Jim Marrs "Paraspioonid"

        Jim Marrs http://en.wikipedia.org/wiki/Jim_Marrs : Kui minu raamatut 1992 aastal “Risttuli. Vandenõu, mis tappis Kennedy” (Crossfire: The Plot That Killed Kennedy) saatis suur edu, hakkasin otsima teisi föderaalvalitsuse hoolikalt peidetud süngeid saladusi. See, mis leidsin, viis mind hämmastavale vaimsele rännakule läbi aja ja ruumi, ma puutusin kokku ülitaju, UFO-de, salastatud toimikute ja desinformatsiooniga.

Kõik algas sellest, et avastasin psüühilise erivõime, kaugvaatluse (remote viewing – RV) ehk KV-fenomeni. Minevikus nimetati seda selgeltnägemiseks, prohvetluseks või tõekuulutamiseks. Kuigi kõigis inimkultuurides läbi ajaloo on seda fenomeni tuntud, peeti seda okultistlikuks fantaasiaks, kuni 20. sajandil läbiviidud teaduslikud uurimused selle olemasolu kinnitasid.

Hoolimata asjaolust, et kaugvaatluse arendamisega tegelevad mitmed riigieelarvelised organisatsioonid nagu Luure Keskagentuur (CIA), Sõjaväeluureagentuur (Defense Intelligence Agency) ning isegi USA sõjavägi, pole enamik ameeriklasi sellest midagi kuulnud.

Kuid kaugvaatlusega tegelevate meeste ja naiste elusid on see igaveseks muutnud. See puudutab ka riigieelarveliste KV-programmidega kaudselt seotud inimesi.

Sellest raamatust sai teaduse ja ekstrasensoorika vaheliste konfliktide, valitsusorganisatsioonide ja võimulepürgijate vahelise lõppematu võimuvõitluse ning sõjaväelise salastatuse ja rahva teabeõiguse vahel valitsevate vastuolude üks ohver.

Raamat pandi 1995. aasta suvel kalevi alla – neli kuud enne seda, kui valitsus lühikeses pressiteates kaugvaatlusprogrammide rahalise toetamise avalikustas.

Kaugvaatlust puudutav teave – üks meie valitsuse hoolikaimalt valvatud saladusi – on nüüdseks imbunud inimesteni, kes asjast aru saavad, ning äratab jätkuvalt elavat huvi. Tänaseks on mitmed kogenud selgeltnägijad selle fenomenaalse praktika laiema avalikkuse ette toonud. Sellest on räägitud raamatutes, artiklites ja avalikel loengutel.

2000. aastal ilmus selle raamatu lühendatud väljaanne. Käesoleva trükisega püüan lugejatele esitada oma loo kaugvaatlusest. Teie ees on algupärane, ajakohastatud ja täiendatud “Paraspioonid”. https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?167277

 

____________________________________________

 

PARASPIOONID

 

Kaugvaatlus on inimkonda saatnud juba ammustest aegadest saadik, lihtsalt teiste nimede all. Juba varaseimad ajalooürikud sisaldavad teateid nägemustest, prohvetlusest, tõekuulutustest ja ennustamisest. Hoolikal uurimisel selgub, et kõigi nende taga on üks ja seesama fenomen.

 

Veedades, inimkonna vanimates kirjatöödes, on viiteid üleloomulikele jõududele, mida nimetatakse siddhi’deks. Hinduismi pühakirjade järgi kujutavad siddhi’d endast meditatsiooni kõrvalefekte, mis tekivad mediteerija tahtest olenemata ja võivad ta segadusse viia.

 

Dr. Richard Broughton http://www.rsbroughton.com/bio.htm , Durhamis North Carolina osariigis asuva parapsühholoogia instituudi juhataja, viitab 3500 aastat tagasi kirja pandud Patandžali “Yoga-sutra’le”. Selles kirjeldatud meditatsioon on tähelepanuväärselt sarnane võtetega, mida kasutatakse kaugvaatlusel:

 

(Jooga) meditatsioon... (on) vaimuseisundite jada, milles välisärritajad aste-astmelt kõrvale jäetakse... Meditatsiooniprotsessi ehk samjaana käigus võivad tekkida üleloomulikud ilmingud, enamasti kõiketeadva selgeltnägemise tunne, kuid vahel lisanduvad ka füüsilised efektid nagu levitatsioon, esemete liikumapanek või tervenemine.

 

Kuni viimase ajani on inimeste psüühiliste erivõimete kirjeldused põimunud religiooniga. Mida siis religioon selliste asjade kohta ütleb? Kõik maailma religioonid kristlusest islami ja ida müstitsismini sisaldavad lisaks vaimsetele juhistele ohtralt lugusid prohvetlusest ja ilmutustest. Ning kõik need näivad olevat seotud nägemisega.

