Stanislav Grofi holotroopne hingamine

        Stanislav Grof http://www.stanislavgrof.com/ sündis 1931. aastal Prahas, Tšehhoslovakkias ning omandas seal MD Charles’i Ülikoolis ja PhD meditsiinifilosoofia alal Tšehhoslovakkia Teaduste Akadeemias. Ajal, mil ta oli psühhiaatria resident, sai tema uurimislabor Šveitsist, Sandozi laboratooriumist karbi LSD ampullidega. Grof oli lummatud võimalustest, mida uus aine psühhiaatria ja psühholoogia jaoks pakkus, ning peatselt sai psühhedeelikutest ja mittetavalistest teadvuseseisunditest tema töö keskpunkt. Aastatel 1960 kuni 1967 töötas Grof Praha Psühhiaatriliste Uuringute Instituudi psühhedeelikute-uurimise programmi juhtivteadurina. Seejärel asus ta elama Baltimoresse Marylandis ning oli kliinilise valdkonna ja teadustöö stipendiaat Johns Hopkinsi Ülikoolis. Hiljem sai temast psühhiaatriliste uuringute juht Marylandi Psühhiaatriliste Uuringute Keskuses, kus ta oli ühe USA viimase ametliku psühhedeelilise uuringu eestvedajaks.

 

1970. aastate alguses, kui psühhedeeliliste uuringute rahastamine ja nende korraldamiseks vajalike lubade andmine administratiivsetel ja poliitilistel põhjustel praktiliselt lõpetati, keskendus Grof kirjutamisele. 1973. aastal kutsuti ta tööle teadur-residendiks Esaleni Instituuti Big Suri Californias, kus ta viis läbi seminare ja tegeles kirjutamisega kuni 1987. aastani. Sel ajal arendas ta koos oma naise Christinaga välja “holotroopilise hingamistöö”, droogi-vaba meetodi mittetavaliste teadvuseseisundite uurimiseks. See tehnika on võimas lähenemine eneseavastamisele ja tervenemisele, mis integreerib endas tänapäeva teaduse uuringud, antropoloogia, erinevad süvapsühholoogiad, transpersonaalse psühholoogia, idamaade vaimsed praktikad ja erinevad müstilised traditsioonid.

 

Selles meetodis kasutatakse psüühikale omast spontaanset iseeneslikku tervenemise potentsiaali. Tervenemine toimub muutunud teadvuse seisundis, mis tekitatakse süvendatud hingamise ja vastava muusikaga spetsiaalses koosluses. Energia võimas vabanemine ja mandala joonistamine on samuti holotroopilise protsessi tähtsad elemendid. 

 

Sügava hingamise, inspireeriva muusika ja vabastava kehatöö abil on võimalik jõuda teadvuse tasanditeni milleni muidu on väga raske jõuda. Holotroopse hingamistöö läbi aktiveeritakse meie sisemise - füüsilise, psühholoogilise ja vaimse - tervenemise potentsiaal.

 

Holotroopiline hingamine vahendab juurdepääsu kõikidele inimkogemuse tasanditele, sisaldades olulisi lapsepõlve mälestusi ja teisi eluloolisi sündmusi, üksteisele järgnevaid psühholoogilis-vaimseid surmasid ja ümbersünde ning laias spektris transpersonaalseid, vaimseid kogemusi.

 

Holotroopset hingamistööd tehakse rühmades koos treenitud abistajatega. Praktilistes sessioonides vahetavad osalejad partneritega kogeja ja toetaja rolle. Grofid on korraldanud seda tehnikat kasutavaid sessioone rohkem kui kolmekümne viie tuhande inimesega USAs, Aasias, Euroopas, Lõuna-Ameerikas ja Austraalias ning on välja õpetanud ja sertifitseerinud rohkem kui tuhat hingamistöö abistajat.

