organismi tasakaalu taastamine

        Michelangelo kui skulptori geniaalsus seisnes tema võimes näha tahumata marmorirahnus lõpuleviidud raidkuju. Ta eesmärk ei olnud mitte skulptuuri tegemine, vaid juba olemasoleva, kivisse vangistatud skulptuuri vabastamine. Tasakaalu taastamise puhul tehakse põhiliselt sedasama: tegu ei ole endale uue olemuse loomisega, vaid oma varjatud olemuse päevavalgele toomisega. Tegemist on eneseavastamisprotsessiga.

 

See avalduda püüdev varjatud olemus on täiuslikus tasakaalus, aga niisugust tüüpvõtet, millega seda esile tuua, pole olemas ja igaüks jõuab tasakaaluni omamoodi.

 

Enamikul inimestest pole mingit ettekujutust, kes nad tegelikult on – või paremal juhul on nende ettekujutus väga piiratud –, sest nad ei oska näha oma põhiolemust. Tasakaalutus varjab selle nende eest, nagu mudane vesi varjab järvepõhja. Samuti nagu nälg ja janu, on inimkehasse sisse programmeeritud ka tasakaaluinstinkt.

 

Ayurveda praktika püüab inimesele tuua tagasi tasakaalu ja samal ajal lasta tema põhiloomusel esile tõusta. Tegelikult on need ühe protsessi kaks külge, nagu nähtub järgnevast haigusloost.

 

Enda arvates polnud Norman, kuuekümnendatesse eluaastatesse jõudnud kirjanik, end korralikult välja maganud kolmkümmend aastat. Normanil oli klassikaline Vata unetus: niipea kui ta voodisse läks, hakkas ta kohe tuhande asja üle muretsema ja sada päevamuljet keerlesid ta peas. Ta ei suutnud neid eemale tõrjuda, ta kuulis kella tiksumist, kraani tilkumist ja tänavakära, kogu öö viskles ta rahutult ja tundis, et magab ainult poole tunni kaupa.

 

Minu juurde tulles oli ta väga mures, sest ükski paljudest läbiproovitud vahenditest – öistest viskinapsidest kuni barbituraatideni (rahustava toimega uinutid) – polnud kuigi kauaks aidanud. Aja jooksul oli ta oma saatusele alistunud, ent üksnes näiliselt. Tegelikult kartis Norman magamaminekuaega ja lükkas seda igal ööl nii kaugele, kui vähegi sai. Ta kõrval oli hunnik ajakirju, mida ärgates lugeda. Kui ta oli lugemiseks liiga rahutu, sammus ta toas edasi–tagasi, läks vannituppa, võttis keset ööd kerget einet või pidas oma unetute sõpradega pikki öiseid telefonivestlusi.

 

Lugenud ayurvedast ja saanud teada prakriti süsteemist ning teinud läbi prakriti testi, ütles ta nukralt: “Kõik on siis sellepärast, et ma olen Vata, eks ole?”

 

Ma ütlesin talle: “Tegu on kindlasti Vata tasakaalutusega, aga see ei tee teist veel Vata tüüpi inimest.” Ta oli üllatunud. Põhjalik läbivaatus tegi selgeks, et ta on tugeva Vata koostisosisega Pitta. Unetuks ei teinud teda aga mitte Vata, vaid Vata tasakaalust väljapaiskumine, mille põhjustas eelkõige pidev vaimne tegevus: Norman oli töötanud oma kirjutiste kallal päevad ja ööd, korrapärast eluviisi polnud ta ealeski tõsiselt võtnud. Kui ta oleks reeglipärast elu elanud, poleks ta Vata aastate jooksul nii halba seisundisse sattunud.

 

Et Norman näeks end sisimas siiski tervemana, seletasin talle, kuidas toimib tasakaal ja kuidas ajutine tasakaalutus muutub püsivaks.

 

SAJAD TERMOSTAADID

 

Keha iga talitlus püüab tagasi pöörduda teatavasse punkti, mis on nagu termostaadi seadepunkt. Tegelikult on kehatemperatuuri muutumises väga palju sarnasust termostaadi tööga. Temperatuur tõuseb, kui jooksete pool miili või istute saunas, aga kui olete selle tegevuse lõpetanud, langeb keha temperatuur tagasi 36,6 °C. See on teie keha termostaadi seadepunkt, mille loodus on evolutsiooni käigus välja kujundanud. Loodusseadused ei ole jäigad – tavapärasest 36,6 kraadist võib ajuti kõrvale kalduda, aga kui kehatemperatuur kaldub kõrvale liiga palju või liiga pikaks ajaks, võivad tekkida ebameeldivad vastukajad.

