mis on saladuste saladus?

Drunvalo Melchizedek http://www.drunvalo.net/ : Palju on läinud kaotsi, kuid mitte meie igavikuline olemus. See on üksnes varjatud meie eest looriga.

 

Saladuste saladus – peidetud paik inimese südames, millest kogu looming välja voolab – oli iidsetel aegadel teada üksnes suulise traditsioonina. Seda hoiti salajas kõikides kultuurides juhtivate preestrite või hõimu šamaanide poolt. Harva kirjutati midagi üles, sest seda tarkust ei olnud võimalik õppida ega kogeda kirjasõna kaudu. Ainult otsene vahetu kogemus võis neid loore inimteadvuse eest kergitada.

 

Kuid olen avastanud, et kuigi vahetu kogemus on ainus, mis saladuste saladuse teie ees avanema paneb, saab südame salakambrist rääkimine või selle kohta lugemine mõistust muutuseks ette valmistada.

 

Ka füüsilisel tasandil on avastatud teatav piirkond kehas, mis sõltuvalt traditsioonist paikneb kas südame sees või sellele väga lähedal. Mõned traditsioonid ütlevad, et see on südame taga, teised väidavad selle asuvat südame ühel küljel, kolmandad viitavad piirkonnale südame ees. Kuid enamus usub, et see püha ruum paikneb füüsilise südame sees ning seda usun ka mina.

 

Üks asi on kindel. See ei ole südametšakra. Heebrea traditsioonis nimetatakse saladuste saladust südame salakambriks. Upanišadides, hinduistliku traditsiooni pühades tekstides, viidatakse sellele kui tibatillukesele ruumile, mis asub südame sees. Mõnikord kutsutakse seda ka südame pühaks ruumiks ning selle nimetuse võtsin kasutusele ka mina.

 

Tegelikult on väga vähe teada neistki vähestest tekstidest, mida on kirja pandud aegade jooksul selle kõige tähtsama osa kohta inimkogemuses.

 

On ilmne, et iidsetel aegadel siseneti kõneallolevasse ruumi tseremoonia käigus ning nii tehakse siiani mõnede väheste “kadunud” hõimude poolt maakera väheasustatud paikades.

 

Tänapäeval on Südame Matemaatika Instituudist (Institute of HeartMath http://www.heartmath.org/ ) saanud teerajaja selle iidse teadmise taasavastamise ning uuenemise alal. Samal ajal avastavad nad ka uut informatsiooni, mis tõenäoliselt isegi vana-aja tarkadele ning teadjatele tundmata oli.

 

Minu vaatepunktist ning ka paljude hõimukultuuride järgi peidab see püha ruum südame sees ainsat võimalust selleks, et maa peal võiks veel kunagi valitseda Rahu. Kõik poliitilised teod maa peal tehakse lähtuvalt duaalsest maailmapildist – mis on languse tulemus – ning egokesksest mõtlemisest.

 

Nii kaua, kui ego juhib sündmusi maailmas, ei tunne me kunagi rahu. Ego hindab kõik sündmused kas headeks või halbadeks omaenda vaatepunktist lähtudes ning mõtleb alati kõigepealt iseendale. Nii kaua, kui ego end turvaliselt ja mugavalt tunneb, ei hooli ta ka tavaliselt, mis juhtub sellega, mis näib talle väline.

 

Reaalsus südame sees

 

Süda on nii erinev! See kogeb maailma kui sümbolit ega võta seda millegi “reaalsena”, nähes kõike ühekorraga. Süda tunneb üksnes ühtsust ja üksolemist ning loob reaalsust sellest vaatepunktist lähtuvalt. Ta ei tee kunagi midagi, mis kahjustaks kedagi või midagi, sest ta teab, et ei ole olemas kahesust.

 

Kõik, mis olemas on, eksisteerib südames, isegi see, mida olemas ei ole, on samuti seal.

 

Inimesed usuvad enamasti, et “armastus” on tunne, mida sümboolselt kõige paremini väljendab süda. Kuid südame püha ruumiga pole sellel kõigel mitte mingisugust pistmist. On mitut sorti armastust ning armastus, mida me kogeme kahe inimese vahel, tuleb tegelikult harva südamest. See armastus, mis meid endasse haarab ning armastatu järele õhkama paneb, tuleneb tegelikult emotsionaalkehast ning seda kontrollib parem ajupoolkera.

