muusikateraapia [Arvo Pärt: Sümfoonia nr.4 "Los Angeles"]

                 Leidub vähe inimesi, kes üldse mingisugust muusikat ei kuula. Helid pole mitte ainult lõõgastavad, ergutavad või julgustavad, vaid nad võivad ka ravida. Juba 5000 aastat tagasi ravisid Egiptuse preestrid haigeid muusikaga. Niikaua, kui on eksisteerinud inimeste ravi, kuulub selle juurde ka muusika.

 

___________________________________

 

Alice Pehk http://www.gim.ee/alice-pehk/ : Muusikateraapia on maailmas laialt kasutatav teraapiavorm, milles nii muusika kuulamisele põhinevaid meetodeid kui ka vaba, improvisatsioonilist musitseerimist rakendatakse teraapilises suhtes eesmärgipäraselt tervise säilitamiseks või parandamiseks ning ka haiguste või sisemise tasakaalutuse ennetamiseks.

 

Muusika kõnetab igaüht. Muusikateraapiast osa võtmiseks ja sellest kasu saamiseks ei pea inimesel olema eelnevaid muusikalisi oskusi või teadmisi. Tegevused on jõukohased kõikidele.

 

Muusika teraapiline kasutamine hõlmab väga laia valdkonda. Muusikateraapiat saab rakendada stressiga toimetuleku parandamisest meeleolu- ja ärevushäirete ning psühhooside ravini, kriisiseisundite leevendamisest enesearendamiseni, vaimsete ja füüsiliste puuetega inimestest koomapatsientideni, enneaegsetest vastsündinutest vanuriteni jne. Muusikat saab tervist edendavalt ja loovust soodustavalt rakendada ka väljaspool teraapiakonteksti.

 

Muusikateraapia protsess annab inimesele võimaluse kuulata ja avastada ennast muusika kaudu. Muusikas peegelduvad inimeses toimuvad protsessid, kutsudes esile emotsionaalseid reaktsioone, mis võivad hõlmata väga laia skaalat - puhtast rõõmust ja elevusest sügava kurbuse ja hirmuni. Muusika poolt esile kutsutavaid reaktsioone kasutatakse teraapias selleks, et haarata klient aktiivsesse emotsionaalsesse ja kognitiivsesse protsessi, mis on suunatud terapeutiliste eesmärkide saavutamiseks. Reaktsioonid muusikale on individuaalsed, sõltudes nii muusikalise stiimuli karakteristikutest kui iga inimese puhul unikaalsetest muusika poolt esile kutsutavatest assotsiatsioonidest.

 

Muusikat kasutatakse teraapias edukalt:

        - emotsioonide, tunnete esilekutsumiseks, nende läbitöötamiseks, mõistmiseks (vajadusel muutmiseks)
        - sotsiaalse suhtlemise hõlbustamiseks ja uute sotsiaalsete oskuste omandamiseks
        - eneseteadvuse suurendamiseks, enda sisemiste protsesside paremaks mõistmiseks

        - enesehinnangu parandamiseks
        - kognitiivse korrastatuse soodustamiseks
        - pingete ja ängistuse vähendamiseks
        - tajuprotsesside ja motoorsete tegevuste stimuleerimiseks.

 

Lisaks saab eesmärgistada näiteks taluvuse ja sallivuse lisamise iseenda ja teiste suhtes või oskuste arendamise, mille abil on võimalik toime tulla intensiivsete tunnetega ka tavaelus. Muusikateraapias ei rõhutata kliendi haigust või nõrkusi, vaid võimaldatakse taasavastada oma mänguline, loominguline külg ning fokusseeritakse selles avanevatele potentsiaalidele.

 

Muusikateraapia seansi pikkus on tavaliselt 1-1,5 tundi. Teraapiaprotsessi kogupikkus sõltub eelkõige konkreetse kliendi probleemide või häirete raskusest ja/või ulatusest, aga ka kliendi motiveerituse astmest teraapia tulemuste saavutamisele, ulatudes paarist kuust mitme aastani.

