mis on luuleravi [Doris Kareva "Olematuse aiad"]

        Šamaanid kasutavad sõnu nii palve, luule kui laulu kujul inimese mõjutamiseks ja ravimiseks. Vanas Indias ja Egiptuses soovitati haiguse korral lugeda luulet. Arvatavasti on igaüks tunnetanud, kuidas mõni luuletus vahel mõtete kulgu ja emotsioone suunab. Mõistagi pole ajaviiteks luule lugemine veel teraapia, aga mõnikord võib mõjuda ravivalt isegi üksnes paar luulerida, kui need kannavad lugeja jaoks olulist sõnumit või kui nende rütmis kõlab elujõud ja optimism.

 

Luuleteraapia juured ulatuvad vähemalt 330. aastasse eKr. Just siis valmis Aristotelesel esimene luulekunsti analüüs, kus ta tõi esile, et inimese tunded väljenduvad ka kunstis, samuti kirjeldas ta katarsist. Aristoteles pidas poeesiat instinktiivseks matkimiseks, mida on korrastanud harmoonia ja rütm. Kuulus antiikõpetlane mõistis, et katarsis kui tunnete puhastus läbi hirmu ja haleda meele vabastab inimese rõhuvatest emotsioonidest ja loob kergendustunde.

 

Esimesed sammud

 

Luuleteraapia rakendamisel psüühiliste haigete ravis väärib tähelepanu 1751. aastal asutatud Pennsylvania haigla. Benjamin Rush http://en.wikipedia.org/wiki/Benjamin_Rush , keda vahel nimetatakse ka Ameerika psühhiaatria isaks, lülitas seal juba algaastatel psüühiliste haigete ravisse ka muusika ja kirjanduse. 1843. aastal hakati Pennsylvanias välja andma patsientide käsikirjalist ajalehte The Illuminator, kuhu ravialused kirjutasid ka luuletusi.

 

Poeesiale pööras tähelepanu ka Sigmund Freud, kes avaldas 1908. aastal essee poeedi unistlemisest. Teaduslikult olulised kirjutised poeesia valdkonnas olid ka 1912. ja 1919. aastal ajakirjas Journal of Abnormal Psychology ilmunud Frederick Clark Prescotti artiklid. Prescott püüdis analüüsida poeesiat ja selle mõju ning avaldas 1959. aastal raamatu „Poeetiline vaim" („The Poetic Mind"). Robert Haven Schauffer oli omakorda esimesi, kes püüdis luuletusi klassifitseerida vastavalt teemale ja meeleolule, et neid oleks lihtsam abivajajatele lugeda anda. 1925. aastal avaldati tema koostatud „Luuleravi: meditsiiniliste värsside taskuteatmik" („The Poetry Cure: A Pocket Medicine Chest of Verse"). Seal ta märkis, et luuletused ei mõju kõigile ühtmoodi, mistõttu tuleb luulet kasutada ettevaatlikult.

 

Luuleteraapia arengusse on panustanud Smiley Blanton, Eli Griefer, Jack J. Leedy, Jacob Levy Moreno, Arthur Lerner, Nicholas Mazza ja paljud teised: Eli Griefer võttis kasutusele luuleteraapia mõiste; Jack J. Leedy oli esimesi, kes avaldas mitu raamatut, mis aitasid määratleda luule kasutamist psüühika ravis (1969 „Luuleteraapia: luule kasutamine emotsionaalsete häirete ravis"- „Poetry Therapy: The Use of Poetry in the Treatment of Emotional Disorders", 1973 „Luule kui ravija" - „Poetry the Healer" jt); Arthur Lerner asutas 1973. aastal Los Angeleses luuleteraapia instituudi, mis töötas 1992. aastani. Luuleteraapia arengut on soodustanud kindlasti ka luuleteraapia ajakirja Journal of Poetry Therapy väljaandmine.