 

Praegu elab Grof Mill Valleys Californias ning on mainekas abiprofessor psühholoogia alal California Integraalsete Uuringute Instituudis San Franciscos. Ta on avaldanud rohkem kui 150 akadeemilist artiklit ja on kirjutanud kakskümmend raamatut. Eesti keeles on ilmunud viis raamatut: "Holotroopne hingamine", "Kosmiline mäng", "Kui sünnib ilmvõimatu", "Tuleviku psühholoogia" ja "Viimane teekond". Ühtlasi on ta Rahvusvahelise Transpersonaalse Assotsiatsiooni rajaja ja president.

 

__________________________________

 

Angela Winter: http://angelawinter.com/

 

Pärast seda, kui ma olin lugenud raamatut "Kui sünnib ilmvõimatu", https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?202615 mis on Grofi isiklik jutustus viiskümmend aastat kestnud mittetavaliste sfääride uurimisest, võtsin ma temaga kontakti, et paluda intervjuud, ning me leppisime kokku kohtumise San Francisco lennuvälja kõrval asuvas hotellis, kus ta juhendas holotroopilise-hingamistöö sissejuhatavat seminari. Me leidsime väikese laua vestibüüli alkoovis ja väsimatu Grof rääkis minuga peaaegu kolm tundi, oma meloodilise ja väljapeetud häälega. Vestluse lõpul ütlesin talle, et ma olen otsustanud järgmisel päeval seminarist osa võtta.

 

Ma saabusin hommikusele seminarile ebakindlana selle suhtes, mis mul ees seisab – ja ausalt öeldes pisut pabistades. Kas kogemus sarnaneb LSD tripile, ja kui nii, siis miks ma tahaksin seda teha lennuvälja hotelli saalis võõraste pilgu all? Ma kõndisin kohale, mille mu sõber ja hingamise partner Bruno oli meie jaoks välja valinud, ning me tegime kaasa võetud magamiskotist, tekkidest ja patjadest pesa. Mu partner tahtis hingata esimesena ja ma olin rõõmuga valmis olema hoidja, et kergendada oma teed eelseisva kogemuse juurde. Bruno oli magamiskotis, pooleldi lamavas asendis ja silmad suletud, ning samal ajal tegi Grof hingajatele lühikese lõdvestumisharjutuse ning instrueeris siis neid, kuidas leida omaenda loomulik hingamisrütm, lasta sellel süveneda ja ühendada sissehingamine väljahingamisega, et luua “hingamise ring”. Kui Grof rääkis, pani üks kahekümnest teda assisteerivast väljaõppinud abistajast käima salvestatud muusika. Pärast seda, kui hingamist puudutav instrueerimine olid lõppenud, keerasid nad helitugevuse rock-kontserdi tasemele. (Grof oli selgitanud, et muusika on vali, nii selleks, et õhutada emotsionaalset reageeringut, kui ka selleks, et katta teiste hingajate poolt kuuldavale toodavaid helisid.)

 

Kui muusika tempo kiirenes ja rütmid hakkasid sarnanema hõimurahvaste omadele, sisenesid mõned hingajad transile sarnanevasse seisundisse. Meie kõrval olev naine hakkas kätega keerukaid liigutusi tegema, tema silmad läksid pahupidi. Bruno higistas ohtralt, tema käed kiskusid tugevalt ja tihedalt rusikasse. Meie kõrval oleva kuuekümnendates eluaastates naise poolt kuulsin ma tulemas oigeid, karjeid ja midagi, mis kõlas nagu vastsündinu halin. Grof istus üksi saali ees, samas kui abilised partnerite paaridele toeks olid. Iga mõne aja tagant kõndis ta saalis ringi, nagu emeriitpsühhiaater oma ringkäike tehes. Ma juba harjusin sellega, et näen tema šampanja-värvi sokke oma vaatevälja servas, iga kord kui ta mööda jalutab.