 

Jesaja raamat piiblis algab sõnadega: “Jesaja, Aamotsi poja nägemus, mida ta nägi Juuda ja Jeruusalemma kohta Juuda kuningate Ussija, Jootami, Ahase ja Hiskija päevil.”

Hesekiel, teine piibli prohvet, oli ilmselt enamat kui avasilmi uneleja. Ta näitab end hea ajakirjanikuna, kui ei ütle: “Mul oli kord selline nägemus,” vaid paneb kirja täpse aasta ja kuupäeva ning teatab: “Kolmekümnendal aastal, neljanda kuu viiendal päeval, kui ma olin vangide seas Kebari jõe ääres, sündis, et taevad avanesid ja ma nägin Jumala nägemusi!” (He 1:1)

Holmani piiblisõnastiku (Holman Bible Dictionary) järgi mõjutasid varajased prohvetid kõiki Iisraeli ametkondi ja eluvaldkondi, hoolimata sellest, et neid sageli põlati, vangistati, eirati ja taga kiusati. Prohvetid moodustasid omaette kool- või kildkondi ning nende abilised talletasid prohvetlikud sõnumid tulevastele põlvedele.

 

Piibli prohvetlus ei piirdu ainult meestega. Vana Testamendi Kohtumõistjate raamatust leiame naisprohvet Deboora, kes jagas israellaste juhile Baarakile infot Kaanani kuninga Jaabini väepealiku Siisera sõjavägede asetusest ja olukorrast. Siisera väed leiti üles ja nii oli Deboora paraluurel otsustav osa Tõotatud maa vallutamisel. Teda võib õigustatult maailma esimeseks sõjaväeliseks kaugvaatlejaks nimetada. (Ko 4:4-16)

 

Ka Uues Testamendis oli prohvetlusel messiase plaanide avaldamisel suur tähtsus.

 

Paulus andis selles vallas head nõu, mida võiksid ka tänapäeva inimesed kuulda võtta.

 

“Ärge pange halvaks prohvetlikult kõnelemist! Katsuge kõik läbi ja pidage kinni sellest, mis hea on,” kirjutas ta koguduseliikmetele Tessaloonikas. (1Te 5:20-21)

 

Kreeka ajaloolase Herodotose kirjapandust teame, et kuningas Kröösus põles soovist prohvetitelt ja oraaklitelt strateegilist sõjaväelist infot saada. Kuid ta tahtis ka kindel olla, et nende info vastab tõele. Niisiis umbes 550 aastat eKr viis Kröösus läbi esimese parapsühholoogiliste võimete testi. Ta saatis seitsme silmapaistvaima oraakli juurde kullerid, käskides neil sõnum üle anda täpselt sada päeva pärast linnast lahkumist. Neil tuli oraaklitelt küsida, millega kuningas sel päeval tegeleb.

 

Määratud päeval võttis Kröösus käsile kuningale väga sobimatu tegevuse. Ta keetis suures pronkskatlas lambakintsu ja kilpkonna. Ainult Delfi oraakel (vanakreeka pühamu Parnassose mäe lõunanõlval, kus inimesed käisid kogu Kreekast ja kaugemaltki saamas Apollonilt vastust küsimustele, mis neid vaevasid. Oraakliks nimetati ka vastust, mis jumalalt saadi) vastas kuninga küsimusele õigesti, kuulutades:

 

Kas ma ei suuda kokku lugeda liivateri

ja mõõta vett meres?

Pole inimese kõnet, mida ma ei mõista.

Ja pole minu eest peidetud ka rumalad mõtted.

Tunnen keeva lambaliha ja kilpkonna lõhna:

neid ümbritseb alt ja külgedelt pronksikiht.

 

Kuningas Kröösus sai veel ühe õppetunni – ära usalda pimesi meediume ja prohveteid. Jäänud Delfi oraakli võimetega rahule, küsis Kröösus, kas ta peaks ületama Halyse mäeaheliku ja ründama Pärsia kuningat Küürost. Oraakel vastas: “Kui Kröösus on Halyse mäed ületanud, kaob võimas impeerium.” Kröösus, kes luges sellest välja, et tema plaane saadab edu, ründas Küürost. Kuid Kröösus oli see, kes lüüa sai, ja tema “võimas impeerium” kadus.

 

See juhtum näitab, et ilmutust tuleb õigesti tõlgendada ja õigesti sõnastada. Kuna kreeklastel oli kombeks halva sõnumi toojad teise ilma saata, siis võib aru saada, miks oraakel nii mitmetimõistetavalt vastas.