 

Nüüdisajal käsitletakse luuleteraapiat vahel ka biblioteraapia osana, kuid sagedamini siiski eraldi teraapiana. Vaieldud on sellegi üle, kas luuleteraapia on abiteraapia või iseseisev täisväärtuslik teraapia.

 

Luule ja tunnetus

 

Luuleteraapia mõistmiseks tuleb teada, mis on kognitsioon. See levinud mõiste tuleneb ladinakeelsest sõnast cognare - teadmine, tunnetus. Inimeste teadmised pole identsed, sest elukogemus on igaühel erinev. Üks ja sama sõnagi, näiteks „päike", võib vallandada väga erinevaid mõtted, meenutada erinevaid seoseid ja läbi nende ka erinevaid tundeid. Mõnel inimesel võib see sõna esile kutsuda rahulolu, seostudes kauni suvepäevaga, teisel võib see vallandada valusa igatsuse. Seega pole kunagi välistatud, et kaunis, optimismi täis luuletus võib tekitada hoopiski ettearvamatu, isegi oodatule vastupidise reaktsiooni. Mida enam on inimene psüühiliselt häiritud, seda tõenäolisemalt võib nii juhtuda. Isegi kogenud psühholoog ei suuda ette näha kõiki tundmusi ja reaktsioone, mida luule võib esile kutsuda. Ometi on niisugune teraapia kasulik. Juba Aristoteles teadis, et enda avaldamine väljapoole vähendab psüühilist pinget. Muidugi ei piirdu teraapia ainult reageerimisega, poeesiast võib saada ka uusi teadmisi, mis võivad aidata probleemidega toime tulla.

 

Poeetiline info mõjutab patsiendi reaalsuskogemust ja seda näitab ka praktika. Luule avardab iga inimese tunnetussfääri. Mida laiem on aga tunnetus, seda suurem on võimalus, et inimene tajub ka midagi positiivset. Pärast sisutihedate luuletuste lugemist suhtuvad paljud patsiendid oma probleemidesse teisiti kui luuleteraapia alguses. Et patsientidega toime tulla, peab luuleteraapiat läbi viiv psühholoog kindlasti tundma ka kliinilist psühholoogiat ja psühhiaatriat.

 

Kognitsioonid on määrava tähtsusega emotsioonide tekkel. Seega tuleb luuleravi alustades alati arvestada ka isoprintsiipi, mis tähendab, et depressiivsele inimesele on vaja leida tema jaoks depressiivse alatooniga luuletusi, et inimene suudaks poeetilist infot vastu võtta. Eriti sobivad depressiivsele inimesele luuletused, mis algavad melanhoolselt, kuid lõpevad optimistlikult. Edasi liigutakse järk-järgult rõõmsamate luuletuste poole.

 

Eestis katsetavad luuleteraapiaga pigem ükskikud tegijad, sest võrreldes kognitiiv-käitumisteraapiaga on see ikkagi abiteraapia. Eestikeelseid käsiraamatuid või kogumikke, mis koostatud spetsiaalselt luuleteraapiat silmas pidades, ei ole. Teisalt leidub siiski palju luuletusi, mis võivad luuleteraapias efektiivseks osutuda. Eredalt meenub ühe Helvi Jürissoni luuletuse „Kas teate..." kasutamisega seotud positiivne kogemus. Tuleb meelde klient, kes tõi selle arutlusel esile, et luuletuse lugemisel oli tema jaoks tähtsaim viimane rida, mis rõhutab, et inimene ise on looja. See tekitas temas äkki tundmuse, et oma eesmärgi nimel tasub edasi tegutseda. Ka sellesama luuletuse esimene rida, mis esitab lugejale küsimuse „Kas teate, mis aarded on teis?", paneb inimese hetkeks kaalutlema oma potentsiaali ja enamasti annab ka alateadliku jõu aimduse. Riimitud ja sugestiivsed õpetused osutuvad sageli terapeutiliseks infoks, mis arendab mõtlemist ja suurendab positiivseid emotsioone, nagu selles luuletuseski read: „Julgege ilu ja armastust uskuda - juhuse iilist ei saa te siis kustuda." Seda on igaühel vaja, eriti veel juhtudel, kus ärevus ja depressioon on muutnud inimese hingeliselt tasakaalutuks ja vaimselt nõrgaks. Inimene, kes loeb luuletusi, leiab kindlasti ka read, mis sisendavad temasse lootust ja annavad elujõudu.