 

Need emotsionaalsed tundmused on aga polariseerunud, samuti nagu on seda meie ajugi, ning sisaldavad eneses alati ka vastandväljendust – näiteks armastusest võib saada väga kergesti viha.

 

Kui tihti olete tundnud kellegi suhtes ülevoolavat armastust ning mõni aeg hiljem, mõne pisiasja peale ägestudes, võite tunda selle sama inimese vastu ehedat viha. See on emotsionaalkeha lainetus. See on tingimuslik armastus, millel pole kuigi palju ühist Armastusega selle sõna kõige kõrgemas tähenduses. See on tundmus, mis võib muutuda iseenda vastandiks üheainsa hetkega.

 

Kuid südame pühas ruumis eksisteerib n-ö teistsugune emotsionaalkeha, millel puudub polaarne vastaspool. See on ARMASTUS, mis ei tunne piire ega vaja tingimusi, juhtugu mis tahes.

 

See on ARMASTUS, mis tunneb üksnes Üksolemist ning kasutab enese kõikvõimast potentsiaali vaid selleks, et luua rõõmu kõigele elavale kõikjal.

 

Sellest ajast saadik, kui “kukkusime” oma südamest mõistusesse, oleme elanud põrgus.

 

On need ainult sõnad, mida te siit loete ning millega võite isegi nõustuda, või suudate te ka tegelikkuses haarata seda väge ja võimalust meie kõikide jaoks, mis on varjul südamesse peidetud reaaluses?

 

Kõik maailma religioonid ning vaimsed distsipliinid viitavad antud võimalusele, kuid enamus on unustanud, kuidas sellesse pühasse ruumi tegelikkuses siseneda. Need meetodid, nagu enamus iidseid meetodeid ikka, on läinud kaotsi.

 

Kuid nagu ma algul ütlesin, ei saa see kogemus kunagi lõplikult kaduma minna, sest see on nii inimkonna kui ka kogu kosmilise ruumi ning kõige selles oleva allikas. See saab olla meie arusaamisest üksnes looriga eraldatud.

 

Nii nagu aastaaegade vaheldumise puhulgi, toimuvad kõik sündmused siin reaalsuses omal ajal. Inimkonna naasmine südamesse on üksnes aja küsimus.

 

Meenutage, et selle inimeste maailma suurimad saavutused on alati alguse saanud mõnest konkreetsest mehest või naisest. Kui vaid üks inimene – võib-olla sina? – siseneks ARMASTUSEGA sellesse pühasse ruumi ning alustaks loomist – püha unenägemiseprotsessi, mis muudaks maailma uueks, kas usute, et ka kõik teised meie seast järgneksid talle varem või hiljem?

 

Loor on üksnes loor! Tõde on alati igavene. Piisab vaid ühest inimesest, et saladuste saladus võiks taas nähtavaks saada ka tavatasandil.

 

___________________________________________________________________

 

TÕLGE VENEKEELSEST RAAMATUST "VANA-HIINA FILOSOOFIA", MOSKVA, 1973.

 

Inimese süda meenutab valitsejat troonil, üheksa kehaavaga (silmad, kõrvad, nina, suu...) seotud organite talitlemine aga meenutab ametnike kohustusi. Kui inimese süda järgib oma õiget teed, siis ka välised organid järgivad oma rituaali. Kui ollakse täis kirgi, siis silmad ei näe ja kõrvad ei kuule. Seepärast öeldakse: “kui ülemad jätavad maha oma tee, siis alamad ei suuda täita oma ülesannet"... Kui süda toimib ennatlikult, võib ta oma seisundi kaotada. Kui süda on rahulik, siis suudab ta tungida asjade olemusse.

 

Tee on meile lähedal, kuid teda avastada on raske, ta on keset inimesi, kuid tema mõistmine on vaevaline. Kui süda on kirgedest vaba, siis püsib vaim oma asukohas /südames/. Vaim on puhtas südames. Kõik tahavad olla arukad, kuid ei tea, kuidas selleni jõuda. Oh arukust, oh arukust! Kas ta on heidetud merede taha, et ei suuda sealt ise välja pääseda? Parem teha oma süda puhtaks, kui et teda otsida. Õiglane inimene ei püüdlegi tema poole, seepärast võib tema süda olla puhas. 