 

Tunnistusi paranormaalsetest võimetest leiab kogu inimkonna ajaloost, alates Aafrika nõidarstidest kuni Fidži šamaanideni. Polüneesia saartel tuntud võimsa vaimse õpetuse huna järgi on igas inimeses kolm hinge või vaimu. Unihipili ja uhane on vastavalt teadvus ja alateadvus, aumakau aga kõrgem mina, mille lähim vaste psühholoogias võiks olla “üliteadvus”.

 

Paranormaalsete nähtuste uurija ja kirjaniku Brad Steigeri http://www.bradandsherry.com/brad.htm andmetel olid iidsed kahuna preestrid võimelised oma kõrgema minaga kontakteeruma, kasutades palveriitust ha. Riitus kujutas endast meelte vaigistamist, kõrvaliste mõtete ja meelemüra väljalülitamist, sügavat hingamist ja teatud võtete kordamist, mis ei erine oluliselt kaugnägemisel kasutatavatest võtetest.

 

Steiger kirjutas:

 

Seda riitust võib kasutada igaüks, kes soovib siiralt säärast kontakti saavutada. Kui riitus täpselt läbi viia, võib omandada samasugused telepaatia, selgeltnägemise ja ravitsemisvõimed, nagu olid kahuna preestritel ja on praegugi, ehkki neid varjatakse.

 

Põhja-Ameerika indiaanlaste rikkaliku vaimse pärandi hulka kuulub usk viie meele piire ületavasse jõudu. Seda nägemusi ja ettekuulutusi sisaldavat pärimust on tutvustanud Mathew King, lakota suguharu eestkõneleja. (“Ärge nimetage meid siuudeks, see on valge inimese antud nimi.”) King on jutustanud, kuidas ta läks kord üles mäele ja palvetas seal, et Jumal aitaks tal suhkruhaigust ravida. Ta kirjutas sellest nii:

 

Ja kui ma seal olin, ütles keegi mulle: “Pööra ümber!” Ma pöörasingi ümber ja minu ees seisis kauneim indiaani naine, keda olen kunagi näinud. Tal olid pikad mustad juuksed ja imeilus nägu. Ta hoidis midagi minu poole sirutatud käes. Need olid väikesed kadakamarjad, tumesinised marjad, mis kadakatel kasvavad. Ta hoidis neid käes, kuid enne, kui ma oma käe sirutada jõudsin, oli ta kadunud... Hiljem, juba haiguse küüsis olles unustasin marjad. Mind saadeti valge inimese arstide juurde. Nad andsid mulle tablette. Igal hommikul pidin insuliini saama. Olin pikka aega haiglaravil. Siis meenusid mulle Valge Piisoni Karja Naine ja need väiksed sinised marjad. Ma korjasin mõned, keetsin neid, nõrutasin vedeliku ja jõin seda. See oli nii mõru, et viis suhkru mu kehast välja. Arstid kontrollisid mind ja olid hämmastunud. Nad ütlesid, et diabeeti pole ja ma ei pea enam insuliini manustama. Nad küsisid minult, kuidas ma seda tegin, kuid mina ei öelnud. Jumal andis meile meditsiini, et me seda inimestega jagaksime, kuid valge inimene omastab need teadmised, küsib kõrget hinda ja laseb surra neil, kes seda maksta ei suuda. Jumala arstiabi on tasuta.”

 

Ka paljud teised kirjanikud on dokumenteerinud müstitsismi ja paranormaalsuse ilminguid, mis moodustavad põlis-ameeriklaste pärimusest olulise osa.

 

Pärast kirjeldust, kuidas muistsed indiaanlased mica või kvartsplaatide abil kauge maa taha heliogramme saatsid, lisas Arthur C. Parker: “Nii imepärased kui need märguandesüsteemid ka ei tundu, olid veel ravitsejad, kes väitsid, et suudavad oma mõtteid läbi õhu saata ja nii kaugel eemal teatud sündmusi esile kutsuda. Teised võisid oma vaimusilmas kaugetesse paikadesse rännata ja kirjeldada, mis seal parasjagu toimub.”

 

Ühes Põhja-Ameerika põlisrahvaste vaimsusele pühendatud uurimuses on ära toodud lugu, mille jutustas penobskoti suguharu indiaanlane, kes oli koos naise, poja ja miniaga jahiretkele läinud. Naised jäid laagrisse, mehed liikusid edasi ja lubasid kolme päeva pärast saagiga tagasi tulla.

 

Möödus neli-viis päeva ja naised hakkasid meeste pärast muret tundma. Ühel õhtul ütles ämm miniale, et heidab magama ja vaatab unes, mis meestega toimub. Mõne aja pärast nägi minia, kuidas ämma keha läbis “tulekera”, naine ärkas ja ütles: “Ära muretse, nad tulevad homme tagasi. Neil oli õnne ja saaki on palju. Ma nägin just, kuidas nad lõkke ümber istusid ja õhtusööki sõid.” Järgmisel päeval jahimehed naasid, kaasas tohutu saak.