 

Luule ja kujutlusvõime

 

Luule elavdab kujutlusvõimet ja fantaasiat. Tunnetusprotsessis on kujutlus meelelise tunnetuse ja abstraktse mõtlemise vaheaste. Kujutluspiltide abil salvestame ka infot. Juba Ivan Pavlov tõestas, et kujutlused on tähtsad. Nüüdisuuringud on näidanud, et kujutluste kütkes inimesel võib tõusta südame löögisagedus, kiireneda hingamine ja isegi suureneda lihastes aktiivsus. Kujutluspiltide visualiseerimine ei aita inimesel seega mitte ainult edukamalt tegutseda, vaid muudab isegi tema füsioloogilist seisundit. Kõige enam aktiveerivad kujutlust konkreetsed sõnad, mitte abstraktsed mõisted, aga luule kontekstis on olulised ka metafoorid ja sümbolid.

 

Luuleravi eesmärk on panna inimeses domineerima positiivsed kujutlused. Prantsuse farmatseut Émile Coué väitis ligi sajand tagasi, et kujutlusvõime on tugevam kui tahe. Tahtega võib teatud eesmärgi saavutada või siis mitte, aga kui selle eesmärgi saavutamist korduvalt ette kujutada, on vägagi tõenäoline, et inimene eesmärgini jõuab.

 

Luuleteraapias võib esineda ka fantaseerimist. Fantaasia on väljamõeldis, mis tugineb varasemale meelelisele kogemusele - tuntud elementidest luuakse uus tervikkujutlus, mis võib samuti mõjutada raviprotsessi.

 

Luule ja rütm

 

Tunnetuse ja kujutluse kõrval ei tohi alahinnata rütmi ja riimi tähtsust. Rütm on iidne nähtus, millega maailmas aset leidvad protsessid on seotud. On väidetud, et rütm on poeesia kõige fundamentaalsem tehniline element. Rütm, kreeka keeles rhytmos, tähendab korrapärast liikumist. Et psüühiline häire muudab inimese psühhofüsioloogilise tegevuse enamasti ebarütmiliseks, on hea rütmiga luuletus igati asjakohane lugemine. Rütm võib äratada ja pidurdada: äratada inimeses tundeid, mis on alla surutud, ja tugevdada emotsionaalset reageeringut. Rütmis on peidus tähendus, mida ei saa sõnadesse tõlkida. Luuletuse rütm võib lugeja viia isegi hüpnootilisse transsi, kus ta on silmitsi oma probleemi allegoorilise lahendusega.

 

Riim on luules rakendatav võte, sõnade või sõnaosade süsteemne, teksti korraldav häälikuline kooskõla. Eesti keeleteadlase Martin Ehala järgi on riimi mõju seda suurem, mida sarnasemad on riimuvad sõnad ja mida erinevam on sõnade tähendus. Luuletaja Johannes Semperi arvates peegeldab vabavärss irratsionalismi, mõistuse jõuetuks tunnetamist alateadvuse kõrval. Vahel võivadki rütm ja riim omandada suurema jõu kui sõnade tähendus. Enamasti on siiski mõte keskmeks, mille ümber koonduvad riimid ja rütmid.

 

Kellele?

 

Luuleteraapia sobib paljudele, eriti on seda soovitatud neile, kes on:

 

    frustratsioonis, depressiivsed, pidurdatud, piiratud eneseväljendusega;
    loomevõimelised, kuid vajavad ergutamist;
    üksildased, elust eemaletõmbunud;
    mõtlemiselt ja hoiakutelt jäigad, stereotüüpsed;
    senise psühhoteraapiaga ummikusse sattunud.