 

Muusikateraapias kogub hoogu preventiivne lähenemine - pakkuda inimesele abi enne, kui masendus või depressioon on ta murdnud, enne, kui ta on psüühiliselt haigestunud. Inimesed, kes pöörduvad muusikaterapeudi poole, on enamasti kõrgelt motiveeritud ning soovivad muuta või laiendada oma tegevuspotentsiaale, leida uusi vaatenurki oma suhetele ning toimimisviisidele igapäevaelus. Muusikateraapia saab olla toeks murede puhul, mis võivad tabada meist igaüht - stressi juhtimisel ja leevendamisel, kriisiseisundite lahendamisel, sh leinaga toimetulekul, läbipõlemise ennetamisel jms.

 

Märksõna „stress“ on tänapäeva inimesele kahjuks tavasaatjaks. Muusikateraapia pakub stressis inimesele võimalust õppida stressiga toime tulema, seda kontrollima, muuhulgas ka muutma vaatenurki stressile, vabastama negatiivse stressi läbi muusikaliste tegevuste, et seda energiat taaskasutada konstruktiivsetes tegevustes. Muusikateraapia erineb teistest stressiga toimetuleku meetoditest, sest muusika jõuab otse emotsioonide juurde, võimaldades jätta verbaalse kõrvale. Muusika abil on võimalik kogeda tugevaid emotsioone, neid läbi töötada ning seetõttu aastate jooksul välja kujunenud alateadlikke „stressimustreid” ja stampuskumusi muuta näiteks visualiseerimise või improvisatsiooni kaudu.

 

Muusikateraapia pakub võimaluse tunnete vabastamiseks muusika ja loovtegevuste kaudu turvalises keskkonnas koos terapeudiga, kes kogub ja peegeldab neid tundeid ning suunab vastavalt teraapia eesmärkidele, andes võimaluse kliendile vaadata iseendasse, oma elule, algatada ja teha muudatusi või aktsepteerida oma olukorda.

 

Muusikateraapias ei ole muusika taustaelement - vastupidi, see on liikumapanev jõud. Teraapiaprotsessis muusika kuulamine nõuab kliendilt suurt aktiivsust. Ei saa jääda lihtsalt unelema, muusikast mõnu tundma ja käed rüpes ootama, et sünniks ime. Sageli annab terapeut kuulamisele suuna või ülesande, mida klient võiks kuulamise ajal täita. See lähtub loomulikult kliendi problemaatikast ning viib potentsiaalselt lähemale probleemi lahendusele ja teraapia eesmärkidele. Muusika kuulamise järgselt on enamasti tarvilik püüda teadvustada, milliseid mõtteid, tundeid ja kujutlusprotsesse antud muusika esile manas ning terapeudi abiga leida neis seosed kliendi problemaatikaga.

 

Terapeut aitab kliendil oma sisemaailmas toimuvas selgusele jõuda, esitades asjassepuutuvaid küsimusi  ning peegeldades ja kommenteerides kliendi tundeid-mõtteid.

 

Et anda teraapilisele tegevusele mitmekülgsemat dimensiooni, leiavad koos muusika kuulamisega sageli kasutust ka mitmed loovtegevused, näiteks maalimine või joonistamine, voolimine, liikumine, luuletuste või lugude kirjutamine vms. Neid väljendusvahendeid kasutades saab klient muusika kuulamise järgselt enese jaoks lisaks selgitavat materjali sellest, mida muusika siis tegelikult esile tõi. Nii hakkavad emotsioonid-kujutlused võtma selgemaid piirjooni ja on võimalus veelkordselt läbi käia see, mis kord juba muusikas kogetud ja mida esmapilgul võibolla sõnastada või oluliseks pidada ei osatud. Lisavahendite kasutamine annab ka võimaluse läheneda asjadele eri tahkudelt, võimaldades uudseid lähenemisnurki ning loovaid lahendusi.

