Neid mõtteid kogemus/loetust hakkasin enda tarbeks koguma, üleskirjutiste näol, ligemale kaks aastat tagasi (2009. aasta kevadel). Hiljem olen neid kirjutisi sõpradelegi saatnud.
Miks?
Ütleme nii, et see on mingi sisemine käsk või sund, mis tuleb kusagilt ... ja millele käe ette panemiseks puudub mul jõud.
Nagu Dante "Jumalikus komöödias", nii olin minagi oma poolel teel eksinud keset paksu metsa. Polnud leidnud seda õiget teeotsa ega otsinudki enam! Ja siis ühel kottpimedal märtsikuu ööl, täpselt kaks aastat tagasi, see juhtus. Nimelt äratas miski "arusaamatu jõud" keset kõige sügavamat und mind järsku üles ja tõstis sealt paksu metsa kõrgete puude latvadest kõrgemale.
Siis nägin ma ...
Alessandro Baricco http://et.wikipedia.org/wiki/Alessandro_Baricco
oma raamatus "Ookean meri" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?26013
kirjeldab juhtuvat järgmiselt:
Ma tõstan pilgu - mina - tõstan pilgu - mina tõstan pilgu - pilgu, ja siis siis ma tõstan pilgu ning ma näen - mina - näen: meri. Esimest korda paljude päevade jooksul, ma tõesti näen seda. Ja ma kuulen tema määratut häält ja tugevat lõhna ning sees katkematut tantsu, lõputut lainet. Kõik muu kaob ning jääb vaid meri minu ees, minu peal. Ilmutus. Ahastuse ja hirmu pilv, mis mind rusus, hajub vaikselt laiali; häbi, julmuse ja hirmu võrk, mis mu silmi pimestas, vajub laiali; surma vari, mis mõistust õgis, lahustub ning ootamatu selguse äkilises valguses ma viimaks näen, kuulen, mõistan. Meri. Ta näis siiani pealtvaatajana, koguni vaikse kaasosalisena. Näis raamistuse, lavakujunduse, taustana. Nüüd vaatan teda ja saan aru: meri oli kõik. Oli algusest peale kõik.
Need mõtetesse kerkinud küsimused on alguses piisavalt "veidrad", millede olemasolust puudub varasem teadmine. Samas ei oska ka neile kusagilt vastuseid leida. Oled nagu siil udus või peata jäänud kana!
Järsku aga satuvad eluteele senitundmatud raamatud ja avanevad just need leheküljed, kus Sind huvitavad vastused ilusti kirjas. Avastad, et väga paljud vastused on olnud juba enne Sinu sees peidus, mõistad, et loetud leheküljed on vaid peegeldus Sinust endast.
Näha Merd: on see saatus, ettemääratus või hoopis eluülesanne ...
... oleme teelised, kes kannavad turjal oma risti Mere poole.
Juhtumisi, kui siit blogist leiad mõningaid mõtteid, milledele oled vastuseid otsinud, on hästi. Olen selle üle õnnelik ja loodetavasti ka Sina.
P.S. Juba kirjutatule lisab vahetevahel oma mõtteuitudega pilte hingematvalt kaunist ... Ja nö "reaalsuse kõverpeeglis" tõena näivat illusiooni, mulle nii oluline inimene, kes läbi moodsa tehnika värvib Merd Merega.
Ja andke nende mõtete eest mulle andeks.
Vahel kõnnid Sa Merest eemale. Vahel Mere poole.
Ent see, mis tähtis, on üksnes Meri.
Luksemburgis, 19. jaanuar 2009
Tere siis, SINA, SIIN SA SIIS OLED, kaua olen SIND otsinud taga, et tuua SULLE TÄNU, selle suure töö eest siin, mis on olnud mulle,suureks rõõmuks, sest mina ei pidanud seda vaeva nägema....ma vaid printisin pooled lood omale ära,et olla vähem arvutis....SA OLED IMELINE!!! Ja JUMAL ARMASTAB SIND, ja tasub SULLE. Ja mina ÕNNISTAN SIND!!!....................MERI,see imeline,müstiline MERI.....ka mina armastan TEDA, TA on mu unelm...osa minust....................Merike
VastaKustutaMerikesele :)
Kustuta"Tühi lõuend vaatab mind juhmilt, aga ma tean, et ta kardab kirglikku julget kunstnikku, kes üks kord ... Elu ise on pööranud inimese poole oma lõpmatult mõttetu, araks tegeva lootusetu tühja poole, kuhu ei ole midagi rohkem kirjutatud kui tühjale lõuendile. Aga inimene, kellel on usku ja energiat, ei karda seda tühjust. Ta asub asja kallale, tegutseb, ehitab, loob ja lõuend pole enam tühi ..."
/ ELUJANU Irving Stone /
saamuel.sammelmann@gmail.com
SULLE meeldib lugeda ridade vahelt, mulle ka... ja see on tore... ma TÄNAN SIND.......
Kustuta"Ridade vahelt"
Kustutapeegel vaatab
ehetes kuusk
võõrvõimu sümbol
silmale nähtav
valemängijate mängumaailm
väga-väga suur ekraan
mobiiliekraan
hetk
ei saa kokku
mõte
mis meil kõigil on
error, error,
error
/Kogujamees/
Tõsi mis tõsi on see,
VastaKustutaseda näen mina ja nii mõnigi veel.