 

Indiaani folklooris leidub vihjeid ka sellest, et vaimurännakud ulatusid vahel väljapoole selle maailma piire.

 

20. sajandi algul rääkis osage-indiaanlane Lõbus Vasikas antropoloog Francis La Flesche’ile http://en.wikipedia.org/wiki/Francis_La_Flesche oma õpingutest suguharuvanemate kogu juures, mida kutsuti No-ho-zhi-ga. Ta jutustas:

 

Mu poeg, iidne No-ho-zhi-ga on meile pärandanud laulude, wi-gi-e, tseremooniate ja sümbolite kaudu palju asju, mida on meid ümbritsevatest saladustest õppinud. Kõiki neid asju on nad õppinud wa-thi-gtho, vaimusilmaga otsimise võime abil. Nad räägivad päevavalguse saladustest, mis mõjutavad kõike siin maal, kõike elavat, ja pimeduse saladustest, mis kõnelevad meile kõrgemate maailmade asukatest, kellest igaüks rändab igavesti oma rada, puutumata teistega kokku. Nad otsisid väga kaua elu allikat ja tulid viimaks mõttele, et see voolab nähtamatust loovast väest, millele andsid nimeks Wa-ko-da.

 

Mehhikos on usaldusväärseid ülestähendusi sellest, kuidas vähemalt neli põlve enne hispaanlaste saabumist ennustati prohvetlikult, et ühel päeval tulevad mere tagant kummalised habetunud mehed, “karbid” peas. Legendide kohaselt pidid need teravate mõõkadega relvastatud mehed Mehhiko vallutama ja asteekide jumalad hävitama.

 

Taolisi lugusid on küllaga ja mõned neist ulatuvad nüüdisaega.

 

Stephan A. Schwartz http://www.stephanaschwartz.com/ , kes ühena esimestest parapsühholoogia esiajalugu käsitles, kirjutas oma raamatus “Ajaloo hämarate võlvide all” (The Secret Vaults of Time) teadlasest, kes 1950. aastate lõpul kirjeldas, kuidas indiaanlased eemalviibivate sugulastega ülitaju abil ühendust võtavad. Teadlase sõnul “lähevad montansjee suguharu valitud liikmed metsatukka, ehitavad endale telefoniputka-suuruse onni, ronivad sisse ja kui vägi on piisavalt suureks kasvanud, võtavad ühendust sõbra või sugulasega, kes võib olla sadade kilomeetrite kaugusel”.

 

Nii nagu indiaanlased kasutasid meditatsioonitehnikaid sidepidamiseks ja tuleviku ennustamiseks, olid prohvetlus ja tõekuulutamine levinud praktikad ka Vana-Roomas, ehkki neid ametlikult ei tunnustatud. Nii ajalooõpikutes kui ka kirjanduses (“Märtsi iidid”) on jäädvustatud hoiatused Julius Caesarile, et teda võidakse Rooma senati istungil tappa.

 

Üks silmapaistvaimaid Rooma selgeltnägijaid oli Apollo-nius Tüaanast. Efesose rahvale peetud kõne ajal katkestas Apollonius ootamatult jutu ja hüüdis valju häälega: “Efesose rahvas, see on tehtud. Nüüdsama kukutati türann ja ma näen vabadust tervitavat Roomat.” Mõni päev hiljem jõudis Efesosse teade, et Rooma keisri Dominitianuse on tema naise teenrid surnuks pussitanud.

 

Apollonius, kes oli palju reisinud ja kursis nii lääne kui ka ida mõttevooludega, ütles, et pärast materiaalsest maailmast lahtiütlemist “avanesid tema silmad igavikulise maailma surematule olemusele” ning ta omandas võime “mõõta aega ühe silmapilguga, mõista asju ühe mõttega”. Aastaid enne sündmuste tegelikku toimumist ennustas Apollonius aastatel 68–96 valitsenud Rooma keisrite saatust.

 

Keskaeg kubises kõikvõimalikest ennustajatest ja selgeltnägijatest nagu Hermes Trismegistos    http://en.wikipedia.org/wiki/Hermes_Trismegistus , Albertus Magnus http://en.wikipedia.org/wiki/Albertus_Magnus , Pico (Mirandola krahv) http://en.wikipedia.org/wiki/Giovanni_Pico_della_Mirandola , Roger Bacon  http://en.wikipedia.org/wiki/Roger_Bacon .