 

Hingamissessiooni lõpu poole ütles Bruno, et tunneb pinget oma sacrumi piirkonnas, seal kus lülisammas ja vaagen kokku saavad. Grof pakkus abi selle leevendamisel ja Bruno nõustus. Kui Bruno hakkas iiveldust tundma, viipas Grof mulle, et ma paneksin valmis kilekoti, mis oli hoidjatele välja jagatud. (Meile oli öeldud, et oksendamine on üks hingamistöö sessiooni võimalik tulemus.) Ja mu partner oksendaski, kui Grof tema sacrumile, seljale ja diafragmale vajutas. Kuigi mina tundsin end halvasti, ei ilmutanud Grof mingit vastikust ega kõhklust. Kui sessioon läbi sai, aitasin ma oma partneril tõusta; tema lihased olid nii krambis, et ta suutis vaevu käia. Me läksime välja ja võtsime päikesepaistel istet ning ta rääkis mulle, et on rõõmus, et tal see kogemus oli, hoolimata lihasevaludest ja oksendamisest, kuna ta oli suutnud valla lasta rasked emotsioonid, mida ta oli juba mõnda aega enda sisemises hoidnud.

 

Järgmiseks oli minu kord hingajana. Ma närveerisin magamiskotis lebades, kui Grof juhtis meid läbi lõdvestumisharjutuse ja hingamisinstrueerimise. Minu hingamine tundus alguses olevat ebaloomulik ja sunnitud, aga ma püüdsin lõdvestuda ja keskenduda selle asemele tundmustele oma kehas, millest esimene oli torkiv, surisev tunne kätes. Peatselt pigistusid mu sõrmed tihedalt ja valulikult rusikasse. Muretsedes, et see võiks kesta tunde, hingasin ma valust läbi, kuni tundsin ebaharilikku lainetavat tundmust oma käsivarte all. Siis tundsin ma justnagu sikutaks miski mu keha ülespoole, põrandast lahti ja läbi õhu ning äkitselt oli mu teadvus ookeani kohal hõljuva punase sabaga kulli kehas. Tundsin iga tiivalöögiga, kuidas mu kõõlused ja luud graatsiliselt ja jõuliselt liiguvad. Ma nägin tibatillukesi detaile tohutult distantsilt. Samal ajal võisin siiski tunda oma keha ka hotelli saali põrandal, kus mu hingamine oli saavutanud kerge rütmi ja mu käed olid lõdvestunud. Ma nautisin lendamise vabadust, alustades oma reisi mittetavalisse.

 

P.S. Kui huvi, siis loe lisaks Luizi, Walteri, Kurti ja Otto juba varem kirjutatud juhtumeid.

 

______________________________________________________________________________

 

LUIZI JUHTUM

Eriti huvipakkuvad on äärmiselt vastuolulikest allikatest - spiritismist ning mentaalsest ja transiseisundis meediumlusest - pärinevad pooleksperimentaalsed tõendid teadvuse surmajärgse säilimise kohta. Parimad meediumid suudavad täpselt reprodutseerida surnu häält, kõnemustreid, žeste, maneere ja teisi iseloomulike tunnuseid.

 

Mõnikord on saadud informatsioon kõigile juuresviibivatele inimestele või koguni kõigile elusolevatele inimestele tundmatu. Mõnikord on "küllatulnud" olendid kogemustesse ootamatult sisse murdnud ning mõnel juhul on õnnestunud ka nende isik hiljem välja selgitada. Osadel juhtudel on õnnestunud hankida olulisi teateid "puhvri kaudu" - sel juhul on võõras ja teemaga mitte kursis olev osapool otsinud informatsiooni surnu lähisugulase või sõbra asemel. "Ristsuhtluse" puhul on terviklik sõnum edastatud jupphaaval mitme meediumi kaudu. Terve rida lääne teadlasi eesotsas Walter Pahnke, Stanley Krippneri ja Andrija Puharichiga on sedasorti sündmusi korduvalt uurinud ja filminud.

