pühapäev, 19. juuni 2011

illusioonist

         Peab meeles pidama, et iga meie poolt jälgitav sündmus (inimene on samuti selles elus sündmus) on vaid väike osa olemasolevast reaalsusest. See, mida me võtame vastu füüsilise keha tundeorganitega, on vaid jäämäe tipp, mille suuremat osa me ei teadvusta. 

Inimest tajume me harilikult kui füüsilist keha, kuid tal on veel palju "kehasid", millest mõningaid võime leida Universumi igas punktis. See käib igasuguste sündmuste kohta. Selle väikese osa kohta, mida me tajume oma viie meeleorganiga, püüame me otsustada sündmuste ja inimese üle! Ja me eksime alati! 

Elu on alati miljardeid kordi rikkam, kui me ette kujutame! Sellepärast ongi meie elu ainult illusioon.

Kõik püsivad nähtused, mis kerkivad meie teadvusse on ainult illusioon. Järjekindlalt helendavad tähed, ehkki mõningaid neist pole juba ammu, kuid me näeme nende valgust kaugest minevikust, püsivad on mäed, ehkki nad purunevad, kasvavad ja nende sisemuses toimub aktiivne elu atomaarsel tasemel; kogu aeg viib meid Kosmoses edasi Maa ja tegelikult on ta igal sekundil teine. Muutused on nii väikesed, et meie oma tundeorganitega ei ole võimelised neid jälgima ja nii sünnibki muutumatuse illusioon. Elus pole midagi muutumatut.

Kõik voolab, kõik muutub - kõik see kajastub ka meie füüsilisel kehal, olles üheks organismi vananemise põhjuseks. Miks siis inimene nii väga püüab muutumatuse poole? See on seletatav: nii soovib ta maksimaalselt täiuslikult läbi elada selle elu lõigu, sest selleks ta ju kehastus. Selles pole midagi halba. Ainult nii võib inimene ennast tunnetada. Kuid haaratuna sellest eluetapist, seisatub ta ja püüab seda kinni hoida. Siit aga saavad alguse probleemid ja inimene kistakse võitlusse olukordadega, selle asemel et muutuda, minna üle teise seisundisse ja muuta neid olukordi.

Elama peab siin ja praegu, tunnetades uut moodi iga elumomenti. Tark on see, kes reageerib kogu oma olemusega igale situatsioonile, elades iga elumomenti maksimaalselt läbi, ehitades iga kord üles uusi vaateid Maailmale. Mida rohkem elemente on elu mosaiigis, seda sügavam ja laiem on arusaam elust, seda selgemaks saab - Kes Sa Tegelikult Oled. Sellise elu puhul kogub inimene maksimaalselt tarkust ega jää maha evolutsiooni voolust.

Esitage endale küsimus: miks sattus siia, Maale, inimene, kes kandis endas Jumalat? Selleks et teostada end siin ja luua siin Ilu, Rõõmu ja Õnne. Tehke oma elu ilusamaks ja rõõmsamaks, sest selleks on meile antud kõik, mis vaja! Ärge kurtke nende üle, kes rikuvad seda harmooniat. Tegelege iseendaga.

Alustage väikesest, tegelege oma mõtetega - puhastage neid, täitke nad headuse ja armastusega, tegelege oma kehaga, pöörake talle väärilist tähelepanu, korrastage oma ümbrust, las ta rõõmustab oma iluga teid ja teie lähedal olevaid inimesi. Lihtsamalt öeldes, kõrvaldage solgiauk endas ja enese ümbert, ning Maa hingab kergendatult, rõõmustades selle üle, et veel üks inimene sai aru oma jumalikkusest. Ja ta muutub!

Tõde ei saa omada, seda võib armastada! Selleks on vaja tunnetada oma eksisteerimise mõtet, tunnetades endas elu voolu ning võttes teadlikult osa selle voolu kujundamisest. Iga samm tõe poole toob kaasa Rõõmu. Tunda iga kohtumise puhul igal eluhetkel Armastust ja Rõõmu, see tähendab tõe ja elumõtte leidmist.