 

Erilise grupi moodustavad luuleteraapias lapsed ja eakad. Lapse psühholoogilises arengus on nii luule kui kirjandus laiemas mõttes väga olulised. Aga alati tuleb arvestada lapse kognitiivseid võimeid, sotsiaalseid oskusi ja muid psühholoogilisi iseärasusi. Luuleteraapia sobib ka erivajadustega lastele. Vägivalla all kannatanud lastele annab poeesiaga tegelemine võimaluse end väljendada. Tähtsaks muutub luule noorukieas, kui otsitakse enese identiteeti. Eakatel aitab luule üle saada kaotustest ja soodustab ühendust igapäevaeluga. Eaka inimese kronoloogiline vanus ei määra siiski kunagi üheselt tema funktsionaalset taset ning teraapias tuleb arvestada konkreetse inimese psühhofüsioloogilist seisundit ja kognitiivset võimekust.

 

Luule rakendamiseks psühhoteraapias on seega rohkesti võimalusi. Sellest võivad abi saada endasse tõmbunud ja depressiivsed inimesed, narko- ja alkoholisõltlased, väärkoheldud, isiksushäiretega, skisofreeniat põdevad jpt patsiendid. Luuleravi on kasutatud ka paari- ja pereteraapias. Poeesiaga tegeledes muutub patsiendi vaimne seisund terapeudile nähtavamaks kui lihtsas vestluses ja sellega on siis kergem tegeleda.

 

Luuleteraapiat viiakse läbi nii individuaalselt kui grupis. Viimane viis on levinum, sest patsiendil on siis võimalik kuulda ka kaaslaste mõtteid ja tõekspidamisi, mis aitavad avardada ja korrigeerida tema tunnetus- ja mõttemaailma: jagamine ehk luulega tegelemisel tärganud tunnetest ja mõtetest rääkimine on tähtsad. Teraapiagrupp ei tohi olla väga suur ega väike, meeldiv õhkkond tekib, kui osalejaid on viis kuni üheksa. Grupiteraapia võib kesta üks-kaks tundi, keskmiselt seitse seanssi.

 

Töötades poeesia ja patsientidega, peab terapeut muu hulgas oskama luua soodsat emotsionaalset kliimat, hoidma gruppi või üksikisikut aktiivsena, järgima oma töös siin-ja-praegu reeglit, motiveerima patsiente, soodustama muutusi ning uute kognitsioonide ja käitumisviiside teket. Kõik see on võimalik seeläbi, et luuleravis püütakse kokku viia teadvus ja alateadvus, konkreetne ja abstraktne, tunne ja mõte, minevik ja olevik, individuaalne ja universaalne, isiklik ja mitteisiklik, ratsionaalne ja irratsionaalne. Kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, mille eesmärk on soodustada patsiendi allasurutud emotsioonide esiletoomist ja tunnetuse avardamist (üleskütmine, ajameetod, fantaseerimine).

 

Luule ja luuletamine

 

Raviva toimega on ka luule kirjutamine, mis on kindlasti aktiivsem tegevus kui luule lugemine. Luuletust luues korrastatakse mõtted, väheneb kaos ja segadus tunnetes ning väärtussüsteemis. Pärast avaneb aga võimalus tajuda luuletust kui oma loomingu tulemust.

 

Teraapia eesmärgil kirjutamine ei eelda erilist loovust ega võimeid. Tuntud Šveitsi psühhiaatri ja psühholoogi Carl Gustav Jungi kontseptsiooni järgi ilmneb patsiendil luuletustes kõigepealt oma haiguse projektsioon, järgnevalt lapse arhetüüp, siis kangelane ja lõpuks self (tema ise, isedus). Kirjutatud luuletused annavad ülevaate inimese arengust, meeleolust, elutsüklitest.