 

Inimfüsioloogia keerukuse üks peapõhjusi on see, et meis on sajad termostaadid, millest igaüks allub oma kindlale loodusseaduste kogumile, meil pole mitte üksainus tasakaalupunkt, vaid neid on palju. Nende omavaheline koordinatsioon on lausa imepärane. Võiks arvata, et näiteks veri on mingi biokemikaalide segadik, kui arvesse võtta, milline tohutu hulk mitmesuguseid hormoone, toitaineid ja erinevaid käskjalgmolekule seal ringi triivib. Tegelikult on aga veres nii täpne tasakaal, et kõik molekulid lähevad täpsel ajal täpselt vajalikus koguses täpselt sinna, kuhu on tarvis.

 

Niisamuti suudab aju ilma segadusse sattumata jälgida kõiki meie termostaate. Tillukene hallolluse osa otsmikuajus – hüpotalamus, mis kaalub umbkaudu viis grammi – tasakaalustab imetlusväärse hulga erinevaid talitlusi, hõlmates rasvade ja süsivesinike ainevahetust, und ja ärkvelolekut, isu, janu, seedenõresid, vedelike hulka, kasvu, kehatemperatuuri – kõike, mis kehas toimub automaatselt. Hüpotalamus (vahel kutsutakse seda ka “aju ajuks”) kannab hoolt selle eest, mille peale inimene ise ei pea mõtlema.

 

Järelikult on tasakaal intelligentsuse funktsioon. Tegelikult me pole termostaatide kogumid, sest termostaat ei saa ise end reguleerida, nagu saame meie. Inimene sünnib oma algse seadepunktiga – see ongi prakriti või kaasasündinud loomus. See juhib, aga ta on ka mõjutatav. Ütleme, et keegi sündis Pitta–Vata loomusega nagu Norman. Seda prakriti’t võib illustreerida lihtsa diagrammiga:

 

PRAKRITI

 

Sünd kui lähtepunkt määrab ära kolme dosha ideaalse tasakaalu terveks inimese eluajaks. Kõik keha sajad termostaadid alluvad sellele juhtseisundile, nagu nad alluvad ka hüpotalamusele. Aga dosha’sid saab mõjutada palju kergemini kui hüpotalamust. On teada, et Vata’t lisavad sellised mõjurid nagu külm ilm, kuiv õhk või tuul, hirm, vürtsise toidu maitse ja liiga hiline ülevalolek, mis kõik nagu lausuksid kehale: “Vata’t juurde!” (Pitta’l ja Kapha’l on oma katalüsaatorid.)

 

VIKRITI

 

Nüüd tundub, et ta on Vata–Pitta, sest sellised igapäevased mõjurid nagu toit, kehaline koormus, uni ja emotsioonid on viinud dosha’d uude asendisse. Dosha’sid mõjutab vähemal või suuremal määral kõik, mida inimene mõtleb, ütleb, teeb, näeb, kombib, haistab või maitseb. Uude asendisse liikunud, peaksid dosha’d tasakaaluinstinkti järgides seejärel jälle oma algseisundisse tagasi pöörduma. Normani puhul läks midagi valesti.

 

Tumeda ala peal on nüüd tühimik, mis kujutab aja jooksul kogunenud tasakaalutust. Ayurvedas kutsutakse seda tasakaalutust vikriti’ks – “loodusest kõrvalekaldumiseks”. Nõnda on kaks terminit – prakriti ja vikriti – vastandid. Üks viitab sellele, mis inimeses on loomulik, teine loomuvastasele. Dosha’sid ei saa sundida sünnipärasest soodsamasse seisundisse, see ainult viiks loodusest eemale. Jätke einestamata – ning te lisate veidi oma vikriti’le; olge kogu öö üleval – ja vikriti’le lisandub veel enam.

 

Vale toit, valed magamisharjumused, negatiivsed emotsioonid ja füüsiline ning vaimne pingutus lisab igaüks ellu veidi loomuvastasust, kuni ollakse lõpuks kõigist kõige loomuvastasemas olukorras – väljaarenenud haigusseisundis. Samal ajal muutub ka ettekujutus enesest – positiivsete reageeringute asemel ilmub ikka rohkem negatiivseid. Vikriti teeb inimese igasuguste stresside suhtes tundlikumaks. Ta muudab peened tunded tuhmiks.