 

Minul ja mu naisel Christinal avanes harukordne võimalus näha Brasiilia psühholoogi ja Spiritistliku kiriku liikme Luiz Gasparetto http://www.youtube.com/watch?v=PaxKCdmd7-o tähelepanuväärset sooritust ajal, mil ta viibis külalisõppejõuna meie kuuajalisel seminaril Esaleni instituudis. Luiz oli kuulus oskuse poolest "kanaldada" suurte kunstnike vaimusid ja maalida nende stiilis. Ta suutis maalida isegi pilkases pimeduses. Esalenis oli ruum tema etteaste ajal osaliselt hämara punase valgusega valgustatud. Valgust oli piisavalt, et pealtvaatajad saaksid vaadata, kuidas ta töötab, kuid mitte piisavalt selleks, et Luiz suudaks värve tavapäraseid tajukanaleid kasutades eristada.

 

Luiz, kes kuulas kogu seansi vältel Vivaldi "Nelja aastaaega" (pidades seda eriti inspireerivaks), valmistas hämmastava kiirusega ühe tähelepanuväärse maali teise järel, igaüks neist mõne kuulsa kunstniku - van Goghi, Picasso, Gauguini, Rembrandti, Monet', Manet' või mõne teise stiilis. Ta kasutas mõlemat kätt, maalides vahepeal kahte pilti samaaegselt, kummagi käega ühte. Suure osa ajast ta isegi ei vaadanud paberile. Ühe Manet' portree maalis ta tagurpidi laua all olles parema jalaga, ilma paberile kordagi heitmata. Luizi rabav etteaste kestis natuke üle tunni. Kui ta maalimise lõpetas, oli põrand tema ümber kaetud suurte maalidega, mida oli kokku 26. Vaatamata sellele, et ruumis oli punane valgus, mis muutis värvide eristamise võimatuks, suutis Luiz valida kõigi maalide jaoks sobivad toonid.

 

Ruumis viibivad inimesed hakkasid nihelema, sest tahtsid minna maale lähemalt uurima. Oli selgesti näha, et Luiz ei olnud veel lõpetanud. Ta istus mõnda aega vaikselt mediteerides ja teatas seejärel: "Siin on üks vaim, kes ütleb oma nimeks Fritz Perls; http://www.fritzperls.com/ ta tahab, et Toulouse-Lautrec temast portree maaliks." Seejärel tegi ta maali legendaarsest Lõuna-Aafrika terapeudist ja geštaltteraapia rajajast, kes oli veetnud oma elu viimased aastad Esalenis. Tulemus ei olnud mitte ainult Fritzi väga täpne portree, vaid oli lisaks maalitud eksimatult äratuntavas Toulouse-Lautreci stiilis.

 

Luiz lõpetas maali, kuid ei andnud mingil viisil märku, et etteaste on läbi. Ta mõtiskles hetke ja ütles siis: "Siin on veel üks vaim. Tema nimi on Ida Rolf; http://www.rolfguild.org/idarolf.html ta tahab, et temast ka portree tehtaks, aga mitte selline, nagu ta oli surres, vaid selline, kus on ta kujutatud 40-aastasena." Ida Rolf oli teine Esaleni legend ja iidol. Ta oli saksa biokeemik, kes töötas välja kuulsa endanimelise kehatöö tehnika. Ta elas palju aastaid umbes kahe kilomeetri kaugusel. Kui Ida Esalenist lahkus, asusime meie sinna elama.

 

Fritzi portree nägi välja täpselt selline, nagu inimesed teda mäletasid või piltide järgi tundsid. Seevastu Ida portree oli kunstiliselt väga huvitav, kujutades keskealist naist, kuid selle täpsust ei olnud võimalik mingil moel hinnata. Mitte kellegi Esaleni kogukonnast ei olnud aimugi, milline Ida 40-aastasena välja nägi, sest Saksamaalt Esalenisse saabudes oli ta juba üpris eakas. Esaleni instituudi asutajaliige Dick Price oli Luizi etteastest vaimustuses, eriti kahest portreest, mis kujutasid inimesi Esaleni ajaloost, keda Luiz ei tundnud. Dick nägi hiljem hulk vaeva, et hankida Saksamaalt foto Idast, kus too on 40-aastane. Foto, mis viimaks saabus, oli Ida "portreega teispoolsusest" erakordselt sarnane ning seega väga veenev tõend Luizi erakordsete ülemeeleliste annete kohta.