 

Luulet kirjutatakse igasugustel teemadel. Nagu rääkimine olulisel teemal aitab vabaneda negatiivsetest tunnetest, nii ka kirjutamine. Viimase võtavad aga ette need, kes on loovamad ja hakkavad oma pulbitsevatest mõtetest-tundmustest looma kunstilist kujundit, ventileerides sel viisil tundeid. Lisaks individuaalsele kirjutamisele võib paari- ja pereteraapias kasutada diaadilise poeemi (paar kirjutab poeemi, mis neid iseloomustab) või perepoeemi loomist.

 

Luuleteraapiat rikastab kindlasti muusika, joonistamise, liikumis- ja muude loovtehnikate rakendamine, mis soodustavad spontaansust, eneseväljendust ning aitavad kiiremini saavutada positiivset enesetunnet.

 

Eriliselt väärib rõhutamist, et kirjanduse ja teiste kunstidega tegelemine vähendab inimese psühholoogilist kaitseseisundit, vastupanu. Mistahes kunstiliigiga tegeledes avaneb enamasti inimese psüühiline seisund. Leidub muidugi neid, kes alateadlikult kardavad spontaanset tegevust, kus võib väljenduda tema tõeline loomus, mille peegeldust ta ise pelgab ja kardab ka teistele näidata. Luuleteraapia toimib läbi selliste protsesside nagu sublimatsioon, identifikatsioon, projektsioon, idiosünkraasia, katarsis, insait.

 

Inimesi, kes osalenud luuleteraapias, on mõistagi vähe. Aga luule mõju saame kõik ära kasutada, kui loeme luuletusi, mis parandavad meeleolu, annavad uusi mõtteid ja mõnikord tekitavad meis isegi insaidi. Tähtsad on lemmikluuletused, mida loeme ikka ja jälle. Otseselt või kaudselt on need alati seotud ka meie vajadustega. Väidetakse, et lemmikluuletustel on selge riim, tuntav ja tugev rütm. Kindlasti on sellistel eelistatud luuletustel suur psühhoterapeutiline tähtsus. Ja tõenäoliselt on need ka igaühel ikka käepärast võtta, et uuesti üle lugeda mõtted, mis annavad enesekindlust, lootust ja jõudu, et elada, tegutseda ja jõuda eesmärgini.

 

____________________________________

 

DORIS KAREVA "OLEMATUSE AIAD"

 

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?204220

 

 

ARMASTUSE PÄRAST

 

            yes you did what you did for Delilah

 

 

Miski pole maailma lõhkunud

rohkem kui armastus

oma arutuis vormes.

 

Eostada elu ta ihkab -

ja ajab tapma.

 

Iha on püha, ütles üks luuletaja,

Doris võib-olla. Võib-olla Desdemona.

Kaua ei kerkind ta kokkumuljutud kõrist

muud peale kähina.

 

Elu

kohutav koerapulm.

 

Oma omanduse pärast,

oma omaduse poolest

inimene on tapja -

oma kujutluse pärast

jumalamaast.

 

Ta kõneleb armastusest

ja temal on surma hääl.

 

Üle laipade on ta valmis minema,

armastussõdalane -

ja kui see ei vasta, ta pöörab

enese vastu astla.

 

Kui ma ei saa sind,

ma suren.

Kui ma ei saa sind,

ma tapan su.

 

Tead ju küll, Desdemona.

 

Tean üht, kes ei hüüdnud: mina ei saa

sinuta elada!

vaid lausus vaikselt: saan küll

sinuta elada, Doris.

 

Ütles ja suri.

Ei saanud.

 

Aga sestpeale on

vähemalt luuletajad

sõnades ettevaatlikumad.

 

Armastus on miiniväli.

 

Nii nad peavadki koeri.

Nii nad peavadki.

 

 Peavadki

 

lühemad üha,

tilguvad maha tuliseilt sõrmilt,

mis päästikul.

 

Miski ei ole maailma lõhkunud rohkem

kui armastus.

 

Miski muu teda ei päästa.

