enese väestamine

        Kuidas leida isiklikku väge konflikti vältida püüdes või teiste surve all paindudes? Kuidas seista enda eest graatsiliselt ilma isiklikku väge kaotamata?

 

Igal inimesel on oma individuaalne psühholoogiline ja emotsionaalne vormindus, mis teda sellistesse olukordadesse viib. Isiklike tendentside mõistmine aitab neist välja tulla. Meie anname informatsiooni, mis käib kõigi kohta. Sinul on võimalik oma elu sarnastes olukordades ise navigeerida ja oma teerada uuesti üles otsida.

 

Põhiline sisemine sund, mis oma väge teiste surve all kaotama suunab, on iseendas kahtlemine. Et saaksite hakata ennast ette valmistama liikumiseks läbi raskete olukordade graatsiaga ja teiste-poolse manipulatsioonita, peate esimeses järjekorras oma mõttesüsteemist enesekahtluse välja juurima. Lapsepõlves õpetatakse lapsi oma tões – oma instinktides, oma intuitsioonis, oma vajadustes kahtlema selleks, et laps õpiks hindama teiste inimeste headust. Lastel on vaja seda õppida, et osaleda ühiskondliku korra loomises. Samas hakkab enamik lapsi oma tõde eitama ja seda pidevalt küsimuse alla seadma ning nad teevad seda tugevalt kellegi teise heaks, iseenda vastu. Täiskasvanu suudab mõista ühiskondliku korra kasulikkust ning saab aru, millised käitumised ühiskondlikku korda toetavad ja millised mitte ning ennast eitada ei ole vaja. Selle asemel hakake arvestama nii oma vajaduste kui ühiskondliku korra vajadustega. Eneses kahtlemine ei teeni teid enam viisil, nagu ta seda tegema pidi.

 

Lapsena olite sunnitud olema rasketes olukordades, soovisite seda või mitte. Kõik, mida teha saite, oli proovida püsima jääda. Täiskasvanuna saate keerulisele olukorrale vabalt reageerida väga paljudel erinevatel viisidel. Oma tõe väljendamiseks on sõnad, füüsilised tegevused, keha. Enne tegutsemist tuleb kõigepealt kuulata oma instinkte, saada kindlus, et need on õiged ja siis mõelda, kuidas neile järgi anda. Endaga seotud mõistatusest üle saamiseks ja sellest välja tulemiseks on väga palju erinevaid võimalusi.

 

Esimene samm isikliku väe kinnistamiseks on eneses kahtlust tekitavate võimaluste vähendamine. Piira aega inimestega, kes Sind endas kahtlema panevad. Võta plaani asju, mis nõuavad Sinult iseenda usaldamist. Turvalistes olukordades praktiseeri oma tõe ja oma vajaduste väljaütlemist ning võta iga päev aega, et avastada oma tõde ja õppida tundma oma sisemist häält. Isegi kui avastad, et Sinu ebakindlus ongi Sinu tõde, siis tunnusta seda ja võta ta omaks. Selliselt suunad end märkama ka teisi tundeid ja mõtteid. Tee kõik, mis võimalik, et kuulata oma tõde ja uskuda oma tundeid. Ainult nii on Sul võimalik endale kindlaks jääda olukordades, mil teised on seadnud Su ühiskondliku surve alla.

 

Milles seisneb eneses kahtlemise olemus? Kust see pärit on? Kuidas saaksime teda minimeerida nii, et ta meid nii tugevalt  ei mõjutaks?

 