 

WALTERI JA KURTI JUHTUM 

Eriti huvipakkuvad on need juhtumid, kus surnu annab elavale inimesele mingit uut spetsiifilist ja täpset informatsiooni, mille tõelevastavust saab hiljem kontrollida, või juhtumid, mis on seotud erakordse sünkroonsusega. Olen psühhedeelse teraapia ja holotroopse hingamise seanssidel pealt näinud tervet rida erakordseid juhtumeid. Olen valinud sedalaadi episoodide iseloomustamiseks kaks näidet, mis on juhtunud minu lähedaste kolleegidega.

 

Esimene illustreeriv näide on seotud minu lähedase sõbra ja endise kolleegi Walter N. Pahnkega, http://en.wikipedia.org/wiki/Walter_Pahnke kes kuulus Baltimore'is Marylandi psühhiaatrilises uurimisinstituudis meie psühhedeeliauuringute meeskonda. Walter tundis sügavat huvi parapsühholoogia vastu, eriti mis puudutas teadvuse säilimist pärast surma, ning tegi koostööd paljude kuulsate meediumite ja ülemeeleliste võimetega isikutega, kelle hulgas oli ka meie ühine sõber Eileen J. Garrett http://en.wikipedia.org/wiki/Eileen_J._Garrett Parapsühholoogia fondi president ja asutaja. Lisaks sellele oli Walter lõppstaadiumis vähihaigetele suunatud LSD-teraapia programmi eestvedaja.

 

Walter läks 1971. aasta suvel koos oma naise Eva ja lastega Maine'is otse ookeani ääres asuvasse suvilasse puhkama. Ühel päeval siirdus ta akvalangiga ujuma ja ei pöördunud enam tagasi. Põhjalike ja hästi organiseeritud otsingute tulemusena ei õnnestunud leida ei tema surnukeha ega ka ühtegi osa tema sukeldumisvarustusest. Eval oli selles olukorras väga raske tema surma aktsepteerida ja sellega leppima hakata. Tema viimane mälestus Walterist pärines hetkest, mil mees täiesti tervena ja elujõust pakatavana suvilast lahkus. Naisel oli raske uskuda, et meest ei olnud enam tema elus; raske oli alustada uut peatükki, kui rinnus oli tunne, et eelmine peatükk oli veel lõpetamata.

 

Eva, kes ise oli psühholoog, otsustas osaleda meie instituudis vaimse tervise spetsialistidele eriprogrammi raames pakutud spetsiaalsel LSD koolitusseansil. Ta lootis, et psühhodeelne kogemus annab talle mõne täiendava kaemuse ning palus mul olla seansi järelvaataja. Seansi teisel poolel nägi ta väga võimast visiooni Walterist ja pidas temaga maha pika ja sisuka dialoogi. Walter edastas naisele konkreetseid juhtnööre seoses nende kolme lapsega ning andis naisele vabad käed alustada uut iseseisvat elu. Ta soovis, et naine ei piiraks ja koormaks ennast temaga seotud mälestustega. See oli väga sügav ja vabastav kogemus.

 

Just siis, kui Eva hakkas arvama, et kogu episood võis olla tema enda soovunelm ja väljamõeldis, ilmus Walter veel korraks ja palus Eval tagasi viia ühe raamatu, mille mees oli oma tuttavalt kunagi laenanud. Eval ei olnud sellest raamatust varem aimugi. Walter andis naisele sõbra ja raamatu nime ning kirjeldas, kus ruumis, millisel riiulil ja millises kohas raamat asub. Nende juhtnööride abil õnnestus Eval raamat üles leida ja tagastada.