 

*

 

Siis, kui korraga enam ei piisa

kogu su tarkusest, kogu su tarmukusest,

kui enese nõu on otsas, kui lõpeb viinane jõud,

tulevad appi nähtamatud käed, taevased väed.

 

Tuleb tuli ja põletab selgeks su hinge tõelised soovid.

Tuleb vesi ja uhub puhtaks su ummistunud meeled.

Tuleb maa, toetab ja toidab su keha põliseid uskumusi.

Tuleb õhk, tõstab lendu - ja enam ei pea sind piirid.

 

Päike valvab su päevi, kuu hoiab öid,

meri kannab su mõtet ja igatsust,

kaljurahn kindluse annab - rahu

Jumala südames.

 

*

 

Uni läks ära ja tuba on tühi.

Kust ma tean, et ta oligi siin?

Võib-olla ta oli vaid uni?

Võib-olla ta oli surm?

 

Ööst kasvab küsimusi

kui madusid Medusa peast.

 

Puude ladvad kiiguvad tasa,

ei vasta. Ikka seesama.

Kust ma tean, et see pole uni?

Kust ma tean, et see pole surm.

 

Pimeda valgel on peegel

unenäolisem tõest.

 

*

 

KÕNDIJA

 

1

 

Iseenese üksildust tema üksinda mõistab;

mismoodi kurbust tunda ja õrnust, lõpmatut

õrnust.

 

Sestpeale kui ta juuksed, need nähtamatud,

kasvasid üle pea, kergeks muutus ta kõnd.

 

Pole kuhugi kukkuda, midagi karta ei ole.

Kõikjal on taevas.

 

Kirgas on laiuv kõrgus,

kus lauluna jalge all krigiseb meditatiiv:

muldkiviliiv. See viiv.

 

2

 

Ja nõnda ta läks üle vee.

Lihtsalt märkamata,

et oli jõudnud randa,

et oli lõppenud tee.

 

Tema kõndis enese mõtteis

teel, mis pikk oli veel.

Tema kõndis kogu aeg

liikuval, muutuval veel.

 

3

 

Kõndides on ta kõndimine;
kõneledes kõnelemine.
Kõiges on tema kohal
ja kuhugi pole kiiret.

Ei kobamist, kogelemist,
ei kahetsust, vabandamist,
ei väänlemist valedes.

Kiirgus ja siirus ja suurus
tas kõneleb neile, kes teel:
loomulik, rahulik, elav
ja hooliv on kõndija rada.

Kerge ei ole veel.

*

Raev, valu, üksildus, kurbus -
need on sinu sõbrad, su jõud.
Mitte et sa ei armastaks teisi,
aga teised pole truud.

Märatsus, märatsus pärast sind,
märatsus sinu pärast,
vahutav märatsus, mis ei vii
ühegi väravani...

Katsu mõista:
on ära aetud see ratsu.

*

See on maa, kus sa
oled üksi.

Karm, ilus, metsik
ja halastust tulvil maa

Nendes aedades, aegades
uitad sa üksi;
sinna sisse keegi ei pääse.

Ja sina välja ei saa.

 

*

 

KOHATU

 

Kohatu köhatab,

kuuldes nii mõnegi kõne

kõlavaid sõnu. Ta tunneb ära.

 

Ja tunneb kaasa - nii nõme

on hirm näida nõme.

 

Kohatu kannatab. Piinlik on

mitte minema minna.

Piinlikum veel, kui pole

mittekuhugi minna:

ei olegi sellist maad.

 

Ei olegi sellist linna.

 

Ei pääse minema puurist -

see on ainus ta lähe,

ta koht ja ta kohatus.

 

Kõiksus õõtsub ja kannatab.

Lõpmatult lõõsuvaist tuulist

ta hääl on kare ja kähe.

 

Sealt põhjast see köhatus.

 

*

 

ÕHUJUURED

 

Kui armastus armistus,

kasvas ta süda taas kokku,

kasvas kokku teise üksiklasega,

põimusid õhujuured.

