasiline), on ainus reaalsus, mida inimene tunneb, ning ainus, mida ta arvab olemas olevat. Ta peab oma emotsionaalkesta ihasid ja tundeid ning mentaalkesta mõtteid vaid subjektiivseteks fenomenideks, mitte mõistes, et objektiivses mõttes vastavad need vastavate maailmade aineliikide võngetele.

 

2) Kui indiviid on omandanud nii objektiivse teadvuse kõikides inkarnatsiooni kestades kui ka kausaalse intuitsiooni ja seega teadvuslikkuse kausaalkestas, siirdub ta kausaalminana viiendasse looduskonda.

 

3) Enne, kui monaad on omandanud võime püsivaks kausaalseks aktiivsuseks, peab see iga lõppenud inkarnatsiooni järgselt kausaalkestas magades ootama uut ümbersündi. Seeläbi hävib tema teadvuse jätkuvus ja minevikumälu jääb uinuvaks senikauaks, kuni monaad on võimeline kausaalseks teadvuslikkuseks.

 

4) Inkarnatsioonide arv on igas looduskonnas piiramatu, kuniks indiviid on omandanud vastavas looduskonnas tarvilikud omadused ja võimed ning individuaalse kesta järgmises kõrgemas looduskonnas. Peab siiski märkima, et kõik hangitud omadused jäävad uues inkarnatsioonis uinuvateks, kui neid ei arendata, samas paranevad arenguvõimalused üha enam. Tavaliselt suudetakse koheselt mõista vaid juba omandatut.

 

INIMESE ARENGUASTMED

 

1) Klassid on looduse loomulik olek. Looduslikud klassid tähendavad ealt erinevaid klasse nii inimkonnas kui teistes madalamates või kõrgemates looduskondades.

 

2) Inimkonnas läbib indiviid viis erinevat arenguastet: barbaarastme (madalama emotsionaalminana), tsivilisatsiooniastme (madalama mentaalminana), kultuuriastme (kõrgema emotsionaalminana), humaansusastme (kõrgema mentaalminana) ja idealiteediastme (kausaalminana).

 

3) Monaad areneb, õppides oma kogemustest ja lõigates seda, mida on eelmistes inkarnatsioonides külvanud. Kõik hea või halb, mis teda tabab, on tema enda põhjustatud. Temaga ei saa juhtuda midagi, mida ta pole ära teeninud. Ebaõiglus ei saa mingil juhul olla võimalik. Sellest rääkimine on eluteadmatuse ja kadeduse väljenduseks.

 

4) Eemaletõukavat põhisuundumust omavate monaadide areng võib võtta väära suuna ja ilmneda juba taimkonnas parasiitlusena ning loomkonnas kiskjalikkusena. Madalamates looduskondades monaadid üldiselt takistavad arengut ja põhjustavad korratust, seda kõike muidugi omal vastutusel. Teadvustamata ja veel suuremal määral teadvustatud tungimine monaadi võõrandamatusse ja puutumatusse jumalikku vabadusse, mida piirab kõikide elavate olendite samaväärne õigus, viib võitluseni olemasolu eest ja julmuseni elus.

 

5) Taimmonaadid arenevad siis, kui loomad ja inimesed söövad taimi, kuna nii asetatakse nad nimetatud loomkehade tugevate tundevõngete mõju alla.

 

6) Indiviid ei või süüdistada elu selles, et ta madalamatel arengutasemetel peaaegu täielikus eluteadmatuses eksib pea kõikide loodus- ja eluseaduste vastu.

 

7) Esoteerilise põhiaksioomi kohaselt esineb seadusi kõiges ja kõik on seaduse väljendus. Kõiketeadev on see, kes omab teadmist kõikide maailmade kõikidest seadustest. Kõikvõimsus ja vabadus on võimalikud ainult läbi kõikide seaduste absoluutselt veatu rakendamise.

 

8) Loomulikult saab esoteeriline maailma- ja eluvaade olla inimkonnale ainult tööhüpoteesiks. Kuid mida kaugemale inimkond areneb, seda ilmsemaks muutub selle hüpoteesi ülivõimsus. Kausaalmina on võimeline tuvastama selle vastavuse faktidega inimese viies maailmas.