muutuste ja iseenda aktsepteerimine

         Miks me oleme muutuse vastu, kui teame, et see on vältimatu? Kuidas õppida muutusi paremini vastu võtma?

 

Kuna muutus on universumis konstantne osa kõiges, siis see, mis teeb inimesed unikaalseks, on teie võime luua püsivust. Et luua kolmanda dimensiooni maailma ja selles eksisteerida, on teie kui inimeste töö ehitada stabiilsust ja hoida asju keset muutusi paigal. See võimaldas teil välja töötada ja arendada kõrgemaid ideid ja komplekssemaid viise maailma kogemiseks.

 

Pikka aega oli teie võime muutuste keskel püsivust luua igipüsivast muutusest nii palju väiksem, et teil ei tulnud pähegi sellele vastu astuda, seda muuta või seda eitada. Te lihtsalt pingutasite, et muutusi läbides asju paigal hoida. Lõpuks kasvas asjade paigalhoidmise võime teil suuremaks kui muutuse teadvus ning te hakkasite toetuma tööle, mida te asjade paigalhoidmiseks olite teinud. Sellest hetkest hakkas inimkond arenema pigem mugavuse kui tervislikkuse ja õnne suunas ning areng puhkas püsivuse loorberitel. Te hakkasite võtma muutust ebatavalise olukorrana ja ohuna oma mugavusele ning see tekitas muutustele vastuseisu. Kui kord inimkond hakkas muutustele vastu seisma, siis hakkasid ühiskonnad arendama kaitset, et muutusi ei märgataks. Aastaaegade vaheldumises Jumala olemasolu nägemise asemel hakkasite ette kujutama Jumalat, kes on püsiv ja muutumatu. Selle asemel, et veeta aega õues muutlikes ilmaoludes, arendasite välja tööd, mis panid teid siseruumidesse pikkadeks aegadeks. Mugavuslisand süvendas muutuse eitamist ning kuigi muutused on paratamatud, teevad muutused teid irooniliselt õnnetuks.

 

Lõppkokkuvõttes te püsivust ei ihalda. Te ihaldate võimet navigeerida muutusi viisil, mis võimaldavad teil olla loovad. Vanasti pidite vaeva nägema, et asju paigal hoida. Nüüd tajute, et teil on muutuste aktsepteerimiseks vaja tööd teha endaga. Kunagi suudate keset muutust hoida nii tardumust kui kerget liikumist. Seda tehes olete loov ja kasutate püsivust just nii palju, et see aitab teil muutust kasutada oma kõrgemaks hüvanguks. Enamus peab end tervendama mugavuslisandi tingimuste osas. Enamikul teist on „mugavalt ebamugav“.

 

Oma piiratud uskumuste, harjumuste ja rutiinidega olete saavutanud mugavuse, mis teid õnnelikuks ei tee. Te igatsete asjade muutumist, aga kardate muutuse ebamugavust. Ainus tee sellest välja on hakata tähele panema muutusi, mis igapäevases elus igal ajahetkel aset leiavad. Kaks hingetõmmet ja kaks südamelööki ei ole kunagi samad. Pane tähele emotsioone, mis tekivad, kui Sa väikestele muutustele tähelepanu pöörad ja nendega tegeled. Siis võta suuremad muutused ja tegele nendega. Kui saavutad muutuses mugavustunde, saad peatada vastuseisu ka suurematele muutustele. Vastuseisu puudumine aitab Sul selgemini mõtelda ja teha muutuste suhtes enam õigustatud valikuid. See on võime luua ja selles peitub võti, et tunneksid end tõeliselt õnnelikuna ja mugavalt igas asjas. Kõlab lihtsalt, eks ju? Lihtne see on, aga meistriks saamine võib aega võtta aastaid. Tule tagasi väikestele asjadele tähelepanu pööramise juurde. Tee üks hingetõmme korraga.

 

Kuidas saame eemalduda ühiskondlikust survest, aktsepteerida ennast ja leida enesearmastus sellistena nagu me oleme?