 

Mõte oli ta ainus kodumaa,

mälu varjas end põranda all.

 

Ta armid olid nii hirmsad,

et kohtudes võpatati

nurisünnitust kartes.

 

Õhujuured ent toitsid

ta päevi ja öid

hääletu õrnusega.

 

Kuidas nad teineteist hoidsid!

Ei olnud nähtud seda.

 

Ei olnud näha seda.

 

*

 

Õrna, sõredat varakevadist lund

vastu põske tunnen - Su und.

 

See sulab ja põletab, valutab

ajukäärudes, südames, neerudes -

kõik, mida koos me ei rända,

kõik, mis on tunnetund

teistes maailmus.

 

Ometi hiilgab

seletamatu rõõm üle sellegi -

peentunne,

mõistmine sõnastamatu.

 

Unenäo ärkveloleku,

helluse kiirgusehetk

ilmatu iluhea.

 

*

 

Loomulik on. Ja samas

imelik, jumalik.

 

Sa oled mu vereringe

ja teine tähesüsteem.

 

Mina ei saa sellest aru.

 

Ent miski ei puudu;

ei midagi ülearu.

 

Mis hoiab, on nähtamatu,

nimetu, imepeen.

 

*

 

Valguse välgatav viiv

uneookeanist tõuseb,

ähvardav, äratav.

 

Silme eest silkavad läbi

universumi read

nii pöörase kiirusega,

et sees hakkab pöörama.

 

Korraga oled ise

kõige kese ja keeris,

metsiku selguse, rahu

keemistemperatuuris

õhku ahmimas.

 

Aga ei jõua veel märki

märkamist haarata,

kui kõik on kadunud juba.

 

Inimvõimete puuris

jälle ärkad, vaikides vaatad,

kuidas laintesse kaob

laulu sätendav sära.

 

*

 

Päev, mil ta kaotas prillid.

Päev, mil läks ära elekter.

 

Päev, pöörduv ööks, mil ta järsku

nägema hakkas

nagu ei kunagi varem

pimedust helendavat,

tõelust, liikuvat tõelust

meelepiltide all -

mil tanutundest

ta silmad said allikaiks.

 

*

 

PIMEDAS PÕHJAS

 

Pole midagi,

millele toetuda?

Pole midagi kaotada

pidetul, kodutul.

 

Kuni on, millest toituda -

lootuse õhujuur.

 

Pimedas põhjas

liikvel elavaid pilte.

 

Tema tuletab seoseid,

lööb tuld -

vaatab pilte üle ja üle,

 

kuni uinub, mässitult

kõiksuse mantlisse,

mis kandmiseks on

liig suur.

 

*

 

Maja, milles ma sündisin

laguneb.

 

Mälu katus on katki -

tormide järel koguneb

vana vann vihmaveest triiki.

 

Märkamatult kaob kõik,

mida pidasin omaks;

tubades luusiv tuul

ei tunne huvi.

 

Kuhi kuivanud lehti

laual kasvab veel siiski,

lootes saada kompostiks.

 

Kui vaid suvi neid otsiks!

 

*

 

Elu ja aeg temast läksid mööda

käsikäes,

naerdes ja vaadates

teineteisele silma.

 

Vahel kogunes talle seltsiks

surisõnade valge parv -

nende tiibade liikumisest

ta hinges lõi helendama

korraks välgatav salaarv.

 

Kuidagimoodi ses aimates koodi

arvu varju ta seinale kirjutas.

 

Tume tunnel seal avanes -

tunne,

mis maailma varjutas.

 

Ei antud aega talle,

et tundma õppida elu,

ei elu, et mõista aega.

 

Siiski sõnade tiivul

jõudis ta mõttekiirul

olematuse aeda.

 

*

 

Igal ööl muutus ta raamatuks,

millesse sööstsid

kokku lendtähed, lendlehed,

kinnisideed, kired,

une ja kõne näod.

