Holotroopsete kogemuste juures võib täheldada nende päritolust olemata ühte hämmastavat omadust:
Kollektiivse teadvustamatuse tähtsust psühhoteraapias näitavad ilmekalt ka mitu episoodi minu enda kliinilisest praktikast. Esimese loo peakangelane on Otto, kes oli minu klient, kui töötasin Praha psühhiaatrilises uurimisinstituudis psühhedeelse teraapia uurimisprogrammi juhina.
Otto võeti programmi põhjusel, et ta kannatas depressiooni ja ränga patoloogilise surmahirmu (tanatofoobia) all. Ühe psühhedeelse seansi ajal elas ta läbi võimsa psühholoogilis-vaimse surma ja taassünni episoodi. Kogemus kulmineerus allmaailma kurjakuulutavast sissepääsust, mida valvab koletu sigajumalanna. Sel hetkel tunnetas ta tungivat vajadust joonistada paberile üht konkreetset geomeetrilist kujundit. Et kogemus oleks täielikult sissepoole suunatud, palusin ma harilikult klientidel jääda kogu seansi ajaks suletud silmadega lebavasse asendisse. Otto tegi aga silmad lahti, tõusis istukile ja palus, et ma tooksin talle mõne paberilehe ja kirjutusvahendi.
Ta pani pingsalt ja tohutu kiirusega paberile terve rea keerukaid abstraktseid kujundeid, ilmutades seejuures sügavat rahulolematust ja meeleheidet - niipea kui uus keerukas pilt valmis sai, kägardas ta lehe kokku või rebis tükkideks. Ta oli oma joonistustes väga pettunud ning tema frustratsioon üha kasvas, sest ta ei suutnud "seda õigesti tabada". Kui ma küsisin temalt, mida ta üritab teha, ei suutnud ta seda seletada. Ta ütles lihtsalt, et tunneb vastupandamatut soovi neid geomeetrilisi mustreid joonistada.
nende sisu võib pärineda ükskõik millise kultuuri mütoloogiast, ka sellistest kultuuridest, mille kohta inimene kunagi midagi õppinud ei ole. Juba C. G. Jung pani seda erakordset nähtust tähele, märgates et patsientide unenägudes ja psühhootilistes episoodides esinevad mütoloogilised kogemused võivad pärineda patsiendi jaoks tundmatust kultuurist. Nende vaatluste põhjal jõudis Jung järeldusele, et inimhing sisaldab lisaks freudilikule individuaalsele teadvustamatusele ka kollektiivset teadvustamatust, mis on oma olemuselt inimkonna kogu kultuuripärandit hõlmav varasalv.
Kollektiivse teadvustamatuse tähtsust psühhoteraapias näitavad ilmekalt ka mitu episoodi minu enda kliinilisest praktikast. Esimese loo peakangelane on Otto, kes oli minu klient, kui töötasin Praha psühhiaatrilises uurimisinstituudis psühhedeelse teraapia uurimisprogrammi juhina.
Otto võeti programmi põhjusel, et ta kannatas depressiooni ja ränga patoloogilise surmahirmu (tanatofoobia) all. Ühe psühhedeelse seansi ajal elas ta läbi võimsa psühholoogilis-vaimse surma ja taassünni episoodi. Kogemus kulmineerus allmaailma kurjakuulutavast sissepääsust, mida valvab koletu sigajumalanna. Sel hetkel tunnetas ta tungivat vajadust joonistada paberile üht konkreetset geomeetrilist kujundit. Et kogemus oleks täielikult sissepoole suunatud, palusin ma harilikult klientidel jääda kogu seansi ajaks suletud silmadega lebavasse asendisse. Otto tegi aga silmad lahti, tõusis istukile ja palus, et ma tooksin talle mõne paberilehe ja kirjutusvahendi.
Ta pani pingsalt ja tohutu kiirusega paberile terve rea keerukaid abstraktseid kujundeid, ilmutades seejuures sügavat rahulolematust ja meeleheidet - niipea kui uus keerukas pilt valmis sai, kägardas ta lehe kokku või rebis tükkideks. Ta oli oma joonistustes väga pettunud ning tema frustratsioon üha kasvas, sest ta ei suutnud "seda õigesti tabada". Kui ma küsisin temalt, mida ta üritab teha, ei suutnud ta seda seletada. Ta ütles lihtsalt, et tunneb vastupandamatut soovi neid geomeetrilisi mustreid joonistada.
Teemal oli ilmselgelt Otto jaoks tugev emotsionaalne laeng ja selle mõistmine paistis olevat tema jaoks tähtis. Tol ajal mõjutas freudistlik väljaõpe veel tugevalt minu tegevust ja ma andsin oma parima, et tuvastada selle veidra käitumise teadvustamatuid motiive. Kõnealuses episoodis aga puudus lihtsalt igasugune loogika. Viimaks nihkus teraapiaprotsess uutesse valdkondadesse ja ma loobusin mainitud situatsiooni üle juurdlemast. Kogu see episood jäi mulle aastateks täielikuks mõistatuseks. Sain sellest aru alles pärast USAsse kolimist.
New Yorgis tutvusin ma Joseph Campbelliga - http://en.wikipedia.org/wiki/Joseph_Campbell tunnustatud õpetlasega, keda paljud peavad 20. sajandi ja võimalik, et koguni kõigi aegade suurimaks mütoloogiks. Paari kohtumise järel saime headeks sõpradeks ning ta hakkas nii minu isiklikus kui erialases elus väga tähtsat rolli mängima. Aastate jooksul pidasime maha palju põnevaid arutelusid, mille käigus tutvustasin talle arhetüüpseid kogemusi, mida ma ei suutnud tuvastada ja mõista. Enamikel juhtudel ei pakkunud nende kogemuste sümboolika kultuurilise päritolu kindlakstegemine Josephile mingeid raskusi.
Ühe vestluse ajal meenus mulle ülalkirjeldatud episood Otto seansilt. Kui ma seda kirjeldasin, lausus Joseph kõhklematult: "Kui põnev, siin on päris kindlasti tegemist Uus-Guinea malekulanite hõimu Kosmilise Surmaöö Emaga - hävitava emadusjumalannaga." Ta lisas, et malekulanite uskumuste järgi kohtuvad nad selle jumalusega oma surmarännaku ajal. Välimuselt oli see jumalanna hirmutav naisfiguur, kellel olid selgelt eristuvad seatunnused. Malekulanite traditsiooni järgi istus see jumalanna allmaailma sissepääsu juures ja valvas keerukat püha labürindi joonist.
Malekulani hõimu poisid tegelesid keerukate rituaalidega, mille käigus nad kasvatasid ja ohverdasid sigu. Siga, mille iga poiss oma lapsepõlves üles kasvatas, sümboliseeris tema ema. Puberteedirituaali käigus siga tapeti - see aitas hõimu meestel vabaneda oma ilmalikust emast, naistest üldiselt ja lõppkokkuvõttes ka hävitavast emadusjumalannast. Malekulanid pühendasid oma eluajal palju aega keerukate labürintide joonistamisele, sest selle kunsti valdamist peeti teispoolsusesse tehtava reisi õnnestumise eelduseks. Josephil õnnestus seega tänu oma hämmastavatele mütoloogiaalastele teadmistele lõpuks lahendada mõistatus, millega ma Praha perioodil pikka aega olin maadelnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.