 

Muusikateraapias ei kasutata üksnes muusika kuulamist, vaid ka peamiselt improvisatsioonil põhinevat musitseerimist. Muusikateraapias leiavad kasutust enamasti kergesti käsitsetavad rütmipillid, kuid samas mängitakse ka näiteks klaverit, kitarri jm. Klient ei pea oskama neid instrumente virtuoosselt käsitseda, ta ei pruugi olla neid varem isegi sõrmegagi puudutanud. Hääl kui instrument leiab samuti muusikateraapias kasutust. Siinkohal ei ole tegemist niivõrd laulmisega (taas pole nõudeks, et klient oleks viisipidaja), kuivõrd just erinevate helide esilemanamisega hääle abil. Oma häälega “sinasõbraks” saamine võib olla võtmeks oma mina tugevdamisel, enesehinnangu tõstmisel, eneseteadvuse ja eneseväärtuse suurendamisel.

 

Muusika abil toimuvas psüühilises töös saab oluliseks musitseerimise protsess, mitte niivõrd esteetiliselt kaunis muusikaline tulemus. Tähtis on, mida inimene musitseerimise ajal kogeb, milliseid tundeid, mõtteid, kujutluspilte jm musitseerimine temas ärgitab, mida ta muusikast ära tunneb. Iga arglikumgi heli võib olla suure tähendusega. Helid, mida instrument tekitab, tulevad ju neist impulssidest, mida inimene nendesse valab, muusika, mis tekib, peegeldab inimesele temas toimuvat. Vajab märkimist ka turvalisuse aspekt musitseerimisel. Nimelt muusikasse võib inimene valada mida vaid ja keegi ei saa teada, mis see on, mida tema muusika väljendas. Samuti puudub võimalus teha midagi valesti. Kõik, mida inimene väljendab, on kahtlemata õige, sest see tuleb tema enese seest. Musitseerimine annab võimaluse turvaliselt väljendada ka kõige ebameeldivamaid tundeid, mida sageli näiteks sõnadesse ei taha või isegi ei julge panna. Samas pulbitsevad need meie sees ning otsivad väljapääsu - musitseerimine annab selleks hea võimaluse. Improvisatsioonikogemused on inimeste jaoks väga ehedad ja edasiviivad ning  musitseerimine annab võrreldes kuulamisega sageli efektiivsemaid tulemusi.

 

Terapeut on kliendile musitseerimises enamasti toeks. Sõltuvalt kasutatavatest meetoditest võib terapeut olla kliendi mängus toetajaks, saatjaks või hoopis mänguskeemi mitmekesistajaks, provotseerijaks, väljakutsujaks, teatavate tunnete forsseerijaks vms. Terapeut ei tõlgenda kunagi kliendi mängu. Terapeut saab vaid peegeldada kliendi tundeid-emotsioone ning anda tagasisidet, kuid lõplik äratundmine, võimalik “ahhaa-elamus” vms jäävad siiski kliendi enda toota. Oluline on mõista, aru saada, mis see on, mis improviseerides väljendus. See on abiks teraapias edasiliikumisel.

 

Kuulamis- ja musitseerimistehnikaid kasutatakse nii eraldi kui ka üksteisega kombineerituna, lähtudes teraapiavajadusest ning tegevuste sobivusest kliendile. Kogemused näitavad, et muusikateraapia kontekstis on kergem saavutada positiivne, usalduslik atmosfäär (võrreldes traditsioonilise verbaalse psühhoteraapiaga), mis tagab ka klientide kõrgema motivatsiooni teraapia suhtes.

 

 

Arvo Pärt: Sümfoonia nr.4 "Los Angeles" 

  http://www.youtube.com/watch?v=2DJUN2M3D-E

 

Arvo Pärt: "Iga muusikaline heli on sõna selle tõsises mõttes"

http://etv.err.ee/index.php?05659017&video=4943