 

Hea, et kaaned püsisid koos,

kaas peal -

kuidas kobrutas see seoste kaos,

kuidas karjusid rahutud read

teadvust kraapides: kirjuta meid!

 

Igal hommikul tänas ta Köitjat

siiralt ja südamest,

võttis pliiatsi, pani punkti

puhtale lehele.

 

*

 

Lumi sulab juba. Ja jäätub.

Ja sajab ja sulab. Ja jäätub

pisara tee põsel. Kibe,

libe mis jube.

 

Jumalast üksi jäetud

koristama ta tube,

mille me ise mängides

oleme segi paisanud,

loopides palli ja nuge,

alasti lubadusi,

kes lumes nüüd lõdisevad.

 

Ise me aja raisand.

 

Sajandi hangede tagant

tuleb ja sööb selle susi:

ta hammaste all raksub hirm

ja varane verine kevad.

 

Lumi sajab ja sulab ja jäätub,

jälle sajab ja sulab.

Millest hing voolab üle,

purikad kõnelevad.

 

*

 

ABSINT

 

Kui musträsta meel

üha muserdub, masendub,

saab tast rästik - must,

hästi vastik, ürgmürgine.

 

Kurjuse juur

on kurbus kibe ja viha;

jõuetu raevu suur vaev,

iseend sabast salvav,

halvav jõletu iha

visklev vingerdav madu.

 

Kurjuse õied kirjavad

kunsti sookailuradu.

 

Soolikad kisendavad

häda, hukku ja kadu,

meelega maoli maas,

näotuses näoli ka ise

koletuks moondumas.

 

Oi rohtu, koirohtu,

une mõrudat mõõtu -

vana valude valitsejat,

talitsejat ja ravitsejat -

su tarkust tarvis on taas.

 

*

 

LAMENTO

 

Ei saa olla, et Sind ei ole.

 

Mu keha on kisendav eitus.

See peab olema pettus või peitus -

mõni öö kuu teeb ju näo,

nagu teda ei oleks,

mõni öö uni teeb näo...

 

Nähtud neid nägusid.

 

Mu keha on näota karje,

käristet närv, tukslev, märatsev,

elav elektrišokk.

Mitte löödu, vaid löök,

röökiv raev - taevane Jumal,

miks, miks, miks?

 

Ei saa olla, et Sind ei ole!

 

*

 

Suve ja Sügise, Tina ja Terase

tuulisel tänavanurgal

olen ma mõelnud Su mõlemast palgest,

valgest vaikusest

meie vahel.

 

Sõnastamatust pingest

ja hingest,

mis võpatab vahel.

 

Suved ja sügised mööduvad,

miski ei muutu,

tee tina või täna.

 

Teras vaid üksi karastub

vaikides, vaikides.

 

Ükskord, võib -olla

ta sähvatab loo;

kogemata jääb arm.

 

*

 

Kõik on, nagu usud.

 

Õnnelik elab

kesk õndsuse õitsemist -

iga valu vaid joonistab

selle selgemalt välja.

 

Armastus pole miski,

mis tuleb ja läheb.

Armastus on, mis elab

sinus ja sinuna.

 

Tal on tuhandeid nägusid;

tema on igavene.

 

Armastus pole

midagi muud kui

armastus.

 

Õied, põhjatus õied

puhkemas kuristikust,

rukkist ja nukrusest -

 

naer

üle valudevälja.

 

*

 

TÄHENDUS

 

Hinga igatsust.

Mälestust hinga.

Kõik, mis oli, on püha.

 

Kahes kahises elu.

Ühes elas elekter.

 

Läbi kõikuva maja

kasvav maailmapuu

purustas lae, viis katuse.

 

Kibemagusaid vilju

leekis ta ladvas, langes

ja langeb

üha.

 

Hõljub sisse ja välja

suve õhkõrn üürike kardin,

hingavad igavikku

olematuse aiad.

 

Iga mälestust hinga.

Hinga igatsust üha.