 

Frantsiskaani munk Bacon sündis jõukas Inglismaa peres ning omandas hariduse Oxfordi ja Pariisi ülikoolides, õppides kõiki keskaegseid loodusteadusi – alkeemiat, astronoomiat, astroloogiat, optikat ja matemaatikat. Kõige paremini mäletatakse aga tema hämmastavalt täpseid ennustusi 1268. aastal kirjutatud raamatus “Epistola de Secretis”. Ta kirjutas “kaarikutest, mis liiguvad uskumatul kiirusel, loomade abita”, “masinavärgist (järgneb hämmastavalt täpne lifti kirjeldus), mille abil saavad inimesed mööda seinu üles või alla liikuda” ja “veesõidukitest, mis ei vaja aere ega sõudjaid, nii et hiigelsuured laevad võivad ilma nendeta meredel ja jõgedel liikuda”.

 

Bacon kirjeldas mitmeid moodsa aja leiutisi nii täpselt, et palju aastaid peeti teda püssirohu leiutajaks. Bacon kirjutas:

 

Selle abil võib tekitada kõuekärgatusele sarnanevat müra, kuid veel palju hirmsamat kui looduslik heli, tagasihoidlik kogus õiget segu – vaid täismehe pöidlaotsatäis – teeb kohutava paugu ja sinaka välgatuse, seda võib mitut moodi kasutada ja nii terveid linnu või sõjavägesid hävitada.

 

14. sajandi lõpul sai Prantsuse naisprohvet Marie d’Avignon nägemuse “neiust, kes taastab Prantsusmaa”. Loomulikult käis see ühe ajaloo kuulsaima naise Jeanne d’Arci kohta. Jeanne ise oli samuti visionäär ja ennustaja, kes kasutas oma üleloomulikke võimeid Prantsusmaa inglaste käest vabastamiseks peetud lahingutes.

 

Tema pihiisa Jean Pasquereli sõnul oli Jeanne kord möödunud ratsamehest, kes teda sõimas. Jeanne öelnud mehele: “Jumala eest, sa vannud ja nead, ise surmasuus olles!” Tund hiljem kukkus mees Chinoni kindluse vallikraavi ja uppus.

 

1431. aasta 1. märtsil peetud kohtuistungil kuulutas Jeanne, kui Inglise võimudega koostööd teinud Prantsuse vaimulikud teda hereesias süüdistasid: “Ma tean, et enne seitsme aasta möödumist kaotavad inglased veel rohkem kui Orlèans’is, nad kaotavad kõik, mis Prantsusmaal veel nende käes on.” Inglased kaotasid Normandia, viimase suutäie Prantsusmaast 1439. aastal Formigny lahingus, vaid aasta hiljem, kui ennustatud.

 

Kuid Jeanne’i ja Baconi ennustused kahvatuvad kuulsaima keskaegse selgeltnägija ettekuulutuste kõrval. Oma õpingute käigus tutvus Morehouse ka Michel de Nostredame’i ehk Nostradamuse töödega.

 

Nostradamus http://en.wikipedia.org/wiki/Nostradamus , omaaegne tunnustatud arst ja teadlane, kindlustas endale koha ajaloos prohvetina, kui avaldas 1555. aastal raamatu “Centuries” (“Sadakonnad”).

 

Inkvisitsiooni innukuse tõttu oli Nostradamus sunnitud kasutama mõistukõnet, anagramme ja teaduslikku ning astroloogilist žargooni, et teda nõidumises süüdistatuna vangi ei pandaks. Tegelikult oli Nostradamus, kelle perekonda kuulus nii kristlasi kui ka juute, pühendunud kristlane ning omistas oma prohvetlikud nägemused alati Jumala kingitud väele.

 

Kuigi paljud “Sadakonna” katräänid jäävad segasteks ja nõuavad tõlgendamist, on osa neist hämmastavalt selged. Nii öeldakse II sadakonna 51. katräänis: “Õiglase verest tuntakse Londonis puudust, kakskümmend korda kolm ja kuus ta läheb välgust põlema: muistne daam langeb oma kõrgest kohast, samast sektist tapetakse mitmed.”

 

Pole eriti kahtlust, et Nostradamus rääkis 1666. aasta Londoni suurest tulekahjust, nimetades nii aja kui ka koha. “Muistne daam” viitab Neitsi Maarja kujule, mis St Pauli katedraali katuseorvast tulekahju ajal alla kukkus; õnnetus nõudis lisaks sadade süütute kristlaste elusid.