Kurbus poeb hinge,
sest kahju on puust,
sest on ta ju enam kui lihast ja luust.
Tean,tean,tean,et kurbus on hale,
see naiselik nõrkus ja inetu pale.
Kuid SU salm on tõsi
mis minugi sees
tahtmatult veitsa haiget teeb...
SINULE jõuludeks soovin ma Valgust ja Armastust,jumalikku Õnnistust ja kõike mida ihkab SINU Süda.........Merike :)
SILMADE ILU
KustutaSilmi on siniseid,
rohekaid, pruune.
Neid, mis meid reedavad,
viskavad tuulde.
Saladusi räägivad,
iga asa varjavad.
Ütlevad, mis meeldib,
ja me tundeid ei näita ka.
Silmad ka näitlevad,
näitavad südant.
Kõigile laulavad,
tantsivad laval.
Nagu sinilind
ja suitsupääsuke.
Kuldne päike
ja hõbedane kuu.
Meeldivad kõigile,
kõik armastavad neid.
Armsad ja ilusad,
pisaraid täis.
/Viimsi Kooli õpilase Laura Sauga luuletus/
See tuli kui sahmakas sooja vihma,
VastaKustutanii armas,puhas ja märg............
Hei, tule, ma näitan sulle samme,
Kustutavarmalt appi tõttan,
kui usaldad ...
Ma proovin kurjaga
ja proovin heaga,
saab aru see,
kes mõtleb oma peaga.
Võib-olla maailm valmis vastama
on sinu armastusele,
kui oma ahistusest ükskord vabaned.
/"Elutants" Doris Kareva, Jürgen Rooste/
Ma võtan vastu Su kutse Tuul,
VastaKustutalennata koos Sinuga nii tähtedel kui Kuul.
Ma tervitan Sind armas Päike,
Sa tekitad mu silmadesse särava läike.
Ma usaldan Sind mu taevalaotus,
nii hea saab olema mulle mu vana mina kaotus......Merike.
Mis olnud on möödunud,
Kustutakõik tulev tundmatu.
Ometi ei jää ootehetk
peatuma tühjuses,
jätab peegli sissevaatele,
ka väljavaatele jälje.
Kuis küll valmistuda
uue kutse viivuks?
Sa vaata vaata,kas näed seal ees...
VastaKustutakeegi sulistab vallatult merevees...
peopesaga tõmbab jutte...
ja teeb märjaks oma juuksetutte...
Kas tunned ära sa iseend...
või nägin...oli see sinu vend...
või sõber keda sa kalliks pead...
ehk tead.................................M.
Hingepäikese valguses on võrsunud
KustutaSu mõtlemise küpsed viljad,
talve, mis äratanud
hingesuve.
Jalg astub jala järgi,
VastaKustutatee tundmatusse viib -
vaevalt puudutab ta maha -
pigem hõljub nagu tiib.
Mis ootab ees sel rajal,
kes öelda teab -
vaid sisetunne ütleb,
sellest tuleb head......M.
Avasta kõik see, mis Sa pole. Keha, mõtted, tunded, seisukohad, aeg, ruum. Olemine ja mitteolemine, see ja too - mitte miski konkreetne ega abstraktne, millele saad osutada, ei ole Sina. Pelgast sõnalisest formuleeringust pole tolku - Sa võid ilma igasuguse tulemuseta jäädagi vormelit kordama. Sa pead pidevalt ennast jälgima - eriti oma mõistust - hetk hetke järel, mitte midagi märkamata jättes. See tunnistamine on peamine enda eraldamiseks mitte-endast. Selleks on vaja õppida kõigepealt oma kujutlusi tundma, siis tegelikkust ja siis neil kahel vahet tegema.
KustutaSellest tuleb head......
Nii päike külvas kuldseid kiiri,mu aknalauale.....
VastaKustutanüüd talle tänu tuua saan ma kaua veel.... :)
"On vaikivaid väärtusi, mis valitsevad meid sedavõrd, et saame aimamatultki nende kandjaks. On vaistlikke tõekspidamisi, mille olemasolu endas tunnetame enne kui neid sõnastadagi suudame. Vaid iseend valitsedes võime olla nende väärilised; vaid oma tegudega anda neile teostuse. Olgu meie sõnad lihtsad ja selged, olgu meie teod nendega kooskõlas. Ilu on mõte, nagu mõte on ilu. Ihu on mõte, nagu mõte on ihu. Ja kusagilt aimamatul tunnil, ilmub mõõk, mis selle kõik ilmsiks lõikab."
Kustuta/Doris Kareva/ Ilmaring 2004
Vahel küsin endalt - kas tõesti vajan sõpra ma.....
VastaKustutaon minu sees ju sõber,kes alati kõneleb minuga.....
Ta alati on õiglane ja alati on toeks.....
ükskõik mis ma teeks,või kuhu poeks.....
Kuid Sõber,kes sarnane mulle,mu ees....
on sarnane sõbrale minu sees.....
Jah - sarnane tõmbab sarnast....
ja see teadmine on vägagi armas <3
Olen tulnud Veenuselt armastust tooma,
VastaKustutaja kõike kaunist siia ilma looma...
Kui kuskil on keegi kes minuga koos,
seda kaunist kangast ühiselt looks...
Siis meis heliseks kaunis viis,
mis meid kõiki Maailmas kokku viib <3