Tõeliselt võib rõõmustada elu üle vaid siis, kui iga eluhetke tunnetatakse maksimaalselt sügavalt, kui näed teda sellisena, nagu ta tegelikult on. Aga iga kord on see uus eneseavastamine!

Tegelik, möödumatu rõõm on olemas vaid reaalsuses. Illusioonis võib samuti rõõm olla, kuid see on muutlik ja mitte nii sügav. Näiteks läks armastatud inimene teise juurde. Kui koos sellega läks ara ka rõõm ja tulid kannatused, tähendab, armastus lahkuja vastu oli pärit illusoorsest elust, mitte reaalsest. Tähendab, inimene võttis illusoorsust reaalsusena ja elaski selles. 

Kui aga inimene mõistis probleemi ja säilitas armastuse selle inimese vastu, tundes rõõmu sellest, et too leidis veel sügavamad tunded, siis tähendab see, et ta tunnetas reaalsust. Me kõik oleme üks! See ongi reaalne Armastus ja reaalne Rõõm. Sellisel juhul "kaotaja", kui ta on lähedal reaalsetele tunnetele, saab osaks veel suurema armastuse.

Veel üks tihti esinev praktiline näide, mis peegeldab evolutsiooni ja elu mõtte tegelikku (reaalset) tähtsust. Kuidas me suhtume lähedaste surma ja üldse surma? Kõige sagedamini võtame illusiooni reaalsusena. Seda etenduse fragmenti, mida nimetatakse eluks, võtame me tegelikkusena, unustades, et me lõime ise selle etenduse. Me unustame reaalsuse, mis räägib sellest, et surm ei ole lõpp, vaid uus üleminek järgmisse seisundisse ja et lahkunud hing asub tõelise Rõõmu seisundis. Kannatades astume vastuollu evolutsiooni vooluga, tekitades raskusi endale ja lahkunud hingele.

Muidugi on need situatsioonid keerulised ja need peavad olema sügavalt läbi tunnetatud, et just nii nendest sündmustest aru saada. Ka kõige keerulisemas situatsioonis on vaja meeles pidada, et see saabus uue Armastuse seisundi, uue teadvuse taseme avamiseks.

Saades aru evolutsioonist, elu mõttest ja tõest, võttes toimuvat kui etendust, võtab inimene juhtimise enda kätte, nagu on kohane näitejuhile. Ja naudib seda etendust, mille nimi on "Elu" ja kui temas tekivad nüüd mingid probleemid, siis leiab ta vea ja kõrvaldab selle, saades edasi sellest mängust naudingut. Sellisel juhul asub inimene ise reaalsuses ja võtab Rõõmuga osa sellest elu etendusest ja naudib seda Rõõmu. 

Tegelik, möödumatu rõõm on olemas vaid reaalsuses.


 Me oleme ütlemata normaalsed, midagi muud peale normaalsuse plaan ju ette ei näegi, selle kaduvuse oleme verega pärinud. Põlvest põlve on meie pered näinud vaeva, et lihvida elult vähemgi silmatorkavus - igasugune konarus, mis võiks meist kaugemale silmale märku anda. Ajapikku kujunesid nad selles vallas kaunis pädevaks, nähtamatuse meistriteks, kel kindel käsi ja asjatundlik silm - käsitöölisteks. Selles isemoodi maailmas kustutatakse toast lahkudes tuli - elutoas katab tugitoole kile. Liftidel on vahel selline seade, et vaid metallraha sisestamine tagab turvalise ülessõidu eesõiguse. Allasõit on tasuta, ehkki seda peetakse üldjuhul ebaoluliseks. Munavalged säilitatakse külmkapis klaasi sees ja restoranis käiakse harva, ikka pühapäeviti. Rohelised rõdukardinad kaitsevad puiesteetolmu eest vintskeid ja tummasid taimehakatisi, mis ei tõota midagi head. Valgust peetakse tihtipeale häirivaks. Udule tänulikuna - tundugu see kui tahes absurdne - elatakse, kui seda saab eluks pidada.

Sellegipoolest oleme õnnelikud, või vähemasti arvame end olevat. 

Alessandro Baricco: "Emmaus" 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.