 

Kuigi enamik Nostradamuse kirjutisi räägib Euroopast ja tema ajale lähematest sündmustest, näivad mõned sõnumid nüüdisaega kirjeldavat. Tema kirjeldused Napoleonist on küllalt veenvad ja VIII sadakonna 1. katräänis mainib ta isegi tema nime: “PAV, NAY, LORON on rohkem tuli kui veri, ujub uhkuses, üks suur põgeneb ühinemiskohta: ta keelab harakatel sisse astuda, Pampon, Durance hoiavad kokkupigistatult.”

 

Nime Napoleon kirjapilt korsika murdes on Napauleone.

 

IV sadakonna 75. katrään sobib kirjeldama Napoleoni lüüasaamist lumisel Venemaal: “Üks, kes on võitluseks valmis, loobub tegutsemast, vaenlaste pealik saavutab võidu: järelvägi osutab vastupanu, nõrkenud surevad valgel territooriumil.”

 

IX sadakonna 16. katräänis nimetab Nostradamus jällegi isikuid, kelle sündi ta ette näeb: “Franco tuleb nõupidamisele Kastiiliast, saadik ei nõustu, põhjustab tüli: nendele Rivera’st tuleb kaklus, ja nad keelavad suurele sügavikule sissepääsu.”

 

Erika Cheethami interpretatsiooni järgi on “Franco” all mõeldud Hispaanias võimul olnud Fransisco Francot ja “Rivera” võib tähistada diktaator Primo de Riverat, kelle Franco kukutas. Viimane rida kirjeldab Franco pagendust, kui tal ei lubatud üle Vahemere kodumaale Hispaaniasse naasta.

 

Nostradamus kirjutas IV sadakonna 68. katräänis: “Ühel väga lähedasel aastal, eemaldunud Veenusest, kaks Aasia ja Aafrika suurimat Reinist ja Hister’ist öeldakse neid tulevat, karjed, pisarad Maltal ja Liguuria rannikul.” Cheetham kirjutab, et värss keskendub sõnale ‘Veenus’, mis tema arvates märgib tegelikult Veneetsiat. Nii viitavat värss Mussolini, Hitleri (Hister) ja jaapanlaste kohtumisele Brenner Passis (Veneetsia lähistel), kus allkirjastati kolmik-kokkulepe. “Aafrika” märgib Mussolini pürgimusi Etioopia vallutamisel ning viimane rida kirjeldab brittide ja teljeriikide vahelist võitlust Vahemere piirkonnas.

 

III sadakonna 35. katrään näib jällegi Hitlerile osutavat: “Kõige sügavamas Lääne-Euroopas, vaeses peres sünnib üks laps, kes oma keelega kütkestab suured hulgad: idapoolses kuningriigis kasvab ta kuulsus.” Hitler sündis Austrias vaeses peres, kasutas oma oraatorivõimeid saksa rahva hullutamiseks ning kogus poolehoidjaid Jaapanis, riigis, millest sai üks tema liitlasi.

 

On väidetud, et Nostradamus on ette näinud kõikvõimalikke sündmusi alates John ja Robert Kennedy mõrvamisest kuni kommunismi kokkuvarisemiseni. Mõnede arvates ennustanud Nostradamus koguni kosmosesüstiku Challenger hukku 1986. aastal, kui ta I sadakonna 81. värsis kirjutas: “Üheksa pannakse inimeste hulgast kõrvale, eemale kohtust ja nõuandest: nende saatus on erinev juba alguses, kapa, teeta, lambda surnud, pagendatud, hajutatud.”

 

Paraku ei ole Nostradamuse teostele ühest tõlgendust, kuigi tema ennustused on paljuski eksimatult õiged. Igaüks, kes selle Prantsuse selgeltnägija töid mingis versioonis lugenud on, mõistab, et tema täpsus on üle mis tahes trikkidest või leidlikest tõlgendustest.

 

Kuidas Nostradamus enda prohvetlike kaemusteni jõudis? Vastuse annab ta I sadakonna 1. ja 2. katräänis:

 

Ta istub öösi oma salakambris,

Üksi, pronksjärile toetudes:

Tühjusest ilmuv kitsas leek

Laseb kuulutada asju, mida tasub uskuda.

 

Vits käes, pandud keset oksaharusid,

Ta kastab märjaks nii kuueääre kui jalad:

Hirm, värisev hääl läbi varrukate:

Hiilgus jumalik. Jumalik istub juures.

 

Kuigi ka selle lõigu kohta on erinevaid tõlgendusi, on üldi-ne tähendus selge: Nostradamus sulgus hilisel tunnil salajasteks õpinguteks kambrisse ning asetas kolmjalale veeanuma. Sellist ennustamisviisi kirjeldati neljandal sajandil neoplatonist Jamblichuse poolt ja 1547. aastal ilmunud raamatus “De Mysteriis Egyptorum”, mida võis lugenud olla ka Nostra-damus.