 

Selle küsimuse võti peitub suhtes iseendaga. See on võti tegelikult kõigeks. See on valgustumise võti. Teid kutsutakse üles vaatama üle suhet iseendaga. Teid kutsutakse tagasi nõudma maailma nägemise viisi, mis ei baseeru mitte enda vaatamisel kujuteldavast välisest vaatenurgast ja enda sisemisel hindamisel, vaid iseenda armastamisel. Viis, kuidas teie suhe füüsilisse ilusse on arenenud, eriti läänemaailma osades ja see eksisteerib mingil tasandil kogu ühiskonnas, baseerub eneseteadlikkusel. Ning eneseteadlikkus on midagi, mis areneb loomulikult lapsepõlve jooksul. Laste psühholoogilise arengu loomulik osa sisaldab aega, kui nad ei suuda ette kujutada teiste inimeste vaatenurki. Enne kui laps jõuab eneseteadlikkuse ikka, tajub ta maailma iseenda vaatenurgast. Kuna ta ei taju täielikult, et teised on temast täiesti eraldatud, siis ei jõua veel temani, et teised inimesed tajuvad asju temast erinevalt.

 

Laps kasvab, areneb ja mõistab lõpuks, et ta on teistest eraldatud, vähemalt inimlikus vormis ning siis ilmneb lapsele teekonna järgmisel hetkel, et teistel inimestel on teistsugune vaatenurk kui temal. See istutab temasse eneseteadlikkuse seemne ja pärast seda juhtub see, et teekonna mingis punktis, kui laps tervislikult areneb, ilmneb talle, et teised inimesed näevad teda teistmoodi. Et inimene, kes on temaga samas ruumis, võib teda vaadata ja näha teda sellisena, nagu ta ise kunagi poleks osanud mõelda. Laps mõistab, et kõiki jälgitakse. See on kasulik ja tervislik osa lapsepõlvest, aga ühiskondlikest sõnumitest, milles on palju kriitikat, hinnanguid ja ühiskondlikke standardeid, milline peab välja nägema või mida peab tundma – sellest välisest vaatenurgast saab ühiskondliku kriitika kehastus. Kui laps hakkab arvestama teise inimese vaatenurgaga, siis võtab ta arvesse kogu ühiskondlikku kriitikat, mida ta on kogenud ja näeb sellist vaatenurka, mida ta kujutleb teisel inimesel olevat. Näiteks, kui lapsele on öeldud, et hea olemiseks peab ta olema vaikne ning kui eneseteadlikkuse arenedes ta tajub, et keegi teda jälgib, siis kujutab ta ette, et teda hinnatakse selle põhjal, kui vaikne ta on ja seeläbi ka, kui hea ta on.

 

Loomupäraselt pole tõsi, et hea laps on vaikne laps ja alati ei ole tõsi ka see, et iga inimene last hindab. Aga laps võtab aluseks kõik sõnumid, paneb nad kokku ja ilmutab väljamõeldud välise vaatenurga. See väljamõeldud vaatenurk, mida teised inimesed temas tema enda ettekujutuse kohaselt näevad, muutub viisiks, kuidas laps ennast distsiplineerima hakkab. Kõik sõnumid, millega ta kokku on puutunud ja mis ütlevad talle, milline ta olema peaks, muutuvad temas tundeks, et keegi jälgib ja hindab teda alati. Seetõttu hakkab laps tundma, et tema headus sõltub sellest, millisena näevad teda teised ja kuidas nad temast mõtlevad. Sellisel moel kaob teie enesetaju ning te eksite ära otsingutesse, et leida oma ilule ja oma teadmistele väline hinnang.

 

Kui märkate endas täiskasvanuna kohustust tegutseda kindlal ühiskonna standarditele vastaval viisil, siis olete välisesse vaatenurka nii ära eksinud, et sisemise armastuse punkti jõuda on raske. Selleks, et jõuda uuesti iseendas kohale, peab ette võtma nii suuri hüppeid, et neid on raske teha. Olge siin endaga leebe. Välispidise vaatenurga eneseteadlikkuse koreograafiat lavastatavad erinevad ühiskonnad väga hoolikalt selleks, et panna elanikke käituma teatud viisil. Te ei tegele siin lihtsa asjaga, vaid mehhanismiga, mis on ühiskondades paigas olnud sadu, kui mitte tuhandeid generatsioone selleks, et panna teid ennast ebamugavalt tundma ja siis vastavalt käituma.

