kolmapäev, 29. juuni 2011

vigadest

          Inimene on looja ning tal on õigus teha vigu. Ei maksa karta vigade tegemist. Õigete sammude otsimine - see ongi looming. Kuni Armastust ja Tarkust on vähevõitu, on vead möödapääsmatud, aga neid ei tule karta. Muidu võime oma arengus seisma jääda. 

Tehes vigu, ärge tehke neid kaks korda või isegi kolm korda, nagu vahel juhtub, see toob kaasa kannatusi ning probleeme. Peab õppima vigu mitte kordama. Maailma armastab inimest ja reageerib esimesele veale pehmelt, aidates inimesel sellest aru saada ja ennast parandada. Maailm soovib, et inimene väljendaks oma Loooja loomust ja aitab igati sellele kaasa, soovitades ja ette öeldes.

Tihti õpetavad ühed teisi õigeid samme tegema. Kelle reeglite järgi on need õiged? Võõraste reeglite järgi toimimine teeb inimese ebakindlaks ja sünnitab hirmu. Hirmust "eksida" võib inimene peatuda oma arengus, kuid teisest küljest on selline abi hädavajalik. Siin on tähtis abistamise vorm: ilma surveta, ilma pealetükkivuseta, ilma allutamiseta. Sellepärast on õpetamine väga tähtis ja keeruline koostöö vorm.

Elu on saladus ja mõistusega seda täielikult haarata ei ole võimalik. Meile on kõik lubatud ja miski ei vii kurjusele, kui hoitakse alles sisemine harmoonia ja armastus enda ja ümbritseva vastu. Kui tekib kahtlus ühe või teise tegevuse kohta, siis küsige endalt, kuidas oleks sellises olukorras tegutsenud Armastus.

Ei maksa joonduda kellegi järgi, mingite olukordade järgi. Ei tohi vähendada oma armastuse taset. Alati, igasugustes situatsioonides peab Iseennast meeles pidama ja jääma Iseendale truuks. See ongi tõe otsimine. Ka sellel teel peab oskama riskida. Teha vigu - tähendab riskida. See tee on individuaalne. Muidugi pole halb analüüsida teiste vigu, kuid enda omi sooritamata ei saa kuidagi läbi.

Inimene võib olla loov ja võib olla reageeriv. See tähendab, võib loominguliselt läheneda igale olukorrale, otsida uusi käike ja elada lihtsalt toimuvatele sündmustele reageerides. Paljud elavadki nii "kuni välk ei kärgata, seni risti ette ei löö". Otse pihta! Jumal ja tee Enese juurde tuleb inimesel kõige sagedamini meelde siis, kui tal on halb. See ongi reageeriva inimese elu.

Igas inimeses on olemas huvi ja püüd uue poole. See on osa tema jumalikust algest. Just selleks ilmutas Jumal ennast selles Maailmas, hakkas looma, lõi Loomise. Jumal on alati uus! See käib täiel määral ka inimese kohta. Mis siis segab inimest olemast looja ja otsija? Kõigepealt - hirmud. Hirm astuda horisondi taha, väljuda tuntu ja teatu piirest.

Sellegipoolest murrab püüd uue poole endale inimeses teed, kuid moonutatud maailmamõistmise puhul väljendub see uue auto ostmise, uue armastuse leidmises, uutes mugavustes, uutes meelelahutustes, varaliste võimaluste laienemises. Erutades end selliste surrogaatidega, kompenseerib inimene sellega oma isikliku kasvu püüet, oma olemuse avamist. 

Sellised vead panevad aluse karma võlgade, põhjuse-tagajärje võlgadele, mis võivad kumuleeruda ja muutuda reaalseteks võlgades. Organismi vananemine ja haigused - need on igasuguste võlgade kogunemise tagajärjed.

Nende vigade tagajärjed, mis pingestasid meie Maailma ja jätsid karma jälje, on kõige kergem kõrvaldada Iseenda avamisega. Iga samm selles suunas kõrvaldab suure võlakoorma. Toimuks nagu arveldus kõrgemas vääringus, mitte paberraha, vaid kullaga.

Tegelikult ei ole tee Iseenese olemuse juurde nii väga keeruline ja igaüks võib sellega hakkama saada, oleks vaid tahtmist. Tihti rakendab inimene materiaalses maailmas palju suuremaid pingutusi sammudele, mis evolutsiooni vastu töötavad. Eemalduda Endast, minna Universumi voolu vastu on palju keerulisem!

Oma elu loojaks võib saada vaid siis, kui liikuda mööda tunnetuse teed ja Enese avamist. Ka siin ei maksa karta riske ega eksimusi. Iseenda uute sügavuste avamine kõrvaldab kõik vigade konarlused. Sellisel juhul avaneb ju uus - Armastuse seisund. Mida tugevam on Armastus, seda vähem on hirme, seda vähem on vigu.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.