 

Kui paljud meist on veel võimelised lapseliku süütusega armastama ja usaldama? Me oleme oma rakud täis tuupinud kõiki neid hülgamise–, pettumise– ja kahtlusekogemusi, mis risustavad meie minevikku. Võite end pidada sündinud muretsejaks või eluaegseks unetuks, pessimistiks või virisejaks, aga unustate ära, et selleni jõudmiseks on teil kulunud aastaid.

 

Normani vikriti’s on Vata dosha seisund väga tõsiselt halvenenud. See pole üllatav, sest Vata dosha läheb tasakaalust välja kõige kergemini. Vata’le ei meeldi kõva lärm, rahvarohkus ja kehalised ebamugavused. Kui te näiteks sõidate inimesi täistuubitud linnalähedases rongis, registreerib keha selle kogemuse kui stressi. Mida rohkem te sõidate, seda enam saab kannatada Vata. Mõne aja pärast äratab juba üksnes mõte rongiga tööle sõitmisest ebameeldivaid tundeid. Harjute nendega, aga ei ole kunagi õnnelik. Niimoodi juhivad dosha’d meid õiges suunas ja eemale valedest harjumustest.

 

“Õige” tähendab lihtsalt looduslähedast. Õige on anda Vata’le iga päev veidi täielikku rahu ja vaikust, see aitab Vata’l leida tasakaalu. Väär on teda ärritada – vali lärm ja rahvasumm ajavad Vata veel enam tasakaalust välja. Homme ja ülehomme jälle samasse rongi astudes võite küll mõtelda: “Igaüks peab ju oma leiba teenima.” Ent miski ei tee Vata’le seda kogemust meeldivaks. Ja see on õnn, sest teie ainus lootus täiuslikku tasakaalu saavutada peitub iga dosha instinktis, millega ta paneb vastu väärale kohtlemisele ja püüab naasta oma lähteasendisse.

 

Normanil oli väga kerge selles kõiges oma olukorda ära tunda. Ma toonitasin: “Meie ühiskonnas on loomuvastaseks Vata–Pitta’ks muutumine väga iseloomulik, kui arvesse võtta ümbritseva keskkonna kõiki mõjutusi. Aga vikriti on ainult mask, stressist kujunenud näivus. Selle all on ikka too algne seisund – ainulaadne Vata, Pitta ja Kapha kombinatsioon, inimese tegelik olemus. Kui see taastada, kaovad Vata sümptomid. Ayurveda võlu seisnebki selles, et ta tervendab inimesi, andes neile tagasi nende parima olemuse.”

 

Järgmise sammuna sai Norman tema dosha’sid rahustava uue päevakava. Andsin talle Vata’t tasakaalustavate asjade nimekirja. Seda tasakaalustumisprotsessi kutsutakse dosha rahustamiseks. Nimekirjas oli esikohal täpne päevaplaanist kinnipidamine. Normanil kujunes kiiresti oma kindel õhtune rituaal.

 

“Tund aega enne magamaheitmist lähen sooja vanni – suvel on vannivesi veidi jahedam. Siis masseerin viis minutit seesamiõliga kergelt oma laupa, meelekohti ja jalgu ning joon klaasitäie piima rasayana’ga.” (Rasayana’d on ravimtaimesegud. Ayurveda kasutab sadu rasayana’sid ja Normani arvates on kõige üldlevinum rasayana – biochavan – väga mõjus, aga on olemas ka seda asendavaid ayurveda ravimtaimi.)

 

“Siis ma istun vaikselt ja loen kakskümmend minutit. Mind lõõgastab kõige enam luule või inspiratsiooni ajel loodud kirjandus. Lõpuks kustutan tule, kuulan rahustavat muusikat, kuni jään uniseks – ja siis lähen kohe magama.

 

Olen sellest korrast juba mitu kuud kindlalt kinni pidanud ja mul õnnestub raskusteta uinuda ning magada vähemalt kuus tundi järjest. Sellest piisab, et end järgmisel päeval puhanuna tunda.”

 

Kokkuvõttes on see väga õnnestunud lahendus probleemile, mille all kannatavad miljonid inimesed ilma mingit abi leidmata, kuigi keskmiselt iga viies ameeriklane võtab korrapäraselt unetablette. Asi pole mitte üksnes unetusest lahtisaamises, Normanil on tasakaalu saavutamisest olnud muudki kasu. Tal pole enam sagedasi külmetushaigusi ega mitmeid väiksemaid valusid ja vaevusi. Kadunud on muretsemine ning rahulolematusetunne, mis olid saanud osaks Normani loomusest. Ta näeb üldse ise värskem välja ja ka elu paistab tema silmis värskem.