 

Pärast meele vaigistamist vaatas Nostradamus veepinda, kuni saavutas meditatiivse seisundi ja hakkas nägema tulevikunägemusi. Ka see meetod on hämmastavalt sarnane kaugvaatluse võtetega.

 

Kuninganna Elizabeth I valitsusajal tegutsenud õukonnaastroloog John Dee http://en.wikipedia.org/wiki/John_Dee oli samuti üks varajasi paraspioone, kui nii võib öelda. Ta sai vaimumaailmast teate, et Hispaania käsilased kavatsevad maha põletada metsad, mis varustavad Inglise laevastikku puiduga. Ettevaatusabinõud võeti tarvitusele ja nagu ajaloost teada, purustas Briti merevägi 1588. aastal Hispaania armaada, tugevdades oluliselt Inglismaa mõjujõudu maailmas. (On huvitav märkida, et John Deest sai omamoodi “James Bond” – ta signeeris oma ettekanded koodinumbriga 007.27)

 

18. sajandi lõpu suurimad saavutused parapsühholoogia vallas võib kanda Austria päritolu teadlase ja filosoofi Franz Anton Mesmeri http://en.wikipedia.org/wiki/Franz_Mesmer arvele, kes andis nime mesmerismile ehk hüpnotismile.

 

Briti kirjaniku ja paranormaalsete nähtuste eksperdi Colin Wilsoni hinnangul olid Mesmeri seisukohad moodsa psühholoogia nurgakiviks.

 

Wilson kirjutas:

 

Mesmer (töötas välja) seisukoha, et universumit läbistab mingi “magnetiline fluidum” ning tähed ja planeedid põhjustavad selle fluidumi “tõusu”... Mesmer uskus, et need “tõusud” mõjutavad inimese haigestumisi ja tervist, sest meid endid täidab samuti närvikava genereeritud magnetiline fluidum. Kui see fluidum blokeeritakse või seiskub, me haigestume. Kui takistused on magnetite või arsti enda “loomuliku magnetismi” abil kõrvaldatud, siis paranetakse.

 

1778. aastal siirdus Mesmer Pariisi ja põhjustas seal oma väidetega paraja skandaali, nii et asjasse sekkus lausa kuninglik uurimiskomisjon. See komisjon, kuhu kuulus ka Ameerika saadik Benjamin Franklin, jõudis järeldusele, et Mesmeri väited magnetismi abil saavutatud tervenemise kohta ei pea tegelikult paika ja tervenemisjuhud on põhjustanud enesesisendus. Hoolimata komisjoni hinnangust ja Prantsuse revolutsiooni tekitatud kaosest säilis Mesmeri tööde vastu suur huvi.

 

1826. aastal kutsus Prantsusmaa Teaduste ja Meditsiini Akadeemia kokku teise komisjoni, mis Mesmeri meetodeid uurima asus. Skeptikud uskusid kindlalt, et raport tuleb sama hävitav kui esimene. Kuid komisjoni järeldused panid neid jahmatama.

 

Richard Broughtoni sõnadega:

 

Komisjon tunnistas, et kuigi nad ei suutnud täpselt tuvastada, mida transiseisund endast kujutas, olid nad veendunud, et transs on ehtne. Veel enam, nad jõudsid arvamusele, et see võib aidata arendada uusi oskusi, mida võiks kirjeldada sõnadega “selgeltnägemine”, “intuitsioon”, “sisekaemus”. Lõpuks veensid komisjoniliikmed akadeemikuid, et mesmerismi-alaseid uuringuid tuleb julgustada, sest tegemist on “väga huvitava psühholoogia ja loodusloo haruga”. Akadeemia juhid ei olnud komisjoni järeldustega rahul ega teinud midagi nende soovituste järgimiseks.

 

Pärast aastaid kestnud vaidlusi teadus- ja meditsiiniringkondades arenes mesmerism edasi süsteemiks, mida tänapäeval tunneme hüpnotismina.

 

19. sajandil pöördus avalikkuse tähelepanu William Dentoni nimelisele inglasele, kes dokumenteeris mõned puhtakujulised kaugvaatluse juhtumid. Noore mehena hakkas Denton metodistiks, kolis Ühendriikidesse ja abiellus seal Cincinnattist pärit naisega. 19. sajandi keskpaiku sai temast Bostoni ülikooli geoloogiaprofessor.

 

Sel ajal nimetati selgeltnägemist psühhomeetriaks ja Denton asus innukalt uurima kaugvaatluse võimalikkust sihtkohast pärit esemete abil. Oma naises Elizabethis leidis ta väga tänuväärt katseisiku.