 

Ei ole väike saavutus sellele oma meeles ja südames vastu astuda, aga siiski on endiselt vastus üsna lihtne. Sa pead hakkama maailma vaatama oma silmadega ja lõpetama ettekujutamise, millisena maailm Sind näeb. Üks samm sinnapoole on harjutada oma meelt mõtlema igast olukorrast, millesse Sa satud, uutmoodi. Võib-olla pead alustama ühest korrast päevas, kuni lõpuks teed seda kogu aeg. Alustamiseks võta plaani üritus, milles Sa osaled – koolitus, kohtumine, õhtusöök sõbraga, mis iganes. Planeeri selleks üks üritus ning tee otsus enne üritust, et oleksid valmis tegutsema.

 

Üritusele jõudes võta enne sisenemist vastu otsus, et iga kord, kui Sul tekib küsimus, kuidas inimesed Sind näevad, või iga kord, kui Sulle tundub, et kõik Sind vaatavad, siis teed sügava hingetõmbe, ignoreerid seda mõtet ja suunad oma tähelepanu sellele, mida Sa parajasti näed. Küsid endalt küsimuse: „Mida ma praegu näen? Mida ma praegu märkan?“ Vaatad ringi ning vaatad kõike iseenda pilguga. Ära lase oma meelt vallutada ettekujutustel, mida teised seal näha võiksid. Jätkad endalt küsimist: „Mida ma näen? Mis mu sõbral seljas on? Mis värve ma siin ruumis näen? Kas on soe või on külm? Kas inimeste näod on õnnelikud või kurvad?“ Jätkad endalt kõigi pähe tulevate küsimuste küsimist, et jätkuvalt vaadelda Sind ümbritsevat Sinu enda vaaturgast. Nii saad hakata aeglaselt, aga kindlalt treenima oma meelt, et Sa ei eksiks ära kujuteldavastesse vaatenurkadesse – asjadesse, mida Sa kujutled, et teised Sinus näevad või Sinust mõtlevad.

 

Kui Sa oled kord selle mingil tasemel omandanud, siis hakkad Sa seda kogu päeva jooksul tegema tihedamini. Lõpuks, kui selle tegemine muutub lihtsamaks, siis on lihtsam jääda oma vaatenurga teerajale püsima. Selles punktis saabub kätte aeg anda hoogu juurde ja tähistada oma vaatenurga ehtsat rõõmu. Võtta aega, võtta valgust sellest, mida Sa näed ja mida Sa tajud. Sa hakkad eksima värvide märkamise naudingusse, inimeste nägudel naeratuste märkamisse, vihjete märkamisele, kui märkad enam asjade nägemise viisi. Sa saad vihjeid inimeste tõeliste tunnete kohta. Sa hakkad neist rohkem hoolima, sest Sa pöörad neile rohkem tähelepanu. Sellest saab Sinu pühitsemine ja Sinu ainulaadne vaatenurk.

 

Kui Sa naudid asju, mida Sa näed ja kõike seda, mida Sa märkad, heliseb rõõmu ja tähistamise tunne kaasa armastuse tundega. Lõpuks hakkad Sa armastama seda, kuidas Sa maailma näed. Leiad, et Sa armastad minna maailma ja seda avastada. Lõpuks vallutab Sind tugev armastuse tunne. See on enesearmastuse kogemus. See on nii püsiv armastuse tunne, et Sa armastad ennast ja kõiki teisi, kes Sind ümbritsevad.

 

See on aeglane protsess. Palju vajab tervendamist ja palju harjumusi vajab muutmist. See nõuab praktiseerimist, seega tee üks samm korraga ning anna endale aega mõned nädalad või mõned kuud. Sa pead oma meele ümber treenima väga varasest ajast alates, et seal valitsenud iseteadvus ja sisemine kriitik kinni keerata. Asemele võta rõõmustamine kõikide asjade – tähelepanemise, kõiges osalemise ja maailmast oma isikliku vaatenurga nautimise üle. 

 

_______________________________________

 

Sõnumi kanaldas Akaši Kroonikast Jen Eramith,

MA, Akashic Transformationsi kaudu.

www.AkashicTransformations.net