Enese kahtlemise seeme istutati teisse ajal, mil hakkasite tajuma, et olete teistest eraldatud ja saite esimese kogemuse inimesega, kellel oli teist erinev vaatenurk. Selleks ajaks, kui tajusite, et teie tunded võivadki olla teiste tunnetest erinevad, teie tõde võibki olla teiste tõest erinev, pani see teid mõtisklema selle üle, et teie viis võib, aga võib ka mitte olla õige või vale või tõde. Kuna erinevatel inimestel on alati erinevad vaatenurgad, siis on lõppkokkuvõttes kõigis olukordades mitu tõde. Arvukad tõed jäävad eksisteerima alati, aga eneses kahtlemine tekib olukorras, mil teid pannakse uskuma, et on olemas ainult üks tee ja üks tõde. Kui teile õpetatakse või teid pannakse uskuma, et mingis olukorras eksisteerib ainult üks tõde, siis on loogiline järeldus, et siis peab keegi eksima ja see panebki kahtluse seemne idanema. Kõige esimene kogemus, mil Sa arvasid, et inimestel, kes mõtlevad Sinust erinevalt, on õigus ja Sina eksid, tõstatas Sinus iseenda kogemuse õigusjärgsuse küsimuse ja oli eneses kahtlemise tee algus. Samas aja jooksul oled Sa sõltuvalt asjaoludest olnud nii õige kui ekslik.

 

Maadelda ideedega õigest ja valest, tõest ja väljamõeldisest on tervislik viis selle kogemuse läbi elamiseks. Terve psüühikaga õpitakse varajases lapsepõlves eristama tõde väljamõeldisest ja õiget valest. Nende asjade õppimiseks on ajutiselt kasulik uskuda sellesse, et on olemas kindel joon ja asjad ongi kas üks või teine. Terveim viis, mille inimmeel kasvades ja lapsepõlvega hüvasti jättes välja arendab, on võime eristada tõe erinevaid tasandeid ja tõe paljusid vaatenurki ning võime näha õige ja vale vahele jäävat halli ala. Õpiprotsess kestab hilisest lapsepõlvest läbi noorukiea varajase täiskasvanueani. Eneses kahtlemine võtab teid enda võimusesse õpiprotsessi alguses. Kui võimalust õppida ja täielikult aru saada hea ja halva erinevusest ning mõista nendevahelist halli ala ei ole teile antud, siis kestab õpiprotsess elu lõpuni.

 

Eneses kahtlemine on vajalik ja oluline, sest see tekitab mõtte, et äkki pole Sul õigus. See annab Sulle ruumi, et välja selgitada, mis on õige, et Su instinkt, impulss või mõte millegi kohta ei ole vale. Nii et eneses kahtlemine on tähtis. Eneses kahtlemise viis, mis annab alandlikkuse, avatud meele ning ruumi nägemaks, mida Sul on vaja õppida, on väga kasulik. Hoides eneses kahtlemisest kinni selleks, et igas olukorras navigeerida ja viies seda kaugemale kui vaja, tekitab see probleeme. Kui eneses kahtlemine muutub püsivaks harjumuseks, siis ignoreerid Sa oma instinkte ja intuitsiooni ning hakkad vankuma sotsiaalse surve käes.

 

Näiteks kujutle, et Sinu sõbranna leidis omale uue peika ja nüüd tahab ta hirmsasti, et Sa temaga kohtuksid. Ta on tõeliselt armunud ja loodab, et peika Sulle meeldib. Kui Sa peikaga kohtud, siis Sinu sisetunne ütleb, et see inimene ei meeldi Sulle. Temas on midagi, mis tundub Sulle ebakindel, näiline, temas on midagi, mis ei tekita Sinus head tunnet. Kui elad teadmisega, et on olemas ainult üks tõde, hakkad oma instinktides kahtlema. Sa pead tegema valiku – kas usud, et õigus on Sinu sõbral või usud, et õigus on Sinul. Oma instinktide kuulamine võib tähendada sõbra kaotamist ja see võib Sinus tekitada kiusatuse oma instinkte ignoreerida. Eirata seda, mis on Sinu jaoks õige ja jääda truuks oma sõbrale.

 

Kui tunnistad, et tõdesid on palju ja iga vaatenurk võib olla õige, ei pea Sa enam oma tõde eitama. Emmates paljusid vaatenurki, on eneses kahtlemisel Sinu üle vähem võimu, sest Sinus on rohkem ruumi olukorrale paindlikult ja loovalt reageerida. Võid mõista, et sõber on uue peikaga tõsiselt seotud ja Sinuga see uus tüüp ei sobi. Et mõlemad asjad on tõesed, on Sul võimalus mõlemad omaks võtta.