Tee kulg on tühi ja vormita, see mille tõttu asjad kujunevad ja muutuvad. Sõnades on see kirjeldamatu, millest võib tuge leida... Taeva tee on tühi, maa tee on rahulik. Seetõttu nad ei tee vigu. Et särav tarkus pääseks sisse, on tarvis hoida süda puhas ja avatud, vabaneda omakasupüüdlikest kavatsustest ja vältida sõnaderohkust... 

Inimest võib hirmutada tapmisega, sest ta kardab surma. Teda võib ähvardada kasust ilmajätmisega, sest seda ta soovib alati. Vaid õilis on vaba kasu püüdlemisest ja ei karda hädaohtu, tema meel on rahulik ja rõõmus, ta ei püüa toimida ega peida endas salasepitsusi või kavalaid plaane. Ta ei puutu asjadega kokku sellepärast, et kavatseks nendega midagi ette võtta. Tema teod ei rajane kasu saamisele. Inimeste eksimus seisneb selles, et nad tegelevad targutamisega, nende viga on aga selles, et ajavad segamini tõe ja väljamõeldu. Tõelist teed valdav õilis meenutab väliselt võhikut, kuid asjadega kokku puutudes on ta toime nendega kooskõlas ja loomulik. See ongi rahulikkuse ja asjade järgi olemise tee. 

Inimese süda on kui valitseja troonil ja väliste organite talitlus kui ametnike kohustused. Kõrvad kuulevad ja silmad näevad. Kui süda ei sega ennast vahele nende talitlemisse, siis nad täidavad oma ülesandeid korralikult. Kui süda on kirgedest tulvil, siis silmad ei näe enda ees olevaid asju ja kõrvad ei kuule lähenevaid hääli. Seepärast öeldaksegi, kui ülemused jätavad maha oma tee, siis alamad ei suuda täita oma ülesandeid. Niisiis seisneb südame kunst selles, et oma toimimatusega väliseid /meele/organeid juhtida.

Seepärast öeldaksegi, et ei saa ära vahetada liikuvat hobust ja lendavat lindu. See tähendab, et valitseja ei tohiks kõrvaldada töölt neid, kes selleks on võimelised ning ta ei tohiks võrrelda oma võimeid alluvate võimetega. Süda oma tegevuses ei tohi asju ennetada, sest enneaegu toimimine häirib tasakaalu ja rahu. Enneaegne toimimine segab asjade jälgimist. 

Amet on inimeste poolt hõivatav positsioon. Valitseja jääb yin poolele. Yin tähendab rahu. Seepärast öeldakse, et liikudes võib oma koha kaotada. Yin võib valitseda yang'i üle, rahu liikumise üle. Seepärast öeldaksegi, et rahu paneb kõik asjad paika. 

Tee asub nii taevas kui ka maa peal. Ta on nii suur, et tal pole piiri endast väljaspool, ning nii väike, et puudub piir temast seespool. Seepärast öeldaksegi, et tee asub lähedal, kuid teda leida on raske. Tühjus pole inimestest eraldi, kuid ainult tark võib seda tühjust vallata. Seepärast öeldaksegi, et olles tee kõrval on teda väga raske leida. 

Meelelised ahvatlused erutavad inimest. Vaid kirgedest vabanenuna võib inimese süda puhtaks saada. Puhas süda juhib rahusse, rahu aga annab meele täiuslikkuse. Meeletäius võimaldab keskendumist, mis on läbinägelikkuse allikas. Läbinägelikkus on omane vaimule. Vaim on see, mis on kõige kallim. Samamoodi kui suursugune inimene ei koli kasimata majja, ei viibi vaim seal, kus pole puhtust... 

Täiuslik süda ei ole sisemusse varjunud. Ta avaldub inimese eluviisis ja näoilmes. Kui inimestesse suhtuda heatahtlikult, siis on ka nende suhtumine heatahtlik. Kurjade kavatsustega inimestesse suhtumine tekitab nende poolt vihkamist. Väljaütlemata sõnad kõlavad valjemalt kui trummilöögid. Täiuslik süda on oma avaldumistes eredam kui päike ja kuu.