 

Teises näites on peategelaseks Kurt, meie professionaalses kolmeaastases treeningprogrammis osalenud psühholoog. Koolituse käigus oli ta holotroopse hingamise seanssidel sageli pealt näinud oma kolleegide mitmesuguseid transpersonaalseid kogemusi. Ta ise oli samuti elanud läbi mõne võimsa perinataalse kogemuse ning heitnud paaril korral pilku transpersonaalsele sfäärile. Sellest hoolimata oli ta nende nähtuste ehtsuse osas endiselt väga skeptiline, kaheldes pidevalt, kas need on ontoloogiliselt tõesed või mitte. Seejärel koges ta ühel holotroopse hingamise seansil ebaharilikku sünkroonsust, mis veenis teda, et tema senine arusaam inimteadvusest on ilmselgelt liiga konservatiivne. Episood, mis aset leidis, oli lühidalt järgmine.

 

Hingamisseansi lõpupoole kohtus Kurt ühes eredas visioonis oma vanaemaga, kes oli juba palju aastaid tagasi surnud. Lapsepõlves oli Kurt olnud vanaemaga väga lähedane ning võimalus, et ta võib nüüd jälle temaga suhelda, mõjus väga liigutavalt. Kuigi kogemus oli emotsionaalselt väga kaasahaarav, ilmutas Kurt kohtumise suhtes endiselt professionaalset skeptitsismi.

 

Kurt oli vanaemaga palju suhelnud, ning ta kahtlustas, et tegu võis olla imaginaalse kohtumisega, mille tema meel vanade mälestuste põhjal oli konstrueerinud. Kohtumine surnud vanaemaga oli aga emotsionaalselt nii liigutav ja veenev, et ta ei suutnud seda lihtsalt soovfantaasiaks pidada. Ta otsustas hankida tõendeid selle kohta, et kogemus on tõeline, mitte kujutlusvõime vili. Ta palus vanaemalt mingit kinnitavat tõendit ja sai järgmise sõnumi: "Mine tädi Anna juurde ja otsi lõigatud roose." Ta oli endiselt skeptiline, kuid otsustas järgmisel nädalalõpul tädi Annale külla minna.

 

Saabudes leidis ta oma tädi aiast, ümbritsetuna lõigatud roosidest. Kurt oli jahmunud. Tema külaskäik langes täpselt sellele ühele päevale aastas, kui tädi otsustas oma roosipõõsaid radikaalselt tagasi lõigata.

 

OTTO JUHTUM

 

Holotroopsete kogemuste juures võib täheldada nende päritolust olemata ühte hämmastavat omadust: nende sisu võib pärineda ükskõik millise kultuuri mütoloogiast, ka sellistest kultuuridest, mille kohta inimene kunagi midagi õppinud ei ole. Juba C. G. Jung pani seda erakordset nähtust tähele, märgates et patsientide unenägudes ja psühhootilistes episoodides esinevad mütoloogilised kogemused võivad pärineda patsiendi jaoks tundmatust kultuurist. Nende vaatluste põhjal jõudis Jung järeldusele, et inimhing sisaldab lisaks freudilikule individuaalsele teadvustamatusele ka kollektiivset teadvustamatust, mis on oma olemuselt inimkonna kogu kultuuripärandit hõlmav varasalv.

 

Kollektiivse teadvustamatuse tähtsust psühhoteraapias näitavad ilmekalt ka mitu episoodi minu enda kliinilisest praktikast. Esimese loo peakangelane on Otto, kes oli minu klient, kui töötasin Praha psühhiaatrilises uurimisinstituudis psühhedeelse teraapia uurimisprogrammi juhina.

 

Otto võeti programmi põhjusel, et ta kannatas depressiooni ja ränga patoloogilise surmahirmu (tanatofoobia) all. Ühe psühhedeelse seansi ajal elas ta läbi võimsa psühholoogilis-vaimse surma ja taassünni episoodi. Kogemus kulmineerus allmaailma kurjakuulutavast sissepääsust, mida valvab koletu sigajumalanna. Sel hetkel tunnetas ta tungivat vajadust joonistada paberile üht konkreetset geomeetrilist kujundit. Et kogemus oleks täielikult sissepoole suunatud, palusin ma harilikult klientidel jääda kogu seansi ajaks suletud silmadega lebavasse asendisse. Otto tegi aga silmad lahti, tõusis istukile ja palus, et ma tooksin talle mõne paberilehe ja kirjutusvahendi.