 

Sa ei küsi enam, et kas Sul on õigus või Sa eksid või kas Sa oled väärt, et oma tõe järgi elada. Eneses kahtlemise asemel teed Sa loovalt valikuid, et tähistada sõbra õnne ja kaitsta ennast selle eest, mis Sinule ei sobi. Võid sõbrale öelda, et Sa toetad teda, aga ei soovi tema uue peikaga aega veeta. Või suheldes peikaga hoiad enda kaitsmiseks energeetilist ja emotsionaalset distantsi. Enda ümber energiabarjääri ehitamiseks saad kasutada vaimseid tehnikaid, intuitiivset kirjandust või kuulata oma unelmaid ja uurida selle inimesega seoses oma karma ajalugu. Võimalusi on lõputult ja neis kõigis sisaldub oma tõe embamine ja iseenda eest hoolitsemine. See ongi enese väestamine.

 

Kui elad endas kaheldes, blokeerid ennast ära küsimustega, nagu kas Sul on õigus või ei ole, kas Su vajadused on olulised või ei ole. Kui Sa otsustad oma instinkte kuulata ja oma tõesse uskuda, annab see Sulle ruumi, et eneses kahtlemine lõpetada ja reageerida loovalt igas olukorras, millest Sa ennast leiad. Enese väestamine saab alguse iseenda kuulamisest ja oma mõtetesse, emotsioonidesse ja instinktidesse uskumisest. Ainult siis saad Sa selgelt mõelda selle üle, mida neist järgida ja kuidas tegutseda.

 

Kas see, et armastus on vastus kõigele, tähendab, et peaksime olema koos inimestega, kes meile füüsiliselt või emotsionaalselt haiget teevad? Kas peame valima armastuse inimeste suhtes, kes meile haiget teevad?

 

Sa ei pea olema koos mitte kellegagi, kes Sulle haiget teeb. Sellise inimese lähedus, kes Sulle tahtlikult haiget teeb, tegelikult vähendab Sinu armastamise võimet. Kogu Sinu olemise südamik on armastus. See on Sinu loomuse sügavaim osa. See käib teie kõigi kohta. Te kõik olete pärit armastusest. Te kõik olete tehtud armastusest ning armastuse poole tõmbab teid alati kõige rohkem. Häda saabub siis, kui saate palju haiget ning kaotate silmist armastuse välimuse ja tunde: siis hakkate armastust otsima kohtadest, kus ta on keerdunud. Kõik teie tegevused muutuvad pingutuseks, et armastus tagasi saada, või taaskülastatakse paika, kus armastus kaduma läks, et armastus uuesti üles leida.

 

Kuna armastus on Sinu tuumikolemus, siis ei pea Sa seda tõestama ega välja teenima. Sa ei pea väljendama armastust olukorras, kus teine Sulle armastusega ei vasta. Tegelikult oled Sa võimeline teisi armastama ainult nii suurel määral, kui palju Sa armastad iseennast. Sama kehtib austuse kohta. Teist suudad Sa austada vaid samal määral, mis Sa iseennast austad. Kui valid enda aktiivse ja pideva haavamise, väljendad enese suhtes lugupidamatust tähendusrikkalt ja kulutad endas iseenda armastamise võimet. Ümbritsedes end kuritarvitamisega, väheneb nii Sinu võime armastada iseennast kui Sinu võime armastada teisi.

 

On aegu, mil iseenda haavamisele altiks muutmine on armastuse väljendus, mida tehakse kellegi kaitsmiseks. Näiteks kui lapsevanem jookseb lapse päästmiseks sõiduteele on see selge armastuse väljendus. Samas elamine pidevat kuritarvitamist võimaldavas olukorras ei ole mitte armastuse väljendus, vaid armastuse ettekäändel tehtud manipuleeriv umbsõlm. Tõeline armastus ei küsi midagi ega tee haiget. Kui keegi Sind tõeliselt armastab, siis ta soovib, et Sa oleksid terves, õnnelikus keskkonnas isegi siis, kui see tähendab temast eemal olemist.