 

Wilsoni sõnadega:

 

Denton kasutas mõjutuste vältimiseks ettevaatus-abinõud, mis välistas igasuguse autosugestiooni võimaluse, tõestades sellega, et ta on tõeline teadlane. Ta mässis erinevad esemed (kivid) paberisse ja ajas segamini, nii et ei mäletanud isegi, mis on mis. Seejärel andis ühe neist naise kätte. Naisel tekkis nägemus vulkaanist, mille külgedelt nõrgus laavat. “See peab olema laava,” arvas proua Denton ja tal oli õigus.

 

Proua Dentoni edu esemete puudutamise teel info ammutamises oli tähelepanuväärne ning on hästi dokumenteeritud. Aja jooksul muutus ta osavamaks ja suutis isegi paika panna ajastu, kust esemed pärinesid.

 

Kord andis Denton naisele killu Vana-Rooma oraatori Cicero villa väljakaevamistel leitud mosaiikpõrandast. Denton lootis kuulsa roomlase kirjeldust kuulda ning küsis naiselt, mis muljeid see kild temas tekitab.

 

Proua Denton kirjeldas Rooma olustikku, suurt sammastega villat ja raskeid sameteesriideid. Ta nägi ka kiivrites sõdureid ning iseloomustas nende juhti: “Tüse mees laia näo ja siniste silmadega. Ta on majesteetliku hoiakuga, kuid temas on ka tubli annus nutikust,” lisas ta. “Ta peab ennast teistest paremaks ja eemaldub nende seltskonnast.”

 

Denton oli pettunud. Naise kirjeldus ei sobinud üldse Ciceroga, kes oli pikakasvuline ja kõhn. Kuid mõni aeg hiljem sai Denton teada, et enne Cicerot oli maja omanikuks Rooma diktaator Sulla. Sulla oli elurõõmus mees, keda sõbrad armastasid ja sõdurid “õnneseen Sullaks” kutsusid. Ilmselt oli see Sulla, keda naine vaimusilmas nägi, mis annab kindlat tunnistust ka sellest, et Denton mõjutas naise vaimurännakuid väga vähe või üldse mitte.

 

1873. aastal avaldatud raamatus püüdis Denton kirjeldada, mida tema naine koges, kui kaugvaatles teisi eksistentsi tasandeid:

 

Sageli küsitakse, kus kõik need asjad asuvad, mida psühhomeetrik näeb? Sellele küsimusele võib pisut valgust heita proua Dentoni ootamatu nägemus. Kas see on reaalsus, kuhu hinged siirduvad pärast surma? Või on olemas veel kaugem reaalsus, millest meieni jõuab vaid ähmane kaja? Räägib proua Denton: “Ma olen teises maailmas, millesarnast pole varem näinud... Kuid see tundub reaalne maailm, asiste olenditega, mis liigub tagasi, veelgi rohkem tagasi, peaaegu lakkamatult, nii aega kui ka ruumi. Ma näen inimesi ja nende töö tulemusi, isegi pingutusi, mis nende tulemusteni on viinud. Algul pidasin seda mingiks miraažiks. See näis pildina kõigest, mis olnud, kuid nüüd tundub mulle, et võiksin astuda siinsest maailmast sealsesse – ma ei oska seda muudmoodi nimetada – ning rännata läbi kõigi sealnähtud vaatepiltide. Kui erinevad on siinne mateeria ja see, mis tundub sealse mateeriana! Ühes on elemendid nii jämedakoelised ja nurgelised, et ma imestan, kuidas me seda kõike talume, veel enam, me soovime jätkuvalt sellesse maailma jääda. Teises on kõik elemendid nii peened – ei mingit nurgelisust ega toorust, mis iseloomustab siinset –, et ma peaksin meeleldi hoopis seda maailma tõeliseks eksistentsiks, mitte siinset.”

 

Denton kirjutas: “Ma olen kindel, et treenitud psühhomeetrikud suudavad rännata planeedilt planeedile ja näha nende hetkeseisundit minuti täpsusega, samuti nende minevikku.”

 

Paraspioonide väitel ühtivad proua Dentoni kogemused täpselt nende kaugvaatlejate nähtuga, kes on tunginud ka teistesse eksistentsivormidesse peale meie oma.

 

Mesmeri hüpnotism ja Dentoni psühhomeetria koos spiritualismi ja meediumlusega köitsid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul tugevalt avalikkuse tähelepanu. Ja mil iganes tekib laiema üldsuse huvi, ilmuvad välja ka petturid ja šarlatanid.

 

Paranormaalsete nähtuste uurimisest sai tänapäeva teaduse osa, kui 1882. aastal kogunes Londonisse rühm teadlasi ja õpetlasi, kes asutasid Psüühiliste Uuringute Ühingu (Society for Psychical Research – SPR    http://www.spr.ac.uk/main/ ).