 

Ta pani pingsalt ja tohutu kiirusega paberile terve rea keerukaid abstraktseid kujundeid, ilmutades seejuures sügavat rahulolematust ja meeleheidet - niipea kui uus keerukas pilt valmis sai, kägardas ta lehe kokku või rebis tükkideks. Ta oli oma joonistustes väga pettunud ning tema frustratsioon üha kasvas, sest ta ei suutnud "seda õigesti tabada". Kui ma küsisin temalt, mida ta üritab teha, ei suutnud ta seda seletada. Ta ütles lihtsalt, et tunneb vastupandamatut soovi neid geomeetrilisi mustreid joonistada.

 

Teemal oli ilmselgelt Otto jaoks tugev emotsionaalne laeng ja selle mõistmine paistis olevat tema jaoks tähtis. Tol ajal mõjutas freudistlik väljaõpe veel tugevalt minu tegevust ja ma andsin oma parima, et tuvastada selle veidra käitumise teadvustamatuid motiive. Kõnealuses episoodis aga puudus lihtsalt igasugune loogika. Viimaks nihkus teraapiaprotsess uutesse valdkondadesse ja ma loobusin mainitud situatsiooni üle juurdlemast. Kogu see episood jäi mulle aastateks täielikuks mõistatuseks. Sain sellest aru alles pärast USAsse kolimist.

 

New Yorgis tutvusin ma Joseph Campbelliga - http://en.wikipedia.org/wiki/Joseph_Campbell tunnustatud õpetlasega, keda paljud peavad 20. sajandi ja võimalik, et koguni kõigi aegade suurimaks mütoloogiks. Paari kohtumise järel saime headeks sõpradeks ning ta hakkas nii minu isiklikus kui erialases elus väga tähtsat rolli mängima. Aastate jooksul pidasime maha palju põnevaid arutelusid, mille käigus tutvustasin talle arhetüüpseid kogemusi, mida ma ei suutnud tuvastada ja mõista. Enamikel juhtudel ei pakkunud nende kogemuste sümboolika kultuurilise päritolu kindlakstegemine Josephile mingeid raskusi.

 

Ühe vestluse ajal meenus mulle ülalkirjeldatud episood Otto seansilt. Kui ma seda kirjeldasin, lausus Joseph kõhklematult: "Kui põnev, siin on päris kindlasti tegemist Uus-Guinea malekulanite hõimu Kosmilise Surmaöö Emaga - hävitava emadusjumalannaga." Ta lisas, et malekulanite uskumuste järgi kohtuvad nad selle jumalusega oma surmarännaku ajal. Välimuselt oli see jumalanna hirmutav naisfiguur, kellel olid selgelt eristuvad seatunnused. Malekulanite traditsiooni järgi istus see jumalanna allmaailma sissepääsu juures ja valvas keerukat püha labürindi joonist.

 

Malekulani hõimu poisid tegelesid keerukate rituaalidega, mille käigus nad kasvatasid ja ohverdasid sigu. Siga, mille iga poiss oma lapsepõlves üles kasvatas, sümboliseeris tema ema. Puberteedirituaali käigus siga tapeti - see aitas hõimu meestel vabaneda oma ilmalikust emast, naistest üldiselt ja lõppkokkuvõttes ka hävitavast emadusjumalannast. Malekulanid pühendasid oma eluajal palju aega keerukate labürintide joonistamisele, sest selle kunsti valdamist peeti teispoolsusesse tehtava reisi õnnestumise eelduseks. Josephil õnnestus seega tänu oma hämmastavatele mütoloogiaalastele teadmistele lõpuks lahendada mõistatus, millega ma Praha perioodil pikka aega olin maadelnud.