 

Tõeline armastus ei juhi Sind kunagi kellegi juurde, kes Sind pidevalt haavab. Sa võid ju seda inimest armastada, aga Sa ei peaks temaga pidevalt koos olema või laskma tal endale haiget teha. Sa oleksid vägivaldse inimese jaoks edukam armastuse agent siis, kui oled temast eraldi. Hoolised enda eest, ehitad üles enesearmastust ja eneseaustust, palvetad tema eest ja saadad talle valgust. Veetes füüsiliselt aega koos kellegagi, kes Sind haavab, piirad Sa tervenemise potentsiaali ja rohkema armastuse leidmise võimalusi mõlema jaoks.

 

Mida on tõeliselt vaja selleks, et oma vägi üles leida ja ohvri rollist välja tulla? Miks on see mõnel raskem kui teisel?

 

Ohvri roll on siinkohal sügavalt juurdunud inimpsüühesse ja DNA-sse. Ohvripõlve esialgne ilmnemine on iidne. See algas tuhandeid aastaid tagasi, kui inimesed hakkasid üksteist haavama ja sellest täielikult ei paranenud. Inimesel on võimalik haiget saada ja sellest täielikult terveneda. Tervenemine võimaldab elada füüsiliste armideta ning hirmul põhinevate emotsionaalsete ja käitumuslike mustriteta. Täielikult tervenedes ei otsita enam kedagi, kellele oma valust tulenevalt haiget teha. Selline tervenemine nõuab ääretult kõrget terviklikkuse taset ja valgustumise suunas edasi liikudes teevad paljud teist sellega tööd.

 

Siiski, tuhandeid aastaid tagasi hakkasid inimesed haiget saama viisidel, mida ei olnud võimalik täiesti terveks ravida. Haavad nende enda sees panid neid käituma haavaval moel, mille kaudu anti edasi tänapäeval tuttavaid hirmul põhinevaid mustreid. Inimesed haavasid üksteist, ühiskonnad arenesid üksteist haavates, üksteist alla surudes, üksteisele kannatusi põhjustades ja muutudes teie ühiskondade süstemaatiliseks osaks. Ohvriks olemise tunne, teise ohvrina nägemise vaatenurk, iseenda ohvrina nägemine on praeguse hetke sotsiaalsete struktuuride lähtepunkt. Seda on edasi antud läbi nii paljude generatsioonide ja see on kujunenud rolliks, millest täiesti välja astuda on raske. Ja mõni kannatab selle all rohkem kui teised. Ohvrirolli kaks põhilist komponenti on sisse kirjutatud ühiskonda ja isiklikku ajalukku.

 

Esimene komponent – teid on vigastatud ebaõiglastel viisidel ja nii, et taastumine ilma abita oli võimatu. Ohvri rolli paneb teid väline, füüsiline fakt. Teine komponent on õpetused, mis ütlevad, et teil pole võimalust välja tulla olukorrast, milles te olete. See on sisemine, emotsionaalne kogemus, mis paneb teid uskuma, et te ei suuda olukorrast välja tulla. Kui need mõlemad on inimeses esindatud, siis ongi ohvri roll omaks võetud.

 

On tõde, et kõik on viga saanud. Kõik on oma elu mingil hetkel kogenud ohvriks olemise füüsilist häälestust. Planeedil pole ühtegi inimest, keda poleks ühel või teisel moel haavatud. Kõik on viga saanud ja nii on esmane tükk kõigi jaoks paigas. Teine tükk sätestab, kas ohvrirolli takerdutakse või mitte. Sisemine kogemus ei ole sirgjooneline. Ei ole võimalik öelda, et see, kellele on väga palju viga tehtud, on ohvri rollis suurema tõenäosusega. Mõni võib olla hirmsasti viga saanud, aga tal võis lapsepõlves või elus olla keegi, kes talle õpetas, kuidas võitlustest võitjana välja tulla. Keegi, kes temasse uskus ja teda aitas, oli piisav, õppimaks valu rohkusest hoolimata ohvrirolli vältima.

 

Teile antakse mitmel erineval moel põhjust lootuseks või vahendeid olukordadest välja tulemiseks. Osale antakse rohkem, osale vähem. Saades mitte piisavalt abi – Sa ei kohta piisavalt rollimudeleid või keegi ei aita Sind – võid oma sisemas saavutada veendumuse, et Sa ei suuda mingitest keerulistest tingimustest välja tulla. Haiget saamise ja terveks saamise õppimise omavaheline mõju õpetab, kas näha ennast ohvrina või mitte. Kuna keegi ei vali enda ohvrina nägemise mustrit, siis ei saa teiste eest kunagi otsustada nende ohvriks olemise tunde õigusjärgsust.

 

On üks lugu aheldatud tsirkuseelevandist, mis räägib sellest, kuidas elevandibeebile pannakse jala ümber tugev kett, et ta ei suudaks seda katki tõmmata. Elevandipoeg veedab tunde, päevi, nädalaid ja kuid ketiga võideldes ning jõuab viimaks järeldusele, et ketti pole võimalik katki teha ja lõpetab proovimise. Suuremaks kasvades ta enam ei proovi ketti purustada. Kuna lapsepõlves elevant veendus, et ta seda purustada ei suuda, siis võib kett jääda samasse mõõtu. Kui täiskasvanud elevant muudaks oma vaatenurka ja prooviks, siis purustaks ta keti lihtsalt. Nii toimib ohvri roll ka inimeste puhul.

 

Ohvriks tegemine leiab aset kogu aeg. Igale poole, kuhu pilk suunata, teevad inimesed üksteisele haiget. Haiget teevad teised inimesed või olukorrad, mis ei ole Sinu kontrolli all. Nii toimub elus iga päev kogu Sinu elu lõpuni ühel või teisel moel. Siiski, enda ohvrina nägemine võib panna Sind oma arengus saavutatud tugevust unustama. Erinevus on selles, kas Sa usud, et suudad oludest üle saada. Tervenemine ja lootuse taastamine ning väikestest asjadest ülesaamiseks võimaluste leidmine viivad Sind viimaks suurtest asjadest ülesaamiseni. Ohvri rollist, kuigi see on ühiskonda sisse kirjutatud ja seda on teile miljonitel viisidel õpetatud, on võimalik üle saada ainult enese väestamise kaudu. Mitte väliskeskkonda muutes ei saa ohvri rollist üle, vaid sellest saab üle esmajärjekorras oma sisemist vaatenurka muutes. Ära lase tekkida mõttel, et kui Sul oleksid teistsugused olud, oleksid Sa vägev. Mõtted nagu “kui mul oleks teine töö või paremad vanemad või rohkem raha, küll ma siis oleksin vägev,“ viska peast välja. Nii ei tööta see kunagi. Kõigepealt peab muutuma Sinu sisemine vaatenurk, alles siis saad Sa oma välised olud muuta püsivaks.

 

Vägi tuleb Sinu seest ja see on Sinu võime leida võimalusi oma olukorraga hakkama saamiseks. Alusta väikselt ja kasva suuremaks – hakka maailma vaatama läbi kogemuste, mida Sa oled saavutanud, mitte läbi kogemuste, mis Sind on haavanud. Seda on lihtne öelda ja palju raskem teha, mistõttu on oluline alustada väikeselt. Ohver on ainult roll, mille Sa mängimiseks kas valid või ei vali. Milline iganes on Sinu olukord, pööra tähelepanu kõrvale asjadelt, millega Sa praegu hakkama ei saa. Pööra kogu oma tähelepanu väikestele asjadele, millega Sa hakkama saad. Nii oled kui täiskasvanud elevant, kes hakkab sikutama oma ahelat ja näeb, et see annab järele rohkem, kui ta oodata oskas. Seda nähes muutub kõik. Sa leiad endas tugevuse ja energia võitlemaks asjadega, mille suhtes arvasid end ammu olevat alla andnud. Sa hakkad nägema, kui võimas Sa tegelikult oled. Sa ei pea võimsaks saama – Sul on vaja näha, kui võimsaks Sa oled juba saanud. Usu endasse ja see nihe viibki Sind enese väestamiseni. 

 

_______________________________________

 

Sõnumi kanaldas Akaši Kroonikast Jen Eramith,

MA, Akashic Transformationsi kaudu.

www.AkashicTransformations.net